Esileht > aju ja teadvus, inimlikud postitused, noorele teadlasele, teadvuse teooriad > Vastu võetud: lokaalne gammavastus pole TNK, osa 3

Vastu võetud: lokaalne gammavastus pole TNK, osa 3

Olen eelmises kahes postituses kokku võtnud oma hiljuti vastu võetud töö tagamaad ja sisu. Nüüd tahaksin natukene mõtiskleda selle töö probleemide ja motivatsiooni üle.

Kirjutasin kirjeldava ja testiva teaduse erinevustest. Testimine on tore ja sümpaatne, aga tema olemusega kaasneb see, et mõni onu või tädi võib vahel pahaseks saada. Eks need ole muidugi just need tädid ja onud, kelle eelnevaid väiteid ja töid testi ja kahtluse alla seatakse. Muidugi ei ole see nii, et iga teadlane pahaseks saab – testimine ja kahtlustamine on teaduse alustalad, seega enamasti teadlased suhtuvad sellesse positiivselt. Vahel on tehtud testid lihtsalt pisut logisevad (ja vahel teadlastele tundub, et nende teooria testimiseks loodud tööd on just eriti kehvad) ja sel juhul on ju täiesti mõistetav, et testi all oleva töö või teooria autor on pisut pahur. Ma arvan, et meie töö poolt testitud Neuroni töö viimasel autoril on järgnevaid põhjuseid meie peale pahane olla:

1) Meie peamine tulemus on null-tulemus: eelnev kogemus EI oma efekti gammavastustele (ehkki mõjutab teadvustamist). Teadlastele on aga teada, et null-tulemuse põhjuseks võib olla ka vähe katseisikuid, vähe katsekordi, seega vähe statistilist jõudlust. Ehkki me oma töös näitame, et meil peaks olema piisavalt statistilist jõudu (aitäh Juhan ja Leopold, kes aitasid Wilcoxoni jõudu mõõta), jääb see siiski üheks meie tulemuse valukohaks.

2) Hea test peab testitava katse katseparadigmat täpselt kordama. Meie puhul see polnud päris nii, sest kasutasime üht meie poolt juba varem töötatud katseparadigmat. Ehkki analüüs ja kontseptsioon on testitud katse omale väga sarnane, on võimalik kritiseerida, et me oma testis ei üritanud testitavat katset täpselt korrata.

3) Nagu kommenteerija Kolleeg ka välja tõi, on võimalik, et ehkki eelnev kogemus ja sensoorse sisendi tugevus mõjutavad mõlemad seda, kui tihti katseisik ütleb, et ta eesmärkobjekti teadvustas, on põhjus, miks ta seda ütleb, erinev. Äkki sensoorse sisu tugevus tõesti muudab teadvuselamuse kvaliteeti, samas kui eelnev kogemus mõjutab ainult teatud elementide teadvustamist või koguni vaid otsustusprotsesse (ja mitte taju). Ma olen sellest probleemist teadlik olnud väga pikka aega ja juba umbes 2 aastat tagasi sai läbi viidud käitumuslik kontrollkatse, kus katseisikud pidid otseselt oma teadvuselamuse kvaliteeti hindama 11-pallisel skaalal. Selle kontrollkatse tulemused näitasid, et eelnev kogemus ja sensoorse sisendi tugevus mõjutavad teadvuselamuse kvaliteeti sarnaselt. Aga nagu ka Kolleeg argumenteeris, saab selle teadvuselamuse sarnasuse üle sellest hoolimata põhimõtteliselt edasi vaielda.

4) Ma kardan, et see töö võib saada vale tõlgenduse osaliseks – mõni lugeja võib arvata, et meie tulemus tähendab, et teaduse neuronaalsed korrelaadid ei paikne sensoorses korteksis ja nii tahaksid argumenteerida ka mu ülemused. Kuid tegelikult on tähtis mõista, et lokaalne gammavastus väljendab alloleva neuronipopulatsiooni kogulaenglemist. Seega on täiesti võimalik, et sensoorse korteksi laenglemismustrid on vahetult seotud teadvuselamusega, nad näiteks kannavad eelneva kogemuse olemasolu korral rohkem informatsiooni teadvuse sisu kohta. See lihtsalt ei väljendu keskmise laenglemise koguhulgas, mida me gammavastustena mõõdame.

Niisiis sel iseenesest lihtsal tööl on mitu probleemi, mis võivad testi all olnud töö autoreid ärritada. Ja nende autorite näol on tegu ajuteaduse raskekaaluga! Võttes arvesse, et ma olen nendest probleemidest täiesti teadlik, siis miks mina, doktorandinolk, seda tööd ikkagi avaldada tahtsin?

Põhjus on väga lihtne ja sai välja toodud ka selle postitusteseeria alguses – teadvuseteadus on omadega pisut tupikus. Nagu olen kirjutanud varem, võib naljaga pooleks öelda, et igal teadvuse uurijal on oma teooria ja iga neist on seisukohal, et tema teooria on parim ja teised on ühel või teisel põhjusel fundamentaalselt valed, liiga üldised, ebatäpsed … Aga sellest hoolimata pole väga palju üritatud üksteise teooriaid testida. Üheks parimaks näiteks testist on töö, mida kajastasin siin paari aasta eest, kus üritati testida ideed, et sünkroonsus on teadvuse neuronaalne korrelaat. Peagi aga kirjutan sellest, miks seda sünkroonsuse hüpoteesi on tegelikult üsna raske testida. Samuti on olnud mõningad TMSi tööd ja mõned DCMi analüüsid, kus umbkaudselt on üritatud testida Lamme teooriat, kuid need tööd ja analüüsid on alati testitavast teooriast suurusjärgu ebatäpsemal skaalal (Lamme teooria on spetsiifilise tagasiside kohta, DCMi jooksutatakse ebaspetsiifilistel EEG signaalidel …). Meie töös seevastu võtsime ühe teise tulemuse ja tegime mõõtmised täpselt samal skaalal, täpselt samasugustelt elektroodidelt sama spetsiifikaga ajupiirkondadelt nagu testitavas töös. Seega ma väga loodan, et selline julge otsene norimine inspireerib ka teisi ja et me nõnda saame kõik midagi rohkemat teadvuse kohta teada.

  1. Bachmann
    september 10, 2012, 1:35 p.l.

    Jaan kirjutas: “… kardan, et see töö võib saada vale tõlgenduse osaliseks – mõni lugeja võib arvata, et meie tulemus tähendab, et teadvuse neuronaalsed korrelaadid ei paikne sensoorses korteksis … . Kuid tegelikult on tähtis mõista, et lokaalne gammavastus väljendab alloleva neuronipopulatsiooni kogulaenglemist…” See on oluline koht, sest
    (1) neuronipopulatsiooni kogulaenglemine mingites katse ja/või ülesande ja/või stiimulitingimustes võib olla seoses NCC-ga (olla selle märgiks), mingites teistes aga mitte; oluline on leida, milles sesinevad “gamma=NCC” ja “gamma-pole-NCC” katsete erinevused. Kuna töid on juba kümneid, siis keegi saaks teha vastava tabeli, et ehk õnnestuks selgemini näha neid erinevusi. (Erinevused ülesannetes, gamma sagedusribades, eelnevas kogemuses jne).
    (2) Laenglemiste puhang, mis mitmetes töödes justkui oleks NCC on üsna lühiajaline (nt 50-150 ms, heal juhul kuni pool sek) samas kui katseisiku introspektiivne mulje räägib sellest, et pärast sihtstiimuli esitamist kuni vastuse raporteerimiseni, mis võtab aega ühest kuni mitme sekundini on enamasti kogu selle aja vältel subjektiivne kujund sihtstiimulist olemas (mis siis, et selle selgusaste ja detailsus muutuvad). Siin on seega vastuolu gamma/NCC reaalajas kestuse ning subjektiivse mulje reaalajas kestuse vahel. Pole võimatu, et sageli destilleeritakse välja mitte NCC, vaid “selge teadvuse NCC” “hägusa/nõrga teadvuse NCC” kõrval. (Kirjutasin umbes samast probleemist 2009 C&C-s). Kui see on nii, siis peaks otsima ka “nõrga teadvuse NCC-sid” (? aeglased lained, aeglane negatiivsus?). Minu üheks lemmikmõtteks on, et gamma või muude kõrge aktiivsuse puhangutega keerulistes (mitte üks-ühestes) seostes olevates “tõelistes” NCC aluseks olevates protsessides peaks olema mingi püsiv, suhteliselt stabiilne olek (nii nagu ka teadvusmulje on stabiilne, sidus ja püsiv ajas). Seetõttu ka minu viimase aja juttudes see “seisulaine” või solitoni või aeglase negatiivsuse teema. (Ja üsna reaalne võimalus, et selline “seisulaine” kui mingite võrrandite lahendus ei ole otse nähtav LFP, MEG või üksikneuronite juurde istutatud elektroodide puhangulistes aktiivsustes, vaid arvutub välja selliste aktiivsuste abstraktse näitajana. Metafoor: Nagu ka seltskond, kes tahab õhupalli pidevalt peade kohal õhus hoida annab igaüks, erinevatel hetkedel, erineva sagedusega tonkse palli pihta ja mõnes “tonksutamisrezhiimis” pall püsibki, teistes reshiimides ei püsi (lendab ära või maandub, või läheb hoopis lõhki😉.) Aga pole võimatu, et selline “püsilaine” omab ka füüsilist ekvivalenti konkreetsete (nt püramiid-) neuronite rakukehade ja dendriitide membraaniprotsessides. See ei pea olema laenglemine, vaid laenguga varustatud aine “kuhjakeste” püsiv olek (mis mõistagi on laenglemisest sõltuv, kuid vahetult ei ole sellest välja loetav. Et püsilaine tekib hästi vastassuunaliste lainete kohtumisel, siis on huvitav koht sellise tekkeks püramiidrakk ajukoores, mis saab soomale tulevaid mõjutusi spetsiifilisest süsteemist (“sisud”) ja dendriitidele tulevaid mõjutusi mittespetsiifilisest süsteemist. (Jaan, muuseas — dendriidispaigid on küll lühiajalised ja järsud, aga (i) nende järel on sageli üsna aeglane depolariseerituselaine, (ii) dendriitidel on presünaptilisi aferente ja postsünaptilisi “knopkasid” sedavõrd palju ja sedavõrd huvitavates ruumikonfiguratsioonides, et võimalikke tekkivaid “seisulaineid” arvutada on praktikas muidugi keeruline. Ja ehk jõuame teadvuse neurobioloogias samasse kohta, kuhu jõudsid 20. saj. alguse füüsikud, kui nad leidsid, et mõõtmine mõjutab mõõdetut. Kõik — nii bioelektrilised kui ka optilised — sensorid on küllaltki robustsed mõõtjad, mis meid huvitavat protsessi võivad mõjutada. Veel — viimases Neuronis Müller jt veelgi lisavad tegureid sellesse pilti. Tugevad dendriidispaigid on immuunsed pidurdusele, nõrgad mitte. Siit mõned järeldused…)
    (2a) Hea oleks uurimus LFP-ga mõõdetud erinevate parameetritega gammavastuste ja stabiilse “püsilainelise” dendriidiprotsessi võimalikest seostest.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s