Esileht > inimlikud postitused, noorele teadlasele > Ahhetamapanevad ja argipäevased teadusprobleemid

Ahhetamapanevad ja argipäevased teadusprobleemid

Teaduses on kõige tähtsam võimekus kõvasti tööd teha – erinevates karjäärietappides tuleb teha 60-80 tundi tööd nädalas. Kuid vahel ei pöörata piisavalt tähelepanu sellele, et väga tähtis on ka teadusprobleemi valik – mis on see teadusküsimus, mille uurimisele need rasked töötunnid pannakse? Ma olen noor inimene ja palju sellest kõigest ei tea, aga maadeldes teadvuse suure probleemiga peab nendel teemadel vahel mõtteid mõlgutama, niisiis …

Teaduses tegeldakse igasugu probleemidega, osad neist tunduvad kõrvalvaataja jaoks kummalised ja tühised. Võib argumenteerida, et teaduses ei olegi tähtsusetuid probleeme, sest kunagi ei tea täpselt, kust tuleb läbimurre, kuid kahtlemata on igal ajahetkel probleeme, mis põletavad rohkem – näivad hetkel olulisemad – ja neid, mis tunduvadki igavamad ja tühised (seda saab mõõta ka – näiteks vaadates, kui palju mingil teemal ilmuvaid artikleid teadlaste kogukonna poolt loetakse ja tsiteeritakse). Muidugi võib uus arusaam tulla teadusprobleemidest, mida peavoolu teadus hetkel ignoreerib. Igaüks peab iseendalt oma kogutud teadmiste põhjal küsima, mis on need uurimisteemad, mis on tema arvates kõige olulisemad ja aitaksid hetkel kõige enam laiendada meie teadmiste horisonti. Ja just nende probleemide kallal tuleb ka teaduslikke katseid teha.

Muidugi iga noorteadlane ju ei saagi teada, mis on need olulised ja põletavad küsimused, nii et tihti antakse neile mingid uurimisprobleemid juhendajate ja professorite poolt. Kuid kui noorel inimesel on küsimused, mis teda ennast tõesti väga huvitavad, siis mina kindlasti pooldaks nende ideede kaasamist juhendajate poolt pakutud projektidesse: sisemine huvi oma teadusküsimuse vastu on see, mis hommikul voodist välja ajab ja ööni köidab. Kui pole sellist probleemi, mis iseenda jaoks huvitav tundub, ei ole võimalik teha tipptasemel teadust. Põhjus on selles, et nende pikkade aastate jooksul saab olema päevi ja perioode, kus teadlase sisemine kordnik pole piisav, et teda tööle sundida – kui teadusprobleem oma põnevusega ei motiveeri, ei motiveeri nendel tumedatel päevadel miski.

Niisiis, motivatsiooni jaoks on tarvis, et teadusprobleem, millega tegeldakse, oleks isiklikult huvitav. Kui juhtub nii, et see probleem, mis isiklikult huvitab, on ka probleem, mis on hetkel tõepoolest teadusele oluline, on minu arvates loodud eeltingimused tipptasemel teaduse jaoks.

Teadvuse suur probleem kahtlemata vastab minu puhul eelmainitud tingimustele, kuid teadusprobleemi valikuks tuuakse muuhulgas veel üks väga huvitav kriteerium: see konkreetne teadusprobleem peaks olema lahendatav umbes järgmise viie aasta jooksul. See tingimus pole kiusu pärast – on probleeme, mida tänapäeva teadus ei pruugigi suuta vastata. On tark osata säärastest probleemidest eemale hoida, sest on võimalik, et nende lahendamisega läheb kauem, kui ühe teadlase eluea pikkune uurimistöö seda võimaldab. On võimalik, et teadvuse suur probleem kuulub sääraste probleemide hulka.

Seega ei piisa sellest, et probleem on huvitav ja et probleem on oluline – selle teadusprobleemi lahendamiseks peab olema ka idee, kuidas teda rünnata. Nobelist James Watson sõnastab selle järgnevalt: „I feel comfortable taking on a problem only when I believe meaningful results can come over a three-to-five-year interval. Risking your career on problems when you have only a tiny chance to see a finish line is not advisable. But if you have reason to believe you have 30 percent chance of solving over the next two or three years a problem that most others feel is not for this decade, that’s worth taking.“

On veel üks hoiatus: kui noorteadlane on indu täis ja tahab tegeleda ainult oluliste probleemidega, on oht, et tegemata jääb kõik ja saamata jäävad ka lihtsad õppetunnid. Teadlane muudkui ootab ja unistab oma suurest probleemist, mille kallal rängalt vaeva näha, kuid ei saa ehk arugi, et ta „latt on liiga kõrgel“ – tema nina ees on probleeme, mis on küllaltki olulised, kuid mida ta ignoreerib, tahtes veelgi paremat. See on õud, kui head teadusprobleemid enam ei motiveeri, kuna nad näivad liiga tühised. Mis sel juhul hoiab teadlast mõtlemas, uurimas ja universumi saladusi lahendamas?

Minust taibukamad on välja pakkunud, et parim lahendus on töötada korraga mitme teadusprobleemi kallal. Üks peaks olema selline, mis tundub küll oluline ja huvitav, kuid pole liiga suur nii ahhetamapanev, et jalad nõrgaks võtab – selle kallal oleks võimalik igapäevaselt teadustööd teha, mõtet värskena hoida, väikesi edusamme ja rõõmukesi kogeda, enesekindlust üles ehitada, midagi saavutada ja CVd täiendada. Teine peaks olema aga just pigem suur, midagi unistamisväärset ja võluvat – kui väiksem probleem ära tüütab, saab suurele alt üles vaadata; kui suur üle pea käib ja oma võimatusega morjendab, saab väiksemast taas elujõudu ammutada. Suurest võib hellitlevalt ja ohates pajatada veiniklaasi taga, väiksema juures tehtud edusammudega saab aga ennast ja kolleege veenda, et tegu pole ainult unistajaga.

Universumis on veel palju mõistatusi, tibatillukesi ja õige pirakaid. Igaühele on oma. Teadusprobleeme jätkub neile, kes soovivad endale konkreetset väikest probleemi, mida plaanipäraselt lahendada; jätkub neile, kes unistavad Nobeli auhinnast ja vahel nikerdavad mõne väiksema projekti kallal; jätkub ka neile, kes tahavad tegeleda ainult väga suurte teadusprobleemidega; ja jätkub neilegi, kes tahavad lihtsalt mõnusalt ära elada ja vahel restoranis käia. Teadusprobleeme on nii neile, keda põletab teadvuse suur probleem, kui ka neile, kes arvavad, et teadvuse suur probleem on pigem sisutu. Igaühele oma. Peamine ongi, et igaüks leiaks endale selle oma, just selle probleemi, mis teda köidab, sest kui teadusprobleem toidab sisemiselt nagu hea hobi, ei olegi raske 80 tundi nädalas puhata.

Mõtlemisel on abiks olnud:
James Watson – Avoid Boring People
Francis Crick – What Mad Pursuit
Santiago Ramon y Cajal – Advice for a Young Investigator

  1. Krista
    jaanuar 9, 2013, 10:36 p.l.

    Jaan
    Võiksid sa algatada teema, kuhu võiks igaüks postitada oma ideid tuleviku või juba homse päeva uurimissuundadest, meetoditest, uurimisküsimustest või lihtsalt visioonidest, kuhu edasi. Ehk leidub füüsikul idee, mis nakatab matemaatikut, bioloogil mõte, mis inspireerib neuroteadlast, jne.
    Kommunikatsioon ja mõnikord isegi selle vead, …hm, kuhu ma nüüd jõudsingi
    igatahes, huvitav

  2. Leopold
    jaanuar 10, 2013, 8:54 e.l.

    Tahaks siia lisada Uri Aloni kirjatyki probleemivalikust – paljud Sinu teemad k2ivad ka sealt l2bi. “How to choose a good scientific problem” http://www.weizmann.ac.il/mcb/UriAlon/nurturing/How_to_choose_a_good_sc.html

  3. jaanaru
    jaanuar 10, 2013, 9:09 e.l.

    Suur aitäh, see Uri Aloni kirjatükk on väga hea raamistik iga teadlase jaoks tudengist grupijuhini. Soovitan kõigil lugeda.

  4. bell
    jaanuar 11, 2013, 10:11 e.l.

    Klassikaline selle teemaga haakiv essee ka Bell Labsi matemaatikult: http://www.paulgraham.com/hamming.html

  5. jaanaru
    jaanuar 11, 2013, 10:20 e.l.

    Jup, aitäh, Richard Hammingu ettekanne on samuti üks neist lugemisväärt materjalidest, millele ma tihti toetun. Kes lugeda ei viitsi, vaadaku seda tükki ettekande vormis: https://www.youtube.com/watch?v=a1zDuOPkMSw

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s