Kuidas mõõta teadust?

Lihtne on mõõta, kes meist on tugevam: otse loomulikult see, kes teeb kõige rohkem kätekõverdusi! Samas, äkki keegi teine suudab teha rohkem lõuatõmbeid või surub rohkem kilosid rinnalt? Kes siis on tugevam – see, kes teeb rohkem kätekõverdusi, või too, kes jaksab rohkem lõuatõmbeid sooritada? Aga kuidas mõõta, kes on kõvem teadlane? (Kas seda üldse peaks mõõtma?) Kui asi puutub teaduse mõõtmisesse, siis on lugu veelgi keerulisem kui jõujunnude puhul. Aga las räägivad targemad: esiteks valisin sissejuhatuseks artikli Jüri Alliku poolt, kus ta tutvustab ja kaitseb klassikalist meetodit teadlaste väljundi mõõtmiseks. Teiseks võiksite lugeda Endel Põderi kommenteerivat kriitikat selle kehtiva meetodi ühele teatud aspektile. Lõpuks tasub lugeda ka seda, mida juhtivad neuroteadlased välja pakuvad: Gabriel Kreiman ja John Maunsell on kirjutanud, milline peaks üks õige hea teaduse mõõt olema.

  1. detsember 22, 2011, 4:58 p.l.

    Arumaeisaa: miks sajand tagasi lükati kergekäeliselt kõrvale Galilei-Newtoni liikumisteisendused, asendades selle mingi ulmelise segapudruga?!
    Hääkene küll, tollal polnud veel teadagi näiteks Doppleri ristefekt (selle punanihke võrdelisus kaugusest – ja ainumääravus “suurtel kaugustel”) – kuid KES oli tollal Einstein?
    Patendiametnik, kes klapitas kokku Lorentz`i teisendused (kinnises juhis!) ja Poincare` rühmad – ning ärgitas Minkowski andma sellele “klapile” matemaatilise vormi (matemaatilise demagoogia tippsaavutuse: ruumi eukleidilisusest saadakse mitte-eukleidilisus!?).
    KUI nüüd keegi paneks “kaalukausile” Galilei teisendused (Newtoni vormis) – andes neile aegruumilise kuju (kiiruse v sihis risthomoteetse, teguriga k = 1/L, milles L – on nn. Lorentz-faktor) – ja erirelatiivsusteooria: saaksime Teadlased versus Ametnik.
    Dirac`i kohaselt: kõik uus – see on ammutuntud vana! /PS. “Liitma” peaks siinjuures muidugi Hulgateoreetilise nn. Valiku aksioomi! + Otstarbekuse printsiip, muutes vaid ruumi ristmõõtmeid (nagu nõuabki ju see Lorentz`i ja Poincare`poolt 1905-ndaks aastaks väljatöötatud “aeglase elektroni” kinemaatikaTEOORIA!) – ja jättes rahule Aja (millest me midagi ei tea!)/
    Teleoloogiline kaalutlus – kallutab “minu arutluse” poole!

  2. jaanaru
    detsember 23, 2011, 8:03 e.l.

    väga huvitav, aga taaskord täiesti mitte teemaga seostuv jutt. praegu on jõuluaeg, nii et tuleb lasta inimestel loometegevusega tegelda, aga ma kunagi uuest aastast hakkan neid teemasse üldse mitte minevaid kommentaare ehk ka kustutama.

    loodan, et teised julgevad siiski siia ka mõne teemasse paremini sobiva arvamuse kirjutada. mind näiteks huvitaks küll, milliseid tundeid lugejais see Kreimani ja Maunselli arutlus tekitas.

  3. endelpoder
    detsember 26, 2011, 9:44 e.l.

    Ma muidugi arvan, et minu soovitus on koige parem. Aga Kreimanil ja Maunsellil on ka moistlikke motteid. Minu meelest on ka viidete arv parem naitaja kui publikatsioonide arv (muidugi jagatud autorite arvuga). Hasti ei saa aru nende vaga pahast suhtumisest ajakirja impact factorisse. Kui artkkel on alles ilmunud ja viidete arvu pole voimalik lugeda, siis oleks ajakirja impact factor minu meelest ysna moistlik esialgne prognoos.

  4. jaanaru
    detsember 26, 2011, 5:01 p.l.

    üks argument ajakirja IF vastu on see, et ta ennustab tsiteeringute arvust paremini tagasivõetud tööde (retraction’ite) arvu. Björn Brembs esitab vastavat väidet pikemalt siin: http://bjoern.brembs.net/comment-n811.html

  5. endelpoder
    detsember 26, 2011, 6:54 p.l.

    Korrelatsioon 0.5 pole kyll vaga paha (kindlasti palju parem kui 0). Aga see, et IF ennustab tagasivotmist ka hasti (ja veel paremini) ei muuda teda minu meelest tsiteeringute ennustamise mottes sugugi halvemaks.

  6. ökul
    detsember 26, 2011, 9:01 p.l.

    Nende tsiteeringute kokkulugemisega on siiski veel terve rida küsitavusi. Kujutame ette, et kellegi ülevaateartiklile, mille kokkupanek on tagumiktundide küsimus ja mis ilmub suure loetavusega review tüüpi ajakirjas on 345 viidet. Ning valdavalt on need viited lihtsalt ühe viitana suures reas formaalsetest viitamistest a la “seda probleemi on hiljuti üsna palju uuritud”. Samas kujutame ette, et kellegi artiklile, milles on esitatud uus analüüsimeetod või uus andmetega kokku minev ja suure seletusjõuga teooria tuleb 34 viidet. Aga nende viidete taga on pool lk või isegi mitmel leheküljel sisuline analüüs ning tuginemine teooria seletusjõule. MInu jaoks on see teine panus teadusse (ehkki 10 korda vähem viidatud) sisukam kui see esimest sorti panus. Kujutame veel ette kahte teadlast, kellest üks osaleb eksperimentide läbiviijana (ise nendest suurt midagi aru saamata) kümnetes mõjuka uurimisrühma ja mõjuka juhendaja poolt viimase autorinimena tähistatud artiklites ja saab 1345 viidet. Teine mõtleb eksperimendi ise välja, lahendab olulise vastuplu kahe võistleva teooria vahel ning ka kirjutab artikli teksti, aga saab jällegi 34 viidet. Ka sel juhul on number kaks minu jaoks sisukam ja tegelikult lõppkokkuvõttes mõjukam teadlane. Muidugi on selliseid probleeme teadvustatud ja asutud mõtlema, kuidas erinevat laadi panust kvantifitseerida ning statistikas arvestada. Esialggu aga on pikaks ajaks meid kõiki mõjutamas kiivakiskunud viitamisstatistikud.

  7. ökul
    detsember 26, 2011, 9:06 p.l.

    Et veelgi kirgi õhutada: on enam-vähem selge, et artiklitele, millest maha kirjutatakse (ideede saamiseks näiteks) ei anta sageli üldse viiteid, sest see reedaks kohe autori enda panuse puudumist, kuna viidatavast tööst oleks näha, et tegemist on jalgrattaleiutamisega või siis ebaolulise väikese arendusega. Ergo, uute ideedega artiklid, millel pole suurt teaduspoliitilist jõudu saavad suhteliselt vähem viiteid kui need artiklid, millest pole suurt midagi “varastada”. Üsna humoorikas …

  8. jaanaru
    detsember 27, 2011, 12:11 p.l.

    B. Brembs jätkab oma mõtteid sellest, kuidas ajakirja IF näitab tihtipeale hoopiski töö vähest usaldusväärsust: http://bjoern.brembs.net/comment-n815.html

  9. jaanaru
    jaanuar 18, 2012, 7:00 e.l.

    Hegarty ja Walton kirjutavad ajakirja IFist ja selle problemaatikast psühholoogiavaldkonnas – http://pps.sagepub.com/content/7/1/72 ; lühikokkuvõte on siin – http://www.psychologicalscience.org/index.php/publications/observer/obsonline/do-psychological-science-journals-have-impact.html

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s