Esileht > ajuteadus, Üritused > Noppeid neuroteaduse aastakohtumise kavast

Noppeid neuroteaduse aastakohtumise kavast

Iga aasta sügisel kogunevad kümned tuhanded ajuteadlased, et arutada kõikvõimalikke ajuteaduse teemasid. Mitme päeva peale kokku on üleval umbes 15 000 postrit … täis ajuteadust! 2010 käisin ise ka seal kohal, kuid sel aastal, nagu ka eelmistel, olen kodus ja loen lihtsalt postrite ja ettekannete sisukokkuvõtteid. Jagan enda jaoks magusamaid ka teiega:

Gammarütme saab võimendada, kui optogeneetiliste meetodite abil käivitada teatud tüüpi pidurdavaid vaheneuroneid. Christopher Moore’i grupi teadlased näitasid selle meetodi abil, et gamma rütme võimendades saab tõsta nende katsekordade osakaalu, kus hiired tuvastavad puudutuse. Põnev on ka see, et ehkki hiired tuvastasid puudutust tihemini, ei muutunud neuronite tulisklemine, mis viitab rütmilise koordinatsiooni spetsiifilisele positiivsele mõjule.

Aga eks nende gamma-rütmidega ole raske, nagu siin blogis korduvalt kirjeldanud oleme. Ja ka nüüd, neuroteaduse aastakohtumisel, on võimalik leida töid, mille järeldus on pigem vastupidine gamma-fanaatikute omadele. Carandini grupi töö näitab, et visuaalse korteksi gamma-rütm on kõige tugevam, kui hiired puhkavad, ja tunduvalt nõrgem siis, kui hiired kas aktiivselt otsivad (virtuaalses reaalsuses) või näevad visuaalseid stiimuleid.

Minu jaoks on gamma-rütmide üks suur probleem olnud alati see, et neid on tavaliselt näidatud ja leitud kasutades väga spetsiifilisi stiimuleid – võrestiimuleid, lihtsaid kujundeid. Paari kolleegi mittepublitseeritud mõõtmised ahvikeste ajust näitavad, et loomulike piltide korral gammarütme ei teki. Kuid asi on keerulisem, nagu alati. Nimelt hiljuti demonstreeris P.Friesi grupp, et nemad leiavad gammarütme ka loomulike piltide puhul. Mul on selle tulemusega mitmeid probleeme, aga tore on see, et ka teised nõustuvad minuga. Ja veelgi parem – eksperimentaalsed andmed näitavad, et päris iga stiimul ikka gammarütmi ei tekita. Dora Hermes, Kai Miller jt näitavadki, et gamma rütme on inimese ajukoorelt võimalik mõõta küll, kuid ainult siis, kui stiimuliteks on võrekujutised, kuid mitte mürastiimulite või majade või nägude piltide korral. Olen kindel, et see vaidlus läheb veel edasi. Ja kui aega on, valan ise ka õli tulle.

Alati on hea mõte torgata elektroode inimajju ja mõõta üksikute närvirakkude aktiivsust inimajus. Seda ei tehta tihti ja seega on iga kord võimalik avastada midagi huvitavat. Näiteks Florian Mormanni uurimisgrupis Bonnis on uuritud üksikute neuronite tulisklemist anesteesiaseisundisse laskumise ajal. See pole esimene kord, kus uuritakse üldnarkoosi mõju üksikutele närvirakkudele inimajus, kuid ongi tore, kui mitu erinevat uurimisgruppi uurivad sarnast küsimust – saadud tulemuste omavahelised sarnasused ja erinevused aitavad meil teadvusetuse seisundit paremini mõista.

Üks teadlasi, kes on palju loorbereid noppinud läbi üksikute neuronite aktiivsuse mõõtmise, on Izhak Fried. Näiteks on ta uurinud tahteprotsesside teket ajus, seda, kuidas inimesed suudavad oma ajurakkude aktiivsust ise kontrollida, kuidas Simpsonite-fännil on ajus Simpsonite multika näitamise peale ja multikale mõtlemisel aktiveeruvad neuronid ja palju palju muud. Seekordsel neuroteaduse aastakohtumisel esitatakse tööd, kus uuritakse binokulaarse võistluse korrelaate üksikneuronite tasemel. Näiteks leidsid nad, või vähemalt nii väidab töö lühikokkuvõte, et muutused mediaalse oimusagara neuronite tulisklemises võivad viia teadvuses domineeriva kujutuse muutuseni.

Ägedaid töid ja postreid on veel mitmeid, aga valisin lõpetuseks töö, mis uurib lokaalsete väljapotentsiaalide sünaptilisi aluseid. Kui kirjeldatakse katses või artiklis lokaalseid väljapotentsiaale, siis viidatakse tavaliselt Mitzdorfi 1985. aasta artiklile, kus on kirjas, et lokaalsed väljapotentsiaalid kajastavad sünaptilisi protsesse. Viimased aastad on siiski näidanud, et päris nii lihtne see pole – olenevalt olukorrast võivad ka aktsioonipotentsiaalid väljapotentsiaale mõjutada. Lisaks võib küsida, missuguseid sünaptilisi protsesse see väljapotentsiaal siis kirjeldab – rohkem pidurdavaid või rohkem ergastavaid postsünaptilisi potentsiaale? Carandini laboris läbi viidud analüüs just sellele küsimusele keskendubki ja, nagu juba nende eelmisest katsest järeldada võis, domineerivad ärkveloleva looma korteksis (esialgu pisut intuitsioonivastaselt) pidurdusega seotud protsessid ja postsünaptilised potentsiaalid.

Mida te selle aasta neuroteaduse aastakohtumise kavas veel põnevat märkasite?

Rubriigid:ajuteadus, Üritused
  1. Kommentaare veel pole.
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s