Esileht > 1, aju ja teadvus > Elu “saladus” ja teadvuse “mõistatus” – kui sarnane on nende olemus ja saatus?

Elu “saladus” ja teadvuse “mõistatus” – kui sarnane on nende olemus ja saatus?

Mis on teadvus? Kas ja kuidas on seda mõistlik uurida? Seda oleme nüüd üsna pikalt ja üsna konstruktiivselt arutanud eelmise postituse kommentaariumis alates KT vastavast küsimusest. Kuna me jõudsime ka elu ja teadvuse probleemi võrdluseni, siis ma kopeeriksin siia nii elu kui ka teadvuse probleemiga tegelenud Francis Cricki sõnad teadvuse probleemi ja teadvuse ning elu saladuste võrdluse kohta:

What is it that puzzles philosophers? Broadly speaking, it is qualia –the blueness of blue, the painfulness of pain, and so on. This is also the layman’s major puzzle. How can you possibly explain the vivid visual scene you see before you in terms of the firing of neurons? The argument that you cannot explain consciousness by the action of the parts of the brain goes back at least as far as Leibniz (1686; see the translation 1965). But compare an analogous assertion: that you cannot explain the “livingness” of living things (such as bacteria, for example) by the action of “dead” molecules. This assertion sounds extremely hollow now, for an umber of reasons. Scientists understand the enormous power of Natural Selection. They know the chemical nature of genes and that inheritance is particulate, not blending. They understand the great subtlety, sophistication and variety of protein molecules, the elaborate nature of the control mechanisms that turn genes on and off, and the complicated way that proteins interact with, and modify, other proteins. It is entirely possible that the very elaborate nature of neurons and their interactions, far more elaborate than most people imagine, is misleading us, in a similar way, about consciousness.” (Crick & Koch, 1998)

autorid jätkavad, tuues esile ka selle, et analoogia on pelgalt analoogia ja et aju puhul oleme me oma baasteadmistega hetkel veel (ja ka praegu, 14 aastat hiljem) palju kehvemas seisus kui tollal elu probleemi korral.

Some philosophers (Searle, 1984; Dennett, 1996) are rather fond of this analogy between “livingness” and “consciousness,” and so are we; but, as Chalmers (1995) has emphasized, an analogy is only an analogy. He has given philosophical reasons why he thinks it is wrong. Neuroscientists know only a few of the basics of neuroscience, such as the nature of the action potential and the chemical nature of most synapses. Most important, there is not a comprehensive, overall theory of the activities of the brain. To be shown to be correct, the analogy must be filled out by many experimental details and powerful general ideas. Much of these are still lacking.” (Crick & Koch, 1998)

Rubriigid:1, aju ja teadvus
  1. jaanuar 17, 2012, 5:08 e.l.

    Üks palve: tõlgi oma toodud tsitaadid ära.
    Ise olen füüsik ja ometi olen nii teinud omas blogis mõnes muus kontekstis.
    Teema on huvitav ja vajab omakeelset arutelu.

  2. Kristjan Korjus
    jaanuar 17, 2012, 7:20 e.l.

    Usun, et Jaanile meeldiksid ka eesti keelsed tekstid, aga see kõik võtab aega. Ning hetkel on kindlasti prioriteet doktorantuur ja teadus🙂 Aga kui keegi viitsib aidata, siis tõlkigu ära ja visaku e-mailile.

  3. Krista
    jaanuar 17, 2012, 11:42 e.l.

    On huvitav jälgida, kuidas meie mõtlemismehhanismid töötavad. Kõik saab alguse minast, kõik on sellega seotud. Kui kerkib üles mingi probleem, siis mida me teeme? Üks mõtleb nii: Mida mina sellest probleemist tean? Kuidas mina sellesse probleemi suhtun? Näiteks… Teised arvavad nii, kas mina olen sellega nõus? Muidugi olen! (Teine) Teised arvavad sellest nii, arvaku, mina arvan teisiti! (Kolmas) Teised arvavad sellest probleemist nii, nad on valel teel, ma tõestan, et see on teisiti. (Neljas) Sellest probleemist arvatakse nii, ma pean kontrollima, kas nende arvamus on tõene. (Viies) Probleem on tõenäoliselt selles, mida ma peaksin nüüd ette võtma? (Kuues) Pole probleemi, nad arvavad, et on, aga mul savi sellest. (Seitsmes) Probleem tõenäoliselt eksisteerib, mida ma võiksin sellest teada saada? (Kaheksas) Nad näevad selles probleemi, kuidas ma saaksin seda ära kasutada? (Üheksas) Probleemid on toredad, nad annavad mulle võimaluse nende üle mõelda.
    jne.
    Isegi, kui me lausest ‘mina’ välja jätame, on ta seal olemas.
    Ma usun, et kõik on minuga nõus, et maailmaga suhestumine toimub ainult läbi mina.
    Nüüd, teades, et me näeme maailma ainult läbi oma mina-sektori, võiks laiendada seda inimkonnale. Inimkond näeb maailma täpselt samuti. Objektiivne tegelikkus jääb meil haaramata.
    Seetõttu pole ime, et maailmavaated ja teaduslikud tõlgendused on ajas muutuvad.
    Mis on elu? Kas see, mida me nii nimetame, peegeldab hetke maailmavaadet, on üks definitsioon pikas definitsioonide reas, või võime me kindlalt väita, et selle teadmise/probleemiga enam arengut ei toimu?

  4. tt
    jaanuar 17, 2012, 4:48 p.l.

    Mitte, et ma eksamiteks praegu õppima ei peaks, aga quick and dirty tõlge Sekeldajale ja teistele soovijatele (tegelikult, kuigi tõlkimine on aeglane protsess, on see üsna kindel viis, kuidas algupärasest tekstist päris hästi aru saada🙂.. nii et päris tore oli):

    “Mis on need asjad, mis panevad filosoofe pead murdma? Üldiselt öeldes on nendeks asjadeks kvaalid [fenomenoloogilised omadused] – sinise värvi sinisus, valu “valusus” jne. See on ka tavaliste inimeste jaoks suur probleem. Kuidas on võimalik seletada elavat visuaalset stseeni sinu silmade ees ainuüksi neuronite laenglemisega? Argument, et teadvust ei saa seletada ajuosade tegevuse kaudu, pärineb juba Leibnizi ajast (1686). Kuid võrrelge seda argumenti analoogse näitega: te ei saa seletada elusate asjade (näiteks bakteri) “elusust” “surnud” molekulide tegevuse abil. Selline väide tundub nüüd paljude põhjuste tõttu õõnes ja tühi. Teadlased saavad aru loodusliku valiku tohutust jõust. Nad teavad geenide keemilisi omadusi ja seda, et kehtib korpuskulaarne-, mitte liitpärilikkuse teooria. Nad mõistavad valgumolekulide suurt peensust, keerukust ja varieeruvust; nende kontrollmehhanismide täpset loomust, mis keeravad geene “kinni” ja “lahti” ja komplitseerituid viise, millega proteiinid vastastikku üksteist mõjutavad ja muudavad. On täiesti võimalik, et neuronite ja nendevahelise suhtluse väga keerukas loomus (palju keerukam, kui enamik inimesi arvab) suunab meid sarnasel viisil valesti ka teadvuse kohta.”

    “Mõned filosoofid (Searle, Dennett) on sellise “elususe” ja “teadvuse” vahelisesse analoogiasse kiindunud ja nii ka meie; kuid, nagu Chalmers on rõhutanud, analoogia on ainult analoogia. Ta on andnud filosoofiliselt põhjendatud arvamusi selle kohta, miks see tema arvates vale on. Neuroteadlased teavad ainult mõningaid põhitõdesid neuroteaduse kohta – nagu näiteks aktsioonipotentsiaalide loomus ja enamike sünapsite keemiline loomus. Mis kõige tähtsam, ei ole olemas laiahaardelist üleüldist teooriat ajutegevuste kohta. Selleks, et analoogia õige oleks, tuleb ta täita paljude eksperimentaalsete detailide ja võimsate uute ideedega, millest meil veel palju puudust on. “

  5. jaanaru
    jaanuar 17, 2012, 5:34 p.l.

    tt, suur aitäh Sulle selle tõlke eest!

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s