Esileht > aju ja teadvus, ajuteadus, inimlikud postitused > Miks me ei mõista teadvust?

Miks me ei mõista teadvust?

On alati inimesi, kes ütlevad, et teadvus on teaduse jaoks liiga keeruline probleem või et teadus ei saagi kunagi vaimseid protsesse selgitada. Aga teadlase ülesanne ongi uurida neid probleeme, mida seni ei osatud hästi uurida, mis tunduvad võimatud. Teadus töötab inimteadmiste piiri peal. Teadlased püüavad üha rohkemast aru saada, samm sammult mõista seda, mida me veel seni ei teadnud, muuta võimalikuks seda, mida seni peeti võimatuks.

Täna mõistame me mitmeid seiku universumi, kvantmaailma ja elu kohta, mis oleksid tundunud täiesti arusaamatud ja müstilised vaid 100 aastat tagasi. Niisiis miks ei peaks me mõistma teadvust? Me peaksime vähemalt üritama

Ja üritanud me oleme, kuid viimase 25 aasta jooksul läbiviidud aktiivne teadustöö pole teadvuse probleemi lahendanud. On tunnistatud, et teadvuse probleem on üks teaduse kõige suuremaid pähkleid: meil puudub endiselt põhimõtteline arusaam selle kohta, kuidas ajust saab tekkida teadvus.

Teadvuse probleem viib meid otse inimteadmiste piirini. Nagu öeldud, tahaksime me seda teadmiste piiri laiendada, me tahaksime tundmatut vähendada. Kuidas me jõuame lähemale teadvuse probleemi lahendamisele? Miks me pole teadvuse probleemi lahendanud?

Peamine põhjus, miks me teadvuse kohta nii vähe teame, on see, et me teame aju kohta liiga vähe. Ärge mõistke mind valesti – me teame aju kohta juba väga palju, me teame palju detaile erinevate loomade ajude, erinevate ajupiirkondade, erinevate neuronite kohta, kuid meil on lihtsalt veel palju olulist, mida me peame mõistma, selleks et aru saada teadvusest.

Se, et me aju kohta nii vähe teame, peegeldub hästi ka selles, kui madal on teadmiste tase ajust ühiskonnas. Näiteks võib tänasel päevalgi Eestis leida koolitusi, kus lubatakse õpetada kasutama paremat ajupoolkera või väidetakse koguni, et te olete seni kasutanud ainult 1 või 10 protsenti oma ajust ja see ja too koolitus aitab teil võtta kasutusele rohkem oma ajust.

Ajuteadlasena, inimesena, kes on aju uurinud ja inimesena, kelle jaoks on väga tähtis see, et me kõik teaksime ajust rohkem, võin teile julgelt öelda, et selliste koolituste peale pole mõtet raha raisata. Sellised koolitused ei pane teid kasutama suuremat osa oma ajust ja nad ei ärata teie väidetavalt uinunud paremat ajupoolkera – te kasutate kogu oma aju ka ilma selle kalli koolituseta. Ja on veel mitmeid teisi müüte, mida nii Eestis kui ka mujal maailmas ajuteaduse nime all teile pähe parseldada üritatakse.

Aga milles seisnevad meie teadmiste lüngad? Mida oleks meil aju kohta veel tarvis teada, et mõista teadvust? Me ei tea, kuidas neuronite kooslused, ajurakkude grupid, omavahel suhtlevad. Me teame, et neuronid saadavad välja väikesi elektriimpulsse, nad tulisklevad, kuid me pole senini lahti murdnud aju koodi: kuidas sadade tuhandete neuronite samaaegne aktiivsus saab midagi tähendada teiste ajupiirkondade jaoks? Näiteks see, et ma siin oma näppudega üsna täpselt ja mõistusepäraselt klaviatuuri vastavaid klahve taban, samas mõeldes, mida järgmiseks kirjutada, et te seda loete, tast aru saate ja tema üle mõtlete, vajab seda, et korraga on aktiivsed miljonid ja miljonid neuronid, et nende aktiivsus on koordineeritud ja korrapärane. Me ei mõista seda, kuidas miljonite neuronite aktiivsust koordineeritakse, kuidas see aktiivsus tekib, kasvab ja muutub. Aga just see, sadade tuhandete ja miljonite neuronite aktiivsus on aju keel, selles väljendub aju kood, see on arvatavasti ka teadvuse aluseks.

Kuna me ei ole mõõtnud ja näinud sellist tüüpi miljonite neuronite ühisaktiivsust, võiks ju öelda, et teadvuse neuronaalsetest mehhanismidest ja teadvuse suurest probleemist arutamine (ja blogi kirjutamine) on tühja õhu liigutamine. Kuna tuhande ja kümne tuhande neuroni korraga mõõtmiseni on veel aega ja kuna ka adekvaatsed simulatsioonid sellisest süsteemist on alles loomisel, siis mis jääb üle vaesel teadvuseteadlasel? Milliseid küsimusi ja probleemikesi on teadvuseteaduses täna mõttekas küsida ja vastata üritada?

  1. ökul
    märts 29, 2014, 10:27 e.l.

    Järjekordne mõnus miniessee Jaanilt. Sj õpetliku ivaga ka teadusvälistele huvilistele. Aga lõpetab ikka küsimärkidega. Ja maailmas ei oska hetkel kahjuks keegi neid sirgeteks hüüumärkideks tõmmata. Võib-olla on teadvusenähtus universumis seatudki nii, et seda EI TOHI teaduslikult lahendada? (Jälle küsimärk🙂.) Jonnakate teadlastena me sellise positsiooniga ei lepi… Aga jah, milliseid küsimusi-probleemikesi oleks mõttekas küsida ja lahendada püüda? (:-).)
    Ehkki analoogiameetod on sageli rappa viinud, mõtlen, et seda võiks siiski suunaandjana kasutada. Väljaspool ajupõhise teadvuseteaduse domeeni on hulk teadusvaldkondi, milles on uuritud nähtuse või tegelikkuse mingi osa erinevaid olekuid. Kui üks ja seesama aju on kord teadvusel ja kord mitte, on vist tegemist samuti sama asja erinevate olekutega. Midagi muutub kvalitatiivselt sama süsteemi töös/olekus. Mida materiaalse maailma nähtustest saame võrdlusnäitena kasutada? Aine olekud — tahke, vedel, gaasiline. Või siis ülijuhtivuse teke. Või siis üleminekud “tavaolek”, kontrollitud tuumareaktsioon (a la tuumaelektrijaama vardad), plahvatuslik tuumareaktsioon (a la tuumapommi plahvatus). Kõigis nendes üleminekutes on lai diapasoon muutuseid, kus midagi kvalitatiivselt ei muutu, kuid kriitilise läve juures toimub üleminek ühest kvalitatiivsest olekust teise väga väikese tingimuste muutuse lisasammu järel. Tulles tagasi aju juurde, aju töös on ilmselt siis samasugused olekumuutused, kus näiteks 20 sekundit tagasi unenägudeta, rahulikus unes uinunud aju olek muutus ja hakkas magajale subjektiivset elamust looma sellest, et kohe-kohe hakkab kell helisema ja tööpõld ootab. Saame siis küsida küsimuse, nt: (i) milles seisnes see muutus üksikneuroni tasemel; (ii) kas see muutus sõltus neuroni tüübist/asukohast; (ii) kas see muutus oli lokaalne või globaalne; (iv) mismoodi väljendub see neuronitaseme muutus kohaliku võrgustiku töös ja kuidas seda õigem mõõta oleks; (v) … globaalse võrgustiku töös ja kuidas seda õigem mõõta oleks; (vi) kuidas üksikraku talitluse muutus aju teadvusoleku muutudes tugineb rakumembraani ioonikanalite töö muutusele (virgatsainetest, membraani lookustest, naaberneuronite presünaptilistest mõjudest, kohalikust elektriväljast, väljatugevuse muutustest, anesteetikumide mõjust jpm sõltudes); (vii) kuidas sellised mikrotaseme muutused kajastuvad makrotaseme signatuurides (EEG, MEG, fMRI, …) ja kas on arvutuslikult võimalik leida esialgu peidetud muutujatevahelistes seostes elegantset paljude muutujatega võrrandit, millel on kaks ilusat lahendit: teadvuseloleku oma ja teadvustamata oleku oma ?
    Vahendeid nende ja paljude siin märkimata probleemide uurimiseks juba on, aga neid tuleb tabada hästi kasutada. Hea õnn või serendipity võib ka kusagil sõbraliku kiskjana varitseda. Analoogiaprobleemist edasi rääkides võib oletada, et üldise oleku muutuse taga, mis avaldub globaalselt/totaalselt võiks ikkagi olla mikrotaseme talitluse/seisundi muutus nii nagu ka füüsikalis-keemilise ajuvälise maailma olekute muutuses. (Keemine pinnalt vs keemine kogu mahu ulatuses, ahelreaktsiooni puudus vs selle ilmnemine kriitilise massi saavutades, ülijuhtivuse oleku erinevus “tavaolekust” nano- ja mikrotasemel, …) Mis on mõne sellise kvalitatiivse muutuse analoogiks aju neuronite töös?🙂

  2. A.Laan
    märts 29, 2014, 2:31 p.l.

    Let me take for a moment the role of the devil’s advocate. Jaan compares the abstraction and complexity of the problem of consciousness (and brain science in general) with quantum mechanics. But there are critical differences. Quantum mechanics thrived not so much because people loved the ideas behind it (indeed, even many quantum pioneers initially found them abhorrent), but because the experimental predictions of the theory quickly became too compelling to ignore. Where are the compelling predictions and uses of brain science? There are not many.
    On the bright side, things may be changing. As the most celebrated recent example we can point to progress in deep learning, especially Andrew Ng’s work on unsupervised learning which is heavily inspired by visual neuroscience. It’s an exciting to be tackling neuroscience problems, and as Jaan says, there is no point in becoming despondent just because the problem seems difficult.

  3. Endel
    märts 29, 2014, 5:16 p.l.

    Tundub, et need jutud hakkavad juba mingil määral korduma. Kordan siis ka igaks juhuks, et minu meelest on teadvuse “probleem” lahendatud vähemalt 100 aastat tagasi. Ja aju on närvivõrkudest koosnev käitumise regulaator ja selle töös pole midagi eriti müstilist, kuigi mõned protsessid on natuke ebaselged. Mind huvitab, mida aju teeb nägemisinformatsiooniga, aga on kindlasti mitmed probleeme, mis võivad sama huvitavad olla. Suure probleemi illusioon võib olla motiveeriv, aga võib segada tegelike oluliste probleemide lahendamist. Aga see on minu tagasihoidlik arvamus.

  4. Mart Laisk
    märts 5, 2015, 11:25 e.l.

    Mu arust ükski teadvus ei saa iseennast teadvustada oma täies mahus (ma ei tea, kas see mahus on just hea sõna). Nt meie teadvustame ennast kuni ajalise objektini, samas meie eellastel puudus võime enese kogemiseks kui ajas algav ja lõppev objekt.St meie teadvusel on just kui üks lisadimensioon, mis võimaldab tal endasse hõlmata ajalist e 4D objekti, samas, kui nt koer teadvustab ennast küll kui 3D keha aga mitte kui 4D objekti e protsess. Ja ma pakun et puu teadvustab ennast üldse kui vaid valguse ja pimeduse vahelist sirget e 1D objekti. Seega on mul tekkinud mõte, et teadvustav teadvus ise peab alati olema ühe mõõtme võrra “kõrgem” teadvustatavast objektist ja objekt saab üldse tekida teadvuses (subjektis), mis suudab teda hõlmata vähemalt kahest “küljest” (nt nagu me hõlmame ajalist objekti) e teadvus peab suutma nö luua ruumi, kuhu teadvuse objekt ära “mahuks”. See pole küll ehk otseselt seotud sellega, kuidas aju mateeriast äkki teadvus saab, aga äkki ei peagi saama. Äkki teadvus on üks oleva aspekt. Võib ju olevat väljenda nii massi, energia kui ka informatsiooni kaudu. See oleks just kui oleva kolmainsus. Aga sellele kolm(ainsus)nurgale tuleb lisada veel üks punkt, mis integreerib kõik eelnimetet oleva aspektid) ja tekib prisma. Selle viimase punkti nimi võiks olla Mina e teadvus. Seega olekski siis teadvus aju kolme oleva aspekti integreeriv terviktasand.
    Loodan kergemat karistust täieliku ebateaduslikkuse eest.🙂

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s