Esileht > aju ja teadvus, teadvuseteadus > Sammuke teadvuse EEG signatuuride leidmise suunas?

Sammuke teadvuse EEG signatuuride leidmise suunas?

Teadvuse üle on mõeldud aastatuhandeid ja teda on täie hooga teaduslikult uuritud umbes kaks viimast aastakümmet. Kaks olulist probleemi seniste teadvusuuringute juures on olnud järgnevad:

1) paljud kasutatavad eksperimentaalsed paradigmad ei eralda mitte ainult teadvuse neuronaalsete korrelaatide signatuure, vaid ka teadvuselamusele eelnevaid ja järgnevaid ajuprotsesse.
2) enamasti kirjeldatakse teadvusega seotud ajuprotsesse uurivates teadustöödes ainult mõnda üksikut ajusignatuuri: näiteks EEG korral tuuakse esile ainult sündmusega seotud keskmistatud potentsiaale (ERPsid).

Auksztulewiczi ja Blankenburgi (A ja B) eelmisel nädalal ilmunud artikkel astub julgelt vastu mõlemale probleemile:

1) me oleme selle punkt 1 all mainitud probleemi peale mõelnud juba 3-4 aastat ja avaldanud ka vastava sisuga artikli, kuid polegi tõtt-öelda tulnud palju parema lahenduse peale, kui see, et tuleb mõõta õrnasid muutusi (nüansse) teadvuselamuses. Näiteks isegi kui esitada kogu aeg ühte ja sama õhkõrna stiimulit, on teadvuselamus sellest stiimulist igal katsekorral pisut erinev (vahel nähakse õrna kontuuri, vahel mitte midagi, vahel peaaegu selgelt tervet stiimulit). Seda teadvuselamuse nüansirikkust saab mõõta, kasutades mingit skaalat, millel katseisik saab neid väikesi erinevusi märkida. A ja B kasutasid just taolist skaalat. Kui ajust otsida neid protsesse, mis katsekord-katsekorra järel muutuvad sarnaselt teadvuselamusega (näiteks on pisut tugevamad, kui katseisik hindas oma teadvuselamust pisut selgemaks, ja on pisut nõrgemad, kui teadvuselamus oli õrnem, ja kaovad üldse, kui katseisik ütleb, et ta ei märganudki stiimulit) võiksid sellised eksperimentaalsed paradigmad olla teadvuse neuronaalsete korrelaatide suhtes täpsemad ja paremad kui tavalised eksperimendid, sest pole põhjust, miks teadvusele eelnevad ja järgnevad ajuprotsessid peaksid katsekorrast katsekorda muutuma käsikäes peente muutustega teadvuse kvaliteedis. (See on muidugi pelgalt eeldus, mis võib osutuda vääraks, aga vähemalt hetkel näib olevat tegu mõistliku eeldusega.)
2) A ja B katses viidi läbi tüüpiline sündmuspotentsiaalide analüüs, kuid sellele lisaks tehti ajuaktiivsuse allikate rekonstruktsioon, dünaamilise kausaalse mudeli analüüs, aeg-sagedus-analüüs ja stiimulile eelnenud aktiivsusperioodi faasianalüüs. Põhjalik töö, põhjalikud analüüsid.

Niisiis, tegu on igati eeskujuliku katsega, mis nii oma katseparadigma kui ka analüüside põhjalikkuse poolest teeb paljudele teistele sama ala töödele silmad ette. Kuid mida me sellest katsest tegelikult õppisime? Kas me teame nüüd teadvuse kohta oluliselt rohkem? Mõtisklen selle üle järgmise nädala postituses.

Allikas:

Auksztulewicz ja Blankenburg (2013). Subjective Rating of Weak Tactile Stimuli is Parametrically Encoded in Event-Related Potentials. Journal of Neuroscience.

  1. Bachmann
    juuli 25, 2013, 3:58 p.l.

    … see on ka sammuke mikrogeneetilise lähenemissuuna poole. Selle suuna mitmed esindajad on rõhutanud, et teadvuslik tajuelamus, mis kajastab täpselt ühesugust ja samamoodi esitatud stiimulobjekti ei ilmu pärast viivitust korraga “täies hiilguses” oma lõplikus selgus- ja detailsusastmes, vaid “küpseb” sarnaselt sellele nagu ilmub foto ilmutivannis (ehkki see protsess võtab vaid murdosa sekundist. Seega kõikumised ühe ja sama stiimuli teadvustatud taju kvaliteedis võivad tähendada mikrogeneesiprotsessi realiseerumist erineval lõpetatusastmel erinevate katsekordade puhul. Ega 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse psühholoogid, kes taju “küpsemist” skaleerimisetaoliste meetoditega uurisid rumalad polnud. Neil lihtsalt polnud head aju-uuringute aparatuuri.

  2. Endel
    juuli 25, 2013, 5:26 p.l.

    Kust selline eeldus pärit on, et väikeste ja kvalitatiivsete erinevuste hindamine peaks olenema vähem eelnevatest ja järgnevatest protsessidest kui nägin-ei näinud vastused?

  3. jaanaru
    juuli 28, 2013, 6:14 p.l.

    Eks ta mu enda eeldus ole. Nagu ma postituses mainisin ja nagu ka eelnevalt kirjutanud olen, ei ole mul sellesse eeldusesse mitte liiga palju usku, aga kuskilt peab ju alustama. (Kui Sul on paremaid mõtteid, kuidas teadvusega otseselt seotud protsesse välja õngitseda, siis ära pelga, vaid anna teada.)

    Empiiriline põhjus arvata, et vähemalt osa järelprotsesse ei käi käsikäes väikeste muutustega teadvuses, tuleb Quiroga jt 2008 aasta tööst, kus näidati, et pikendades stiimuli kestust ajuvastused hippokampuses ja ta lähistel ei muutu. Need ajuvastused hippokampuses ja tema lähistel on aga teadvuse järelefektid (vt Aru jt 2012). Võttes arvesse teisi katseid, kus on näidatud, et teadvuselamus muutub, kui pikendada stiimuli kestust, võibki seega väita, et vähemalt teatud tüüpi järelefektid ei käi käsikäes väikeste muutustega teadvuses.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s