Kes on teadvusel?

Ajuteadlase üheks heaks strateegiaks on uurida teda huvitavat fenomeni kõige lihtsamas organismis, kus see fenomen esineb, sest just seal on kõige kergem teha suuri edusamme. Kui mõnda meist huvitab teadvus, siis mis oleks lihtsaim organism, kus seda uurida?

Järgnevalt tutvustan lühidalt kolme seisukohta selle kohta, millised organismid on teadvusel. Iga neist kolmest soovitaks erinevat mudelorganismi teadvuseuuringuteks. Ütlen aga kohe alguses ära, et ega me praegu ei tea, milline nendest kolmest ideest kõige parem või mõistlikum on. Usk ühesse või teisesse on seotud isikliku intuitsiooniga sellest, mis see teadvus on, ja ei pruugi vastata tegelikkusele.

Esimene seisukoht ütleb, et inimene on ainus organism, kellel on teadvus. See on ainus vaade, mille puhul me teame, et ta on tõene (muidugi võib põhimõtteliselt ka öelda, et MINA olen ainus teadvusel organism ja ka kõik teie – lugejad – olete filosoofilised zombid …). Seega kõige konservatiivsemad meist peaksid uurima teadvust ainult inimeste puhul, sest seal me teame, et tõepoolest uurime teadvust (kui katseparadigma on piisavalt kaval). Aga miks peaks ainult inimene kõigist elusorganismidest olema teadvusel? Siinkohal tavaliselt argumenteeritakse, et teadvus võib ju olla sotsiaalselt õpitud või kultuuriliselt kantav nähtus, ehk mainitakse ka seda, et teadvus võib olla seotud inimkeelega. Kuid miks peaks see nii olema? Torgates end kahvliga varbasse tunneme valu – kas see poleks nii, kui meil poleks keelt, sotsiaalset õppimist ja kultuuri? Kas me siis ei tunneks valu? Kas torgates kahvliga hiirt või kilpkonna need organismid valu ei tunne? Mina ei tea. Ehkki see vaade pole väga populaarne, on neuroteaduse gurud Kastner ja Graziano koguni sel aastal argumenteerinud, et teadvus on seotud sotsiaalse tajuga. Üldiselt ei ole see vaade aga viimasel kümnel aastal väga populaarne olnud, sest tema omaksvõtmine tähendab, et teadvust on mõttekas uurida vaid inimesel. Ja ehkki inimestega on tore katsetada, on tülikas see, et nende aju ei või üldjuhul lahti lõigata (ehkki ma ise olen ka teinud intrakraniaalseid mõõtmisi) ja mitmed tänapäeva kavalad tehnoloogiad jäävad kasutamata. Ütleme otse: inimaju uurimisel on väga piiratud võimalused. Kui teadvus on vaid inimesel, siis me “teadvuse suurt probleemi” niipea ei lahenda (sest me ei saa aju piisaval määral uurida).

Teine seisukoht on, et teadvus on seotud talamokortikaalse süsteemiga. See neurobioloogial põhinev vaade on viimastel aastakümnetel olnud väga populaarne neuroteadlaste seas. Peamine argument tema kasuks on see, et imetajate ajud on inimese omale väga sarnased – kui meil on teadvus, siis on ilmselt teadvus ka meile sarnaste ajudega organismidel. Imetajate jaoks on väga iseloomulik just talamokortikaalne süsteem. Juba roomajate ja lindude ajus me päris sellist anatoomilist süsteemi ei leia. Selle seisukohaga kaasneb boonus: nõnda mõtlev teadlane võib teadvusega seotud ajuprotsesse uurida ka teistes imetajates. Eelkõige rotid ja hiired on head katseloomad, kuna lisaks elektrofüsioloogiale saab nende puhul rakendada ka geneetilisi (sh optogeneetilisi) meetodeid. Probleemne selle seisukoha puhul on muidugi küsimus, mis teeb just talamokortikaalse süsteemi teadvuse kandjaks. Aga eks see ole juba empiiriline küsimus, moodustades osa teadvuse probleemi uurimisest – kas ja miks peaks talamokortikaalne süsteem olema seotud teadvusega? Kas ja miks peaks ükskõik milline ajuaktiivsus olema seotud teadvusega?

Viimane nendest kolmest seisukohast ütleb, et suur osa elusorganismidest on teadvusel (või et koguni kõik elusorganismid on teadvusel … ja et ka iPhone, iPad jne on teadvusel). Ilmselt keegi säärastest mõtlejatest ei vaidlustaks väidet, et äädikakärbse, nahkhiire või molluski teadvus oleks väga teistsugune meie omast, kuid mõte on selles, et selle vaate kohaselt oleksid kõik need organismid mingil määral teadvusel – vahe nende vahel oleks kvantitatiivne ja mitte kvalitatiivne. Selline mõtteviis, et pea kõigil organismidel on teadvus, on seotud teoreetilise vaatega, et teadvus on mingisugune fundamentaalne omadus (või isegi füüsikaline suurus), mis kaasneb informatsiooniga. Pole päris selge, miks see peaks olema, ja veel vähem selge on, kas see nii on, aga igal juhul liigub selles suunas näiteks Tononi teadvuseteooria. Selliseid teooriaid uskuvate teadlaste jaoks on mõnus see, et nad võivad teadvust põhimõtteliselt uurida ka äädikakärbse või c. elegansi puhul, kus on avatud kogu molekulaarbioloogia meetodite kahurvägi.

Milline nendest seisukohtadest on õige? Milline on sobiv lihtsaim organism teadvuse uurimiseks? Praegu me vastust ei tea. Igaüks, kes asub teadvust uurima, peab enda jaoks selgeks tegema, millist nendest vaatepunktidest ta usub, sest ainult usk, et rotil või äädikakärbsel on teadvus, teeb mõttekaks teadvusega seotud ajuprotsesside uurimise nendes organismides.

  1. ökullus
    detsember 17, 2011, 2:57 p.l.

    “… inimene on ainus organism, kellel on teadvus. See on ainus vaade, mille puhul me teame, et ta on tõene …”. Ilmselt “näpukas”. Jaan arvatavasti tahtis öelda, et inimene on ainus organism, kelle puhul me saame OLLA KINDLAD, et tal on teavus (eelkõige esimese isiku perspektiivist).

  2. jaanaru
    detsember 17, 2011, 8:57 p.l.

    jah, ökullus mõistis mu ebatäpselt sõnastatud mõtet: see vaade on tõene selles suhtes, et inimestel on tõepoolest teadvus, aga mitte ilmtingimata selles suhtes, et inimene on ainus organism, kellel on teadvus

  3. MargusM
    jaanuar 5, 2012, 9:24 p.l.

    Viimase võimaluse näidatud suunas edasi liikudes on võimalik jõuda ka idealistliku maailmakäsitluseni kus teadvus on kõigi aineliste vormide alus (teadvus ei tuleneks ainelisest vormist, see millel põhineb aineline vorm oleks ka teadvuse kandja). Kas on teada midagi, mis täiesti kindlalt välistaks sellise võimaluse?

  4. jaanaru
    jaanuar 8, 2012, 8:39 p.l.

    mõtlesin vastata midagi pikka ja filosoofilist, aga sellest ei tulnud suurt midagi välja, niisiis vastan vaid, et sellist võimalust vist päris kindlalt välistada ei saa. ehk on kõik üks Matrix. kui Sa, Margus, viitsid, võid ju selgitada, millised mõtted, seigad ja faktid võiksid toetada seda ideed, et teadvus on kõigi aineliste vormide alus.

  5. MargusM
    jaanuar 19, 2012, 9:36 p.l.

    Tutvun parajasti ühe sellise mõttekäiguga ja lõpuni jõudmisega läheb veidi aega, kuid tooks välja BBC esitatud juhtumeid mis viitavad teadvuse asumise võimalusele väljaspool aju loos Today I Died: http://www.youtube.com/watch?v=8fILqMdiBZ8
    .
    Selle lõpus esitatud sünnist alates pimeda juhtum oli vast kõige selgem – enese kõrvalt nägemise juhtumile eelnevalt puudus tal võime valgust, kujundeid ning iseennast kujutleda ja ka unes näha. Nägemiskeskustesse polnud varem salvestunud ühtki kujutist, mis oleks võinud eriolukorras esile kerkida.

  6. jana
    jaanuar 20, 2012, 1:13 p.l.

    MargusM , kas sul on veel vihjeid mis räägivad erivajadustega inimeste teadvusest? Kui on, ehk jagaksid neid siin. Minu uurimistöö on seotud just erivajadusega inimestega (täpsemalt raske ja sügava intellektipuudega ja/või liitpuudega lastega) ja iga jupike uut teadmist on väga teretulnud.

  7. Anonüümne
    jaanuar 20, 2012, 3:36 p.l.

    Vaatasin MargusM viidatud linki ja tõdesin taaskord, kuidas meedia suudab kõike ära lihtsustada ja labastada. Efektitsemine ja mõjuvuse eemärgil üle doseerimine mõjub vastupidiselt soovitule ja kahandab tõsiasjade usutavust. Inimesed, kes pole seda ise kogenud, on abitud selle fenomeni visuaalsel näitlikustamisel.

  8. Maailmataju
    jaanuar 20, 2012, 6:21 p.l.

    Tere jälle kõigile. MargusM ja Anonüümne – see video, mida Te vaatasite, on üks “osa” ühest dokumentaalfilmist ja nii uskumatu kui see ka ei näi, on see dokumentaalfilm ka Eesti telekanalites kunagi olnud eetris. See kanal oli etv ja aastaks oli siis “umbes” 2003 või 2004, eesti keelsete subtiitritega. Ja see oli ka veel laupäevane päev, kui seda näidati. Miks ma sellest räägin? Esiteks, kui ma seda omal ajal nägin, siis see oli TÄIESTI esimene kord, mil ma kuulsin ja nägin midagi surmalähedastest kogemustest. Ja teiseks – tegemist on tegelikult väga hea dokumentaalfilmiga. Hea kriitilise ja populaarteadusliku “teosega” on tegu. Anonüümne – teles näidatud filmid ONGI pisut ideaalsemad ja “ilusamad” kui need tegelikult olla võivad. Pilt on ju animeeritud, kuid lugu mis seal esineb, on siiski teaduslikult aktsepteeritav. Kahjuks näete ainult osa kogu filmist. Film ise on umbes tunni jagu pikk. Kuid mis mina arvan nendest nähtustest – jään siiski oma liistude juurde. Eelnevalt olen kõik juba ära öelnud selle kohta.

  9. Maailmataju
    jaanuar 20, 2012, 6:44 p.l.

    Surmalähedased kogemused – nende nähtuste juures on KAKS KÕIGE OLULISEMAT TAHKU, mida teadus vähemalt püüab ära seletada. Esiteks see, et teadvus on võimeline eksisteerima ka ilma närvikoeta – nn elektromagnetväljana, mis eraldub neuronpopulatsioonidest. Sellest rääkisin juba ka varem ja ei hakka siin enam kordama. Kuid see TEINE TAHK. Need on “tundmused”, MIDA inimene TAJUB. Seda, et tajutakse suurt “armastust”, “rahu” ja “õnne” – on selle nähtuse teine külg, mida siis teadus ära peab seletama. Minu kommentaari nimi – “Maailmataju” – ei ole juhuslik. Psühholoogias on mul käsil kolm peamist teemat, mida ma siis uurin ja varsti soovin seda näidata ka Jaan Arule ( sest ta ka ju tegeleb teadvueteadusega ). Nendeks on siis – teadvuse eraldumine närvikoest, teadvuse olemus ja uus teadvuslik seisund. Vot just see viimane on üks põnevamaid. Lühidalt ütlen nii, et kui me tajume maailma “teistmoodi” kui seda teeme praegu, siis tekib meil “uus” teadvuslik seisund, mida ei ole võimalik sõnades kirjeldada ( neid tundmusi ), vaid kirjeldatakse läbi analoogiate. Kasutatakse analoogilist meetodit. Selle uue teadvusliku seisundi “tajuefektid” või “tundmused” sarnanevad VÄGA surmalähedaste kogemuste tunnusjoontega. Kahjuks aga psühholoogiateadus on selliste taju efektide uurimisest väljaspool, sest neid esile kutsuda on vaja teatud tehnilist taset. Ma ei räägi siin tavalistest psühholoogia huviorbiidiks olevatest taju nähtustest. Aga põhisõnum on jah selline, et teistsugune taju “viib meid kaiffi”. Ütlesin seda äärmiselt piltlikult.

  10. MargusM
    jaanuar 22, 2012, 1:13 p.l.

    Janale täpsustuseks et uuring mille tõttu viimati lähemalt taju ja teadvuse üksikasju uurisin oli seotud heli moonutuse tajuga, mille kõige ebaselgem osa oli subjektiivne kestuse taju. Seetõttu otsisin lisaks üldisemat mälu ja närvitalitluse alast teavet, mis samuti selge vastuseni ei viinud. Veel kaugemalt otsides selgus et ajataju on uuritud aastakümneid nii kuulmise kui muude tajuliikide kaupa, kuid põhiküsimustes pole siiani oluliselt edasi jõutud. Juhul kui kestuse taju toimub kõigis tajuliikides ühiselt, siis on ka teadvuse uuringute põhiküsimused lähedal (nt. eri tajuliikide tervikuks sõlmimise probleem). Erivajadusi ning puudeid pole sihilikult uurinud, erialane taust on rohkem tehnilise kallakuga: tehisnärvivõrgud, signaalid, väljateooria ja lained, andmetöötlus.

  11. MargusM
    jaanuar 22, 2012, 2:37 p.l.

    Eelnevaga seoses meenus veidi meeleoluka pealkirjaga raamat http://www.raamatumaailm.ee/raamat/vali-universumi-salajase-jou-otsinguil
    mille kõigi järeldustega ei kiirustaks täielikult nõustuma sest ebaselget on üsna palju, kuid mis tundus olevat mugav vahend kiire ülevaate saamiseks teaduse peavoolust kõrval asuvate uuringute tulemustest nagu valguse ja potentsiaalilainete osa DNA ja rakkude toimimisel, molekuli bioloogilise mõju esilekutsumisest sellele vastavate lainetega, holograafia ning mälu, lahuse võimest mäletada lahustatud ainet, meelteväline kaugtaju, mõõdetavaid ravitulemusi andev kaugmõju, mõjutamine ajas edaspidi ja tagurpidi, suuri rahvahulki teadlikult mõjutanud sündmustega kaasneva mõõtmine, vaatleja mõjust kvantfüüsika taseme nähtustele.

    Viimast mainitakse sageli ka tavapärastes füüsika alastes kirjeldustes, kuid üsna lühidalt nt.
    http://abyss.uoregon.edu/~js/21st_century_science/lectures/lec13.html

  12. jaanaru
    jaanuar 23, 2012, 8:03 e.l.

    ma olen seda raamatut sirvinud, jään skeptiliseks ja soovitan teistel lugejatel ka seda raamatut mitte kohe ostma tõtata: tegu on ajakirjanikuga, mitte teadlasega. “aga mis vahet seal on – miks ajakirjanik ei või olla sama tark kui teadlane?”. teadlane investeerib oma teema uurimisse kümneid tuhandeid tunde ja tunnistab, et ta ikka ei saa kõigest aru. kuid nüüd on järsku mingi ajakirjanik, kes teab kõike molekulaarbioloogiast, teadvusest, kvantfüüsikast jne? aga eks vaadake ise ja mõelge iseseisvalt.

  13. MargusM
    jaanuar 23, 2012, 9:25 e.l.

    Mainitud raamatu juures tundusid olulisemad need uuringud ja uuritud nähtused, millest tehti kiire ülevaade ja millele viidatakse. Kui need on tehtud nõuetele vastavalt, siis oleks põhjust kaaluda nende mõju arusaamale tajust ja teadvusest. Nendega seotud raamatu koostaja oletusi ning järeldusi võib võtta kui arvamusi, mille teaduslik kaal on väike, kuid millega püütakse luua terviklik kokkuvõtlik loetav lugu.

  14. Krista
    jaanuar 23, 2012, 11:34 e.l.

    Ühest küljest tahaks olla skeptiline, nagu Jaan Aru, kuid teisest küljest, olles vaatleja mitte teadlane, võin ma lubada endale uurimist ilma hinnanguta. MargusM, tänud viite eest. Ma ei ole seda raamatut veel lugenud, aga huvi on nüüd tekitatud.
    Mäletad sa ehk, kas seal pakuti mingit seletust ka sellisele fenomenile, kuidas on võimalik “näha” visuaalseid pilte asjadest või sündmustest, mis hakkavad juhtuma alles paari päeva pärast?

  15. Kristjan Korjus
    jaanuar 23, 2012, 12:14 p.l.

    MargusM :
    Viimast mainitakse sageli ka tavapärastes füüsika alastes kirjeldustes, kuid üsna lühidalt nt.
    http://abyss.uoregon.edu/~js/21st_century_science/lectures/lec13.html

    Kuidas on see kvantfüüsika tavaline illustratiivne kirjeldus seotud raamatuga Väli?

    Kas keegi oskaks soovitada sarnast raamatut mõne päris asjaliku teadlase poolt, kes vaataks kõiki MarguseM-i poolt mainitud teemasid avatult, aga samas kriitiliselt?

  16. jaanaru
    jaanuar 24, 2012, 12:12 p.l.

    kenasti sobib siia teemasse järgnev kommentaarartikkel: http://www.frontiersin.org/consciousness_research/10.3389/fpsyg.2012.00006/full . esiteks on ta kommentaar Kastneri ja Graziano ettepanekule ja teiseks keskendub ta meie diskussioonides viimasel ajal domineerinud surmalähedastele kogemustele. head lugemist

  17. jaanuar 25, 2012, 2:55 p.l.

    Teadvust meie mõistes kui vormi, mõtet või tunnet – ei ole olemas. Esiteks “teadvus” on täiesti tähendusetu sõna, kui seda sõnaksgi defineerida. Teiseks soovitan kuulata inglisekeelset intervjuud Darryl Bailey’ga: http://www.youtube.com/watch?v=S7IAZ_QMipM Seepärast ei saa sellest “teadvuse” teemast ka rääkida, kuid see ei ole ka probleem. Teadvustamine, kui see on olemas, on täiesti loomulik ja seda ei ole võimalik kuidagi esile tõsta, eraldada ega (endast) eristada. Seepärast ei saa sellest ka rääkida. See ei ole mingi asi, ega objekt. Seda ei saa kõrvalt vaadata ega katsuda. Seda ei saa analüüsida ega kuidagi spetsiifiliselt mõista. Küll aga saame rääkida oma kogemustest ja see on täiesti piisav, et suhelda ja jagada informatsiooni teemadel, mis meid huvitavad. Täpsemalt: http://teadvustamisteioleolemas.wordpress.com

    Parimat,
    Egon

  18. jaanaru
    jaanuar 25, 2012, 8:23 p.l.

    lugegem raamatuid, mõelgem oma peaga, leidkem enda jaoks vastused, aga ärgem pidagem end kõigist teistest targemaks

  19. jaanuar 26, 2012, 6:59 e.l.

    Olen nõus! Kuid kui inimene kogeb enda jaoks peale aastaid otsimist, et teadvust või teadvustamist ei ole võimalik mitte kuidagi seletada, siis see ei ole enam probleem. Muidugi mõnedele inimestele võib näida see probleem, sest nad alles otsivad vastust ja see, kuidas või mil viisil see vastus nendeni jõuab, on (müsteerium) igal inimesel unikaalne (kogemus või sündmus). Elu on ime ja olen avatud arutlema ja suhtlema sellel teemal, kuid ma saan kasutada ainult oma kogemusi, sest teisi mul ei ole. Ma ei vaidle vastu teistsugustele arvamustele, sest kõik me kogeme elu unikaalselt või unikaalsena. Küll aga jagan oma kogemusi ning kuna elu on muutumatult muutuv, võib juhtuda, et arvan mõne “aja pärast” hoopis teisiti. Kes otsib seletusi, palun väga😉

  20. jaanuar 26, 2012, 7:15 e.l.

    Ja lahendus on minu jaoks väga lihtne: seletamatu, seletamatus. Mõned asjad jäävad elus seletamatuks ja see ongi nende lahendus. Teadvus või teadvustamine on need asjad. See on suurepärane, kui leitakse taas mingi unikaalne seletus, sest kõigil meil on oma seletus, mis põhineb meie oma kogemustele, mis on unikaalsed. Kõik me kogeme elu unikaalsena ehk siis selline versioon ei kordu enam kunagi. Kuna kõik kogevad elu unikaalsena siis ei olegi võimalik teadvust või teadvustamist samuti universaalselt seletada. Iga seletus on kodumatu ja selles on oma võlu. Ka nii võib seletada kui seletamatus ei sobi😉

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s