Kas unenäod väljendavad mällutalletamise protsessi?
Kui jälgida, näha ja mäletada oma enda unenägusid, saab ka mõelda selle üle, mis need unenäod siis ikkagi on. Isegi kui neil ehk ei olegi funktsiooni, võib ikkagi küsida, miks nad on sellised nagu nad on. Nagu öeldud, aitavad unenäod paljastada aju tööd vabakäigul ja lubavad ehk nõnda mõista ka teatud ajuprotsesse.
Paar teadlast Harvardist on hiljuti välja pakkunud, et unenäod on just sellised, nagu nad on, sest nad väljendavad otseselt mällutalletamist. Selle idee kohaselt ei ole unenäod midagi muud, kui aken sellesse, kuidas ajus informatsiooni mällu salvestatakse.
See idee põhineb teadmistel, et rottide ajus toimub unes aktiivsusmustrite taasaktivatsioon ja et inimeste puhul vihjete abil seda taasaktivatsiooni käivitades saab mällutalletamist paremaks muuta. Neile ideedele on lihtsalt lisatud seik, et see, mida me unes näeme, kajastabki seda taasaktivatsiooni põhist mällutalletamise protsessi.
“Oot-oot!”, võiks öelda see, kes on enda unenägusid jälginud – on teada, et unes nähakse väga harva seda, mida päeva jooksul õpitakse. Seega see idee, et unenäod väljendavad mällutalletamist, ei tundu olevat niisama lihtsalt usutav. Tõepoolest, unes nähakse väga harva sündmuseid, mis vastavad üks-ühele õpituga. Näiteks ühes katses mängisid katseisikud enne magamaminekut intensiivselt tetrist, kuid sellegi poolest ei näinud nad unes mitte tetrise mängimist, vaid ainult sellega seotud elemente: langevaid klotsikesi.
Aga see ei ole probleem unenägude kui mällutalletamise teooriale: ajus kannavad samad neuronite võrgustikud kõiki meie mälestusi, seega uute mälusisude talletamine tähendabki nende uute mälusisude salvestamist sinna, kus kõik vanad mälusisud juba ees ootavad. Ja seetõttu ongi oodatav ja loomulik, et uute mälusisude talletamisel peaks need uued mälusisud olema kokku segatud juppidega vanadest mälestustest. Nii näiteks raporteerisidki need tetrise mängijad, et nad vahel nägid unes end tõepoolest mängimas tetrist, aga üllataval kombel selle vana versiooni, mida nad olid mänginud kunagi ammu lapsepõlves. Seega fakt, et unenäod ei kajasta õpitut täpselt samal kujul nagu ta sai õpitud, vaid segab kokku õpitu elemente sündmuste ja asjaoludega minevikust, pole selle teooria jaoks mitte probleem, vaid on vastupidi üks selle teooria keskseid tõendusmaterjale. Uued mälusisud talletatakse võrgustikesse, mis kannavad juba muid mälusisusid ja selle talletamise jooksul toimuv taasaktivatsioon tekitabki meie põnevad ja vahvad unenäoelamused.
See on ilus teooria. Tema kohta on veel väga vähe tõendusmaterjale, täpsemalt ainult üks töö, mille tulemused ei ole väga veenvad ja mida keegi pole veel korranud. Seega ei oleks ma nõus kihla vedama, et see just nii on – et unenäod on otsene vaade mällutalletamise protsessi -, kuid see idee on huvitav ja põnev ja näitab, et unenägudest tulenevad teadmised ei ole end veel ammendanud.
Lisaks illustreerib see teooria hästi ka seda, et teadlased on romantikud – nad otsivad lahendusi suurtele mõistatustele ja pakuvad välja igasugu teooriaid, mis kõlavad ägedalt – uni on mälusisude salvestamiseks! Unenäod on otsene vaade mälusisude salvestamise protsessile! Äkki läheb täppi! Teooria loojad kaitsevad ja hoiavad oma teooriat nagu beebit ja teised teadlased üritavad neid ümber lükata. Ja tihti selgubki, et need ilusad romantilised teooriad on ekslikud. Suurte teadusmõistatuste lahendamine on pikaajaline protsess, mille käigus pakutakse välja hulganisti valesid vastuseid.
Teadvuse Suure Probleemi Lahendamine 
Just seda mõtlesin ma mõni päev tagasi, et teadlased on romantikud 🙂
Kas unenäod on selleks, et mälestusi salvestada? Võib olla hoopis selleks, et ebaolulist unustada?
Võib olla polegi unedel funktsiooni ja nad on lihtsalt teadvuse erinevad tasemed erineva füüsilise aktiivsuse puhul?
Näib, et küsimusi esitatakse tihti vaid ühesuunaliselt 🙂
Teiste inimeste unede kohta ei oska midagi öelda, sest uned on ikkagi väga isiklikud ja raskesti ümberjutustatavad. Mu meelest on kõik variandid võimalikud – päevasündmuste läbimängimine ja selle kaudu mälu korrastamine, probleemide lahendamine unenägude abil (olen ise mõnele küsimusele just unes häid vastusevariante leidnud), füüsilise enesetunde peegeldus (peale rasket kõhutäit võib halba und näha) kui ka see variant, et uni ei tähendagi mitte midagi. Sel juhul on ta loodetavasti vähemalt mõnus uni, mida hommikul meenutada nagu head filmi – öine meelelahutus hõlmab mu unedest ka üsna suure osa.
“Nagu öeldud, aitavad unenäod paljastada aju tööd vabakäigul”
Täpsustada võiks vabakäigu tähendust. Seadmetes tähendab see jõuallikast lahutatud olekut, kuid mida käsitleda teadvuse jõuallikana? Une nägemine tähendab selle teadvustumist, kuid vabalt kulgevas unes puudub sündmusi suunav teadvustatud tahe, millel on ka mõningane sarnasus jõuallikaga. Kuidas kujutavad teadvuse uurijad tahet ja selle seost teadvusega?
üldiselt näib enamikule, et tahet võib ja saab teadvuselamusest lahutada: näiteks mängides hokit või vaadates telekat kaob meie tahteline protsess tagaplaanile, samas kui me oleme endiselt selgelt teadvusel. Ja sama ka unenägudega – see, et unenäod nõnda tahtevabalt eksisteerivad, juba viitab sellele, et teadvuselamus võib olla sõltumatu tahtest. Tahtlikud unenäod – niiöelda kirkad unenäod – on nii kummalised, et neist kirjutatakse koguni eraldi postitusi ja raamatuid 🙂
Teada on siis et teadvustatud tahe saab puududa kui teadvus jälgib toimuvat ilma sekkumata, kuid saab ka olla teadvustatud tahe mis on kas suunatud teadvuse poolt või isegi lähtub teadvusest. Viimasest võiks rohkem teada, et kuidas kujutatakse seda mis on teadlik tahtest ja võimalik et kas loob tahet või osaleb tahte loomises. Umbes nii nagu “mina” viidatud postituses “Aju tekitas mulle unenäomaailma, kuid mina ise valisin, mida ma seal vaatan”. Mõned Benjamin Libet katsete tõlgendajad teeksid eelnevas ehk vaid mõned asendused mis jätaks ikkagi õhku mõningad küsimused – aju tekitas ajule unenäomaailma, kuid aju ise valis, mida aju seal vaatab.