Esileht > aju ja teadvus, inimlikud postitused, teadvuse teooriad > Kuidas testida, kas kortikaalne sünkroonsus on TNK?

Kuidas testida, kas kortikaalne sünkroonsus on TNK?

Olen kirjutanud oma katsest, mis näitas, et visuaalsest korteksist mõõdetav lokaalne gammavastus ei ole teadvuse neuronaalne korrelaat (TNK). Loomulikult tuleb sellise töö peale küsida, mis on siis hea või parem TNK või vähemalt proovida, kuidas mõni teine TNK-kandidaat meie testile vastu peab.

See osakond, kus ma Frankfurdis oma doktorantuuri teen, on tuntud just aju dünaamika revolutsioonilise uurimise poolest. 1980. aastate lõpust alates kuni aastatuhande vahetuseni domineeris see osakond mõtete ja töödega selle kohta, kuidas ajus kulgevaid aktiivsusmustreid kiiresti ja paindlikult kooslusteks sõlmida. Läbiv idee oli järgnev: see dünaamiline sõlmimine saab toimida seeläbi, et need neuronid, mis peavad parajasti koos töötama, sünkroniseerivad oma laenglemise. See on niinimetatud sõlmimine läbi sünkroonsuse idee. Tema juures on huvitav see, et ehkki ta on läbi kukkunud mitmes hästi tehtud ja avaldatud katses, on väljaspool elektrofüsioloogiat tundvat seltskonda tema mõju endiselt suur. Kuid ka minu ülemus, kes justkui peaks paremini teadma, ei taha siiski jonni jätta ja nii me üritamegi oma testi rakendada ka hüpoteesile, et TNK on just kortikaalne sünkroonsus.

Ehk kõlab see lihtsalt, kuid tegelikult pole seda hüpoteesi sugugi nii lihtne testida kui ideed, et lokaalne gammavastus on TNK:
1) kui visuaalse korteksi gammavastus on üsna konkreetne nähtus, mida mõõta, siis sünkroonsus ise on ju vaid seos, mis peab mingisuguseid töötluskeskuseid omavahel siduma. Aga millised need töötluskeskused on? Kuidas neid leida? Üks oluline keskus võiks ju olla see sama piirkond visuaalses korteksis, mille lokaalne gammavastus meie testi kohaselt TNK polnud – osana võrgustikust on see piirkond arvatavasti ikkagi oluline. Aga milliste piirkondadega ta peaks sünkroniseeruma?
2) Ehkki EEG ja MEGga on tehtud mitmeid töid, kus sünkroonsust on uuritud elektroodide / sensorite vahel ja mida on viidatud sadu kordi, on tänaseks eksperdid ühel nõul, et see elektroodide vaheline sünkroonsus ei ole usaldusväärne märk neurofüsioloogilisest sünkroonsusest – iga EEG elektroodi signaalis on esindatud kõik aktiivsusallikad, lihtsalt erineva tugevusega. Seega võib elektroodide vahelise sünkroonsuse tõusu põhjuseks olla mingi ühe kindla allika aktiivsuse tõus, mitte allikate vaheline sünkroonsus.

Kuidas neid kahte probleemi lahendada? Alustame tagantpoolt. Tänaseks päevaks on välja aretatud üsna head meetodid, mis tulevad radari- ja sonariteadusest, mille abil EEG või MEG aktiivsusmustrist liikuda allikaruumi – elektroodide aktiivsuse asemel on selle teisenduse tulemusena niiöelda virtuaalsed elektroodid aju sees. Allikaruumis saame suures osas lahti elektroodiruumis valitsevast võltssünkroonsusest. Selle meetodiga võiks asuda ka esimese probleemi kallale: võiks ju arvutada välja sünkroonsuse paarikaupa kõikide aktiivsusallikate vahel nagu mõned ka edukalt teinud on. Mulle tundub see aga liiga suvaline lähenemine, seega üritame oma andmetest paari kavala võttega neid aktiivsusallikaid leida, mille vaheline sünkroonsus antud juhul huvitav ja oluline olla võiks. Eks ma hoian kursis, kas ja kuidas see ettevõtmine edeneb!

  1. Kommentaare veel pole.
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s