Esileht > teadvuseteadus, TNK, viited > Teadvuse suure probleemi lahendamine: hetkeseis

Teadvuse suure probleemi lahendamine: hetkeseis

Eesti Psühholoogide Liidu Laualehe viimases numbris ilmus mu pisike ülevaade sellest, kui kaugele me teadvuseteaduses viimase 20. aastaga jõudnud oleme. Kindlasti lugege Laualehte kogu ulatuses, aga neile, kel sõrmed klikkimiseks nõrgad, aga silmad lugemiseks valmis, lisan oma artikli ka siia:

Miks kuuma pliidiraua puudutamine tekitab valutunde? Kuidas aju masinavärgi tööst sünnib tunne olla keegi? Ehkki leidub ka mõningaid teadlasi ja filosoofe, kes peavad sääraseid küsimusi igavateks või mõttetuteks, ollakse üldiselt ühel nõul, et küsimus sellest, mis on teadvus, on üks tänapäeva teaduse suurimaid väljakutseid, paljude arvates isegi viimane suur lahendamata mõistatus. Seda mõistatust on „ametlikult“ uuritud alates 1990ndate algusest, mil Nobeli preemiaga pärjatud Francis Crick propageeris valjuhäälselt seisukohta, et teadvuse probleemi saab teaduslikult uurida ja et õige aeg selle probleemi ründamiseks on käes. Kuhu me oleme nende rohkem kui 20 aastaga jõudnud?

Cricki ja tema noorema kolleegi Christof Kochi poolt välja pakutud strateegia teadvuse probleemi ründamiseks oli järgnev: me peame esialgu keskenduma teadvuse neuronaalsete korrelaatide (TNK) leidmisele. TNK all mõistetakse minimaalselt piisavat ajuprotsesside kogumit, mis on seotud mingi kindla teadvuselamusega – näiteks kuuma pliidiraua puudutamisel kogetav valu oleks seotud kindla TNKga, mille (tehislik või loomulik) käivitamine viikski vastava teadvuselamuseni. See TNK-strateegia paistab üsna lihtsa ja loogilisena, eriti kui eksperimentaalpsühholoogid suudavad välja pakkuda katseparadigmad, kus mingit ühte ja sama objekti vahel teadvustatakse ja vahel mitte – teadvustamise korral TNK käivitub, objekti mitteteadvustamise korral mitte. Seega tuleks neid katseparadigmasid lihtsalt kombineerida ajuaktiivsuse mõõtmisega ja – voila! – TNKd ilmneksid ridamisi.

Seda pole siiski juhtunud. Eks lugeja juba taipas, et inimeste ajuaktiivsuse uurimise korral on suurimaks probleemiks see, et need ajuprotsessid, mida me EEG või fMRI või muude sarnaste tehnoloogiatega mõõdame, pole piisavalt spetsiifilised, vastamaks TNKle, mis on minimaalne piisav ajuprotsesside kooslus. Seega on EEG, fMRI jms abil otsitud makro-skaala TNKsid – globaalsel skaalal mõõdetavaid ajuprotsesse, mis peegeldavad spetsiifilisi TNKsid. Sellise otsingu loogika on ka lihtne: kui leiame makro-skaala TNKd, siis teame vähemalt paremini, millal ja kust TNKsid otsida ja võime vastavaid ajuprotsesse uurida edasi näiteks ahvikeste ajus. Kahjuks on aga nii, et ka usaldusväärseid makro-skaala TNKsid pole selle 20 aasta jooksul leitud: erinevates laborites saadud tulemused on nii mitmekesised ja erinevad, et nende põhjalt on loodud risti vastupidiseid seisukohti kaitsvad teadvuseteooriad. Paneb ju mõtlema ja muigama, kui samade teadustööde pealt järeldavad osad, et TNK on seotud ajukoore sensoorsetel alade tööga, samas kui teised arvavad, et TNK tekib frontaalsete ja parietaalsete alade vahelises globaalses tööruumis, mõned pakuvad, et TNK seisneb erinevate ajukoore ja talamuse piirkondade vaheliste töötlusahelate aktiivsuses, ja ka kõik ülejäänud võimalused on kellegi teoorias kaalutud.

Milles probleem? Teaduslik küsimus makro-skaala TNKde kohta tundub ju mõistlik. Eksperimentaalpsühholoogias arendatud katseparadigmad, mille abil neid makro-skaala TNKsid leida, on ju kenad – maskeerimine, tähelepanu silmapilgutus, binokulaarne võistlus, liikumise abil indutseeritud pimedus jne. Kõigi nende katseparadigmade puhul on võimalik saavutada see, et täpselt samade objektiivsete stiimuliparameetrite (nt kontrast, SOA jne) korral eesmärkobjekti kord teadvustatakse, kord mitte, mis näib olevat ideaalne TNKde väljapeilimiseks. Aga pisut järele mõeldes ilmneb siiski probleem – see, kui me maskeerimise katses võrdleme katsekordi, kus eesmärkobjekti teadvustatakse, nende katsekordadega, kus eesmärkobjekti ei teadvustata, ei anna meile sugugi mitte ainult makro-skaala TNKsid, vaid ka palju muud, sest need katsekorrad ei erine ju mitte ainult teadvustamise suhtes. Näiteks on täiesti võimalik, et see vahe, mida me teadvustatud ja mitteteadvustatud katsekordade vahel mõõdame, peegeldab hoopis mingit erinevust, mis tekkis juba enne teadvustamist – lihtsalt see erinevus osadel katsekordadel viiski teadvustamiseni, teistel mitte. Sellise võrdlusega jääksid sõelale niisiis ka protsessid, mis toimuksid enne teadvustamiseni jõudmist. Ja loomulikult, kui nüüd edasi mõelda, on selge, et teadvustamisele järgnevad mitmesugused protsessid, mis ei ilmne siis, kui objekti ei teadvustata – teadvustamisel on tagajärjed, millel on ka neurokorrelaadid, mis jäävadki ka meie võrdluse tulemusteks, kuid mis pole vahetult seotud teadvuselamusega. Lühidalt: katseparadigmad, millega uuritakse teadvust, ei ole spetsiifilised, eraldamaks makro-skaala TNK’sid (vt ka joonis 1). Pole siis ka ime, et tööde tulemused nii erinevad on. …

Selle probleemi üle juureldes saab selgeks, et kui meie katseparadigmas erinevad teadvustatud ja mitteteadvustatud katsekorrad rohkema kui vaid teadvuselamuse poolest, ei saa me ajuandmeid vaadates öelda teadvuse kohta mitte midagi eriti täpset. Me lihtsalt ei tea, kas leitud korrelaadid kajastavad vahetult teadvuselamust või mingit protsessi, mis eelneb või järgneb talle. Ja pikalt keerutamata võib öelda, et hetkel pole ühtegi sellist katseparadigmat, kus seda probleemi ei ilmneks. Niisiis: me mõõdame alati rohkemat kui vaid seda protsessi, mille neuronaalsed korrelaadid meid huvitavad. Teadvuseteaduse hetkeseisu kirjeldab aga hästi fakt, et see probleem, mis iseenesest on ju üsna triviaalne, sai põhjalikult kirjeldatud alles 2012. aasta alguses üsna samaaegselt kahe uurimisgrupi poolt (Aru jt ja de Graaf jt, 2012). Niisiis see, kas meil on mingeid meetodeid sellest sasipuntrast väljapugemiseks, on hetkel veel üsna ebaselge. Kindel on aga see, et me peame oma eksperimentaalsete paradigmadega liikuma lihtsast vs. võrdlusest edasi – see kontrast jääb alati TNK suhtes mittespetsiifiliseks. Me peame leidma eksperimentaalsed moodused, kuidas TNKle eelnevaid ja järgnevaid protsesse nõnda katseliselt manipuleerida, et meil õnnestuks (makro-skaala) TNKd destilleerida.

Muidugi võime me sellest probleemist teadlikuks saades korraks mõelda, kas see TNK strateegia üldse on parim viis, kuidas teadvuse probleemile läheneda. Kuid küsime hoopis nii: mis oleksid mõistlikud alternatiivid? Üks ilmne strateegia oleks uurida teadvusseisundi neurokorrelaate: TNK strateegia on seotud mingi kindla teadvuselamuse aluseks olevate ajuprotsesside leidmisega, kuid võib ju ka küsida, mis on erilist teadvuses kui ajuseisundis. Võrdlusvõimalusi on mitmeid, näiteks ärkveloleku teadvus vs. sügava une teadvusetu seisund või anesteesiaseisund; vegetatiivne seisund vs. minimaalselt teadvuslik seisund. Aga järele mõeldes on selge, et ka need võrdlused on üsna mittespetsiifilised: näiteks ärkveloleku teadvuse ja sügava une teadvusetuse vahe pole ühelt poolt mitte ainult teadvuses, vaid ka tähelepanu, mõtlemise, mälu jm psüühikanähtuste jaoks vajalikes mitteteadvustatud protsessides, mis virgeoleku korral kindlasti erinevad uneseisundi korral toimivatest, jne. Teiselt poolt on erinevus ka neurokeemilisel tasandil, geeniekspressioonis jne. Seega on teadvusseisundite uurimine ehk veelgi vähem spetsiifiline selle suhtes, mida me uurida tahame.

Teine strateegia oleks teadvuse probleemile läheneda mitte alt üles, empiiriliste faktide juurest, vaid ülalt alla – proovides teoreetiliselt mõista, mis see teadvus on. Arvestades seda, et viimased 2500 aastat mõtlemist pole mingi mõistliku arusaamani viinud, võiks ju sellise teoreetilise lahenduse suhtes ettevaatlik ja skeptiline olla, kuid hiljuti on üks selline teooria saanud nii palju tähelepanu ja kiitust, et seda tasub siin lühidalt kirjeldada. Nimelt pakkus Giulio Tononi 2004. aastal välja informatsiooni integratsiooni teooria teadvusest. Selle teooria aluseks on kaks Tononi intuitsiooni: 1) teadvus on informatiivne – iga hetke teadvuselamus erineb miljonitest teistest, mis on põhimõtteliselt võimalikud, aga hetkel ei esine; 2) teadvus on integreeritud – iga teadvuselamus on meie jaoks ühtne, sidudes tervikuks suure hulga erinevaid elementaarset sisu omavaid signaale. See teooria erineb teistest omalaadsetest, kuna ta üritab informatsiooniteooria abil selgitada, mis see teadvus on – selle teooria kohaselt teadvus ongi integreeritud informatsioon. Kui süsteem integreerib informatsiooni, on ta teadvusel. Kui süsteemiks on inimaju, on teadvus selline nagu meil. Kui süsteem on lihtsam, on tal vähem teadvust – ka nutitelefonil on tükike teadvust. Kujutan ette, et kui need ideed oleks välja pakkunud mõni Eesti noorteadlane, oleks nende üle pisut muiatud ja nad peagi unustatud, kuid Nobeli laureaadi Gerald Edelmani õpilasena pälvis Tononi mõttekäik kiiresti tähelepanu. Tänaseks on seda artiklit Google Scholari andmetel tsiteeritud umbes 275 korda. Paljudes seda teooriat tsiteerivates artiklites võib leida lause stiilis „need tulemused sobivad Tononi informatsiooni integratsiooni teooriaga“. Nii võib pealiskaudselt jääda mulje, justkui oleks sellele teooriale tublisti tõendusmaterjali, kuid see mulje oleks tegelikkusest kaugel. Me nimelt hetkel ei saagi Tononi teooriat ei toetada ega ka falsifitseerida: ehkki Tononi teooria on kenasti formuleeritud informatsiooniteooria raames ja pakub välja isegi kvantitatiivse informatsiooniteooreetilise mõõdu teadvuse jaoks, ei ole seda reaalsete bioloogiliste süsteemide puhul võimalik uurida ega mõõta (nt Barrett & Seth, 2011; Nathan & Barbosa, 2011). Sellegi poolest on see teooria väärt lugemist ja tema üle juurdlemist, sest ta tõepoolest üritab selgitada, mis see teadvus on ja kuidas teadvus sobib meie muude arusaamadega maailma ja universumi kohta. Sõnastades selle teistmoodi: isegi kui me alt-üles suunatud uurimistööga leiame TNKd, peame me aru saama, miks just need TNKd teadvusega seotud on ja miks selliste neurobioloogiliste protsessidega kaasneb teadvuselamus. Me praegu ei oska selliste küsimustega suurt midagi peale hakata, aga Tononi teooria näitab, et põhimõtteliselt on olemas võimalusi püüda seda teha, isegi kui ta ise väär või eksitav olla võib.

1994. aastal pakkus Francis Crick oma raamatus „The Asthonishing Hypothesis“, et ehk on meil 20. sajandi lõpuks olemas põhimõtteline idee teadvuse suure probleemi lahendamiseks. Tänaseks on Crick siit ilmast lahkunud, kuid teadvuse probleem püsib. On tehtud palju katseid ja loodud mitmeid erinevaid teooriaid. Vähemalt siinkirjutajale näib, et üha enam teadvuseuurijaid on tänaseks päevaks mõistnud, et me oleme oma seniste uuringutega natukene tupikusse jõudnud. Järgmised aastad saavad ilmselt olema põnevad, sest see tupik ärgitab teadlasi otsima uusi võimalusi. Mõni teadvuseteadlane üritab ehk veel sama teed mööda edasi rühkida, mõni seisab käed taskus ja vilistab, mõni pöörab tagasi, mõni üritab leida uut rada ja mõni tuleb „labidaga“, et end takistuse alt läbi kaevata. Eks näeme, kes kuhu välja jõuab.

Allikad:

Aru, J., Bachmann, T., Singer, W., & Melloni, L. (2012). Distilling the neural correlates of consciousness. Neuroscience & Biobehavioral Reviews, 36, 737-746.
Barrett, A.B. & Seth, A.K. (2011). Practical measures of integrated information for time series data. PloS Computational Biology, 7, e1001052.
De Graaf, T.A., Hsieh, P. J., & Sack, A. T. (2012). The ‘correlates’ in neural correlates of consciousness. Neuroscience & Biobehavioral Reviews, 36, 191-197.
Nathan, A., & Barbosa, V.C. (2011). Network algorithmics and the emergence of information integration in cortical models. Physical Review E, 84, 011904.
Tononi, G. (2004). An information integration theory of consciousness. BMC Neuroscience, 5, 42.

Rubriigid:teadvuseteadus, TNK, viited
  1. Aaro
    aprill 10, 2012, 8:32 e.l.

    Tere Jaan,

    Loen endiselt huviga Sinu blogi. Ja endiselt tekitab minus kognitiivse dissonantsi kogu teadvuse uurimise valdkonna vastuolu: teadvuse määratlust nagu ei ole, aga uuritakse. Niisugune asi pole muidugi tegelikkuses võimalik – Popper demonstreeris seda juba kolmveerand sajandit tagasi veenvalt. Uurijal on kaks valikut, ta kas on uuritava nähtuse määratlenud enda jaoks eksplitsiitselt (s.t. teadvustanud?) või implitsiitselt. Ka Sinu lähenemises on määratlus olemas, vähemalt implitsiitne. Kirjutad:

    “Miks kuuma pliidiraua puudutamine tekitab valutunde? Kuidas aju masinavärgi tööst sünnib tunne olla keegi?”

    Siin on juba mitu määravat elementi. Teadvustamine avaldub (näiteks) valutundes ja tundes olla keegi, ning need tunded sünnivad aju masinavärgi tööst. Minu jaoks on mõlemad Sinu määratluse osad (mis tunded on teadvus ja teadvuse paigutamine ajusse) vaieldavad. Siin kirjas esimesest neist. Miks Sa nimetad teadvustamise näitena valu tundmist? Valu aistimiseks on meil tõenäoliselt kaks võimalust, kas valuretseptorite aktivatsioon või ükskõik millise retseptori liiga intensiivne ärritamine. Kogu edasine on ka enam-vähem selge, millised juhteteed närvisüsteemis ja millised ümberlülitused.

    Minu meelest on Sul siin kokku pandud kaks erinevat protsessi, üks, mis on seletatav sensoorse mehhanismiga ja teine – “olen keegi” – selle mehhanismiga seletatav ei ole. Keegiolemise kogemist nimetaksin ka mina teadvuse üheks avalduseks.

    Lühidalt – kui Sa ka ei saa teadvust määratleda, siis kindlasti saad määratleda, mida ise implitsiitselt teadvuseks pead. Seda teed pidi saab ka teadvuse määratlusele ehk lähemale.

    Aaro

  2. ökul
    aprill 10, 2012, 9:18 e.l.

    Tänud Aarole oluliste küsimuste püstitamise eest. Püüdmata hetkel sellesse diskussiooni põhjalikumalt lülituda teen paar ääremärkust:
    1. Fantoomsete valude puhul ja valutundega kaasnevate ajuaktiivsuskollete uurimisel fMRI abil nähtub valutunde tserebraalne baasmehhanism.
    2. Ajustimulatsiooni puhul on minu teada õnnestunud esile kutsuda ka kunstlikke “mina-olemise” ja oma “isikliku initsiatiivi” tundeid (sh vist PCC kaasahaaramisel).
    Järelikult on probleem eksperimentaalselt uuritav ning ühtlasi esimesed sammud sel teel viitavad ikkagi tserebraalsele baasmehhanismile.

  3. jaanaru
    aprill 10, 2012, 10:17 e.l.

    Aitäh lugemise ja kaasamõtlemise eest.

    Teadvuse täpse määratluse või definitsiooni puudumist on meile varemgi ette heidetud. Olen varem tsiteerinud Cricki, kes ütles, et praegusel hetkel pole mõtet ja vajadust teadvust defineerida. Las ma nüüd tsiteerin veel John Searle’i:

    We need to distinguish analytic definitions, which attempt to tell us the essence of a concept, from common-sense defnitions, which just clarify what we are talking about. An example of an analytic defnition is `water=H2O’. A common-sense defnition of the same word is, for example, `water is a clear, colourless, tasteless liquid, it falls from the sky in the form of rain, and it is the liquid which is found in lakes, rivers and seas’. Notice that analytic defnitions typically come at the end, not at the beginning, of a scientifc investigation.What we need at this point in our work is a common-sense defnition of consciousness and such a defnition is not hard to give: `consciousness’ refers to those states of sentience or awareness that typically begin when we wake from a dreamless sleep and continue through the day until we fall asleep again, die, go into a coma or otherwise become `unconscious’.

    Muidugi võib selle määratluse või määratluse puudumisega mitte leppida või öelda, et see on tobe, aga minu enda naiivne suhtumine on järgnev: kuna mitte keegi ei tea, mis värk selle teadvusega on, siis katsume jätta definitsiooni üldsõnaliseks ja uurida konkreetseid operatsionaliseeritud küsimusi. Näiteks kui teadvuselamuses toimub mingis katses fenomen X, siis võime otsida, millised ajuprotsessid käituvad nõndaviisi, et nad sobiksid X’i selgitama (täpsem näide)? Minu jaoks on see praegusel hetkel kõige mõistlikum ja edasiviivam lähenemine. Ma ei arva, et igaüks sellega ilmtingimata nõustuma peaks, ja ehk mõne aasta pärast leian ka ma ise, et oleks mõttekam mõnda teist strateegiat kasutada.

  4. Aaro
    aprill 10, 2012, 11:46 e.l.

    Jaan

    Olgu nii, teadus üldist arenguviisi saab niimoodi kirjeldada küll. Olen nõus. Samas arvan, et tegemist pole tähenärimisega. Nagu isegi viitasid – teadus alustab ähmasest tavakeelsest määratlusest aga otsib ju tegelikult teistsugust, näiteks analüütilist, Searle’i järgi. Milles probleem? Kui uurime sama nime all erineva olemusega asju, siis ei saa me suurt aru, mida leidnud oleme. Selleks on hea vahetevahel küsida, kus parajasti peaksime teadvuse või mis iganes uuritava nähtuse mõistmisel olema. See mõistmine sisaldab ka määratlemise.

    Ma ei jäta veel jonni – miks Sa paned kokku valu ja keegiolemise?

    Nii palju kui ma tean, saame valu neuraalsetest mehhanismidest päris hästi aru. Teadvusest ei saa. Rääkimata siis teadvuse neuraalsest alusest. Kui need on erinevad nähtused, siis iga sünteetiline teooria, mis paneb valu ja keegiolemise uuringute tulemused kokku, on eksitav.

    Niisiis – miks valu?

    aaro

    PS: ökulile: valumehhanismil on kahtlemata KA tsentraalne osa. Nagu ka nägemisel, kuulmisel jne. Nägemise akt ise ei ole tingimata teadvus, oleneb muidugi määratlusest. Kuna määratlus on eelkõige mitte nähtuse võimalike omaduste loetelu, sest neid on piiramatu arv, vaid eelkõige muudest nähtustest eristavate tunnuste kirjeldus, siis minu meelest on meil juba piisavalt neuro- jm teaduste andmeid väitmaks, et teadvus ei ole sama asi mis näiteks nägemise või valu tundmise akt puhtal kujul. Seepärast mind huvitabki, miks valu ja keegiolemine peaksid olema koos käsitletavad.

  5. jaanaru
    aprill 10, 2012, 12:22 p.l.

    Ega ma ju tegelikult ei panegi neid kahte kokku – kaks erinevat lauset, ehk ka kaks erinevat probleemi. Võib täitsa olla, et valu tundmise probleem ja keegi olemise probleem on kaks erineva mastaabi, erineva tähenduse ja erineva lahendusega asjandust. Aga võib ka olla, et kui lahendame probleemi, miks hambaorgi jalgaastumine on valus, lahendame ka keegi olemise probleemi (või suure osa sellest). Mina praegu ei tea. Nagu öeldud, kasutan ma pisut ähmaseid mõisteid, lootes, et kõik saavad umbes aru, millest jutt (Crick ja Searle), aga uurimistöö on suunatud väga konkreetsetele uuritavatele küsimustele.

    Igal juhul, isegi kui tegu on kahe erinevat mastaapi probleemiga, on see, miks me valu tunneme, näide teadvuse probleemist. Valu neuronaalsetest mehhanismidest saame mingil määral aru, aga see ei ole meil aidanud selgitada, miks ta valus on – miks tekib nendest mehhanismidest valutunne. Sa võid vabalt omada erinevat arvamust, aga teadvuseteadlaste konsensus on, et valutundmise akt on näide teadvuselamusest, mille olemust me ei tunne (nt Christof Koch alustab nii oma 2004. kui ka oma uut 2012. aasta raamatut just hambavalu näitega illustreerimaks teadvuse probleemi).

  6. Gabriel
    aprill 11, 2012, 6:54 p.l.

    Aga kui ei olegi ühte komplekset teadvust. On nn sajad mikroteadvused mis baseeruvad aistingute ja mälu sümbioosist. Sünapside kogumid.Nad on primitiivsed pisikesed kooslused närvirakkudest kes võitlevad oma sotsiaalse olemasolu eest. Analoogselt käitub mis iganes sotsiaalne makrokogum.(looma kari,bakter,inimgrupp)Neid tekib ja kaob.Konkureerivad omavahel nn domineerimise üle. Nende tegevus ei luba neid avastada, ent mõjuvad sotsiaalse olevusena. Tervel inimesel nad on lõimunud nõnda,et tundub tervikuna. Lõhestunud isiksused aga kinnitavad selle mõttekäigu võimalikust. …pikemalt ei viitsi ipadiga toksida…kuigi juttu jätkuks mitmeks tunniks.päris mitu küsimust leiaks seletuse. Lihtsalt pika autosõidu ajal tekkinud mõttekäik või fantaasia mida oli huvitav heietada.

  7. jana
    aprill 12, 2012, 9:07 e.l.

    video TÜ seminarist “Aju ja elu” http://www.uttv.ee/naita?id=10679

  8. jaanaru
    aprill 12, 2012, 5:57 p.l.

    Gabriel – põhimõtteliselt võimalik asjade olemus ja mõned mõtlejad just midagi taolist pooldavadki (ka Tononi teoorias on midagi umbes taolist – süsteemis on mitmeid dünaamilisi kooslusi, neist suurim / võimsaim samastub teadvusega).

    Jana poolt jagatud video sobib siia teemasse hästi, kuna muude toredate loengute hulgas annab prof. Bachmann seal oma ülevaate teadvuseteadusest ja eriti ka sellest, mis Eestis tehakse.

  9. Gabriel
    aprill 12, 2012, 8:50 p.l.

    Tore kuulda,et kohe päris lolliks mõtteks ei hinnatud🙂
    video oli tore,ent jah jah loogika…kui vajutad nuppu hakkab lamp põlema. kes aga nuppu vajutas jääb teadmata.Mind hirmsasti häirib tõsiasi,et olen enesest teadlik.See on justkui iseenda ära söömine ja selle kogemine. Lambipirni loogikate kogumine ja kataloogimine on iseenesest tore ja vajalik aga pointile lähemale sellega pole seni vist pääsetud.
    multitajud…
    Mulle eriti meeldib selle “teooria” puhul see ,et ta laseks evolutsioonil tegutseda.Aju keerulisemaks muutudes lisandus juba toimivale süsteemile kihte,end kõik vana jäi toimima.Samuti seletuks kergesti inimeste sisemine dilemma, sisemised võitlused kahtlused jne.Loodus käitub sama mudeli järgi,miks siis peaks olema meie teadvus midagi erinevat.
    Ajurakkude toidu ja hapnikuga varustamine? Kuidas ainuraksed ja bakterid käituvad toitelahuses? Keemiline sõltuvus ajus, vajadused ja tervikorganismi motiveerimine nende võimaluste saavutamiseks… Inimene käitub liiga ebaotstarbekalt et lubada lasta juhinduda sellel nn tsentraliseeritud juhtimiselt. keharakkude,kaasa arvatud ajurakkude vahel toimub keeruline ja karm konkurentsja just konkurents sunnib moodustuma väikeseid kogukondi õpitud teadvusi mis motiveerivad omakasu eesmärkidel keha tegutsema..(Kuigi välja võib paista teisiti)ma tahaks veel jõhkramalt väita. Teadvus asub kogu kehas.Kindlasti jätaks seda teooriat edasi arendades välja nn hingelise poole.

  10. jaanaru
    aprill 13, 2012, 6:02 e.l.

    Teadvuse teooriaid on ilus luua (ja mul endalgi neid sahtlis mitu), aga niipea kui mõte tahab minna teooria “esteetilisuse, põnevuse ja ägeduse” juurest kaugemale – et tõesti teada saada, kuidas asjalood on ja kas teooria tõepoolest teadvuselamust selgitab – on olukord kehvem, kuna meil on tänapäevaste tehnoloogiliste vahenditega raske neid teooriaid eksperimentaalselt otse testida. Sellegi poolest on mõttekas edasi mõelda, vajadusel arutada ja miks mitte ka vastav hüpotees mõne teadusartiklina avaldada. Kuna me ei tea, mis värk selle teadvusega on, on iga praegune teooria tõenäoliselt vale … aga potentsiaalselt õige🙂

  11. Gabriel
    aprill 13, 2012, 8:36 e.l.

    Just. Aga mida sa ikka oma ajaga teed mis teadvusel olles paratamatult tajuna olemas on. telkut ei viitsi vaadata, õltsi ka ei viitsi juua , noh siis mõtled. Mõnus tunne on ajus lastakummalistel seostel tekkida ja kogeda ( keemilistestiimuliterakendumist) kui mingi asi nn susisema hakkab ja justkui lahendusi pakub. Rahulolu ja heaolu tunne. Sõltuvus mis muu. Huvitav mis kasu sellestsaavad bakterid mis me kehades toimetavad? Igataheson mis on asjad on oluliselt keerulisemadvõi lihtsamad kuidasvõtta. Inimestel on komme asju liiga segaseks ajada.

  12. jaanaru
    aprill 13, 2012, 11:14 e.l.

    aitäh, üks parimaid kõnekeelseid kirjeldusi teadlase / filosoofi igapäevasele tööle – “telkut ei viitsi vaadata, õltsi ka ei viitsi juua , noh siis mõtled”

  13. Krista
    aprill 13, 2012, 11:53 e.l.

    🙂
    Kas homme Tallinnas tuleb ka pisut teadvusejuttu?

  14. Bachmann
    aprill 13, 2012, 2:14 p.l.

    Krista: võiks kihla vedada, et sõna “teadvus” kasutatakse ka EPL kongressil 14. IV rohkem kui 1 kord, aga kas see saab olema eesmärgipärane jutt teadvuseprobleemist, sõltub sellest, mida Jaan oma kell 11.30 algavas ettekandes teha otsustab.

  15. jaanaru
    aprill 13, 2012, 2:29 p.l.

    kõigile huvitatutele võib juba ette mainida, et kuna seda teadvuse-joru on kõik juba ühe või teise poolt esitatuna kuulnud, siis võtsin ma endale seekord väljakutseks esitada oma töid ja tulemusi natuke teises võtmes. eks näis mis (ja kas üldse) välja kukub🙂

  16. Gabriel
    aprill 13, 2012, 9:00 p.l.

    Jaan🙂 Aga võtab heaks! Ühel või teisel moel ihkab inimene tunnustust. Kui muudmoodi ei saa siis üritab vaimukustega silma paista :)))

  17. Krista
    aprill 14, 2012, 4:52 p.l.

    Jaan, ilusti tuli välja🙂
    …aga mul hoopis selline küsimus, et kas neid presentatsiooni faile on võimalik kuskil netis veel üle vaadata? Talis libistas osa enda omast nii kiiresti mööda, et tähelepanu ei jõudnud järele🙂

  18. jaanaru
    aprill 17, 2012, 10:57 e.l.

    hei, aitäh. loodan, et minu presentatsioon oli piisavalt aeglane ja kõik slaidid said juba ettekande ajal üle vaadatud – kuna seal olid ainult avaldamata tulemused, siis ma neid slaide praegu veel kättesaadavaks teha ei saa. aitäh kuulamast!

  19. Krista
    aprill 17, 2012, 2:09 p.l.

    pole hullu🙂

  20. MargusM
    aprill 22, 2012, 7:03 p.l.

    Aaro tõi esile taju ja teadvuse (keegiolemise) erinevuse ning lisaks sellele kaks võimalust:
    1. valu taju pole, teadvus on teadlik valutusest.
    2. valu tajumine, teadvus on teadlik valu olemasolust.
    Tajutava muutmise kaudu loodetakse esile kutsuda teadvuse muutus ja seda mõõta. Kuid teadvus on olemas nii valu puudumise kui valu olemasolu korral ja saaks ka uurida teadvuse muudatusi mis pole esile kutsutud taju muutuse poolt, vaid tahte muutmise teel.

  21. Krista
    aprill 24, 2012, 9:15 e.l.

    Pole võimalik olla korraga /samal ajal kahes paadis. See teadmine kahtlemata piirab mind. Ja vaatamata ratsionaalsele teadmisele, ütleb miski mu sees, et praegusel juhul see just nii on.
    Ühest küljest pole mul ühtegi argumenti, mis võiks vaielda Aaro mõttekäigu vastu. Ja ega ma seda teha tahagi, sest see on ilus mõttearendus, millega ma meelsasti nõustun.
    Teisest küljest arvan ma mõistvat ka Jaani.
    Kas valutunnet saab kogeda teadvuses? Kahtlemata. Kas me saame seda uurida teadvuses? Kahtlemata.
    Kas me saame üleüldse uurida midagi, mis pole teadvuses, mitte kellegi teadvuses? Kuidas me sellest miskist saaksime siis teadlikud olla? Võib olla see miski on isegi olemas, aga kuidas meil oleks võimalik sellest midagi teada, liiatigi veel seda uurida?
    Valutunne, mõnutunne, keegi kogeb…
    integreerib informatsiooni, tõlgendab keskkonda, tajub, tunnetab, loob kuva /interpretatsiooni mille keskpunktiks ise on.
    Ühest küljest on väga huvitav uurida, kuidas keskkonna stiimulid teadvusesse lülituvad, kuidas meie aju neid tõlgendab, kuidas selle toimumist võiks põhimõtteliselt seletada. …vähemalt seda osa, mis on tänapäeva teadusele jõukohane.
    Teisest küljest jällegi mõtlen ma, kas on võimalik mõista mõtet?
    Valu või mõnu kogemine ei pruugi üldse olla seotud välise keskkonnaga. Kui me oleme kord midagi kogenud, saame me seda tagasi kutsuda, ehk siis kujutleda. Keegi mäletab naela jalga astumist ja iga kord, kui ta seda meenutab, meenub talle see valutunne. Ta võib seda kirjeldada väga detailselt ja iga nüanssi uuesti läbi elada (prof AT teab, millest räägin🙂
    Mina pole seda kogenud, seega saan ma seda vaid empaatiliselt tajuda. Ma formeerin sellest omaenese kujutluspildi, just nagu ma astuksin naela jalga, ja kuidas ma siis end tunneksin. Üsna ebameeldiv. Mida täpsem kogemuse kirjeldus, seda ehedam on minu tunne.
    Mõistate, tegeliku keskkonnaga pole sel mitte midagi pistmist.
    Kõik toimub vaid minu kujutluses / teadvuses.
    Samal ajal olen ma ka reaalses keskkonnas ja tunnetan ka selle mõjusid.
    Kas ma olen korraga / samal ajal kahes paadis?🙂

  22. anu
    mai 4, 2012, 7:29 e.l.

    Ma olen omal nahal aga kogenud seda, kuidas mõnusas rahulikus olekus (heinamaal jalutades) on võimalik valu MITTE tunda (šokiseisus pidi see tavaline olema). Pugesin läbi okastraataia, tundsin, et midagi puudutas ülahuult. Hiljem märkasin, et verd voolab riietele. Olin okastraadiokkaga ülahuulele sügava, peaaegu läbi huule ulatuva haava tõmmanud, sellest järgijäänud armi on vahest peetud jänesemoka operatsiooniaemiks.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s