Esileht > ajuteadus > Gammarütmi sagedus ja tähelepanu haaramine

Gammarütmi sagedus ja tähelepanu haaramine

Ajuaktiivsust võib üritada kirjeldada rütmiliste protsesside abil. Erinevad teadlased annavad rütmilistele protsessidele erineval määral olulisust. Mõni arvab, et rütmide mehhaanilised omadused selgitavad elegantselt, kuidas aju töötab. Mõni teine on veendunud, et rütmid on vaid aju töö ebaoluline kõrvalprodukt.

Käib tore teadus, kus ühed väidavad midagi ägedat rütmide kohta, teised muigavad ja heal juhul teevad ka mõne katse, et neid väiteid ümber lükata. Seega on rütmidele funktsioone otsivad teadlased pidevalt ametis oma rütmikestele uute ja seni vangutamata tähenduste otsimisega.

Üks viimastest sellistest otsitud funktsioonidest väidab järgnevat: gamma ostsillatsioonide sagedus on vahetult seotud stiimuli silmapaistvusega ehk siis sellega, kuivõrd see stiimul endale tähelepanu tõmbab (inglise keeles saliency). Täpsemalt väidavad van Pelt ja Fries, et mida silmapaistvam on stiimul, seda kõrgema sagedusega gammarütmi see stiimul tekitab. Äge!? Aga siin võiksid psühhofüüsika sõbrad küll pisut kurjaks saada – nimelt põhineb selline väga üldine ja bravuurikas väide taas vaid eksperimentidel võrestiimulitega. Osati seetõttu ongi võimalik see hüpotees ka kiiresti kukutada.

Nimelt paljud stiimulid – näiteks valge müra või loomulikke stseene kujutavad pildid gammarütme ei tekita. Kuidas peaks aju siis nende silmapaistvust hindama? Kui mõõduka kontrastiga võrestiimul tekitab gammarütmi 45 Hz peal, valge müra aga ei tekitagi gamma-rütmi, siis kas see valge-müra stiimul tõmbab vähem tähelepanu?

Teiseks, oluline on märgata, et gamma rütmi sagedust on võimalik tõsta, kuni stiimul kaob teadvusest. Näiteks tõstes stiimuli moodustava võre ajalist sagedust on võimalik võre panna liikuma nii kiiresti, et teda enam ei tajuta – ta ühtib taustaga ja seega justkui oleks vähe silmapaistev. Kuid ta siiski tekitab tugeva ja kõrge sagedusega gammarütmi.

Kolmandaks, selle hüpoteesi püstitajate argument on, et tähelepanu tõstab nii gammarütmide sagedust kui ka stiimuli silmapaistvust, seega gammarütmi sagedus on seotud stiimuli silmapaistvusega. Kuid see väide ignoreerib eksperimentaalseid andmeid, mis väidavad, et teatud tingimustes võib tähelepanu gammarütmide sagedust ka langetada (Lima et al., 2010).

Kokkuvõttes näib, et tegu on ühe liiga julge hüpoteesiga, mida on kerge ümber lükata. Aga sellised hüpoteesid, mille üle saab mõelda ja neid ümber lükata, on teadlase jaoks palju vahvamad, kui need paljud teooriad, mis on nii ebatäpselt sõnastatud, et neid pole võimalik ühegi eksperimendiga kangutada. Seega on mul hea meel, et gammakamp nõnda hooga hüpoteese välja pakub. Neid püstitades ja ümber lükates jõuame samm-sammult lähemale gammarütmide tegelikele funktsioonidele või saame lõpetada järeldusega, et mingit funktsiooni pole kunagi olnudki.

Rubriigid:ajuteadus
  1. Kommentaare veel pole.
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s