Esileht > inimlikud postitused, noorele teadlasele > Teadusmaailma hammasrattad

Teadusmaailma hammasrattad

Viimasel ajal on siin ajaveebi kommentaariumis tihti jutuks tulnud see, kuidas teadlased on skeptilised kogenematumate teadlaste uuenduslike ideede ja teooriate suhtes. Ma ise üritasin selgitada, miks selline inerts on mõistetav ja osati isegi mõistlik. Aga lubage, ma nüüd räägin ühe loo oma sõbrast, kelle lugu on minu jaoks mõtlemapanev ja nende teemadega otseselt haakuv.

Max Plancki Instituudis kohtab vahel ikka hämmastavalt nutikaid inimesi. Umbes poolteist aastat tagasi liitus meiega Luiz. Tema teeb eriliseks see, et ta on PhD tudengi kohta juba üsna vana – üle 40. Tema teeb eriliseks ka see, et ta on oma elu noorusliku produktiivse aja teinud tööd Microsofti juures. Muuhulgas tähendab see seda, et kui meie, tavaliselt PhD tudengid, üritame vahel nädalaid mingit programmeerimisülesannet (nt stiimulite esitamiseks või andmeanalüüsiks) lahendada, siis Luizil kulub ükskõik millise programmeerimistöö tegemiseks vaid paar tundi. Meie instituudi direktor W.Singer oli väga positiivselt üllatunud, kui Luiz laboriga liitus ja koheselt ahvikeste neuronite retseptiivväljade määramiseks uue ja korades tõhusama meetodi välja töötas. Arvutikasutamise oskuse poolest on ta seega meie osakonna helgeim pea.

Kuid see pole kõik. Viimased kümmekond aastat on ta palju mõelnud ja lugenud ajuteaduse kohta. Temaga rääkides ilmneb tema teadmiste sügavus – ta valdab nii neuroanatoomiat, neurofüsioloogiat kui ka neurokeemiat paremini kui ükski teine PhD tudeng või post-doc ja teeb silmad ette isegi enamusele meie grupijuhtidele. Tal lihtsalt on hämmastavad teadmised ja põhjalik lugemus. Need teadmised on tal kõik väga süstemaatiliselt – tal on ajus justkui olemas mudel selle kohta, kuidas aju töötab.

Ja siit hakkavadki ta probleemid – ehkki ta teab, ei näe ta paberil välja, justkui ta teaks: ta on üle neljakümne, alles PhD tudeng, tal pole ühtegi avaldatud publikatsiooni. Kes võtaks teda tõsiselt? Ütleme ausalt, et ta esialgu käis end värbamas ühes teises hiljuti Frankfurti kolinud suures laboris, kuid sealt talle öeldigi – „oled liiga vana, meil on piisavalt pakkumisi, tsau!“ Õnneks W.Singer tabas ta potentsiaali ja võttis ta enda laborisse.

Alates sellest on minul olnud õnne Luiziga asju arutada mitmes kontekstis. Tavaliselt kohtusime laupäeviti ja pühapäeviti instituudis ja vestlesime tundide kaupa ajust. Luizi jutt on nii kiire ja detailirohke, et enamasti pidin ma sellega kaasa jooksmiseks kohvi jooma (seda teen ma muidu väga harva) ja tihtipeale ma lihtsalt ei suutnudki temaga mõttelist sammu pidada. Igal juhul olen ma talt õppinud palju. Ja õppinud on teisedki. Ma veel ei jõudnudki mainida, et lisaks oma programmeerimisoskustele ja teadmistele ajust on ta geniaalne signaalitöötleja. Ta tunneb kõiki meetodeid ja nende probleeme, ta on neid ise katsetanud ja parandanud. Kuid jällegi – ehkki tal on head mõtted, pole need seni veel jõudnud artikliteks. Minu soovitus Luizile on alati olnud, et ta peab hakkama oma mõtteid ja innovatiivseid meetodeid avaldama, muidu on tal väga raske edasi liikuda järeldoktorantuuri. Õnneks on nüüd kolm metodoloogilist artiklit töös, nii et ma loodan, et paari aasta pärast tuntakse tema annet juba laiemalt.

Metodoloogilised artiklid on mõneti lihtsalt – matemaatiliselt ja füüsikaliselt saab näidata, miks senistel meetoditel on probleemid ja kuidas neid parandada. Kuid kui asi puutub ajuteaduse teooriasse, siis on seal väga raske läbi lüüa, kui olla rohkem kui 40. aastane, ilma PhD kraadita ja ilma publikatsioonideta. Luiz on väga nupukas, palju kiirema mõtlemise ja rohkema teadmistega kui mina, kuid tema teooriad on enamasti jäänud vaid ta enda (ja heal juhul minu ja mõne teise kuulaja) pähe. Tal on kümneid huvitavaid mõtteid, millest võiks artikleid kirjutada (muuhulgas väga põhjalik gamma-ostsillatsioonide kriitika), kuid nende seas on üks idee teatud ajustruktuuride evolutsiooni kohta, mille kallal ta on töötanud rohkem kui viis aastat. Minu arvates on see idee hea, „liiga hea, et mitte olla tõsi“, sest ta selgitab ühe hoobiga kümneid fakte selle ajustruktuuri neuroanatoomia ja neurokeemia kohta, mis muidu kuidagi õhus ripuksid. Kuid mis ta saab sellest, kui mina seda teooriat toetan. Olin Luiziga koos, kui ta meie instituudi direktori juures seda teooriat selgitamas käis. Vastuvõtt polnud kuigi soe ja mulle tundus, et osati oli põhjuseks siiski ka see, et instituudi direktori eelarvamus oli, et Luizi-sugune mees ei ole lihtsalt targem kui mitu põlvkonda ajuga tegelenud evolutsioonibiolooge. Ehk on see ka õige – professor on kordades targem mees kui mina ja Luiz kokku – aga mulle näis, et ta ei andnudki Luizile head võimalust kogu oma tõendusmaterjale esitada. Seega oli Luiz pärast kohtumist väga löödud, kuid ma soovitasin tal rahulikult edasi töötada ja üritada professori küsimustele vastuseid leida. Kui pärast koridoris instituudi direktorid kohtusin, siis oli temagi leebunud ja ütles, et me peaksime edasi mõtlema ja oma ideid selgemalt esitama. Eks Luiz teeb seda ja mina toetan teda, sest tundidepikkused vestlused temaga on mulle näidanud, et ta tõesti omab väga põhjalikke teadmisi ajuteaduse erinevate aspektide kohta. (Muuseas, seda, et Luizil on oma akadeemilise positsiooni kohta tohutult teadmisi, tunnistab ka W.Singer.) Kahjuks on tänapäeva akadeemiline süsteem selline, et doktorikraadi saab kätte ilma asjade üle põhjalikult järele mõtlemata ja vahel on mõtlemine lausa takistuseks – ta ju võtab aega. Niisiis on mõned doktorikraadiga ja kõrgetes ajakirjades avaldavad inimesed pigem tobud, samas kui Luizi-sugused isikud jäävad osati oma vanuse tõttu süsteemi hammasrataste vahele. Meie Max Plancki Instituudis on õnneks piisavalt nutikaid noori, kes on Luizi talendi tabanud ja tema rasket olukorda mõistnud. Seega on tore näha, et mitmed kolleegid on alustanud temaga koos projekte, millel lõpuks ka Luizi nimi seisab. Ehk viie aasta pärast teavad kõik erialakirjandust jälgivad blogilugejad, kes Luiz on. Sest praegu võib jääda mulje, et ma lihtsalt mõtlesin ta välja – kui pole tema nimega teadusartikleid, siis ta teadusmaailmas peaaegu et ei eksisteerigi.

  1. jana
    märts 24, 2012, 6:26 p.l.

    Lohutuseks 40+ doktorantidele oleks vist see, et tasub üritada koostööd teha siis noorematega. Ja oma kogemusest võin tõdeda, et “pehmetes teadustes” asi nii karm ei ole, seal 40 + doktorante on rohkem kui üks (isegi kohati kuni 2/3 kõigist doktorantidest).

  2. Arko
    märts 24, 2012, 9:48 p.l.

    Lisaksin siia juurde ühe raamatuarvustuse tuntud füüsiku Freeman Dysoni sulest, kus käsitletakse ka just amatööride tehtavat teadust ja sellise vaid kujutlusest kerkiva maailmaseletuse võimalusi n-ö päris teaduse suhtes: http://www.nybooks.com/articles/archives/2012/apr/05/science-rampage-natural-philosophy/

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s