Esileht > aju ja teadvus, teadvuseteadus > Uut hoogu Baierimaalt

Uut hoogu Baierimaalt

Aastal 1996 kirjutas Francis Crick, et hea õnne korral võib meil sajandi lõpuks olla võimalik piidelda teadvuse suure probleemi lahenduse piirjooni. Ta pidas silmas eelmise sajandi lõppu. Ta oli kahtlemata liiga optimistlik. Aastal 2014 võisin ikka alustada oma ettekannet väitega, et keegi meist ei tea, kuidas teadvus ajus tekib. Ja ka pärast seda teadvuseuuringutele keskendunud üritust Baieri Teaduste Akadeemias on seis sama: teadvuse probleem laiutab endiselt me ees ja muigab me üle. Ma ei ole pettunud, sest ega ma ei oodanudki, et see 9-tunnine arutlusvoor meid probleemi lahenduseni viib. Tegelikult olen ma pärast seda üritust isegi pisut optimistlikum kui varem. Seda kolmel järgneval põhjusel.

Esiteks, ehkki vahepeal tundus mulle, et minusugune väikene mees peab tunnistama teadvuse probleemi vägevust ja ehk vahepalaks hoopis millelegi muule keskenduma, lisas reedene üritus musse julgust jätkata. Ürituse korraldanud väga edukas noorteadlane Victor Spoormaker kiitis korduvalt nii meie artikleid kui ka mu ettekannet – selline kriitiline teoreetiline ja empiiriline töö olevat tema arvates praegu teadvuseteaduse jaoks kõige olulisem. Seda, et see vist polnud ainult niisama jutt, tõendab ka see, et minusuguse doktorikraadi mitteomava totu kohalelennutamine oli ürituse kõige suurem kulu. Sellest võiks muidugi teha nutika järelduse, et ürituse tase oli lihtsalt väga madal, aga see poleks päris korrektne järeldus, sest esinejate seas olid näiteks ka Michael Czisch ja Marcello Massimini. Ja ehk loeb seegi, et ka Massimini viitsis pärast ettekannet ise minu juurde tulla ja mainida, et talle see jutt ja selle aluseks olev töö päris meeldisid. Väikse teadlase väikesed rõõmud. See ei ole esimene ega ka kolmas kord, kui keegi meie tööd kiidab, aga praegu tuli see kiitus lihtsalt õigel ajal.

Teiseks, Marcello Massimini enda töö on lihtsalt vahva ja oluline. Mu igavus ja rahulolematus teadvuseteadusega päädis sellega, et ma ei olegi kirjeldanud neid edusamme, mida Massimini grupp on teinud teadvusseisundi mõõtmisel ja tuvastamisel. Nimelt, nagu kirjeldanud oleme, on teadvuseteaduse praktiline probleem tuvastada teadvusseisundi olemasolu või puudumist patsientidel ja üldnarkoosi ajal. Nimelt on palju enam kui pelgalt hüpoteetiline võimalus, et osa vegetatiivse seisundi diagnoosi saanud patsientidest on tegelikult mingil määral endast ja ümbritsevast teadlikud. Lisaks on teada, et vähemalt kahel korral igast tuhandest üldnarkoosist jääb patsient mingil määral teadvusele, kuid ei saa ennast liigutada, et sellest märku anda, ehkki arstid loevad oma mõõdikute põhjal, et patsient on üldnarkoosi all. Seega ilmselgelt need praegused mõõdikud ei tööta – teadvust ei osata mõõta ja tuvastada.

Massimini ja tema meeskond on juba pea dekaadi jagu üritanud samm-sammu haaval teadvusseisundi mõõtmist parandada. Ja nüüd on see töö kandnud vilja, sest eelmisel aastal esitatud tulemused on üsna muljetavaldavad. Nende grupp kasutab teadvusseisundi tuvastamiseks tehnoloogia, mis on töös ka Prof. Bachmanni laboris Tallinnas – EEG mõõtmine kombineeritakse transkraniaalse magnetstimulatsiooniga (TMS). EEG mõte on muidugi ajuaktiivsuse registreerimine, TMS annab võimaluse seda ajuaktiivsust kontrollitult mõjutada. Selle mõjutuse mõju mõõtmisele on lisatud mitu tehnilist sammu, kuidas jõuda arvuni – mõõduni, mis väljendab ajuvastuse keerukust ja loodetavasti aitab samal ajal ka teadvusseisundit kirjeldada.

Ja tõepoolest, nende eelmisel aastal avaldatud tulemuste kohaselt võimaldab antud mõõt eristada teadvusseisundit a) uneseisundist, b) erinevate anesteetikumide abil saavutatud üldnarkoosist, c) vegetatiivsest seisundist. Lisaks on mõõt tundlik ka üldnarkoosi erineva tugevuse suhtes. Ja mis kõige tähtsam, see mõõt võimaldab eristada erineva teadvusseisundiga patsientide gruppe. Kindlasti vajab see mõõt veel testimist teiste teadlaste poolt ja teiste patsientide peal, kuid selle töö panust ei tasu alahinnata. Keegi pole varem suutnud välja töötada säärast mõõtu, mis eristaks usaldusväärselt teadvusseisundi nii mitmetest erinevatest teadvusetu seisundi tüübist (loomulik uni, kliiniline üldnarkoos, ajukahjustuse tagajärjel tekkinud vegetatiivne seisund). See on suur edasiminek teadvusseisundi tuvastamisel.

Kunagi ühes loengus küsis üks nutikas koolipoiss mult, mis on kogu selle teadvuse uurimise mõte. Massimini ja teiste töö näitab, et lisaks klaaspärlimängule on teadvuseteadusel ka praktiline roll – teadvuseuuringud on viinud mõõtudeni, mida samm-sammult üha enam rakendatakse ka kliinilises praktikas.

Kolmandaks põhjuseks, miks Baieri Teaduste Akadeemias toimunud üritus musse optimismi sisendas, on see, et hoolimata magamata ööst lõi mulle selle lühida arutlusvooru käigus pähe kaks artikliideed. Seda pole palju, aga seda on rohkem kui tavaliselt tuleb paari nädala jooksul. Ja järgmisel magamata ööl sai ühe artikliga ka juba algust tehtud. Kuidagi tunnen siiski, et need magamata ööd on teinud oma töö ja kui ma varsti und ei saa, muutub nende artiklite sisu väga läilaks. Seega ma siirdun magama, ehkki me endiselt ei tea, miks.

  1. Kommentaare veel pole.
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s