Huvitavad artiklid: 12.04.2014

Taaskord tulevad huvitavad artiklid pigem populaarteaduslikust rubriigist.

Jüri Allik on Tartu Ülikooli blogis kirjutanud kaks toredat artiklit teaduselust, täpsemalt teaduspublitseermisest ja eelretsenseerimisest. Ma soovitan kõigil, keda huvitab teadus ja kuidas teadus toimib, neid vahvalt kirjutatud artikleid lugeda. Eelkõige teine artikkel, lugu eelretsenseerimise kadalipust ja sellega seotud raskustest illustreerib hästi ühte teadlase tüüpilistest muredest – kuidas viia oma kaua tehtud kaunikene teadustöö kolleegideni. Võiks ju arvata, et see on lihtne – saadad artikli ajakirja, sealt saad pika pai ja artikkel muutub ajakirja kaudu kõigile kättesaadavaks, aga professor Allik selgitab, miks kogu see protsess vahel frustratsiooni tekitada võib.

Ma ise kirjutasin kunagi samuti Tartu Ülikooli blogisse loo sellest, miks me unenägusid näeme. Ega ma ju ei tea ja keegi ei tea, miks unenägusid nähakse, aga tutvustasin ühte viimaste aastate huvitavat hüpoteesi. Blogis oleme samasid teemasid eesti keeles käsitlenud pikemalt, küsides kas unenägudel on funktsioon ja kas unenäod võiksid väljendada mällutalletamise protsessi.

Toon siia nimekirja lõppu kaks lihtsat teadusartiklit ka. Esiteks üks lühike kommentaarartikkel minu ja professor Bachmanni poolt, kus me juhime kolleegide tähelepanu paarile seni mittemainitud seigale diskussioonis, kas tähelepanu on teadvuse jaoks tarvilik või ei. Näiteks hallutsinatsioonid või unenäod on teadvuselamused, mis tekivad spontaanselt, ilma et neile peaks tähelepanu pöörama. Teiseks on kirjutatud samasugune lühiformaadis kommentaarartikkel tööst, milles ma olin kaasautor ja kus me Fred Rouxi juhtimisel üritasime aru saada, kas on võimalik mõõta aju keskel asuva taalamuse mõju ajukoore protsessidele pelgalt MEG abil. Tööst selgub, et justkui peaks olema ja ehkki ma ise olin ja olen pisut skeptiline, näitasid mitmed kontrollanalüüsid, et meie tulemused on üsna vettpidavad. Vähemalt praegu. Teaduse juurde kuulub see, et osa tulemusi ja tõlgendusi lükatakse ja hinnatakse ümber.

  1. Bachmann
    aprill 13, 2014, 9:11 e.l.

    Tunnustus Jürile väga asjaliku ja asjakohase essee eest (re tema teine artikkel eelretsenseerimise kohta). Mitmete tema seisukohtadega sarnaseid hinnanguid andsin ka artiklis, mis publitseeriti Frontiers in Computational Neuroscience 2011. a. erinumbris, mis pühendatud uue avaldamismudeli analüüsimisele (doi: 10.3389/fncom.2011.00061), sest rahulaolematus vana mudeliga oli teadlaste hulgas juba üle ääre keenud. Uus open-access avaldamismudel, mida Frontiers’i süsteem kasutab (m-s, nüüd Nature grupiga assotsieerunult), eeldab muuhulgas retsensentide avalikustamist (nende nimed ilmuvad koos autorite nimedega), kiiret tegelemist käsikirjaga ning läbinisti kritiseeriva retsensiooni asemel interaktiivset retsenseerimist, mille kaudu aidatakse autoritel paremat kvaliteeti saavutada ja artikkel lõpuks ikka avaldada. Samas viitasin ka uue mudeli probleemidele, mille ilmnemise esimesi märke juba paraku õhus on. Lisaks minu artiklis märgitule: paari aasta tagune suur kiirus on oluliselt vähenenud, interaktiivse retsenseerimise käigus juba ilmnevad märgid samasugusest eelarvamuslikust kriitikast, kui retsensent (võib-olla ka koostöös toimetajaga?) on enam-vähem kindel, et tööd ei avaldata ja seega ka tema nime retsensendina ei avaldata, surve teadlastele retsensendi rollis on suurem ja nõudlikum võrreldes traditsioonilise mudeliga, mis suurendab veelgi niigi ülemäärast töökoormust ja tähtaegade taaka, jm. Mainiksin siinkohal ka enda üsna mitmekesise kogemuse põhjal traditsioonilise mudeli ajakirjade retsensendina, et päris hea on näha, kui sa ise ja 1-2 muud kolleegi sama käsikirja retsensentidena täpselt samu puuduseid ja vajakajäämisi välja toovad, mis oluliselt osutab eelretsenseerimise valiidsusele ja reliaablusele, mis on põhimõtteliselt võimalik ja tagab avaldatava teaduse kvaliteedikontrolli. Seega on professionaalne eeretsenseerimine üheks vahendiks, mis niigi ülemäära suureks kasvanud erialakirjanduse mahtu pisutki ohjab ja ei lase teadlastel sellesse lootusetult ära uppuda. Veel üheks traditsioonilise mudeli eeliseks on see, et tänu oma erapooletu arbiitri rollile (ja huvile publitseerida just kvaliteetset teadust) ning tuginedes ajakirjade paljususele on juhtivad kirjastused mingil määral tasakaalustajaks, aidates vältida seda, et kontroll avaldamise üle läheb mõnele kitsale teadusringkonnale, kes on uue mudeli ajakirjas “võimule tulnud”. Isiklikult pooldaksin seda, kui edaspidi jääksid kaks mudelit toimima paralleelselt, sest mõlemal on oma head ja vead.

  2. jaanaru
    aprill 24, 2014, 11:00 e.l.

    Jüri Allik lisas oma triloogia viimase osa – http://blog.ut.ee/the-future-of-the-worst-possible-science-world/ -, kus kirjeldab teaduse ja teaduspublitseerimise tulevikku

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s