Esileht > aju ja teadvus, ajuteadus, noorele teadlasele, TNK > Teadvust õngitsemas: mõtted ja eksperimendid

Teadvust õngitsemas: mõtted ja eksperimendid

2007. aasta augustis oli asi lõpuks niikaugel – prof. Bachmanni juhendamisel astusin sammu teadvuse üle juurdlemiselt teadvuse eksperimentaalse uurimiseni. See oli tähtis edasiminek, sest teadvuse kohta võib mõelda ja väita kõiksugu asju, aga ainult katsetades saame uurida, milline mõte on õigem ja millised mõtted üldse on mõttekad. Eksperimentide tegelik sooritamine aitab paremini mõista ka kogu vastavat erialakirjandust, sest ilmneb, et katseparadigmad ja anlüüsimeetodid, mis teiste artikleid lugedes tunduvad olevat nii ilmselged, on tegelikult mitmete konksude ja haakidega. Ja muidugi annavad enda katsed ja katseandmed taas vilja mõtlemiseks. Näiteks sooritasime oma katsed kontrastiivmeetodiga, võrreldes omavahel katsekordi, mis olid objektiivselt täpselt samasugused, kuid erinesid omavahel selle poolest, mida katseisik teadvustas – ehkki pildijada oli sama, teadvustas katseisik vahel eesmärkobjekti ja vahel mitte. Tundus väga intuitiivsena, et kui me võrdleme selliste katsekordade puhul tekitatud ajuaktiivsust, siis uurime me just teadvuse neuronaalseid korrelaate (TNK) – kõik muu on sama, muutub ainult teadvuselamus, seega on katsekordade vahe meid huvitav TNK. Või kas ikka on? Peagi hakkasime ise ka selles loogikas kahtlema, mõtlesime mõnda aega ja tänaseks oleme avaldanud ka pisikese kriitilise artikli, mille põhiidee on, et taolise võrdluse tulemus ei ole sugugi mitte ainult TNK, vaid ka protsessid, mis talle eelnevad ja järgnevad. See on üks suur jama, sest need muud protsessid meid niiväga ei huvita, kuid avaldatud kirjandust selle probleemi valgusel lugedes selgub, et ega me täpselt ei teagi, millised varasemad tulemused meile midagi TNK kohta ütlevad ja millised mitte. Tegelikult me ei tea, kas üldse mõni tulemus midagi TNK kohta kostab. Õudne lugu. Näib, et tuleb taas katsetama hakata. Kuidas siis vabaneda kirjeldatud probleemi kammitsatest? Millised eksperimendid aitavad meid edasi? Oma artiklis pakkusime välja paar moodust, kuidas selle probleemiga paremini maadelda, aga järgnevalt kirjeldan ühte üldist lähenemisviisi, mis peaks meid sammukese edasi aitama.

On üsna selge, et niisama „teadvustatud“ ja „mitteteadvustatud“ katsekordi võrreldes me enam edasi minna ei saa. See võrdlus jääb ka edaspidi TNK suhtes mittespetsiifiliseks. Minu arvates oleks mõttekas üritada ära kasutada seda hajuvust, mis valitseb meie teadvuselamuses – vahel on eesmärkobjekt teadvuses selgem, vahel ebaselgem, vahel midagi vahepealset. Otse loomulikult on seda teadvuselamuse selgust pisut raske mõõta, aga me saame anda endast parima, juhendades ja treenides katseisikuid kõiksugu õhkõrnasid erinevusi eristama ja andes katseisikutele mingi skaala, millel on rohkem võimalusi kui pelgalt „teadvustasin“ või „ei teadvustanud“. Et olla iseenda vastu aus, tuleb mainida, et meie varajastes katsetes oli 4-5 vastusevarianti teadvuselamuse selguse kohta, kuid lõpuks me jaotasime vastused siiski kahte leeri; nii on tehtud ka paljude kolleegide katsetes. Peamine põhjus on selles, et osasid selgusevariante (nt „pigem ebaselge“) tuleb teistest palju vähem ja siis, katsekordi analüüsiks keskmistades, jääb see väheste katsekordadega keskmine väga müraseks. Põhimõtteline lahendus sellele probleemile seisneb selles, et liikuda edasi katsekordade keskmistamise pealt üksikkatsekordade analüüsini – kui teadvuselamus muutub ühelt katsekorralt teisele, siis peab ju ka ajuandmetes midagi muutuma. Kui meil on piisavalt palju katsekordi ja piisavalt kavalust andmeanalüüsi jaoks, siis peaks meil olema võimalik nendest andmetest välja noppida need muutujad, mis üksikkatsekordade kaupa muutuvad käsikäes teadvuselamusega – kui katseisik raporteerib erinevatel katsekordadel üsna täpselt oma teadvuselamust, siis tuleb otsida neid neuronaalseid mõõte, mis käituvad sarnaselt selle raporteeritud teadvuselamusega. Näiteks kui meil on skaala, kus mõõdetakse teadvuselamuse selgust protsentides ja katseisik raporteerib erinevatel katsekordadel 87%, 62%, 21%, 45%, siis millised ajuaktiivsuse mõõdud on nendel katsekordadel samasuguste proportsioonidega? Seda lähenemisviisi ei tasu pidada liiga lihtsaks – katseisik peab oskama oma teadvuselamust täpselt vaadelda ja raporteerida; talle peab pakkuma mõõdu, mis seda võimaldab; meil peab olema piisavalt katsekordi, et seda hajuvust rakendada ja meil peab olema piisavalt nutti, et meie analüüsimudelid suudaksid vastavad ajuaktiivsuse mustrid leida. Lisaks kerkib esile ka see probleem, et vastusevariandiga üheskoos varieerub mitte ainult teadvuselamus, vaid ka mingi metakognitiivne protsess, mis teadvuselamust hindab (et siis seda teadvustamise mõõtu täpselt raporteerida), kuid arvatavasti on sellised metakognitiivsed protsessid ajas hilisemad (nt 400-700 ms) ja loodetavasti ilmneb mõni ajuprotsess, mis teadvuselamusega sarnaselt muutub juba piisavalt vara (nt 200 ms ringis), et teda vahetult teadvuselamusega seostada. Igal juhul kõlab see kõik nagu üsna pikk ja tülikas katse, aga tema tulemused peaksid meile teadvuselamuse ajukorrelaatide kohta ütlema rohkem kui viimased 10 aastat teadvusuuringuid seda suutnud on. Seega mul on hea meel, et mõned taibukad neiud prof. Bachmanni laboris juba asjaga tegelevad. Kui see eksperiment on tehtud, siis mõtleme edasi.

  1. ökul
    märts 6, 2012, 10:35 e.l.

    Teadvuskogemuse selguse skaleerimisel erinevate järkude vahel on üks üsna vana teadustraditsioon — mikrogeneesi uurimused (ka vana klassikaline saksakeelse teadusruumi Aktualgenese). Seega on päevakorral klassika ja ajukuva süntees/kombinatsioon. Eriti põnev saab olema üksiktrialite ajukuva signatuuride süstematiseerimine selle alusel, millisele selgusastmele iga trial katses vastas. (Märksõnu teadvusmulje selguse skaleerimise teemal tehtavaks veebiotsinguks: PAS, Overgaard, Cleeremans.) Metodoloogiliselt on probleemiks see, kuidas subjektiivseid selgusastmeid objektiveerida (st “maandada” objektiivselt mõõdetavateks stiimulitunnusteks). Loodetavasti ilmub veebiajakirjas Frontiers in Psychology (Consciousness…) lähikuudel praegu aktsepteeritud artikkel, mis sel teemal arutleb.

  2. märts 14, 2012, 11:59 e.l.

    Sa kirjutad – “Näiteks kui meil on skaala, kus mõõdetakse teadvuselamuse selgust protsentides ja katseisik raporteerib erinevatel katsekordadel 87%, 62%, 21%, 45%…”- mul tekkis selline küsimus. Mille alusel hindab katseisik oma teadvuselamust, kui tal ei ole kunagi olnud võimalust kogeda teadvuselamust, mis küüniks 100%- ni. Mäletan kuidas sind pahandas väide vaimse potentsiaalsti 10 -15% kasutamise kohta. Kas see, kui katseisik raporteerib, et tema teadvuselamus oli 87%, ilma et tal oleks halli aimu, mida kujutab endast 100% kogemine,”pisut ” subjektiivne, täpsemalt meelevaldne?

  3. Krista
    märts 14, 2012, 12:18 p.l.

    ega elu peagi kerge olema🙂

  4. jaanaru
    märts 14, 2012, 12:25 p.l.

    võib kas osaleda meie katsetes või tutvuda eksperimentaalpsühholoogia erialakirjandusega, et sellele küsimusele vastust saada. üks näide on siin: http://www.plosbiology.org/article/info%3Adoi%2F10.1371%2Fjournal.pbio.0050260#s4 (sektsioonis “design and procedure”)

  5. ökul
    märts 14, 2012, 12:29 p.l.

    “Mäletan kuidas sind pahandas väide vaimse potentsiaalsti 10 -15% kasutamise kohta. Kas see, kui katseisik raporteerib, et tema teadvuselamus oli 87%, ilma et tal oleks halli aimu, mida kujutab endast 100% kogemine,”pisut ” subjektiivne, täpsemalt meelevaldne?”
    Need on kaks eri asja. Vaimse potentsiaali kasutamise protsendid on meelevaldsed, sest pole defineeritud selgesti ei vaimne potentsiaal aga selle mõõtmise metoodika. Teadvuselamuse protsendid on skaleerimisvõte (metoodika), mille abil inimene hindab oma subjektiivse tajumulje selgust. (Sealjuures antakse ka 100%-hinnanguid, kui antud tingimustes on taju üliselge.) Erinevate hindajate subjektiivsete hinnangute kokkulangevus sõltuvalt tajutava objekti objektiivsetest parameetritest on tähelepanuväärselt suur, seega ka seos objektiivsete tajuobjekti omaduste ning seda kajastavate subjektiivsete tajutulemuste seos on usaldusväärne (teatud vea piires muidugi), ennustatav, korratav eri katsetes.

  6. märts 14, 2012, 1:10 p.l.

    ökul, anna andeks, et kontekstist välja rebisin aga ei suutnud kiusatusele vastu panna.
    ” Erinevate hindajate subjektiivsete hinnangute kokkulangevus sõltuvalt tajutava objekti objektiivsetest parameetritest on tähelepanuväärselt suur, seega ka seos objektiivsete tajuobjekti omaduste ning seda kajastavate subjektiivsete tajutulemuste seos on usaldusväärne…” – ka iidsed (5000- 3500 aastat tagasi, vastavalt erinevatele ajalookäsitlustele) nägijad ja põhjalikud teadvusetundjad, lähtusid oma subjektiivsetest kogemustest, mis pidid olema ka suures osas kokkulangevad, muidu poleks need Veedadesse talletunud. Neid nimetatigi nägijateks seetõttu, et nende subjektiivne taju lähenes meie mõistes 100%-le. Kuigi jah, oli neil täiesti teistsugune arusaamine “objektiivsest” reaalsusest. Paraku tänapäeva ajuteadlasi (s.t. ka teadvuseuurijaid) Veedad ei paelu, vaid valdavalt suhtutakse neisse kui iidsetesse muinasjuttudesse…

  7. märts 14, 2012, 1:12 p.l.

    Skype-ga neid siiski kätte ei saa, ärge helistage…

  8. Krista
    märts 14, 2012, 1:48 p.l.

    ma arvaksin nii, et numbritel iseeneset pole mingisugust tähendust, oluline on see, mida nende põhjal järeldada saab?

    Robert, mida kujutab endast (sinu arusaamise järgi) taju, mis “läheneb meie mõistes 100%-le”? Palun kirjelda, seda oleks huvitav teada🙂

  9. Robert
    märts 14, 2012, 2:19 p.l.

    Krista, minu arusaamiste järgi, on see selline teadvuse seisund, kus “objektiivse maailma” kogemine ei varjuta sinu jaoks seda, et oled tegelikult see – kõigega üks. See on minu arusaamine. Nende jaoks aga kes seda kogevad, on see reaalsus, neil pole vaja sellest “aru saada” – intellektuaalselt seda mõista. Oled kindlasti kuulnud, või kasutad isegi parasiitsõnana “absoluutselt”. See teadvuseseisund võimaldab aga tegelikult suhtelises maailmas elades näha kõiges absoluudi manifestatsioone.

  10. jaanaru
    märts 14, 2012, 2:23 p.l.

    oma katsetes me ei ütle katseisikule, et 100% on see, kui Sa oled maailmaga üks; me ütleme midagi palju lihtsamat: 0% on see, kui Sa ekraanil midagi ei näinud ja 100% on see, kui Sa enda arvates seda objekti täie selgusega teadvustasid; ja vahepealsed protsendid on vahepealsed – loeb nende omavaheline suhtestus, mille järgi siis vastavaid ajukorrelaate otsida. (ja otse loomulikult katseisik kohe esimesel korral ei teagi, kuidas näiteks 65% olla võiks – seetõttu teeme alati paarkümmend katsekorda harjutamist, et katseisik harjuks sellega, millise selgusega objektid tema teadvuses selle katse jooksul olla võiksid.)

  11. Krista
    märts 14, 2012, 2:37 p.l.

    Robert, mida sa sellest arvaksid, kui ma ütleksin, et ma olen tajunud seda ühtsust mida kirjeldad, lisaks veel ka muud kirjeldamatut, kuid mul ei ole sellist mõtet, et ma ei tahaks sellest aru saada või intellektuaalselt mõista, vastupidi — mida kummalisemaid ja raskelt seletatavaid asju koged, seda suuremaks kasvab soov seda kõike mõista.

  12. Robert
    märts 14, 2012, 2:40 p.l.

    jaanaru, see “Sa oled maailmaga üks ” jutt oli mõeldud Kristale vastuseks. Sinu katsetes esinev 100% on samal isikul muutuv, sest taju muutub pidevalt, olles sõltuv kellaajast, ainevahetusest, meeleolust, väsimusest jne… Just see… “kui Sa enda arvates seda objekti täie selgusega teadvustasid”, muudab määratluse meelevaldseks.

  13. Robert
    märts 14, 2012, 3:00 p.l.

    Krista, kuidas sa kujutad ette kirjeldamatu intellektuaalset mõistmist. Ma ei taha tähte närida aga nii sa kirjutad. Soov kõike intellektuaalselt mõista on arusaadav, kuid osad kogemused, eriti need kõige ehedamad ja olulisemad, on teisel pool kirjeldatavuse piiri. Neid kogedes tead, et teistega jagada saad neid ainult siis, kui teine kogeb sedasama, mitte ei mõista kogemuse seletust. Mul ei ole muidugi halli aimugi sellest, millistest kogemustest sina räägid.

  14. jaanaru
    märts 14, 2012, 3:07 p.l.

    kui keegi tahab kunagi aru saada, kuidas ja miks teadlased selliseid skaalasid kasutavad ja kasutada saavad, siis viitan veel ühele teadusartiklile ja soovitan veelkord lugeda ökuli kommentaari.

  15. Krista
    märts 14, 2012, 3:38 p.l.

    Robert,
    Lihtne see pole, aga ma arvan, et võimatu ka mitte. Alustama peaks sellest, et iseendale miski selgeks teha, siis saab proovida seda ka teistega jagada (juhul, kui see vajalik peaks olema, …sest kõik mis võimalik ei pruugi vajalik ollagi). Probleem on selles, et ka iseendale on raske kõike seletada nii, et võid selle seletusega ka rahule jääda. Ja asi pole keeles, sest isegi kui puuduvad sobivad sõnad on võimalik laused luua nii, et mõte on seal sees olemas (…mõte võib olla täpsemgi, kui on sõnade seas peidus… …ja tajutavam).
    Aga kuidas… see on miljoni dollari küsimus😀
    Taibukamad oskavad näha seoseid ja süsteemi.

    Hm, ma ei saa sulle öelda, mis kogemustele ma enne viitasin. Ma saan isiklikku jagada vaid nendega, keda usaldan.
    Ja krõmpsuta ikka tähti, muidu jääbki vahel liiga vaikseks.

  16. Robert
    märts 14, 2012, 4:18 p.l.

    Heaküll, Krista, parem üks subjektiivne näide kui kui pikk objektiivne jutt. Mul oli eile selline huvitav kogemus. Neli päeva tagasi suri minu koer ära. Ta oli kõrges eas (15 a.) ja mõnes mõttes oli see loomulik asjade käik. Aga ikkagi, pereliige ja palju ühiseid mälestusi…ühesõnaga mitu päeva olid silmad väga märja koha peal, kui jälle meenutused tulema hakkasid. Eile võtsin siis kätte ja tegin oma meditatsiooni, oligi paar päeva vahele jäänud. Ja proovi pärast, meditatsiooni lõpus, kui teadvus on selline vaikne ja kõikjalviibiv, mõtlesin koera peale. Ootamatu oli see, et säilis täielik rahu, ei mingit klompi kurgus, ega pitsitust südames – igasugune traagika oli kuhugi kadunud. Ma ei tea, kas see oli hea näide ja kirjapanemist väärt aga kogemusena oli see üllatav, seletada ma seda ei oska kuid sisimas oli see väga lohutav.

  17. Krista
    märts 14, 2012, 8:15 p.l.

    Ma mõtlesin seletamatute või kirjeldamatute kogemuste all tõepoolest midagi muud.
    Ka ei ole ma teadlane ega psühholoog, seetõttu ma vaevalt suudan sulle anda piisavalt head teaduslikku seletust. Võin vaid jagada oma mõtteid ja arvamusi, …kui see on sinu jaoks piisav.
    Sinuga juhtunut on võib olla vara veel analüüsida, sest enamasti see, kelle kogemusega tegu, vajab ise distantsi oma sündmusest, settimisaega. Hetkel, kui meiega midagi ootamatut juhtub (millega me nõustuda ei taha), tundub see ebaõiglane ja ülekohtune. …mis tihti võib nii ka olla. Kuid aasta, paar hiljem, näeme seda juba uues valguses (kui me vaid tahame), …iga sündmus toob kaasa pöörde elus, katsumusi ja võimalusi. Võib olla oli meil seda vaja?
    Lein, kahetsus ja kaastunne — me peame neid kogema — et olla inimlik. Loomulik on lasta sel juhtuda, niikaua kui vaja, et leppida. Siis saabubki rahu.

  18. Robert
    märts 14, 2012, 9:13 p.l.

    Krista, ega ma ei ootagi sellele teaduslikku seletust, või olgem täpsed, see ei ole minu jaoks esmatähtis. Olen kogemuse võrra rikkam, ning leidsin lohutust lähemalt kui oleksin osanud arvata. Seletamatu kogemus, ei pea olema midagi müstilist. Meis endis on piisavalt avastamata saladusi ja kasutamata võimalusi. Mõned asjad on selleks liiga lihtsad, et laiemalt huvi tekitada…

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s