Esileht > noorele teadlasele, Teaduspublitseerimine > Head aega, kulla journal impact factor!

Head aega, kulla journal impact factor!

Ma olen juba mõnda aega jälginud diskussiooni ajakirjadele omistatava mõjufaktori (IF) halva mõju ümber. Ajakirjad ja teadlased kirjutavad ajakirjade mõjufaktorit välja kolme komakohani, justkui see oleks mingi suur teaduslik mõõt, mille abil saab mõõta üksikteadlaste headust, kuid tegelikult on ta sama mõttetu kui kallis kaubamärk ja hoiab teadust tagasi (loe pikemalt näiteks siit või siit). Nüüd on löödud naelad ajakirja mõjufaktori kirstu, sest San Francisco teadusliku uurimistöö hindamise deklaratsioon ründab otseselt kogu seda IF-jama, kirjutades muuhulgas, et on tarvis hinnata iga uurimistöö väärtust sõltumatult ajakirjast, kus ta ilmus. See on täiesti loogiline ja igati mõistuspärane, kuid vahepealses IF-hulluses, kus hinnati uurijat tema Nature’i ja Science’i artiklite hulga järgi, kiputi see väga lihtne printsiip ära unustama. Deklaratsioonis kirjapanduga nõustub ka ajakirja Science peatoimetaja, niisiis head aega, ajakirjade mõjufaktor. Tore, et tulid, veel parem, et lähed!

  1. Leopold
    mai 17, 2013, 3:27 e.l.

    S6nad on toredad, aga k6ik see oli ennegi teada. Seni kuni noored teadlased viitavad oma artiklitele kui “minu Nature’i paber,” vanemad vaatavad uute professorite valimisel NCS artiklite arvu, ning rahastajatel ei ole paremat lihtsat m66dikut mille j2rgi inimesi ritta seada, ei ole ka sisulist muutust oodata. Loodetavasti aitavad need molekulaarbioloogia juhised v2hemalt Ameerikas rahastamisotsuseid paremas suunas areneda. Senikaua saavad ylej22nud kaasa aidata sisule keskendumisega ning ajakirjadega 2rplejatele isiklike korrektuuride jagamisega.

  2. endel
    mai 17, 2013, 10:15 e.l.

    Muidugi on väga rumal kui teadustööde hindamisel on oluliseks näitajaks ajakirja IF ja protestimine selle vastu on igati asjakohane.
    Aga IF iseenesest ei ole mingi kurja juur ja arvatavasti kuhugi ei kao. Keskmine viidatavus näitab ajakirja kvaliteeti või loetavust. Kui on olemas erinevad ajakirjad, siis loomulikult autorid püüavad avaldada eelkõige loetavamates ja prestiizikamates. Ja kuna neile rohkem artikleid saadetakse, on neil suurem võimalus valida välja paremaid või huvitavamaid. Muidugi ilmub igas ajakirjas väga erinevaid artikleid ja IF usalduspiirid on väga laiad ja pole mingit mõtet vaadata komakohti.

  3. jaanaru
    juuni 9, 2013, 4:03 p.l.

    Björn Brembsi ja teiste kriitiline artikkel maandus lõpuks Frontiersis – http://www.frontiersin.org/Human_Neuroscience/10.3389/fnhum.2013.00291/abstract

    Brembsi enda kirjeldus sellest, kuidas sel manuskriptil läks Nature’i ja Science’i juures: http://bjoern.brembs.net/2013/06/everybody-already-knows-journal-rank-is-bunk/

  4. endel
    juuni 10, 2013, 7:54 e.l.

    Minu meelest on Brembsi jutt rohkem poliitilise propaganda kui teaduse moodi.

  5. jaanaru
    juuni 10, 2013, 8:20 e.l.

    olen nõus, et tal on üsna tugev arvamus ja et osa tema argumentidest ei ole väga tugevad (nt tagasivõtmiste ja pettuste hulk on kõrge IFiga ajakirjadel muidugi suurem, sest vastavaid artikleid loetakse rohkem, uuritakse rohkem, üritatakse rohkem korrata ja seetõttu tulevadki esile mitmed probleemid, mis ei ilmne madala IFga ajakirjade korral)

  6. Bachmann
    juuni 10, 2013, 8:54 e.l.

    Minu hinnangul on Nature ja eriti Science’i artiklitest (ja mõnes muuski kõrge IF-ga ajakirjas), mis avaldatud minu pädevusaladel, umbes 50% sellised, milles on kas metoodilised küsitavused või kahe silma vahele jäänud ilmsed olulised alternatiivsed tõlgendusvõimalused. Samuti torkab silma teadusliku tõsikindluse kohatine ohverdamine kirjutistes, mis selgelt ületavad uudiskünnise ka väljaspool teadust ja seega aktsepteeritakse juhtivajakirjade poolt. Kaks peamist põhjust sellisele olukorrale: teaduse “politiseerumine” (teaduslike jõukeskuste kontroll aktsepteerimise üle) ning retsensentide taseme oluline langus viimastel aastatel (kitsas paradigmaatiline pädevus, “nominalism” selles mõttes, et võetakse puhta kullana seda, mida mingi nähtusena on nimetatud ilma ette kujutamata, mis see tegelikult on, kitsas teaduslik silmaring). Kolmkümmend aastat tagasi oli Science’i või Nature artikkel (minu erialal) enamasti “raudkindel” — replitseeritav, oluliselt uudsete tulemustega, tõlgendustes nii konservatiivne kui see tarvilik on, valdavat relevantset viitav. Praegu “lahmitakse”, ei tunta relevantset, samuti “varastatakse” ideid ilma algallikatele viitamata. Muidugi ei oska ma midagi kindlat öelda valdkondade osas, mida ma ei tunne. (Räägin vaid psühholoogiast, psühhofüsioloogiast ja kognitiivsest neuroteadusest.)

  7. Rainer
    august 11, 2013, 11:56 e.l.

    Nõustun täielikult viimase kommentaariga ja kinnitan, et samasugust tendentsi võib märgata ka samades ajakirjades avaldatud materjaliteaduse valdkonna artiklites. Kõrge IF-iga ajakirjad esmaseks eesmärgiks näib olevat poleemika tekitamine (selles numbris: “Uus ja varasemaga vastuolus olev avastus!”). Paraku enamasti on “revolutsiooniliste tulemuste” taga kas teooria halb tundmine või vead eksperimentaalses osas. Ajakirja prestiiži poole pealt on samas kõik korras, sest IF-i kergitavad aga ju ka negatiivsed viited!

    Üks näide:
    Paar aastat tagasi küttis minu valdkonnas kirgi üles Science’i artikkel, kus väideti, et vahelduvatest ühiõhukestest kihtidest koosnev materjal omab kolossaalset ioonjuhtivust (äärmiselt oluline omadus nt patareide ja kütuseelementide juures) – DOI: 10.1126/science.1156393. Pool aastat hiljem avaldatud artikkel, kus Austria teadlased näitasid hoolikate katsete kaudu, et mõõdetud kolossaalne ioonjuhtivus Science’i artiklis pärines hoopis materjalist, mille peale kihtmaterjal sadestatud oli, ilmus aga 10x madalama IF-iga ajakirjas.

  8. jaanaru
    august 11, 2013, 1:11 p.l.

    aitäh, Rainer, hea konkreetse näite eest. Huvitav (ja väga kurb) on seegi, et kui ma nüüd selle Su DOI järgi artiklit otsisin ja ka leidsin, siis ma ei leidnud kuskilt kohe viidet või vihjet selle kohta, et see tulemus on hiljem ümber lükatud. Ja nii ongi, kui just pole vastava ala töödega kursis, siis võidki jääda kehtimatut tulemust viitama. Ehkki, kui see ümberlükkav töö on http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/20366486 , siis peab pubmedi kiitma vähemalt selle eest, et kohe originaalartikli kõrval on viide sellele tööle.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s