Esileht > erilised teadvusseisundid, huvitavad artiklid > Huvitavad artiklid: 27. mai 2012

Huvitavad artiklid: 27. mai 2012

Vahepeal on ilmunud suur hunnik artikleid, millest võiks midagi pajatada, kuid neist ükski pole mind rabanud piisavalt, et siia üks pikem lugu kirjutada. Kommenteerin siis lühidalt paari artiklit, mis mul hetkel siin laua peal lebavad.

Viimases Nature Reviews Neuroscience’i numbris on tähtis ülevaateartikkel György Buzsaki ja Christof Kochi poolt, kus nad arutavad nende signaalide üle, mida me mõõdame. Kui me uurime aju oma EEG-masinaga kolba pealt või heal juhul kolba alt, siis mida me ikkagi mõõdame – millised neuronaalsed protsessid neuronite ja võrgustiku tasandil tekitavad neid makroskaala signaale? Juba pikka aega väidavad kõik õpikud ja targad onud, et EEGs kajastuvad suures osas vaid püramidaalrakkude postsünaptilised potentsiaalid, aga igaühel, kes on süvenenud aju elektrofüsioloogiasse, on selge, et see on üks üsna lihtsustatud ja pisut iganenud pilt. Tänapäevase pildi saab Buzsaki jt artiklist.

Journal of Neuroscience’is on hiljuti ilmunud kaks olulist artiklit teadvusseisundi neurokorrelaatide kohta. Mulle väga meeldib soomlaste ja Michael Alkire artikkel “returning from oblivion …”, kus uuriti positronide emissiooni tomograafia abil ajuprotsesse, mis on seotud teadvuse taastumisega pärast üldnarkoosi mõju kadumist. Tore põhjalik töö selles suhtes, et üritati lahendada mitut seniseid töid kimbutanud metodoloogilist probleemi ja kasutati mitut erinevat anesteetikumi (anesteetikumid tekitavad tihtipeale väga spetsiifilisi efekte aju keemias ja füsioloogias, mida võiks siis sassi ajada “tegelike” teadvusseisundi korrelaatidega). Väga värskendavad olid ka tulemused: erinevalt viimaste aastate korteksikesksusest leiti, et teadvuse taastumisega on olulisemal määral seotud subkortikaalsete (ajutüvi, taalamus, hüpotaalamus) piirkondade aktiivsus.

Aga kogu see subkortikaalne lugu jääb jälle ilmselt järgmise töö varju, kus superstaarid Tononi, Laureys ja Friston on ühe töö peal, mida juhtis üliedukas Melanie Boly. Nende töös uuritakse teadvusseisundi kadumisega ja taastumisega seonduvaid ajuprotsesse EEG abil. EEG on ruumis üsna ebatäpne ja mõõdab kolbalt suures osas vaid väga kolbalähedaste ajupiirkondade tööd, kuid üllataval kombel teevad Boly jt oma artiklis suurt juttu ka taalamusest. Täpsemalt järeldavad nad, et taalamus pole otseselt seotud teadvuse kadumise ja taastekkimisega, vaid vajalikeks maagilisteks protsessideks on kortikaalsed tagasisidestatud interaktsioonid. See tulemus sobib hästi kogu peavoolu kognitiivse neuroteadusega – kõik imelised protsessid tekivad võluväel kortikokortikaalsete interaktsioonide tulemusena. (Mida see kursiivis lause tähendab, kas me seda ikka üldse mõõta saame ja kas kogu sellel uurimistööl üldse mingi sügavam mõte on, jääb tihtipeale arusaamatuks.) Aga kuidas need teadlased saavad EEG põhjal midagi öelda taalamuse kohta? Autorid tegid esiteks EEG allikaanalüüsi ja teiseks nende signaalide peal DCMina tuntud mudeldamist, kuhu panid sisse ka taalamuse. Kõlab nagu maagia. Natuke ongi. Olles nende signaalide ja analüüsimeetoditega töötanud, võin öelda, et minu jaoks need meetodid veenvad ei ole ja ma arvan, et selle töö tulemus ei tähenda eriti midagi. Aga erinevalt minust on selle töö autorid kognitiivse neuroteaduse tipptegijad, kes otsustavad seda, mida mõeldakse ja keda avaldatakse, nii et lugege, tsiteerige, uskuge.

Kui keegi on vahepeal ära unustanud, mis need kvaalid on, siis Ryota Kanai ja Nao Tsuchiya selgitavad seda vaimufilosoofia ja teadvuseteaduse põhikontsepti viimases Current Biology numbris.

Peagi ilmub Current Biologys aga minu arvates üsna huvitav artikkel mu Frankfurti kolleegide poolt. Ühelt poolt on ta huvitav seetõttu, et Pascal Fries on tuntud just oma ajuteaduslike uuringute ja eelkõige “kommunikatsioon koherentsuse kaudu” teooria tõttu, kuid antud artikkel on puhas psühhofüüsika – ei mingit ajukatset, ainult osav arvutiprogramm ja käitumuslikud mõõtmised. Teisalt on artikkel aga huvitav ka oma sisu poolest – autorid näitavad oma artiklis, et tähelepanu töötleb (antud juhul visuaalset) informatsiooni rütmiliselt, umbes 4-10 Hz taktis.

Noor ja hoogu täis ajuteadlane Bradley Voytek on tükk aega nuputanud, kuidas paremini hakkama saada kogu selle teabega, mis on aju kohta erinevates andmebaasides. Koos oma abikaasaga on nad leiutanud, kuidas kogu seda informatsiooni otstarbekamalt tänapäevaste andmekaeve meetoditega lahti muukida. Lõpuks, pärast pikka punnitamist, on nende artikkel vastu võetav ja ka tasuta kätte saadav. Paistab üsna nupukas meetod olema, aga eks ka teadlane meetodi taga peab olema taibukas, et sealt midagi mõistlikku tuleks.

  1. jaanaru
    mai 31, 2012, 6:13 p.l.

    lisaks siia nimekirja veel kaks uut tööd:
    1) noorteadlane Jörg Hipp on taas hakkama saanud ägeda uue EEG / MEG analüüsimeetodiga, millega nad jõudsid lausa Nature Neuroscience veergudele – http://www.markussiegel.net/download/hipp_natn_2012.pdf
    2) current biologys ilmub peagi järjekordne artikkel ülerahvastusefektist, seekord ülerahvastusefekti neurokorrelaatidest – http://www.cell.com/current-biology/abstract/S0960-9822%2812%2900519-2

  2. TB
    juuni 1, 2012, 9:12 e.l.

    CB artiklis on ka viide Endeli tööle.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s