Esileht > Teaduspublitseerimine, viited > T. Bachmann viidetetondist

T. Bachmann viidetetondist

Tondijutud sobivad laupäeva hilisõhtusse hästi, niisiis tasub lugejate tähelepanu juhtida sellele, et prof. Talis Bachmann kirjutab hiljutises Sirbis üsna muhedalt teadlasi kummitavast mõõdupuust – viidetest, nende mõõtmisest ja nende maagiliste arvude tegelikust tähendusest. Head lugemist!

(Teaduse ja teadlaste mõõtmisest oleme siin blogis varem ka kirjutanud, kui toona tegid Sirbis samast teemast juttu prof. Jüri Allik ja Endel Põder.)

  1. Leopold
    november 3, 2012, 9:44 p.l.

    Sinu enda kommentaare/arvamusi tekstile?

    Minu paar senti:
    Teema on kenasti lahti kirjutatud, faktidega eriti vaielda ei ole, aga oleks soovinud n2ha rohkem hinnanguid. Aga vahest ongi nii parem, ja varbad j22vad tallumata. Kysitavaks j22bki minu jaoks konstruktiivne lahendus – mis siis teha? Autor paneb kohe alguses paika, et viidete hulk annab infot produktiivsuse ja kvaliteedi kohta, seega paistab et seda statistikat 2ra visata pole m6tekas. Nagu tekstis ka kirjas, on viideteloendamisel omad puudused, valdkondadevahelised erinevused on suured, ja sama m66dulint k6igile ei k6lba.

    Mina v2idan, et hea hinnangu teadlase kvaliteedist saab siis, kui vaadata tema publikatsioonide nimekirja (p6hiliselt esimese/viimase autori artikleid, ajakirju kus need on ilmunud, ning ka viidete arvu), v6tta arvesse 6petamis- juhendamis- ja administratiivkoormust, ning vestelda paari tema neutraalse kaasautoriga. Esimene n2itab produktiivsust, mis on oluline hoolimata k6igest muust; teine n2itab lisav22rtuse loomist peale teadusviljakuse; kolmandat on tarvis aru saamaks, kas tegu on ideedegeneraatoriga, hea katsetajaga, kirjutajaga, ebakindla tykit88 inimesega, superstaariga, unistajaga, organisaatoriga, parasiidiga v6i m6ne teise lemmikp2kapiku nimega. Loomulikult ei aita selline arusaam inimesi kvaliteedi j2rgi pingeritta panna, kyll aga laias laastus lahterdada, ning seda teevad pea k6ik mulle tuttavad teadlased ilma kvantitatiivseid m66dikuid kasutamata omavahel ysna konsistentselt.

  2. november 4, 2012, 8:37 e.l.

    Olen instituudi nõukogus näinud juba paarikümne inimese valimisi ning minu arust on meil tähtsused umbes sellises järjekorras (väga väga subjektiivne arvamus): H-indeks, artiklite hulk, kogutsiteeringute arv, praegune töökoht, viimane kraad, ained, mida ta õpetada oskab/tahab ja siis kahjuks äkki alles artiklite kvaliteet ja motivatsioonikiri. Kui keegi teab inimese kohta midagi, siis kuulatakse ka neid arvamusi, aga kui ei tea, siis ei minda ka informatsiooni otsima ehk siis välismaalaste puhul üldjuhul isiklikke asju ei teata.

    Kuid kuna nii räägime ainult samast teadusharust, siis on see tunduvalt täpsem ning Leopoldi pakutud luksuse saavutamine on rahvusvaheliselt päris keeruline.

  3. Bachmann
    november 4, 2012, 10:06 e.l.

    Üldiselt olen kommentaatoritega nõus ja tänan asjalike märkuste eest. Möönan, et minu kirjutise viimases osas toodud mõiste “kompleksne” oleks võinud olla lahti kirjutatud, aga tükk sai ajaleheartikli kohta niigi üsna mahukas. (Kes mahukamat materjali teaduspraktika kohta eesti keeles tahab lugeda, saab kasutada TÜ Kirjastuse raamatut “Teaduspraktika tahud ja toed”, 2004. Selles on detailsemalt lahti kirjutatud teadlase töö eri tahud ning mainitud ka teadlastüüpe jmt. Samas on raamat liiga vana, et kajastada peaaegu kümne aasta jooksul toimunud muutusi, h-indeksi teemast ning Eesti teadussüsteemi muutustest rääkimata. Teadustööde avaldamise formaadi muutmisega seonduvat ja mõjukuse hindamisse puutuvat kajastab mitmekesiste arvamustega diskussioon veebiajakirja Frontiers in Computational Neuroscience erinumbris, mis oma enamuses juba koostatud on.)

  4. jaanaru
    november 4, 2012, 10:15 e.l.

    Kuna ma ise pole nii edasijõudnud teadlane nagu Leopold või T. Bachmann ja pole osalenud nii tähtsates otsustes nagu Kristjan, siis ma midagi tarka omalt poolt lisada ei oskagi, küll aga viitan kõigile huvilistele T. Bachmanni poolt juba mainitud ja ka siin blogis korra kajastust saanud Frontiers in Comp Neuro erinumbrile Beyond open access: visions for open evaluation of scientific papers by post-publication peer review – http://www.frontiersin.org/Computational_Neuroscience/researchtopics/Beyond_open_access_visions_for/137

  5. Endel
    november 4, 2012, 1:50 p.l.

    Selleks, et hinnata mõne minu kitsamal erialal tegutseja teaduslikku panust, ei ole küll vaja uurida tema bibliomeetrilisi näitajaid. Arvatavsti ma olen iga olulise autori artikleid ja temale viitavaid (ja mitteviitavaid) artikleid lugenud ja tean, mida keegi on teinud. Ja kui ei tea, siis loeks läbi mõne artikli, kus ta on ainus või esimene autor ja vaataks, mida uut tal oli öelda.
    Ilmselt on bibliomeetriast kasu mingites komisjonides, kus tuleb hinnata oma valdkonnast kaugemate teadlaste saavutusi, mille sisust eriti aru ei saa või lugeda ei viitsi. Aga siis tuleks kasutada natuke teaduspõhisemat bibliomeetriat. Praegu üldiselt levinud kaasautorite arvu ignoreerimine (osa ja terviku võrdsuse seadus) ja suhteliselt meelvaldse h-indeksi populaarsus näitavad, et saientomeetriline mõtlemine pole veel loogikaeelsest staadiumist kaugemale jõudnud.

  6. november 4, 2012, 5:23 p.l.

    Endel, väärt mõtted, aga kas juba neuroteaduses ei tule mingi 40 000 publikatsiooni aastas? See tähendab, et seda kattumist nagunii loetud ajakirjadega ei ole väga palju. Ma ise loen umbes 100 abstrakti aastas😀 Korralikust teaduskonnast võib läbi käia 50 avaldust aastas, mis tähendaks 100 mitte täpselt enda eriala teadusartikli lugemist, mis on päris keeruline.

  7. Endel
    november 4, 2012, 7:37 p.l.

    Ma loodan et sa loed ikka mõne artikli ka, mitte ainult 100 abstrakti.
    Muidugi on teaduskond (või instituut) liiga lai, et kõige kohta midagi arvata. Siis võib loota, et ehk keegi teine on lugenud. Ja mul pole põhimõtteliselt midagi ka bibliomeetria vastu. Aga mõned üldlevinud asjad on minu meelest väga jaburad. Ma ei saa tõesti aru, kuidas on võimalik lugeda võrdväärseks osalemist 10 autoriga artikli kirjutamisel ja üksinda samasuguse artikli kirjutamist. Minu arust elementaarne ja enesestmõistetav autorite arvuga jagamine paistab paljudele eriliselt hirmsa tondina, millega võib vahel lapsi hirmutada, aga mida ei saa siiski tõsiselt võtta. See on üsna veider.

  8. jaanaru
    november 4, 2012, 8:13 p.l.

    Niipalju kui mina kollektiivsest teadusest tean, on autorite arvuga jagamine ka pisut ülekohtune, sest mõnel juhul teeb 80-90% tööst esimene autor (aga muidugi on ka praegune süsteem selles suhtes ülekohtune: miks peaks töö kaheksas autor saama samapalju kasu igast viitest kui esimene või teine, kes on reaalselt teinud rohkem teadustööd).

    Võiks aga ette kujutada süsteemi, kus kogu töö peale on 1 ühik autorlust, mida siis autorid ise jageledes jagavad (nt esimene autor 0.7, viimane 0.2, viis keskmist 0.02; aga jah, see läheb raskeks töödes, kus on 100 autorit) ja viidete arv korrutatakse läbi selle kaaluga (nt esimese autori puhul viidete arv x 0.7; kui on üks ainus autor, siis viidete arv x 1).

  9. Endel
    november 4, 2012, 8:58 p.l.

    Kaasautorite ebavõrdse panuse puhul on jagamine täpselt sama ülekohtune kui jagamata jätmine. Ja loomulikult oleks “õigete” kaaludega jagamine veel parem, kui seda õnnestuks kasutusele võtta. Ja ma arvan, et kui 100 inimest suudavad koos ühte artiklit kirjutada, siis saaksid nad ka oma autorluse jagamisega hakkama.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s