Esileht > huvitavad artiklid, tähelepanu ja teadvus > Huvitavad artiklid: 28. juuli 2012

Huvitavad artiklid: 28. juuli 2012

Ehkki endal on tööd palju, näib uudiste seisukohalt olevat pisut hapukurgihooaeg. Aga õnneks ikka põnevaid artikleid ilmub.

Tähelepanu ja teadvuse omavaheliste seoste üle on viimase dekaadi jooksul väga põhjalikult arutatud. Kui 10 aastat tagasi arvas vast enamus teadlasi, et tähelepanu on teadvuse jaoks tarvilik, siis praegusel hetkel näib olevat levinuim seisukoht, et tähelepanu ja teadvus on teineteisest eristatavad ja sõltumatud ajuprotsessid. Näiteks Prof. Bachmann on oma töödes korduvalt argumenteerinud, et tähelepanu pole teadvuse jaoks tarvilik. Nüüd puhkuse ajal peab professor aga asja üle järele mõtlema, sest Michael Cohen jt on ajakirjas Trends in Cognitive Sciences avaldanud artikli, kus väidavad, et tegelikult pole tõendusmaterjal selle kohta, et teadvuselamus ei vaja tähelepanu, eriti veenev. Nende autorite seisukoht on, et tähelepanu tõepoolest on teadvuse jaoks tarvilik. Kes ka seisukoha toetuseks toodavaid argumente näha tahab, saab artikli pdfi kätte siit.

Ajakirja Neuron viimases numbris ilmus väga kaunis artiklitekogumik tähistamaks Hubeli ja Wieseli 50 aastat tagasi ilmunud artiklit, kus kajastati suurt osa sellest uurimistööst, mis viis neid teadlaseid 1981. aastal Nobeli auhinnani. Kõik need artiklid on augusti lõpuni tasuta kättesaadavad, nii et head klikkimist. Esiteks võiks lugeda meeldivat intervjuud Hubeli ja Wieseliga, kust kõlab läbi mitmeid tarkuseid noore teadlase jaoks. Hubel kordas ka seda, mida ta paari aasta eest pikemalt kurtis: tänapäeva tippteadlased peavad tegelema liiga palju bürokraatiaga, jättes jänni teaduse.

Igal juhul Neuronis on Hubeli ja Wieseli töö tähistamiseks avaldatud mitu väga kena ülevaateartiklit. Priebe ja Ferster annavad ülevaate visuaalses korteksis toimuvate arvutusprotsesside kohta ja näitavad, kuidas meie arusaam esmase visuaalse korteksi retseptiivväljade omaduste kohta on viimase 50. aastaga muutunud. Carandini ja kolleegid tutvustavad meile laineid visuaalses korteksis: viimaste dekaadide uurimistöö on näidanud, et õrna kontrastiga stiimulid tekitavad visuaalses korteksis levivaid aktiivsuslaineid, mille funktsioon on hetkel veel pisut ähmane. Clay Reid on üks tähtsamaid teadlasi ajutükikeste viilutamises ja eelkõige nende viilude põhjal aju peen-anatoomia kohta uute järelduste tegemises. Tema annab ülevaate sellest, kuidas modernse tehnoloogia abil on võimalik korteksi arhitektuuri mõista üha parema täpsusega.

Ja kui jutt viilutamisele läks, ei saa mainimata jätta paar päeva tagasi ajakirjas Science avaldatud artiklit, kus rekonstrueeriti tibatillukese ussikese, c. elegansi meessoost isendi kogu närvisüsteemi tagumine osa. See on äge töö, sest ehkki arvatakse, et see, millised me (iseloomult, mõtetelt, vaimselt) oleme, seisneb meie ajurakkude ühenduste täpses rägastikus, ollakse inimese puhul veel üsna kaugel selle rägastiku kokkupanekust (rääkimata ta töö mõistmisest). Alustada tuleb ikka algusest – c. elegansi meessoost isendi närvisüsteemis on 383 neuronit. Autorid uurisid c. elegansi paaritumiskäitumist juhtiva närvissüsteemi tööd, rekonstrueerides kogu selle süsteemi neuronite ja sünapsite tasandil ja analüüsides tema omadusi mitmete matemaatiliste meetodite abil. Peaks korra mõtlema, kas me selle töö abil nüüd mõistame, kuidas see konkreetne pisike süsteem töötab või ei (ja mida see üldse tähendab, et me midagi mõistame või ei mõista).

  1. Leopold
    juuli 28, 2012, 1:35 p.l.

    Kuidas siis on selle ussiga – kas reduktsionism t6i edu ja loodi t2pne k2itumist ennustav molekulaarne mudel?

  2. jaanaru
    juuli 28, 2012, 7:34 p.l.

    nope, sellega läheb ikka veel pisut aega🙂 aga lootust on ja mõned üsna nupukad sellid üritavad seda ussikest murda. (parim ülevaade c. elegansi närvisüsteemi töö mõistmise kohta 2011 lõpust – http://www.jefftk.com/news/2011-11-02.html )

  3. A.Laan
    juuli 29, 2012, 1:15 p.l.

    Ei tasuks liiga palju keskenduda organismide füüsilisest vormist digitaalsesse vormi kopeerimise peale. See on ainult üks ja eelkõige tehniline (igav?) aspekt. Lõppeesmärk peaks olema närvisüsteemi mõistmine vähema, mitte suurema hulga andmete abil. Selle eesmärgi jaoks pakkus eelmainitud artikkel järgneva avastuse: ussi käitumise struktuur on peegeldatud tema närvisüsteemi struktuuris. Nimelt väidavad autorid, et paaritumiskäitumise neljale erinevale staadiumile vastavad viis antud käitumise staadiumeid kontrollivad lokaalsed neuronite klastrid (viis, sest ühte staadiumit kontrollib kaks klastrit). Kui see väide tõesti tõeks osutub, siis on tegemist lihtsa printsiibiga, mille abil saab närvisüsteemide disaini mõista abstraktsemal detailivaesemal tasandil.

  4. jana
    juuli 30, 2012, 6:20 e.l.

    Lugedes eelnevat jääb veel üks küsimus: kas ussikesel on teadvus? Ja kas ussikese mudel annaks vastuse laiemalt teadvuse suure probleemi lahenduseni jõudmisel?

  5. jaanaru
    juuli 30, 2012, 8:49 e.l.

    see ussike võib ju põhimõtteliselt teadvusel olla, aga ega me seda praegu kuidagi mõistlikult teaduslikult väita (või ka ümber lükata) ei saa. (vt ka https://teadvus.wordpress.com/2011/12/16/kes-on-teadvusel/ )

    ega ajuteadus on ju põnev ka siis, kui me teadvuse valemist välja jätame: kas me suudame mõista seda üsna lihtsat närvisüsteemi (302 või 383 neuronit)? Kõlab nagu labane ülesanne, aga tegelikult on see ikka väga kaua aega võtnud (ja võtab hetkel veel edasi, ehkki vast mitte väga kaua), kuna esimesed ühendusdiagrammid tehti kindlaks 25 aastat tagasi. Minu jaoks on c. elegans alati hea näide kognitiivse neuroteaduse ja süsteemide neuroteaduse liigoptimistlikusest: kuidas me arvame, et me suudame mõista inimaju (ca 100 miljardit neuronit), kui me pole veel aru saanud sellest ussikesest? Mainitud töö on hea samm selliste lihtsate närvisüsteemide mõistmise poole, aga need 25 aastat võiksid meid hoiatada, et inimaju (ja teadvuse probleemi lahendamiseni) on ilmselt veel pikk tee minna.

  6. jaanaru
    juuli 31, 2012, 8:32 e.l.

    Jaan-Juhan Oidermaa võtab ERR Teaduses kokku MITi teadlaste uue töö, kus õnnestus esmakordselt optogeneetika abil mõjutada primaatide käitumist – http://teadus.err.ee/artikkel?id=7462&cat=1

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s