Teadmiste hind

Mõned teadlased on juba aastaid argumenteerinud, et praegune avaldamissüsteem peab muutuma, muuhulgas seetõttu, et suured kirjastused nagu Elservier teenivad teadlaste töö pealt uskumatult suurt raha, mille jaoks neil tegelikult erilist õigust pole. Veelgi enam: miks peaks meil praegusel internetiajastul selliseid Elservieri-laadseid kirjastusi üldse tarvis olema?? Laviini tekitas aga Cambridge’i matemaatiku ja Fieldsi medali võitja Timothy Gowersi blogipostitus, kus ta kirjutas, miks ta boikoteerib Elservieri ajakirju. Seepeale avati avalik internetileht, kus teadlased saavad märku anda, et nad ei saada enam oma artikleid Elservieri ega tee Elservieri ajakirjadele retsenseerimistööd. See on päris tõsine samm. Isegi The Economist pajatab, kiiresti ja loetavalt kõigi nende jaoks, kes ei viitsi pikalt süveneda. On arvata, et viis, kuidas teadlased oma teadust maailmaga jagavad, on muutumas. Loodetavasti paremuse suunas.

UUENDUS 8. veebruaril: lisan otse siia postitusse ka kommentaaride all Hansu poolt jagatud viite Gowersi ja teiste tippmatemaatikute formaalsemale avaldusele.

  1. Kristjan Korjus
    veebruar 5, 2012, 3:13 p.l.

    Selline kodanikualgatus teadlaste poolt teeb mulle väga suurt rõõmu🙂

  2. ökul
    veebruar 5, 2012, 6:10 p.l.

    Oktoobrirevolutsioon oli just nagu ka ehitud kodanikualgatuse rüüsse. MIs sellest kõigest tuli, on nüüd hästi teada.😉.

  3. Bachmann
    veebruar 5, 2012, 6:45 p.l.

    Nalja võime muidugi teha, aga asi võib võtta tõsise pöörde. Mõtlesin rahulikult järele Elsevieri probleemi üle (ja Gowersi mätta otsast vaatamise võimalikele põhjustele ja eripäradele). Kui panin mõttes kaalukausile Elsevieri süsteemi omadused (ajakirjad, andmebaasid, toodete kvaliteet, retsenseerimiskiirus, infobaasi kasutamise universaalsus ja kiirus ning integreeritus, toodete kallis hind, kasutatavad ammutuntud ärinipid kasumi saamise nimel jne) — plussid ühel pool ja miinused teisel pool, siis sain nii umber seitse plussi ja kolm miinust. Tegin mõttes sama ka uute open-access, teadlasseltskondade poolt hallatavate väljaannetega ja sain enam-vähem vastupidise tulemuse. See pole hinnang eemalt, vaid arvan, et “informed opinion” (however personal and inevitably subjective), sest olen astaid osalenud mõlemas süsteemis nii spetsialisti kui ka tarbijana.
    Lõppkokkuvõttes on küsimus raha jagamises ja rahastamisskeemide ümbertegemises. Kui vanas traditsioonilises (a la Elsevier) süsteemis saavad teadlane ja tema teadusrahastaja suurel määral tasuta publitseerimise ning maksavad need, kes ostavad väljaandeid (teadusasutused ja nende raamatukogud, teadlastest jt eraisikud, fondid ja riiklikud toetusorganisatsioonid), siis uues open-access süsteemis maksavad teadlased ja nende rahastajad publitseerimise eest ning teadlased ise ja teised pääsevad infole juurde tasuta. Esmapilgul justkui suurema ühiskondliku hüve poole. Ent mõelgem hetkeks, mis toimub tegelikult:
    1. Avaldamise eest makstes tekib paratamatult süsteem, kus ajakirjade haldajad teadlasrühmitused hakkavad (a) huvituma suurema sissetuleku eest ning kujuneb publitseerimine, kus sisuliste rangete eelretsenseerimiskriteeriumide kõrval hakkab artiklite avaldamist mõjutama ärihuvi; (b) teaduslikult neutraalse ärilise vahendaja (Elsevier vmt suurkirjastus) mõju kaob ning asendub teaduslike vennaskondade ja koolkondade onupojapoliitikaga; (c) rikaste maade teadlased, kelle publitseerimist on lihtne kinni maksta nende asutuste poolt saavad veel suurema eelise kui vaesete maade teadlased.
    2. Kuigi Elsevier ja Springer on kallid, on nende toodang hästi integreeritud, mugav käsitseda, süsteemne ning olles juba kopsaka raha andmebaaside ja ajakirjade eest tasunud, toob see kasutajale suure võidu teadustöö kiiruses, efektiivsuses. Samal ajal paljude open-access ajakirjade ja nende allharu-väljaannete eklektilises supis ning nendes avaldamise puhul üksikud artiklite avaldamised, ehkki esmapilgul mitte nii ületamatu hinnaga, hakkavad lõpuks koormama finantsiliselt mitte vähem kui kvaliteetse integreeritud teenuse saamine.
    3. Minu kogemus võrdlusest Elsevieri, Springeri jt kirjastajate ajakirjade avaldaja ja retsensendina, võrreldes kogemusega open-access süsteemi autori ja retsensendina näitab juba praegu seda, et töökoormus, tekkivad ebamäärasused ja probleemid ning mitte kuhugi kadunud onupojapoliitika ja subjektiivsus open-access süsteemis ei ole tegelikult mitte mingisugune võit.
    4. Avalikkuse huvi kitsalt spetsiifilise teadusteksti vastu pole nii suur, et filantroopia siin nii suur argument oleks. Kellel tarvis, pääseb enamiku info juurde ka seni domineerinud süsteemis.
    5. Joonistuvad juba välja skeemid, mis näitavad, et teadlaste kollektiivse kodanikualgatusena pakutav initsiatiiv tegelikult päädib mõne üksiku juhtiva teadussuurrigi ja selle juhtivate teadusasutuste/-organisatsioonide suuremas kontrollis selle üle, kes avaldavad ja avaldada suudavad (mis siis, et kõik kogu maailmast tasuta seda lugema pääsevad — seda parem, oma teaduslik-tehnoloogilise prioriteedi propaganda on seda tõhusam) ning kes selle üle otsustavad.
    6. See, mis sobib matemaatika valdkonnas, ei pruugi sobida muudes valdkondades nagu neuroteadused, eksperimentaalpsühholoogia jm. Väljaannete suurem mitmekesisus, interdistsiplinaarsus ja maastaapsus infosüsteemides on olulisema rolliga kui suhteliselt kitsamas matemaatikavaldkonnas.
    Vaatamata sellele, et ta on üks vastik rikas suurettevõte (“teaduskirjastamise Daimler Benz”), olen ma praegu küll Elsevieri poolt. Ta on kvaliteetne, universaalne, tohutult kasvanud avaldamiskiirusega (ja toimetajate utsitamisega selles osas) ja häasti omadatud/sisse töötatud.
    (Kiuslikult mõeldes — tahaksin teada, milline oli see Gowersi teaduslik või egopõhine konnasilm, millele Elsevier astunud on. Laest võetud insinuatsioonidest selles osas, et mõni Elsevieri suurkonkurent, kelle tagapõhi Gowersi omaga paremini klapib, Gowersile tänuvõlga annab, ma ometi hoidun. Matemaatikud on sageli ebapraktilised inimesed.)

  4. Allan-Hermann
    veebruar 5, 2012, 8:28 p.l.

    Lisaksin siia kaks argumenti open access mudeli poolele:

    Open access ajakirjad kiirendavad oluliselt teaduse ülekandumist haridusse. Kuigi nature/science/cell ja muudel traditsioonilise teaduskirjastamismudelit järgivate ajakirjade veergudel võib olla palju põnevat, ei või artiklite juures ilmunud illustratsioone-videosid-animatsioone kasutada ei wikipedias ega ka õppematerjalides. Kui just pole tegu kasumi eesmärgil andmete presenteerimisega, siis keskkooliõpetajad ehk ka võiksid midagi neist ajakirjadest näidata, aga kui keskmise üldhariduskooli rahalisi ressursse vaadata, siis rõhuval üldsusel pole raha, et endale Elsevieri ajakrijadele institutsionaalset ligipääsu soetada.

    Teiseks – olukord kus maksumaksja tasub enamuse laborites tehtava teaduse eest ning saab oma raha eest tehtud tööd lugeda ainult peale makstes on pehmelt öeldes jabur. Siin viide PLoS perekonna ajakirjade ühe asutaja Prof. Mike Eiseni sulest ilmunud New York Timesi op-ed sellel teemal: http://www.nytimes.com/2012/01/11/opinion/research-bought-then-paid-for.html?_r=3

    Lõppeks – loodetavasti saab Howard Hughesi, Wellcome Trusti ja Max Plancki eestvedamisel loodav Open Access ajakiri piisavalt populaarseks (http://www.hhmi.org/news/elife20111107.html), et kiirendada ka praeguste tippajakirjade j6upingutusi oma kirjastamismudelit vahetama.

  5. Bachmann
    veebruar 6, 2012, 12:21 e.l.

    Võistlusmoment on muidugi positiivne. (Ja juba on juhtivkirjastused ka sagima hakanud.)
    Samas mis puutub rahsatamisse, siis juhtub see, et maksumaksja raha hakatakse lihtsalt erineval moel kasutama. See läheb nüüd suhteliselt rohkem artikli avaldamise eest tasumiseks. Ja vähem jõukates riikides muutub teaduses osalemine veelgi raskemaks. Kujutame ette olukorda, kus vaese maa kool küll laadib alla värske artikli illustratsiooni (ise sageli seda üldhariduskooli tasemel kasutada oskamata), kuid selle maa teadlased ei suuda enam võistelda rikkamate maade artiklitetulvaga (sest avaldamise eest tuleb maksta). Muuseas, ühe keskmise artikli avaldamistasu ühes tüüpilises viimaste aastate open-access ajakirjas on kusagil 10000 – 20000 EEK. Aga oodatakse uurimisrühmadelt ja teadusasutustelt sadu, tuhandeid artikleid. Max-Planck muidugi suudab toetada, aga kas Kreeka või Eesti maksumaksja suudab?

  6. Kristjan Korjus
    veebruar 6, 2012, 1:26 e.l.

    Kas keegi oskab öelda kui palju Eesti ühiskond maksab avaldamistasusid ja kui palju artiklitele ligipääsude eest?

    Võiks loota, et artiklite arv hakkab kallima hinna juures vähenema ning mulle meeldib teaduse elitaarsuse vähendamine kui seda saaksid lugeda kõik ja igal ajal. Ilma täpsete arvudeta ei saaks küll öelda, et Eesti ühiskond selle läbi kaotab.

  7. Leopold
    veebruar 6, 2012, 2:54 e.l.

    Huvitav oleks teada t2pselt prof. Bachmanni plusside ja miinuste jaotust. Minu jaoks on hetkel olulised kolm punkti, mis on veidi erinevad Gowersi arvamusest, ning taanduvad teadlaste tundele, et nendesse on eba6iglaselt suhtutud –

    1) v2ites et kirjastajad lisavad olulist v22rtust. Siinkohal tsitaat Elsevieri esindajalt: “But while the government may fund the research, it does not fund the peer review process, editing, or publication of these private-sector information products.” http://www.michaeleisen.org/blog/?p=807#comments
    Maksumaksja (jt) raha eest ning teadlaste ylevaateprotsessi ning toimetamisprotsessi tulemusena valmib teadust88. Kirjastaja lisab omalt poolt arhiveerimise ning protsessi ylevaatuse – need on olulised, kuid k6rvalised v22rtused. arXivi n2ite pealt teame, et arhiveerimise/publitseerimise saab lahendada kuue dollariga (!). Ylevaatuse saab teha pea tasuta (nt http://www.peerageofscience.org/ ).
    2) v6ttes protsessi pealt suurt tulu – Elsevier teenib 36% k2ibest kasumina, kasutades 2ra teadlaste tasuta t88d nii toimetamises kui ka artiklite revideerimises (peatykk doktorit88st sellel teemal – http://pages.cmns.sfu.ca/heather-morrison/chapter-two-scholarly-communication-in-crisis/ ). Osa sellest tulust tuleb t2nu monopolistlike harjutuste, nagu n2iteks raamatukogudele neile tarvilike ajakirjade myymist k6rge hinnaga, v6i ainult koos paljude teiste, mittevajalikega.
    3) yritades otseselt takistada teadmiste levikut, n2iteks sponsoreerides kahte USA kongressi esindajat esitama j2rgmise eeln6u:
    “No Federal agency may adopt, implement, maintain, continue, or otherwise engage in any policy, program, or other activity that:
    (1) causes, permits, or authorizes network dissemination of any private-sector research work without the prior consent of the publisher of such work; or
    (2) requires that any actual or prospective author, or the employer of such an actual or prospective author, assent to network dissemination of a private-sector research work.”
    (oluline on siinkohal, et private-sector t2hendab ka ylikoole).

    Teadlastel ei ole kirjastajat vaja. Tarvis on arhiveerimist, valideerimist, ning kollektiivse t2helepanu jagamist.

    Allpool minu vastused/kommentaarid kirjasolevatele argumentidele, ning paar lisam6tet, k6ik bioteaduste ja minu enda piiratud kogemuse vaatepunktist:

    “1. Avaldamise eest makstes tekib paratamatult süsteem, kus ajakirjade haldajad teadlasrühmitused hakkavad (a) huvituma suurema sissetuleku eest ning kujuneb publitseerimine, kus sisuliste rangete eelretsenseerimiskriteeriumide kõrval hakkab artiklite avaldamist mõjutama ärihuvi; (b) teaduslikult neutraalse ärilise vahendaja (Elsevier vmt suurkirjastus) mõju kaob ning asendub teaduslike vennaskondade ja koolkondade onupojapoliitikaga; (c) rikaste maade teadlased, kelle publitseerimist on lihtne kinni maksta nende asutuste poolt saavad veel suurema eelise kui vaesete maade teadlased.”

    PLoS ryhma ajakirjades publitseerimine maksab 1000-3000 dollarit. Samas tuleb maksta ka mitmete teiste, mitte open access ajakirjade lehekyljetasu, mis j22b minu kogemusel ~800 dollari kanti, seega publitseerimise eest maksmine ei ole uus v6i open access ajakirjadele spetsiifiline, ning v6ib eristada rikaste ja vaeste maade ryhmasid juba praegu. Kyll aga v6ib taodelda PLoS ajakirjade puhul avaldamistasu kustutamist – kahjuks ei tea ma kedagi kes seda oleks teinud, v6i kui lihtne seda on saavutada.

    Keeruline on ennustada, kas ja milline alternatiivne systeem v6idab kasutajate usalduse (variandid on n2iteks http://f1000research.com/2012/01/30/f1000-research-join-us-and-shape-the-future-of-scholarly-communication-2/ http://openrepub.org/ http://arxiv.org ), ning palju see maksab – ei ole “paratamatust”. Arxivi artikli hind on umbes kuus dollarit. Onupojapoliitikat on toimetamises ja ylevaatuses koos v6i ilma avatud ligip22suta, Hollandi v6i netip6hise kirjastajaga.

    “2. Kuigi Elsevier ja Springer on kallid, on nende toodang hästi integreeritud, mugav käsitseda, süsteemne ning olles juba kopsaka raha andmebaaside ja ajakirjade eest tasunud, toob see kasutajale suure võidu teadustöö kiiruses, efektiivsuses. Samal ajal paljude open-access ajakirjade ja nende allharu-väljaannete eklektilises supis ning nendes avaldamise puhul üksikud artiklite avaldamised, ehkki esmapilgul mitte nii ületamatu hinnaga, hakkavad lõpuks koormama finantsiliselt mitte vähem kui kvaliteetse integreeritud teenuse saamine.”

    Siin minul kogemus antud kirjastajatega puudub – bioloogide toodang saab laiemalt tuntuks l2bi (avatud) PubMed Centrali, mis koondab nii open access kui muud ajakirjad. Ma ei tea, mida ma peale selle keskkonna, Google Scholari, ning asjakohaste ylevaateartiklite viidete veel efektiivsemalt v6iksin k2tte saada. Yhe kirjastaja hea infohaldus ei asenda kogu ala artiklite andmebaasi. Ma ei ole kohanud eklektilist suppi, vaid ysna t2pselt piiritletud ajakirju.

    “3. Minu kogemus võrdlusest Elsevieri, Springeri jt kirjastajate ajakirjade avaldaja ja retsensendina, võrreldes kogemusega open-access süsteemi autori ja retsensendina näitab juba praegu seda, et töökoormus, tekkivad ebamäärasused ja probleemid ning mitte kuhugi kadunud onupojapoliitika ja subjektiivsus open-access süsteemis ei ole tegelikult mitte mingisugune võit.”

    Ma loodan, et Elsevieri, Springeri jt kirjastajate avaldamisotsused on rangelt akadeemilised, ning ei n2e kuidas kirjastaja institutsioon muudab t88koormust v6i onupojapoliitikat. Ka mina olen avaldanud/retsenseerinud erinevates ajakirjades, siiani on k6ik retsensioonisysteemid olnud lihtsad, ning avaldamissysteemid ebamugavad. Konkreetse kirjastaja tyyp ei m22ra teenuse kvaliteeti autoritele/retsensentidele.

    “4. Avalikkuse huvi kitsalt spetsiifilise teadusteksti vastu pole nii suur, et filantroopia siin nii suur argument oleks. Kellel tarvis, pääseb enamiku info juurde ka seni domineerinud süsteemis.”

    Ajad muutuvad – v2hihaigeid huvitavad v2ga nii viimase n2dala kui ka kahekymne viimase aasta tulemused nende haiguse kohta, selles muteeritud geenide kohta, jne. Nagu Allan mainis, tuleb m2ngu taas ka 6igluse faktor – kui maksumaksja on antud uuringut rahastanud, miks peaks ta mingile firmale uuesti maksma, et uuringu tulemusi n2ha?

    “5. Joonistuvad juba välja skeemid, mis näitavad, et teadlaste kollektiivse kodanikualgatusena pakutav initsiatiiv tegelikult päädib mõne üksiku juhtiva teadussuurrigi ja selle juhtivate teadusasutuste/-organisatsioonide suuremas kontrollis selle üle, kes avaldavad ja avaldada suudavad (mis siis, et kõik kogu maailmast tasuta seda lugema pääsevad — seda parem, oma teaduslik-tehnoloogilise prioriteedi propaganda on seda tõhusam) ning kes selle üle otsustavad.”

    Raske on leida t6eks osutunud vanden6uteooriaid. Minu arust joonistuvad hetkel skeemid tuleviku avaldamisprotsessist, millesse kirjastajad on kaasatud oluliselt v2iksemal m22ral, info liikumise korraldajatena.

    6. See, mis sobib matemaatika valdkonnas, ei pruugi sobida muudes valdkondades nagu neuroteadused, eksperimentaalpsühholoogia jm. Väljaannete suurem mitmekesisus, interdistsiplinaarsus ja maastaapsus infosüsteemides on olulisema rolliga kui suhteliselt kitsamas matemaatikavaldkonnas.
    Vaatamata sellele, et ta on üks vastik rikas suurettevõte (“teaduskirjastamise Daimler Benz”), olen ma praegu küll Elsevieri poolt. Ta on kvaliteetne, universaalne, tohutult kasvanud avaldamiskiirusega (ja toimetajate utsitamisega selles osas) ja häasti omadatud/sisse töötatud.

    Mina olen olemasoleva systeemi p6hjaliku ylevaatuse ning uute alternatiivide poolt – nii suurte (PLoS, HHMI/MP/Wellcome), kui ka v2ikeste (http://www.peerageofscience.org/ http://f1000research.com/2012/01/30/f1000-research-join-us-and-shape-the-future-of-scholarly-communication-2/ http://openrepub.org/ http://arxiv.org ), ning usun, et asjad muutuvad paremuse suunas.

  8. Bachmann
    veebruar 6, 2012, 10:55 e.l.

    “Kas keegi oskab öelda kui palju Eesti ühiskond maksab avaldamistasusid ja kui palju artiklitele ligipääsude eest?”
    Kahjuks ei oska. Kardan, et sellist analüüsi terve Eesti kohta polegi tehtud. Oletame, et on 1000 tasemel teadlast, igaüks avaldab aastas näiteks 3 kategooria 1.1 (st Thomson/ISI andmebaasis kajastuvat) artiklit. Kui iga artikli avaldamiskulud traditsioonilise süsteemi järgi taanduvad internetikasutuse kuludele pluss suhteliselt harva tarvis minevad illustratsioonide tasud (näiteks iga kümnenda esitatud käsikirja puhul, a 50 EUR), siis tuleb 15000 EUR aastas. Kui uue süsteemi järgi iga artikli eest tuleb tasuda nt 100 EUR, siis 3000×100=300000 EUR. Kahekümnekordne erinevus traditsioonilise kasuks (sellest aspektist vaadatuna). Paari juhtiva andmebaasi (nt ScienceDirect, SpringerLINK jmt) kaudu biblioinfole ja ajakirjade täistekstidele juurdepääsu ostmine raamatukogukonsortsiumi kaudu(juhtivad õppeasutused ja raamatukogud teevad seda koopereerudes), millele on üsna laialdane juurdepääs pole erineva hinnasuurusjärguga. Oluline on mainida, et uurimistöö kulud, artikli ettevalmistamise kulud jne on mõlema süsteemi puhul sarnased. Ja mida rohkem on avaldamisväärseid tulemusi või mida produktiivsem teadlasrühm, seda rohkem tuleb kukrut kergendada, et avaldatud saada.

    “Võiks loota, et artiklite arv hakkab kallima hinna juures vähenema…”
    Mitte nii väga, sest surve rahastajatelt, ülikoolide juhtkondadelt ja sisemiselt saavutusmotiivivedrult on paratamatult tugev.

    “… ning mulle meeldib teaduse elitaarsuse vähendamine kui seda saaksid lugeda kõik ja igal ajal.”
    Minu jaoks on väljend “väga hea mitteelitaarne teadus” mõneti oksümooron.

    ” Ilma täpsete arvudeta ei saaks küll öelda, et Eesti ühiskond selle läbi kaotab.”
    Jah, see arvutus oleks nii vajalik kui ka tulemuste osas huvitav.

  9. Bachmann
    veebruar 6, 2012, 11:59 e.l.

    “1) v2ites et kirjastajad lisavad olulist v22rtust. Siinkohal tsitaat Elsevieri esindajalt: “But while the government may fund the research, it does not fund the peer review process, editing, or publication of these private-sector information products.” http://www.michaeleisen.org/blog/?p=807#comments
    Maksumaksja (jt) raha eest ning teadlaste ylevaateprotsessi ning toimetamisprotsessi tulemusena valmib teadust88. Kirjastaja lisab omalt poolt arhiveerimise ning protsessi ylevaatuse – need on olulised, kuid k6rvalised v22rtused. arXivi n2ite pealt teame, et arhiveerimise/publitseerimise saab lahendada kuue dollariga (!). Ylevaatuse saab teha pea tasuta (nt http://www.peerageofscience.org/ ).”
    Kui ma võrdlen, kui palju kulub mul retsensendina ja autorina aega ja närve Elsevieri ajakirjaga koostöös ja open-access ajakirjaga (Frontiers, JoV, …) koostöös kuni artikli ilmumiseni, siis üllataval kombel on open-access süsteemis pusimine ja mokalaatlemine isegi frustreerivam. (Ääremärkus: Elsevier jt peaksid juurutame transparentse retsenseerimissüsteemi, kus retsensendi nimi avalikustatakse.) Kui ma mõtlen kirjavahetusele, arhiveerimisele, ScienceDirect ja SCOPUSega integreeritusele, otsingukergusele ja kiirusele, vormistuse ja kujunduse ning stiili- ja keelekorrektuuri töö tasemele ja kiirusele jmt siis hinnakujunduse mõttes polegi seda väga vähe.

    “2) v6ttes protsessi pealt suurt tulu – Elsevier teenib 36% k2ibest kasumina, kasutades 2ra teadlaste tasuta t88d nii toimetamises kui ka artiklite revideerimises (peatykk doktorit88st sellel teemal – http://pages.cmns.sfu.ca/heather-morrison/chapter-two-scholarly-communication-in-crisis/ ). Osa sellest tulust tuleb t2nu monopolistlike harjutuste, nagu n2iteks raamatukogudele neile tarvilike ajakirjade myymist k6rge hinnaga, v6i ainult koos paljude teiste, mittevajalikega.”
    Olen nõus, et kasumiprotsent võiks olla mõnevõrra väiksem (aga samas me muidugi ei tea, kui palju teadusaktivistide poolt juhitud uute open-access ajakirjade raamatupidamine saab transparentne olema). Retsensentide töö artiklite hindamisel ja kvaliteetsemaks muutmisel on muidugi kesksel kohal, aga korraliku palgaga teadlasel kuulub see tema töö juurde loomuldasa. Tehtud ohvrid ja ajakulu korvatakse sellega, et (1) retsensendina teadlane osaleb teaduse mõjutamises topelt (lisaks sellele, et avaldab oma töid kujundab ta ka teiste poolt avaldatut, (2) retsensendina on ta kõige kiiremini informeeritud uuematest leidudest ja suundadest teaduses (ennetab avaldatud infot), (3) olles teada-tuntud asjatundlik retsensent täidab ta teadlasena missiooni ilma otseselt raha saamata ning tõstab ka oma renomeed teadlskonnas (mis paljudel juhtudel päädib ka finantsiliste eelistega, ehkki ajapikku ja kaudselt.
    “3) yritades otseselt takistada teadmiste levikut, n2iteks sponsoreerides kahte USA kongressi esindajat esitama j2rgmise eeln6u:
    “No Federal agency may adopt, implement, maintain, continue, or otherwise engage in any policy, program, or other activity that:
    (1) causes, permits, or authorizes network dissemination of any private-sector research work without the prior consent of the publisher of such work; or
    (2) requires that any actual or prospective author, or the employer of such an actual or prospective author, assent to network dissemination of a private-sector research work.”
    (oluline on siinkohal, et private-sector t2hendab ka ylikoole).”
    See siin on muidugi keeruline juriidilis-eetiline probleem, milles kesksel kohal intellektuaalse omandi küsimused. Olen nõus, et suurkirjastuste võim on selles osas liiga suur, aga mingil määral aitavad nad kaitsta ka autoreid.

    “Teadlastel ei ole kirjastajat vaja. Tarvis on arhiveerimist, valideerimist, ning kollektiivse t2helepanu jagamist.”
    Kas arhiveerimine, valideerimine, meediavahendus polegi sisuliselt kirjastamistegevus. Keegi paratamatult peab seda korraldama, töötasusid maksma, toote kvaliteedi eest hoolitsema jne. Ma pole kindel, kas teadlaskollektiivide isetegevus on paremat tulemust andev kui professionaalsete kirjastajate tegevus. Kui aga teadlaskollektiivide tööst kasvab välja uus kirjastuste süsteem, siis tulevad sellesse kõik endise süsteemi pahad varem või hiljem.

    “PLoS ryhma ajakirjades publitseerimine maksab 1000-3000 dollarit. Samas tuleb maksta ka mitmete teiste, mitte open access ajakirjade lehekyljetasu, mis j22b minu kogemusel ~800 dollari kanti”
    Siin ilmselt valitsevad üsna suured erinevused teadusvaldkonniti ning teadlaste harjumuste/eelistuste lõikes. Minu valdkondades (eksperimentaalpsühholoogia, psühholoogiaga seotud neuroteadused) on nende ajakirjade osakaal, mille puhul kehtib leheküljetasu nõue üsna väike; pealegi on reeglina need ajakirjad madalama mõjuteguriga.

    “, seega publitseerimise eest maksmine ei ole uus v6i open access ajakirjadele spetsiifiline,”
    vt eelnev.

    ” ning v6ib eristada rikaste ja vaeste maade ryhmasid juba praegu. Kyll aga v6ib taodelda PLoS ajakirjade puhul avaldamistasu kustutamist – kahjuks ei tea ma kedagi kes seda oleks teinud, v6i kui lihtne seda on saavutada.”
    See ei saa mingil juhul regulaarseks ja massiliselks muutuda, sest kogu kontsept on selliselt üles ehitatud, et artiklite eest peab tulu tulema. Pealegi on alandav almust paluda. Ja nii nagu mistahes toimetus- ja retsenseerimistöö puhul ammu teada, kui tahetakse rejectida, siis seda ka tehakse (nt tegelikku põhjust — vajadust avaldamistasu nõudmisest loobuda — varjates). Vahe eliitteadusmaade (USA, Holland, GB, Shveits,…) ja muude maade vahel suureneb veelgi rohkem uue süsteemiga. Esiteks, suhteliselt teadusneutraalsete huvidega kirjastuste (kellele on tähtis, et loetav teadus oleks avaldatud) asemel hakkab mängu kontrollima selgete teaduskonkurentsis edust huvitatud juhtivate teadusmaade seltskond. Teiseks, tasuta avaldamisvõimaluse kadudes vaesemate teadusmaade teadlaste tööde nähtavus väheneb suhteliselt veelgi enam. Kui visibility ja impact väheneb, siis üha vähem tahetakse neid ka uue süsteemi toimetustesse ja retsensentideks, jne jne.

    “Siin minul kogemus antud kirjastajatega puudub – bioloogide toodang saab laiemalt tuntuks l2bi (avatud) PubMed Centrali, mis koondab nii open access kui muud ajakirjad. Ma ei tea, mida ma peale selle keskkonna, Google Scholari, ning asjakohaste ylevaateartiklite viidete veel efektiivsemalt v6iksin k2tte saada. Yhe kirjastaja hea infohaldus ei asenda kogu ala artiklite andmebaasi. Ma ei ole kohanud eklektilist suppi, vaid ysna t2pselt piiritletud ajakirju.”
    Jah, siin annab vaielda ja ilmselt on erinevad harjumused, stiilid sõltuvalt valdkondadest, teadusasutustest, individuaalsetest teadlastest. Minu mudel, mis on minu jaoks hästi representatiivne, efektiivne, sidustatud, piisavalt kiire, tasuta juurdepääsuga töökohalt (ja ka kodust töökoha IP kaudu) sisaldab järgmist:
    ScienceDirect + SCOPUS (Elsevier), SpringerLINK, analoogilised teiste suurkirjastuste saidid, AAAS/Science online, Palgrave/Nature süsteem, Web of Knowledge (nii avaldatu kui tsiteerimised + ajakirjade nimekiri), Google Scholar, PLoS, Frontiers, BMC, VisionScience, mõned relevantsete teadusühingute saidid, …

    “Ma loodan, et Elsevieri, Springeri jt kirjastajate avaldamisotsused on rangelt akadeemilised,”
    Kindlasti mitte, kuid seda pole ka teadlaskollektiivide otsused ja eelistused. Enamgi veel, kui keegi kes teaduskirjastamist vahendab ise otseselt teaduse vallas ei võistle, siis on ta justkui erapooletum ja objektiivsema kõrvalpilguga. Kui aga asja korraldavad võistlejad ise, tulevad selged võimumängud.

    ” ning ei n2e kuidas kirjastaja institutsioon muudab t88koormust v6i onupojapoliitikat. Ka mina olen avaldanud/retsenseerinud erinevates ajakirjades, siiani on k6ik retsensioonisysteemid olnud lihtsad,”
    Minu võrdluses koorub selline pilt: süsteemid on käepärased nii Elsevieril, Springeril kui ka open-access juures. Elsevieri vmt traditsiooniliste ajakirjade retsensendina teed oma töö piiritletud hetkedel ära (1 või 2 korda ja OK) ning saad muude asjade juurde asuda. Open-access ajakirjadest osad (nt Frontiers) “imevad su sisse” kogu selle edasi-tagasi kirjavahetuse ja retsenseerimisega ning saabuvate sõnumite ja meenutustega. Lõpuks oled tüdinud ja frustreeritud rohkem kui Elsevieri juures. Aga samas JoV on OK. Kui kujundatavas open-access süsteemis ka retsensentide nimed artiklite juures normiks saavad, siis retsensendi vastutus töö eest suureneb ja seega ajakulu ning korduv kirjavahetus koormavad rohkem. (Kordan siinkohal jälle — Elsevier jt võiksid osades ajakirjades juurutada transparentse retsenseerimissüsteemi, kus retsensendi nimi on avalikustatud.)

    ” ning avaldamissysteemid ebamugavad. Konkreetse kirjastaja tyyp ei m22ra teenuse kvaliteeti autoritele/retsensentidele.”
    Eks aeg näitab; mulle tundub, et spetsialiseerunud kirjastaja on kvaliteetsemat toodangut pakkuv kui ühiskondlik avaldamiskollektiiv. Ja kui ühiskondlik, pisut alltöövõttu värvanud kollektiiv ajapikku näeb, et tulemus pole ikkagi hea, muutub ta järk-järgult samasuguseks kirjastussüsteemiks, lihtsalt juhtivate teaduskeskuste poolt kontrollitavaks ja efektiivsemalt võistlejaid nüdivaks.

    “4. Avalikkuse huvi kitsalt spetsiifilise teadusteksti vastu pole nii suur, et filantroopia siin nii suur argument oleks. Kellel tarvis, pääseb enamiku info juurde ka seni domineerinud süsteemis.”
    Ajad muutuvad – v2hihaigeid huvitavad v2ga nii viimase n2dala kui ka kahekymne viimase aasta tulemused nende haiguse kohta, selles muteeritud geenide kohta, jne. Nagu Allan mainis, tuleb m2ngu taas ka 6igluse faktor – kui maksumaksja on antud uuringut rahastanud, miks peaks ta mingile firmale uuesti maksma, et uuringu tulemusi n2ha?”
    Jah, siin võiks mõelda teatud spetsialiseerumisele (tervis, õigusala jmt sotsiaalse kõlapinnaga valdkonnad).

    “5. Joonistuvad juba välja skeemid, mis näitavad, et teadlaste kollektiivse kodanikualgatusena pakutav initsiatiiv tegelikult päädib mõne üksiku juhtiva teadussuurrigi ja selle juhtivate teadusasutuste/-organisatsioonide suuremas kontrollis selle üle, kes avaldavad ja avaldada suudavad (mis siis, et kõik kogu maailmast tasuta seda lugema pääsevad — seda parem, oma teaduslik-tehnoloogilise prioriteedi propaganda on seda tõhusam) ning kes selle üle otsustavad.”
    Raske on leida t6eks osutunud vanden6uteooriaid. Minu arust joonistuvad hetkel skeemid tuleviku avaldamisprotsessist, millesse kirjastajad on kaasatud oluliselt v2iksemal m22ral, info liikumise korraldajatena.”
    Elame-näeme. Aga suurkirjastuste nahaalsust taltsutada muidugi tuleks.

  10. Krista
    veebruar 6, 2012, 2:14 p.l.

    Siin kerkis üles teaduse elitaarsuse probleem, mis ärgitab mind küsima: kuivõrd ja kelle jaoks?
    Üliõpilase vaatepunktist oleks suurepärane, kui kõigi teadusvaldkondade uusimad avastused, uuringud ja mõttesuunad oleks lihtsalt ja vabalt kättesaadavad; juba üksnes seetõttu, et sind võib inspireerida ka mõnes teises teadusharus toimuv, mitte vaid spetsiifiline valdkond millega ise tegeled.
    Samas, kui infotulv ja aja nappus hakkavad kullaterade välja sõelumist segama, on abiks sellised blogid või keskkonnad, kust leiad vaevata viited olulisematele töödele.
    Kuid situatsioon, kus ühe valdkonna tegevus jääb teise valdkonna teadlase jaoks isoleerituks, ei ole vast kõige soodsam teadusele tervikuna.
    Teisest küljest, kas on teadlasel mahti oma uurimustöölt ka kõrvale vaadata? …ja palju seda tehakse?

  11. jaanaru
    veebruar 6, 2012, 5:35 p.l.

    tänan kõiki selle väga huvitava ja asjaliku diskussiooni eest. pean nentima, et enamus tähtsaid aspekte on juba mainitud, seega imen klaviatuurist välja paar üksikut täiendavat mõtet:

    ma nõustun eelkõnelejatega, et tänapäeval ei ole see enam normaalne, et maksumaksja peab artiklite eest maksma kaks korda ja ei pääse ligi informatsioonile, mis on tema jaoks oluline (nt artiklid mingite haiguste kohta) ja internetis olemas, aga mingi rahabarjääri taga. see ei peaks tänapäeval nii toimima.

    muidugi nõuab ühe korraliku arhiveeritud ja hästi töötava süsteemi ülalpidamine kellegi tööd ja kellegi raha ja võiks väita, et Elservier (Springer, Wiley jne) just seda teebki – haldab hästi ja võtab selle eest väljateenitud raha. kõlab normaalselt, aga ei ole, sest

    a) Elservieri, Springeri jt süsteemid ei ole optimaalsed. arvestades sellega, mida me tänapäeval internetis teha saame ja kuidas muud süsteemid (nt suhtlusvõrgustikud) töötavad, on Elservieri, Springeri jt süsteemid suhteliselt keskpärased.

    b) niipea kui raamatukogud lõpetaksid Elservierile ja teistele maksmise, jääks üle tohutud rahasummad, millest murdosa abil oleks võimalik luua näiteks üks üldine ja ühine teadvusinformatsiooni baas, mis oleks parem ja optimeeritum. Elservieri ja teiste kasumeid vaadates võib isegi arvata, et raha jääks üle paljuks muuks heaks (nt open access süsteemis professionaalsetele ja neutraalsetele toimetajatele maksmiseks, autoritelt küsitavate artiklihindade madalamal hoidmiseks)

    miks Elservieri ja Springeri süsteemid ei ole optimaalsed? ja mida võiks selle ülejääva rahaga teha? kopeerin siia näiteks Björn Brembsi mõtted (NB: see, mis ta pakub, oleks tehtav ja professionaalselt ülalpeetav vaid murdosaga sellest rahast, mida Elservier jt teenivad):

    One would think that in today’s information age, scientists can easily keep up with new discoveries. However, these discoveries are buried in 24,000 journals most of which cannot be accessed by the individual scientist, because his/her institution does not subscribe to them. Thus, in order to keep current, here’s what I have to do:

    – Pick ten, fifteen or so journals I have access to and which have a reasonable chance of publishing something important in my field and read their tables of contents religiously
    – Go through stored PubMed keyword searches (even though PubMed is ~4 weeks behind publication date)
    – Read F1000 alerts
    – Subscribe to 3-4 mailinglists on which some helpful person posts press-releases in close enough fields
    – Screen citeUlike recommendations and FriendFeed subscriptions for interesting papers
    – Subscribe to science news wires
    – Listen to science podcasts

    I’d guesstimate that this takes about 12-14h per week just to keep on top of things. Much of this time is spent looking for relevant information, not actually taking much information in. Reading the actual papers comes on top of that. In other words, I could easily save around 5-10 hours of my work-week (spent doing an extremely boring task!), if there existed a service which would bring me relevant scientific information such that I could minimize my search time and maximize read time. Alas, such a service doesn’t exist. One of the prime reasons why it doesn’t exist is that the information is so distributed and hard to access, making standardized searches impossible. What would be required, is a single entry-point scientific database where one could easily implement such a service.

  12. Maailmataju
    veebruar 6, 2012, 6:08 p.l.

    Oletame näiteks seda, et mul on olemas mingisugune teadusteooria ( näiteks psühholoogia valdkonda kuuluv teooria teadvuse olemusest ), siis kuhu ja kelle poole ma peaksin pöörduma selleks, et oma ideid ja vaateid laiemale “publikule” tutvustada? Viimasel ajal on hakanud mul selle probleemiga ilmnema palju raskusi. Oletame ka seda, et raha on mul õige vähe – kaugel sellest mida ülalpool mainitud oli ( 10 000 – 15 000 EEK ). Teadusmaailmas on ta suhteliselt väga noor ( kaugel sellest numbrist – näiteks 30-75 eluaastat ), kuid haridus on olemas või omandamisel ( see tähendab kõrgharidus ). Mida peab inimene sellises olukorras tegema, kuid ometi võib tal olla tõesti geniaalseid ideid?

    Teatakse väga head “vanasõna” – “..oluline on see, et mida keegi ütles, mitte see, et kes midagi ütles…” Kas teadusmaailmas kehtib ikkagi ka selline “printsiip”, või väga suur osakaal on ka vastava inimese positsioonil teadusmaailmas ja tema sotsiaalsel ja varanduslikusel seisusel? Kui see nii on ( mingil määral kindlasti ), siis see ei ole ju paraku õiglane ehkki see võib nii tunduda.

  13. jaanaru
    veebruar 6, 2012, 6:35 p.l.

    Krista: oleneb teadlasest. mõni on väga süvenenud oma teemasse, nii et ei hooli ei maailma asjadest ega muudest teadusteemadest; mõni suudab aga hoida üllatavalt mitmekesise ja põhjaliku ülevaate mitmete erinevate alade tegemistest. tavaliselt jääb teadlane ilmselt aga sinna vahepeale – vaadatakse (sirvitakse) kiiresti üle huvitavad lood muudelt aladelt, aga peamiselt tegeletakse oma küllaltki piiritletud valdkonnaga. (samas see oleneb ka valdkonnast – mõned valdkonnad, muuhulgas ka teadvuseteadus, ongi oma eos väga interdistsiplinaarsed, samas kui mõni teine valdkond on oma olemuselt kitsam).

    Maailmataju: oleks vist jah rumal eitada, et teadlase seisusel, varasematel publikatsioonidel ja asutusel, kus ta töötab, ei ole mingit rolli teaduspoliitikas. toimetajatel ja rentsensentidel on tihtipeale vähe aega, seega tulevad mängu psühholoogiateadusest tuntud kallutusefektid, kus (isegi kui toimetaja või retsensent seda endale ei teadvusta) teadlase nimi ja vastav asutus omavad rolli kiire esmamulje tekkimisel (kas artikkel üldse retsenseerimisele saata; kas ja kui kiiresti ja mida retsenseerimisel öelda). seega teadussüsteem pole kahtlemata nii õiglane kui ta võiks olla, aga kuidas saakski paremini? toimetajad ja retsensendid on ju ka inimesed, kellel on “inimlikud vead” ja omadused. NB: kui Sa meie diskussiooni piisavalt täpselt loed, siis Sa näed, et praegusel hetkel on veel palju ajakirju, kuhu saad oma teadustööd saata, ilma et Sa selle eest midagi maksma peaksid. kui on ideid ja on artikkel, siis võib igaüks nendesse ajakirjadesse saata, aga peab arvestama, et isegi ilma mainitud kallutusefektideta on teaduspublitseerimine karm: rentsensendid ei pruugi sugugi arvata, et autori idee, mida ta ise nii väga hindab ja armastab, on hea ja avaldamist väärt. aga proovida tuleb ja enamasti on kriitika ikkagi edasiviiv ja põhjendatud ning kahtlemata kuulub teaduse juurde.

  14. Maailmataju
    veebruar 6, 2012, 8:34 p.l.

    Väga hea vastus. Kriitikat ma eriti ei karda, kuid jah – see karastab, aitab näha vigu ning see on ka edasiviiv. KUID – kriitika peab olema õigustatud, mitte nii, et tehakse maha ükskõik mida ja ükskõik mis vahenditega. Mina näen asju nii, et kui teadlasel on mingisugune teooria ( seletus ) mingile nähtusele ja tal on olemas ka teooria kasuks olevad materjalid ( tõendused ), siis ongi kõik parimas korras. Rangelt võttes oli see öeldu väga lihtsustatud kujul. Loomulikult on kõik tegelikuses palju keerulisem. Püstitatud teooria peab baseeruma väga headel tõendusmaterjalidel, mis seda ideed õigustab. Siis ei saa ei kriitika ega ka mingisugune retsenseerimine seda “ohustada”. Kuid on olemas veel üks oht – nimelt asju võib vahel ka valesti “tõlgendada”. Ma ei tea kas nii on seda olnud psühholoogias, kuid füüsikas on seda ka vahel ette tulnud. Tõlgendamine “ilmselt” kuulub juba enam-vähem subjektiivsuse alla. Ma arvan, et ma väga ei eksi selles. Kuid teadus on RANGELT ja veel kord rangelt objektiivne – nähtusi ei tohi kaheti mõista. Kuid uskuge või mitte, siis teadvuseteaduses on tegelikult palju asju just tõlgendamise oskuses ( kuid mitte kõik ). Teaduse tegemises on oht veel ühes asjas. Nimelt siis, kui ignoreeritakse ( olemasoleva teooria ) vastu argumente või tõendused, mis selle teooria ümber lükkab. See on väga tõsine viga ja see ka aeglustab teaduse arengut. Kui teadlane püstitab mingi teooria, siis peab ta väga rangelt analüüsima ka antud teooria vastuargumente. Miks ma sellest räägin – ma vihjan nendele uurimustele, mis tegelevad just kehaväliste kogemuste uurimustega. Nende töö metoodika ja järeldused võib kindlasti seada kahtluse alla, mida millegi pärast eriti ei tehta. Kuid see on juba väga pikk jutt. On võimalik veel üks probleem, mis teaduse arengut mõjutada saab. Siis kui teaduse areng on ( valdkonniti ) isoleeritud: näiteks üks rühm teadlasi teeb mingi murrangulise avastuse, kuid sellest teatada laiemale publikule osutub ( mingi X põhjusel ) probleemiks. Vot selline probleem minuga just ongi. Tundmatutel isikutel on kõige raskem ( alguses ) ennast kuuldavaks teha ( mitte egotsentrilisuse mõttes ). Eriti veel siis kui oldakse väga noor – no umbes 25 aastane. On neidki, kes ihkavad kuulsust ja raha, kuid teadusega seda eriti teha ei saa – siis peab tegelema popkultuuriga või majandusega ( no näiteks finantsjuhtimisega ). Neid inimesi on maailmas väga palju.

  15. Kristjan Korjus
    veebruar 6, 2012, 8:48 p.l.

    Maailmataju, kui Su idee on tõesti geniaalne, siis saada oma töö Bachmannile ning avaldage koos😉 Võid ka mulle saata niisama lugemiseks: korjus@gmail.com

  16. veebruar 7, 2012, 2:14 e.l.

    Väga hea, et Jaan juba pööras tähelepanu faktile, et kirjastajatele maksmise lõpetamise järel oleks raamatukogudel hulganisti raha, mida millegi jaoks kasutada. Siiski, ma ei looks selle abil mitte ühtset databaasi, sest see looks uue institutsiooni, samas kui otsingumootorid teevad tänapäeval sama töö isegi paremini ära. Tundub, et paljudes valdkondades on oma Elsevieri välised meetodid artiklite leidmiseks, mis tähendab, et see võiks töötada kõigi jaoks. Pigem oleks raamatukogudes üle jäävat raha kasutada uute open-access ajakirjade loomiseks ning haldamiseks.

    Elsevier teeb veel üht asja, mis on väga tähtis. Ta teeb tekstide toimetamist. Kuigi see on omamoodi lihtne ülesanne on see väga tüütu ja vajab hulganisti aega. See on üheks peamiseks komistuskiviks uute ajakirjade loomisel, sest peale teadlasele sobiva peer review töö peab ka tegema mitte-erialast tööd, ning just selle töö tegija palkamiseks oleks vaja rohkem raha.

    Samuti ei lähe minu meelest avaldamise tasud üles. Eksisteerib juba tasuta ajakirju nagu http://www.lmcs-online.org/ ja http://www.combinatorics.org/. Lõppude lõpuks ei ole ajakirja haldamine niivõrd kallis, et vajab kindlasti autoritelt tasusid. Näiteks on võimalik oma ajakiri üles riputada järgneva abil http://pkp.sfu.ca/?q=ojs

    Lisan Bachmanni miinustele veel ühe, Elsevier petab teadlasi ja avalikkust. Raha teenimiseks avaldasid nad 6 ajakirja, mille sponsoreerisid ravimifirmad, et nende uurimustööd paistaksid teaduslikud. Elsevier pani raha taskusse ja lasi sellel juhtuda: http://classic.the-scientist.com/blog/display/55679/

    Jutu kokkuvõtteks: poisid ja tüdrukud, aeg on oma ajakirjad valmis teha.

  17. Kristjan Korjus
    veebruar 7, 2012, 9:27 e.l.

    Arutasime eile saunas prof Jaak Vilo ja Konstantin Tretyakov-iga antud olukorda. Kostja argumenteeris, et nii Elevier’i kui OpenAccess on rahaliselt optimeeritud ekstreemsustesse – ühel juhul maksab kogu asja kinni teaduse lugeja, teisel juhul teaduse tegija. Kindlasti leidub kuldseid keskteid. Jõudsime kahe ärimudelini: iTunes ja youtube.
    Esimesel juhul võiks teadusartiklite lugemine olla tasuline, aga mitte selliste eriliste lepingutega. Iga artikkel võiks näiteks maksta 99 euro senti. See on osutunud päris efektiivseks viisiks kuidas võidelda internetis leviva piraatlusega ning tundub, et antud ärimudeliga saaksid lugeda artikleid nii vähihaigetest tavainimesed kui ka suured teadusasutused.
    Teisel juhul võiks kogu protsess olla tasuta, aga ajakirja juures võiksid olla väga täpselt suunatud reklaamid. Jällegi kõlbaks teaduse levitamiseks ning tundub, et ainult reklaamidega ärimudel toimib Google-i ja youtube-i näitel maailmas väga hästi. Nii saaks lausa kõik osapooled kõik protsessid “tasuta” tehtud.

    Martin, it inimesed, bioinformaatikud, psühholoogid ja teised… äkki viskaks paar uut ajakirja kokku?

  18. jana
    veebruar 7, 2012, 11:06 e.l.

    Kristjani “äriideede ” pilootprojekt tasuks käivitada küll (järsku see ongi meie kauaotsitud nokia) Läbimõelda tasuks veel kuidas selliste “Yotobe stiilis” ajakirjade kategooriad paika panna( st kuidas need pääseks Thomson/ISI andmebaasi)…..Kui ajakirjade loomiseks läheb võtke siis haridustedlased ka kampa😉

  19. Märth
    veebruar 7, 2012, 11:21 e.l.

    Oma blogi või muidu lehekülje tegemisel saaks leiud tasuta avaldada. Maksmine oleks rohkem õigustatud paberajakirjade puhul kui pärast maksmist peab avaldaja selle paberile printima ja laboritesse sõidutama.
    Oma lehe tegemisel saab valida ka kes teised võivad avaldada ning kommentaaridega saab kriitikat teha.

  20. Maailmataju
    veebruar 7, 2012, 5:08 p.l.

    Kristjan Korjus – ma võin need sulle küll saata ( ja ka teistele ) kui see ükskord valmis saab, kuid ma pole öelnud, et mu ideed on geniaalsed. Ülal toodu on lihtsalt üks näide inimesest. Maailmataju psühholoogia valdkondadega ( st regioonidega ) on jah lihtsam – tuleb need saata siis lihtsalt vastava ala psühholoogia teadlasele ja ongi kõik. Kuid ma ei tegele ainult psühholoogiaga – ka füüsika on minu tegevusala ( ja ka põhiline eriala ). Ülikoolis olen küll õppejõududega rääkinud ( teemast – ajas rändamine ), kuid nende “tegevus” on suhteliselt aeglane ja nende arusaam minu vaadedesse ajas rändamisse on suht skeptiline. Ma ei saa sellest absoluutselt üldse aru, et miks. Tegemist on ju ikkagi füüsikaga – see on täppisteadus. Näiteks matemaatikas ei vaielda selle üle, et 2 + 3 võrdub viiega. Kui füüsikaseadused midagi näitavad ( midagi täiesti uut ), siis ei saa ju sinna midagi parata. Kuigi jah, ma pean tunnistama, et tavainimesele, kes ei tea ajas rändamise füüsikast midagi, tundub see teema pehmelt öeldes skisofreenilisena. See on siiski füüsikute pärusmaa. Psühholoogias on pisut asjalood teisiti. Mõne asjaolu üle võib olla isegi mitu arusaama, kuigi tegelikult see nii olla ei tohiks. Mul on teooria olemas teadvusest, kuid selle peale tulin ma täiesti juhuslikult. Ma lugesin ühte ( selles blogis ) Jaan Aru artikklit ja siis käis “mul kiiks”. Mind paneb imestama, et miks teised selle üle lärmi ei tee. Kuid ma ei tegele ainult teadvuseteooriaga. Kas on olemas ka selline valdkond nimega “kosmosepsühholoogia” või “teoreetiline psühholoogia”? Kuna Jaan Arul ( ja mõndadel teistel teadlastel ) on võimalus aju “eksperimentaalselt” uurida, siis sellist võimalust mul ei ole. Mul on ainult oma mõistus ja andmekogud ( raamatud ). Sellepärast minu vaated ongi pigem teoreetilist laadi ( pealtnäha tunduvad need isegi filosoofilised ). Kuid nende aluseks on siiski ka teadaolevad andmed psühholoogias. Katseid kahjuks mina teha ei saa. Viimasel ajal on siin blogis mindud teemast ( teadvuseteadusest ) pisut mööda. Räägitakse küll aju potentsiaali võimsusest ja siis teadusartikklite pädevusest. Ma olen ühte asjaolu tohutult märganud – nimelt teadlased ja ka tavainimesed hakkavad teadvuse olemuse üle arutledes “filosofeerima”. Inimestel on väga suur kalduvus teadvuse teemat filosofeerida ja ka ülehindama – seda et seda mõistatust ei saagi lahendada jne. Selline asjaolu on väga korduv joon paljudes youtube videodes, isegi teadusartikklites ja niisama disskussioonides. Kuid jah – teadvuse probleem tundub olevat tõesti suur müsteerium, kuid võtame õppust ajaloost: on olnud palju kordi nii, et lihtsamad ideed osutuvad õigeks kui ülikeerulised. Geniaalsus seisneb selles, et millegi peale keegi ei tule, kuigi see lahendus võib olla paljude inimeste nina all. Kuid üks asi veel. Mind huvitaks väga ( ja ma arvan et ka teistele siin blogijatele ) see, et mida Jaan Aru seal Saksamaal ( Max Plancki Instituudis ) üldse teeb? Mis sa teed seal, Jaan? Ma tean et sa õpid seal ( ilmselt omandad doktori kraadi ), kuid mis on su uurimustööd seal? Need on ka ju teadvusega seotud. Räägi neist meile lähemalt.

  21. Kristjan Korjus
    veebruar 7, 2012, 7:27 p.l.

    Maailmataju, kui Sul on head eksperimentaalsed ideed, siis jaga neid ning väärt teadlased headest laboritest aitavad eksperimendid läbi viia – jälle võit võit olukord kõigi jaoks. Füüsikuna peaks see loogiline tunduma.

    Jaan kirjutas mõne sõna oma doktorantuurist siin: https://teadvus.wordpress.com/2011/02/06/tukike-minu-uurimistoost/ ning kui tal töö kunagi varsti valmis saab, siis vast saame kõik seda lugeda🙂

  22. jaanaru
    veebruar 7, 2012, 9:04 p.l.

    Martin: aitäh mõtete ja Elservieri luukerede kapist väljatoomise eest. ilmselt nõustuksid, et kui lõpetaksime Elservierile jt maksmise, siis saaks murdosa selle raha eest võimaldada vajaliku professionaalse kujunduse / keeletoimetuse uutele open access ajakirjadele?

    Maailmataju: aitäh huvi eest. Kristjan viitas kenasti ühele blogipostitusele, kus minu tööd käsitleti, ma ise viitan veel kahele – https://teadvus.wordpress.com/2011/12/08/vastu-voetud-teadvuse-neuronaalsete-korrelaatide-destilleerimine/ ja https://teadvus.wordpress.com/2011/02/18/eestimaised-unekatsed/ . samuti annan viite oma kodulehele, kuhu olen pisut konarlikult kirjutanud kokku oma uurimistöö põhisuunad – https://sites.google.com/site/jaanaru/research – ja pannud üles oma teadustööd – https://sites.google.com/site/jaanaru/papers . et siin ei läheks liiga off-topicuks, siis palun edasise huvi korral kirjuta mulle meilile. (ja kuna vist mingisugust huvi mu uurimistöö vastu on ka mõnel teisel lugejal, üritan lähiajal veel midagi oma töö kohta kirjutada.)

  23. Hans
    veebruar 8, 2012, 6:35 p.l.

    Nüüd on siis matemaatikute mõtted ka formaliseeritud:
    http://gowers.files.wordpress.com/2012/02/elsevierstatementfinal.pdf
    Võib julgelt öelda, et kõik allakirjutanud kuuluvad matemaatikute rüütelkonda.

  24. jaanaru
    veebruar 8, 2012, 6:50 p.l.

    soovitan kõigil Hansu postitatut lugeda. tundub, et mis matemaatikasse puutub, siis on Elservieril tõesti väga kurvad lood, sest ega need härrad ja prouad niisama sellisele asjale alla ei kirjuta ja on selge, et nad peavad oma sõna. Gowers kommenteerib seda formaalsemat avaldust oma blogis – http://gowers.wordpress.com/2012/02/08/a-more-formal-statement-about-mathematical-publishing/ . Näitamaks, kui kaugel asjad on, mainib Gowers, et ka institutsiooni International Mathematical Union president on vastavale avaldusele alla kirjutanud.

  25. Kaie
    veebruar 22, 2012, 7:23 p.l.
  26. Hans
    aprill 9, 2012, 8:38 p.l.

    Matemaatikute mõtted said ka artiklina kirja: http://arxiv.org/pdf/1204.1351v1.pdf

  27. jaanaru
    aprill 17, 2012, 10:58 e.l.
  28. juuli 6, 2012, 10:00 p.l.

    Gowers ja Cambridge University press hakkavad välja andma uut open access matemaatika ajakirja sarnast asja. Gowers kirjutab sellest blogis: http://gowers.wordpress.com/2012/07/02/a-new-open-access-venture-from-cambridge-university-press/ ning siin on kirjastuse enda leht: http://www.cambridge.org/home/news/article/item6968539/?site_locale=en_GB

    Minu arust väga mõistlik ja teretulnud algatus!

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s