Esileht > inimlikud postitused, noorele teadlasele > Uus aasta, uued mõtted?

Uus aasta, uued mõtted?

Mind on õnnistatud sellega, et ma saan teha täpselt seda, mis mulle meeldib: ma võin mõtiskleda aju ja teadvuse üle, vaielda neil teemadel endast targemate inimestega ja oma teadmisi teistega jagada. Mul ei ole kindlat päevaplaani; keegi ei nõua mult kellaaja-järgset tööd; harva on mu tööl mõni tähtaeg, mis tekitab stressi; ma töötan ka hilisõhtutel ja nädalavahetustel, kuid kuna mulle meeldib see töö, siis võiks ju hoopis öelda, et ma puhkan kogu aeg. Elu kui lust ja lillepidu? Siiski mitte. Minu mured on kummalised, kuid minu jaoks üsna painavad: milliste uurimisteemade peale kulutada aega? Mis on tähtsad teadusküsimused? Mida uurida järgmiseks? Kas valida teema, mis on põnev just praegu, või uurida midagi, mis võib tuua kuhjaga teadmisi kümne aasta pärast? Kuidas valida uurimisteema, mis on väärt aega, raha ja aastatepikkust ponnistust?

Need küsimused pole lihtsad ja ebaolulised, sest praegu tehtavad otsused mõjutavad nii minu kui mu pere elu ka kümne kahekümne aasta pärast. Mulle näib, et vahel noored teadlased ei mõtle nende küsimuste peale või neil ei lasta neile mõelda – bakalaureuse tasemel saab mingil väga pinnapealsel põhjusel valitud uurimisteema, seejärel on juba lihtne uurida seda teemat edasi magistris, siis on aga „mõttekas“ sama küsimust käsitleda ka oma doktoritöös; järeldoktorantuuris saab uuritut veelgi süvendada. See kõlab ju mõistlikult – kui ollakse juba investeerinud aega mingisse uurimisteemasse, siis tasub sellega jätkata. Toome konkreetse näite – kui ma olen lugenud visuaalse taju, aju ja teadvuse kohta paartuhat teadusartiklit, avaldanud artikleid ja saanud isegi paar viidet oma artiklitele, siis näib mõttetuna oma uurimisteemat muuta. Nii palju on ju juba antud küsimusse investeeritud! Alustades mingi muu teemaga peaks alustama peaaegu nullist. Kas tasuks niimoodi minema heita aastaid tehtud töö? Selle küsimuse nõnda sõnastamine on eksitav ja ohtlik mõtteviis, mille kohaselt peaksid alguses halvasti tehtud valikud inimest alati kummitama jääma; see on laiskuse kreedo, mugavuse lemmiklaul.

Näiteks teadvuse probleemi juurde jõudsin ma juhuse läbi – isa rääkis John Ecclesi tööst ja kogemata jäi ühel laupäeval ülikooli raamatukogus silma Ecclesi raamat „How the self controls its brain“. John Eccles väidab selles 1994. aastal ilmavalgust näinud raamatus ja ka oma varasemates raamatutes, et teadvus on midagi ajust erinevat. Teadvus ei ole ajus. Teadvus on rohkem kui aju ja kontrollib aju.

See kõik resoneerus hästi sellega, mis ma ise tol hetkel asjast arvasin. Mulle oli mokkamööda, et teadvus on midagi ajust erinevat – dualism, ehk vaimu ja keha erisus, on inimestele väga intuitiivne ja oli tollal mullegi. Ma lugesin selle raamatu läbi, kirjutasin tast üles lõike ja tegin isegi mõned fotod ta joonistest – see oli raamat, millega algasid minu teadvuseuuringud. Ja fakt, et ma nüüd olen mitmel põhjusel oma esialgseid vaateid muutnud, näitab juba, et teaduses ei ole mõtet paigal seista, vankumatult kaitstes ja hoides ühte positsiooni või tammudes mööda ühte rada. Aga veelgi olulisem on endale meelde tuletada, et ma pole teadvuse probleemi juures, kuna ma oleks pikalt juurelnud ja mõelnud, mis on kõige põnevam, mõttekam ja huvitavam teadusprobleem, mida uurida – ma teritan hambaid teadvuse suure probleemi kallal, kuna ma juhuslikult jõudsin selle teemani.

Teadvuse probleem on mind rahuldanud ja mul on olnud võimalus teha väga põnevat uurimistööd, mis tol hetkel mind tohutult paelus. Kuid praegu on vahel tunne, et oleme jõudnud – kõik teadvuseuurijad on jõudnud – pisut ummikseisu. Me ise oleme väitnud, et teadvuse neuronaalseid korrelaate (TNK) ei saa nii uurida nagu seda on viimase 15-20 aasta jooksul üritatud, sest tavapärane lähenemine on TNK suhtes mittespetsiifiline. Samas pole meil endal ühtegi head ideed, kuidas seda probleemi lahti murda: oleme sellest mittespetsiifilisuse probleemist jahunud alates aastast 2009, kuid seni sooritatud eksperimendid pole jõudnud selle probleemi tuumani. Nüüd – võiks öelda, et viimases hädas – korraldame Frontiers in Consciousness Researchi alt erinumbrit, mille eesmärgiks on sellesse uute paradigmade otsingusse kaasata ka teisi (loodetavasti targemaid) teadlasi. Eks näis, mis sellest võitlusest saab.

Mul kui teadlasel on tarvis tunnet, et ma olen millegi kannul, et ma olen oma probleemi lahendusele lähenemas (isegi kui see lahendus ise võib olla alles aastate pärast), kuid praegu teadvuse probleemi juures mul seda tunnet pole. See ei tulene sellest, et teadvuse probleem saab alati kõigist teadlastest jagu – on olnud päevi, kuid, aastaid, kus ma isegi olen tundnud, et ma lähenen ja me läheneme teadvuse probleemi lahendusele. Tänane tunne on tekitatud sellest, et ehkki olen teadvuse probleemiga maadelnud 9 aastat, ei ole mul ette näidata ühtegi fakti või tulemust, mis veenaks mind ennast või teisi selles, et oleme teadvuse mõistatusele tõesti lähenemas. See kammitseb mu optimismi ja kuna optimism – lootus lahendusele lähemale nihkuda – on teaduse mootor, on oht stagneeruda, avaldada artikleid samadel teemadel, ilma et tegelikult kuhugi liiguks.

Aga kõige olulisem on see, et teaduses ei lähe asi edasi, kui uue aasta hakul oma teadusprobleemi üle kurta. Tuleb lugeda artikleid, vajadusel ka teistel teemadel, et mõte uuesti liikuma saada. Tuleb mõelda eksperimentide peale, eksperimente läbi viia, sukelduda teadmistesse ajust ja teha seda, mis ka teadlasele vahel raske on – mõtelda nii enda teadusprobleemist kui ka alternatiividest nii, nagu varem pole mõelnud. Head uut aastat ja häid uusi mõtteid kõigile! Tulgu 2014 teie kõigi jaoks üks tore ja edukas aasta, täis põnevaid ideid ja mõtteid!

  1. jaanuar 1, 2014, 7:40 p.l.

    Tänan inspiratsiooni eest ja jõudu uueks aastaks!

  2. jaanuar 2, 2014, 1:50 p.l.

    Kahju,et blogipostitusi pole kombeks laikida, teeksin siinkohal seda küll. Teadlase kõhklused uurimissuuna valimisel ei erine oluliselt iga teise teel olija valikustressiga: kust otsida, et leidmine oleks tagatud. Enamasti on aga nii,et leitakse sealt, kust ei otsita, meenutagem kasvõi antidepressantide toime “avastamist” kopsuhaigetele mõeldud rohu välja töötamisel. Head uut aastat!

  3. jaanaru
    jaanuar 3, 2014, 4:05 e.l.

    aitäh toredate kommentaaride eest🙂

  4. jaanuar 6, 2014, 9:36 e.l.

    Nõustun Tiinaga ning lisaksin, et ka negatiivsed avastused viivad teadust edasi ning kriitikat oled suutnud küll toota teadusmaailma. Lisaks on vaja ilmselt mõista eelnevaid vigu enne kui saab ise midagi väärtuslikku luua🙂

  5. LP
    jaanuar 17, 2014, 3:36 e.l.

    Popteaduslikus arvamusteseerias “What scientific idea is ready for retirement” pakub Susan Blackmore (Psychologist; Author, Consciousness: An Introduction), et “Neural Correlates of Consciousness” oleks aeg magama panna, aga veidi k2tega vehkides:
    http://www.edge.org/responses/what-scientific-idea-is-ready-for-retirement
    Kas see h22l on TNKde uurimise vajakaj22miste koha pealt on t2pne ja kajaks kaasa ka Teie Frontiersi numbrile?

  6. jaanaru
    jaanuar 17, 2014, 6:11 e.l.

    Susan Blackmore on värvikas kuju, kelle mõtetega olen täitsa kursis, kuna tegin sisutoimetust ta raamatu eestikeelsele tõlkele (raamat ei ilmunud kunagi, ehkki minu töö sai tehtud …). Ta natuke vehib kõigi oma kehaosadega, ka oma enamasti lillade lühikeste juustega😉 aga natuke on ta kajastamas ka seda, mida ka mõned teised arvavad – äkki see TNK idee polnudki nii hea, Crick ehk suunas meid pisut valele teele ja nüüd on segane, mida me tegema peaksime. Eestimaal on sarnast kriitikat meie tööle ja mõtetele väljendanud Endel Põder. Ehk kõige parem näide sellest muutusest TNK idee ümber on see, et Christof Koch, Cricki partner, on nüüd sellest ideest, mida nad koos 1990ndatel nii tugevasti hellitasid, pisut eemaldunud ja üritab koos Tononiga mõista informatsiooni integratsiooni ajus.

  7. Bachmann
    jaanuar 17, 2014, 12:13 p.l.

    Arvan, et TNK idee pole lahkunud, vaid vajab remonti või edasiarendamist ja eelkõige uusi, täpsemaid ajuprotsesside registreerimise ja mõjutamise meetodeid. Mis puutub Blakemore’i, siis, olles teda kuulnud esinemas mitmetel teaduskonverentsidel, vastamas küsimustele, ning olles lugenud tema kõige tuntumat raamatut teadvusest, leides sealt mitte kümnete, vaid sadade viisi ebatäpsuseid, valestitõlgendusi jmt, ei soovita tema teadusloomet liiga tõsiselt võtta. Mis aga ei tähenda, et ka tema poleks märganud TNK valdkonna kriisi ja ta saab asu, et oleks ju ebapädevuse tunnus, kui ta ei mängiks kaasa selles häirekella-löömises. Veel: vaatamata teadvuse neuraalsete eeldusprotsesside ja “päris” teadvusprotsesside eristamise keerukusele ei tohiks kontrastiivmeetodit eksperimendimeetodina eirata. See on ikkagi keskseid meetodeid, mis aitab paremini leida teadvusega korreleeruvaid (ehkki ka ennetavalt korreleeruvaid) protsesse võrreldes vana traditsiooni meetoditega. Just see asjaolu, et invariantse stimulatsiooni korral teadvus varieerub, on siin keskne asjaolu.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s