Esileht > üldine, noorele teadlasele, Teaduspublitseerimine, viited > Kuum: John Bargh vs PLoS ONE

Kuum: John Bargh vs PLoS ONE

John A. Bargh on üks tuntumaid tegijaid sotsiaalse teadvustamata käitumise vallas. Ühte tema kuulsaimat eksperimenti kirjeldasime oma raamatus järgnevalt:

Teises eksperimendis kasutati sama praimingumeetodit, et aktiveerida “vana” ja “noore” stereotüüpe. Selle katse juures oli muigamapanev just manipulatsioonist sõltuv muutuja ja selle mõõtmine. Pärast lausete korrastamist juhatati katseisikud labori uksest välja ja öeldi, et lift on koridori lõpus. Katseisikud ei teadnud, et alles nüüd algab tõeline katse: nimelt mõõdeti salajase stopperi abil aega, mis kulus katseisikutel labori uksest liftini minekuks. Nagu arvata võib, olid “vana” stereotüübiga praimitud katseisikud tunduvalt aeglasemad kui “noorust” iseloomustava sõnadega kokkupuutunud isikud.

Seda artiklit on Google Scholari andmetel tsiteeritud pea 2000 korda (see on teadusartikli kohta monumentaalne). Hiljuti avaldas Axel Cleeremansi grupp Plos One’is aga töö, kus nad väidavad, et a) neil ei õnnestunud Barghi ja kolleegide tulemust korrata ja b) nad näitavad, et Barghi jt töö põhitulemus võis olla tekitatud eksperimentaatori kallutusefektist.

Ed Yong, maailmakuulus teadusblogija kirjutas sellest artiklist ja vastuolust hästi loetava blogipostituse. Kuid see pole sugugi kõik – asi nüüd alles algas, sest John Bargh isiklikult kirjutas oma blogis põhjaliku postituse sellest, miks Cleeremansi grupi töö pole tema arvates hästi tehtud teadus. Muidu väga asjalik kokkuvõte, aga ta ründab otseselt (ja minu arvates üsna mõttetult ja alusetult) ka PLoS One’i ajakirja. See on noored teadushuvilised üle maailma pisut rahutuks teinud (see väljendus nt twitteri-postituste laines). Barghi postituse kommentaarium aga näitab lisaks Barghi PloS One’i kommentaari vastuolulisusele, et on väga raske aru saada, mis siis tegelikult toimub – kas a) Barghi jt originaalne eksperiment pole see, mis ta paistab olevat või b) Cleeremansi jt töö pole see, mis ta paistab olevat. Arvestades seda, et tegu on psühholoogiateaduse klassikaga, on olukord minu jaoks isegi pisut kurb.

  1. Bachmann
    märts 9, 2012, 9:06 p.l.

    Las 100 kõrgeltkvalifitseeritud elsperimentaalpsühholoogia spetsialisti üle maailma oma laborites kordavad seda eksperimenti. Mõne kuu pärast näeksime, milline on kõige tõenäolisemalt tegelik seis selle efektiga. (50:50, või 99:1, või 1:99, vm.) Siis saab juba kainemalt edasi arutada.

  2. ökul
    märts 9, 2012, 9:11 p.l.

    PLoS, Frontiers jt “uue voolu” open access ajakirjad versus Elsevier, Springer jt klassikalised: siin on üks suur probleem just “uue vooluga”. Kui klassikalise mudeli järgi oli igal ajakirjal kirjastajaegtevõtte poolt seatud köidete limiit aasta kohta ja mis sinna ei mahtunud, jäi avaldamata (st tugev kvaliteedikontroll), siis “uue voolu” ajakirju kontrolliv “punt” teenib seda rohkem avaldamisraha ja juurdetulnud uusi avaldajaid, mida rohkem ta artikleid avaldab. Ja siin ongi üks kvaliteedilanguse võimalusi.

  3. Märth
    märts 10, 2012, 8:49 e.l.

    ökul :
    PLoS, Frontiers jt “uue voolu” open access ajakirjad versus Elsevier, Springer jt klassikalised: siin on üks suur probleem just “uue vooluga”. Kui klassikalise mudeli järgi oli igal ajakirjal kirjastajaegtevõtte poolt seatud köidete limiit aasta kohta ja mis sinna ei mahtunud, jäi avaldamata (st tugev kvaliteedikontroll), siis “uue voolu” ajakirju kontrolliv “punt” teenib seda rohkem avaldamisraha ja juurdetulnud uusi avaldajaid, mida rohkem ta artikleid avaldab. Ja siin ongi üks kvaliteedilanguse võimalusi.

    Elsevier’i sugused saaksid ka rohkem artikleid madalate standarditega avaldada, et nende pealt teenida lugejatelt raha küsimisega või vähemalt teksti ääres olevate reklaamide pealt.

  4. jaanaru
    märts 10, 2012, 10:05 e.l.

    ökul :

    “uue voolu” ajakirju kontrolliv “punt” teenib seda rohkem avaldamisraha ja juurdetulnud uusi avaldajaid, mida rohkem ta artikleid avaldab. Ja siin ongi üks kvaliteedilanguse võimalusi.

    see on pisut eksitav, sest PLoS on ametlikult nonprofit organisatsioon, samas kui just Elservier ja teised suured teaduskirjastajad teenivad kasumeid, mis lähevad tõepoolest kellegi taskusse; samuti on PLoS ONE’is avaldamine tihtipeale kokkuvõttes isegi odavam kui mitmetes suurtes teadusajakirjades, kus raha võetakse vahel ka avaldamise (nt J Neuroscience 980 dollarit), aga üsna tihtilugu värviliste piltide trükkimise eest (nt J Neuroscience 1000 dollarit iga värvilise pildi kohta / see tasu kaob juhul, kui toimetaja arvab, et värv on oluline JA kui nii esimene kui ka viimane autor on SfNi liikmed).

  5. ökul
    märts 10, 2012, 2:07 p.l.

    Enamik Elsevieri ja Springeri ajakirju ei võta avaldamistasu; värvipildid pole kohustuslik; PLoS, Frontiers jmt team’ides on väga palju tasustatavaid persoone, kes ise ka teadusmaailmas tegelased on. (Ja tulu teenimise puhul ei pruugi see olla ilmtingimata otsene, vaid kaudne.) Non-profit maksab oma töötajatele palku (mis siis, et dividende pole ja tegevusvaldkond teadusinfoga määrfatletud on.
    Elsevier võiks hinda muidugi alandada.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s