Esileht > noorele teadlasele, Teaduspublitseerimine > Ajukuvamise tõeline pale

Ajukuvamise tõeline pale

Teadlasena pole mul suuremat soovi, kui teada saada, kuidas mingid asjalood on – kuidas ajus on salvestatud mälestused, kuidas toimub ajus objektide äratundmine, kuidas tekib “tunne olla keegi”. Kognitiivses neuroteaduses peame aga esiteks spetsiifilistest neuronite tasemel toimuvatest protsessidest sammu tagasi astuma ja uurima, kuidas meid huvitav X on seotud mingisuguse ebamäärase (piirkonnas Y ajal Z toimuva) ajuaktiivsusega. Seda uurimisvaldkonda kutsutakse ajukuvamiseks. Kui ma oma doktorantuuri alustasin, olin tast võlutud. Nüüd, juba enne doktorantuuri lõppu, olen tast täiesti tülgastunud. Ja ma ei suudaks mind sellele arvamusele viinud põhjuseid paremini kokku võtta, kui Daniel Bor on teinud oma blogipostituses – miks ajukuvamisest sündinud tööd võivad suures osas olla väärate tulemustega ja mis selle probleemiga ette võtta? See postitus on tõesti väärt lugemist, aga selle postituse kommentaarium on suisa kullaauk – sõna võtavad muuhulgas nii mitu väga tuntud ajukuvajat kui ka maailma tippajakirjade toimetajad. Tore on näha, et tänapäeva teadussuhtlus on viimaks ometi jõudmas ka internetiajastusse ja et sellest on välja koorunud asjalik arutlus teemal, kuidas ajukuvamisest teha soliidsem teadus, kui ta seni olnud on. Ja nagu siin blogis ka mujal välja toodud on, tasub probleemidel silma peal hoida mitte ainult ajukuvamises, vaid ka psühholoogiateaduses ja kõikjal mujal.

  1. jaanaru
    märts 27, 2012, 7:57 e.l.

    ilmselt kõigil pole aega või viitsimist kogu seda lugu ja tema kommentaare läbi lugeda (ehkki ma seda väga soovitan!), seega kopeerin siia maitse suhusaamiseks tükikese Nancy Kanwisheri kommentaarist sellele artiklile (Nancy Kanwisher on professor MITis, kelle töö on viimase 15 aasta jooksul viinud paljude oluliste tulemusteni visuaalse taju neuromehhanismide kohta):

    “I have occasionally asked respected colleagues what percent of published neuroimaging findings they think would replicate, and the answer is generally very depressing. My own guess is *way* less than 50%.

    The simplest solution for scientists is that if you are reporting something important and novel (and why else would you both to publish a result?) you should replicate the main new effect at least once in your paper (ideally in a second experiment that enables you to test other hypotheses). I am sick of arguments that this is too time consuming or too expensive. It is much more important in my view to replicate your result and publish one solid result, than it is to jump to a second study and publish two dubious results. So, just publish half as much stuff, and make sure what you publish is real. Think what a different field we would have if everyone did this! This has been the policy in my lab for 15 years – every major new result is already replicated at least once within the original paper that result was published in. People may think my work is wrong-headed, or misinterpreted, but I dont think people often doubt the replicabilty of the results I publish. I wish this practice was more common in our field.”

  2. jaanaru
    märts 28, 2012, 7:44 p.l.

    sellest, et probleemiga on silmitsi kõik teadused, annab märku tänane Nature’i toimetaja veerg – http://www.nature.com/nature/journal/v483/n7391/full/483509a.html

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s