Esileht > aju ja teadvus, teadvuse teooriad, teadvuseteadus > Mängud beebide teadvusega

Mängud beebide teadvusega

Minul ja teil on teadvus, subjektiivne maailm. Kui seemnerakk ja munarakk kohtuvad, siis kahtlemata pole teadvust. Sellest võib järeldada, et subjektiivne olemus peab kunagi nende kahe etapi vahel tekkima. Millal ta siis tekib? Ja kuidas? Kas neid küsimusi on üldse mõttekas küsida? Kas neid on võimalik vastata?

Et seda proovida, peame sukelduma sellesse, mida me teadvuse neurobioloogiliste aluste kohta teame ja võrdlema seda beebi aju arenguga. Kui me leiame beebi aju arengus etapi, kus on olemas kõik ajustruktuurid ja ajuprotsessid, mida on tarvis teadvuseks, siis võimegi järeldada, et sellel arenguetapil on beebil teadvus.

Kõlab lihtsalt. Probleem seisneb selles, et me ei tea täpselt, missugused ajustruktuurid ja ajuprotsessid on vahetult seotud teadvuselamusega. Me ei tea, kuidas teadvus täiskasvanud inimese ajus tekib.

Aga oleks ju päris tore uskuda või vähemalt väita, et me teame, mis on teadvuse neurobioloogilised mehhanismid, sest siis saaks seda küsimust beebide teadvuse kohta ju vastata. Miks peakski keegi süvenema teadvuseteaduse keerukustesse, kui on oma illusioonides võimalik veenda ka toimetajat ja retsensenti ja jõuda nõnda ajakirja Science veergudele! Sid Kouider ja Stanislas Dehaene just seda tegidki, uurides oma töös, kuivõrd erineva vanusega beebid on teadvusel. Loogika oli täpselt selline, nagu ülal kirjeldatud, ainult ilma tingiva kõneviisita: me teame, mis on teadvuse neurobioloogilised markerid täiskasvanud ajus, seega me võime vaadata, kas ja millisest vanusest alates on neid neurobioloogilisi markereid võimalik mõõta ka beebi ajus. Võimas. Äge.

Ma olen noor inimene, kuid vahel tundub, et ma olen tänapäeva teaduse jaoks juba liiga vana. Muidugi on tore olla Science-artikli esimene autor, see toob kuulsust ja grandirahasid (ehk siis “feimi ja sulli”). Kuid sellest olulisem peaks ju olema teaduslik terviklikkus (scientific integrity, vt Feynmani kuulus kõne teaduse ja pseudoteaduse erinevusest). Teadusliku terviklikkuse all peetakse silmas seda, et kui teadlasele on teada mingid faktid, mis tema ilusa tulemusega ei sobi, või selle ilusa idee probleemsed aspektid, siis ta mitte ei varja neid ja ei jäta neid enda teada, vaid jagab neid teiste teadlastega selles samas teadustöös. Kouider ja Dehaene lähtuvad oma värskes töös ja loogikas sellest, et õige on Dehaene’i teadvuseteooria, kus teadvust seotakse hilise (ca 300 millisekundit pärast stiimuli esitamist tekkiva) globaalse (aju frontaalseid-parietaalseid piirkondi hõlmava) aktiivsuspuhanguga. Selle teooria õigsust postuleerides eksivad autorid teadlase terviklikkuse tingimuse vastu kahel rängal moel:

1) On teada, et teadvusega korreleeruvaid protsesse on võimalik leida ka juba varem, umbes 200 ms kandis pärast stiimuli esitamist. Sellist varast teadvusega seotud aktiivsust näitavaid töid pole üks või kaks, vaid kümneid. Ei ole teaduslikult head põhjust arvata, et Dehaene’i ja kolleegide poolt leitud teadvuse korrelaadid on kuidagi paremad või õigemad kui need, mida on leitud teistes teaduslaborites.

2) See, et teadvuse korrelaate on võimalik mõõta ka enne seda, kui Dehaene’i grupi tööd seda näitavad, viitavad võimalusele, et Dehaene’i tulemused kajastavad mitte stiimuli teadvustamist, vaid hoopis sellele järgnevaid protsesse (mis on seotud näiteks mäluga). Avaldasime eelmise aasta alguses selle probleemi kohta artikli ja ehkki ma olen nõus, et meie artikkel võib olla nähtamatu ja ebaoluline, on seda sama probleemi tänaseks korranud ka mitmed teised grupid. See probleem on tänaseks teadvuseteadusele teada.

Nagu mainitud, on selle ägeda Science’i töö vajalik eeldus, et Dehaene’i grupi poolt mõõdetud ajuprotsessid on tõepoolest teadvustamise signatuurid, kuid need kaks punkti ja nende taga olevad teadustööd näitavad selgelt, et see eeldus pole õigustatud, halval juhul on ta täitsa vale. On kindel, et Kouider ja Dehaene teavad nendest kahes punktis mainitud teadustöödest. Seega peab järeldama, et nad kas a) meelega väldivad nende tööde mainimist ja kaotavad sellega teadusliku terviklikkuse või siis b) omavad tugevat kognitiivne kallutusmehhanismi, mis on neid mingil põhjusel veennud, et need punktides 1 ja 2 toodud teadustööd on täielik jura. Vahet pole, sest nii a kui ka b tähendavad, et teaduses jõuavad tippu (ka) need, kes (alati) kogu lugu ei räägi. Kui lood on nii, siis tasub ehk hakata hoopis kirjanikuks.

Allikas:
Kouider jt (2013) A Neural Marker of Perceptual Consciousness in Infants. Science.

  1. ökul
    aprill 19, 2013, 3:51 p.l.

    Kahjuks on selline lähenemine (käsikäes üllatava eduga) omane paljudele nendest, kes selles teadlaskoosluses omavahel tihedalt läbi käivad: Dehaene, Kouider, Naccache, Tallon-Baudry, Boly jmt.
    … muuseas, regulaarsel teadlikul mitteviitamisel võb põhjuseks olla ka see, et kellelegi on mõnel konverentsil valusasti konnasilmale astutud (loe: kõigi kuuldes nende töö mõnda rumalust välja toodud) ja sellest on jäänud valus mälestus ühes teaduspoliitiliste järelmitega.

  2. jaanaru
    aprill 22, 2013, 8:53 p.l.

    Jaan-Juhan Oidermaa kirjutas ERR Teaduse rubriiki sellest artiklist ka täitsa kena loo, kus tasakaalustas prantslaste eufooriat T. Bachmanni kainestavate sõnadega.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s