Esileht > aju ja teadvus, teadvuse teooriad, teadvuseteadus > Teadvus on ajus … aga kus täpsemalt?

Teadvus on ajus … aga kus täpsemalt?

Praegused teaduslikud tõendusmaterjalid toetavad seisukohta, et teadvus on ajus. Juhtivate teadvuseteooriate kohaselt poleks justkui kahtlust ka selles, et teadvus on seotud just talamokortikaalse süsteemi tööga. Enamgi veel, mitmed teadlased (nt Singer, Dehaene, Lamme) on üsna veendunud, et teadvus tekib korteksis ehk ajukoores. See vaade on motiveeritud teadmisest, et paljud meie kõrgemad vaimsed funktsioonid on tõepoolest lokaliseeritud ajukoores ja et ainult ajukoores on piisava detailsusega esitused välismaailma kohta. Näiteks kui mu ees on praegu stseen läptopi, vana ümmarguse köögilaua ja sellel asetsevate elektrooniliste vidinatega, siis ainult ajukoores on neuronid piisavalt spetsiifilised, et esitada neid elektroonilisi vidinaid.

Sellest pole aga loogiline järeldada, et ainult korteks on seotud teadvusega. Tegelikult pole sellest isegi loogiline järeldada, et teadvuselamus tekib korteksis. Ajukoore staarneuronid – püramidaalrakud – saadavad oma arvutuste tulemused ka otse talamusse ja ajutüve neuronitele. Niisiis, sama spetsiifilisusega teadvuselamus võib tekkida ka sääraste evolutsiooniliselt vanemate struktuuride neuronite dendriitidel, kuhu need arvutused jõuavad. Midagi umbes taolist on välja pakkunud Lawrence Ward, kes arvab, et see koht, kuhu korteksi arvutused nõnda jõuavad ja kus need arvutused teadvuslikuks saavad, on taalamus. Wardi teooria kohaselt ei teki ajukoores, vaid alles taalamuse dendriitidel.

Veelgi allapoole, veelgi vanemate struktuuride poole liigutaksid teadvust aga hea meelega mitmed teised tuntud teadlased nagu näiteks Antonio Damasio või eestlasest emotsiooniuurija Jaak Panksepp. Nad mõlemad nõustuksid, et teadvuse kognitiivsed aspektid on seotud ajukoore osadega, kuid mõlemad argumenteeriksid, et kognitiivsed aspektid pole teadvuse fundamentaalsed osad. Teadvuse primaarseks tüübiks oleksid (lihtsustatult öeldes) oma keha sisese miljöö muutuste tunnetamine ja afektiivsed protsessid.

Kindlasti võib vaielda selle üle, kas need madalamad aju osad ilma ajukooreta oleks teadvusel, kuid mina nende härradega vaidlema ei hakka. Minu jaoks on probleem selles, et vähemalt praegu polegi võimalik selle üle teaduslikult mõttekalt arutleda – täiesti ajukooreta inimesed ju ei saa meile oma teadvusseisundeid vahendada, ajukooreta loomade puhul võib kahtleja alati väita, et nad tegelikult pole teadvusel. Muuhulgas on aga teada see, et ajukooreta rotid on aktiivsemad ja käitumuslikult palju huvitavamad, kui ajukoorega rotid; samuti on Penfieldi-eksperimentidest saati teada et suuri tükke ajukoorest võib eemaldada, ilma et teadvus kaoks. Äsja ilmus ka kena artikkel Antonio Damasio jt poolt, kus autorid näitasid, et ehkki eneseteadvust on seostatud teatud kortikaalse võrgustikuga, on patsiendil, kellel on mitmed olulised piirkonnad sellest kortikaalsest võrgustikust kahjustatud, eneseteadvus täitsa alles.

Minu jaoks näitabki see teadvuseteaduse hetkeseisu (ja hetkekriisi) – enamus küll arvab, et teadvus tekib ajukoores või talamokortikaalses süsteemis, kuid häid teaduslikke argumente, mis veenaks, et teadvus on just nendes struktuurides, on vähe. Kahtlemata on ajukoor tarvilik meie reflektiivse ja kognitiivse teadvuse jaoks, aga tegelikult on teadvuse fundamentaalne probleem seotud just selle kognitiivselt lihtsama üldise “tundega olla keegi”, mida kogeme sõltumatult oma teadvuse hetkesisudest või hetkemõtetest. Seega on võimalik, et teadvuse mõistmiseks peaksime tõepoolest lähemalt uurima hoopis ajutüves toimuvaid protsesse, mis küll ei vahenda meie hetkelisi teadvusesisusid, kuid tekitavad selle üldseisundi, tunde olla.

Probleem minu ja mu kolleegide jaoks on ilmselge – kognitiivsel neuroteadusel on nendele struktuuridele väga raske ligi pääseda (EEG mõõdab peamiselt ajukoores ja talamokortikaalses süsteemis toimuvat; esmapilgul võiks arvata, et fMRI võiks ajutüves toimuvat mõõta, kuid tegelikult on see seniajani problemaatiline ajutüves toimuva loomuliku liikumise ja veretsirkulatsiooni tõttu.) Seega kui fundamentaalseid teadvusprotsesse vahendavad need vanemad ajutüve struktuurid, oleme omadega jännis.

Igal juhul tasub praegu nendel subkortikaalsetel piirkondadel pilku peal hoida ja miks mitte ka nende anatoomia kohta rohkem lugeda – enamus minu kolleege on arvamusel, et ajutüves toimuv on üsna igav ja primitiivne, kuid tegelikult on sealsed võrgustikud väga huvitavad, keerukad ja evolutsiooni poolt aja jooksul palju täiuslikumaks timmitud kui meie sõber neokorteks. Ja viimaks on tore tõdeda, et ka teadvuseteaduse peavool on ajukoore all toimuvat hakanud tõsisemalt võtma – juuli alguses avaldati Cambridge’is toimunud üritusel Cambridge’i Teadvuse Deklaratsioon, mis võeti kokku järgnevalt:

The absence of a neocortex does not appear to preclude an organism from experiencing affective states. Convergent evidence indicates that non-human animals have the neuroanatomical, neurochemical, and neurophysiological substrates of conscious states along with the capacity to exhibit intentional behaviors. Consequently, the weight of evidence indicates that humans are not unique in possessing the neurological substrates that generate consciousness. Nonhuman animals, including all mammals and birds, and many other creatures, including octopuses, also possess these neurological substrates.

  1. Kommentaare veel pole.
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s