Esileht > inimlikud postitused, noorele teadlasele > Teekond läbi doktorantuuri: esimene pool teest

Teekond läbi doktorantuuri: esimene pool teest

2009. aasta alguses alustasin väga kõrgete ootustega oma doktorantuuri Max Plancki Aju-uuringute instituudis. Algus oli roosiline, mõtteid oli palju, hoog oli sees ja maailm minu jalge ees.

Ma olin uurimisgrupis, mis oli maailma tipus gamma-ostsillatsioonide ja sünkroonsuse uurimises ja nende protsesside sidumises teadvusega. Ma olin tollal suur ostsillatsioonide ja sünkroonsuse fänn, seega ma ahmisin endasse kogu seda teadmistevoogu, mis Frankfurdis minuni jõudis, ja mõtlesin selle üle, kas teadvus on erinevate ajupiirkondade aktiivsuse dünaamiline sünkroniseerimine.

See oli tore aeg, sest mõtteid oli palju, iga päev sai loetud 3-4 uut artiklit, süvenetud ühte uurimissuunda, tunda ühtekuuluvustunnet mitmete teiste sama ideedevõrgu uurijatega. Meil oli üks suur grupp, kellel oli sama eesmärk – näidata gammasageduslike ajurütmide ja nende sünkroonsuse olulisust aju töös. Mõnes mõttes ma sooviksin, et oleksingi jäänud selliseks pisut naiivseks ühe teooria truuks jüngriks – nii oleks saanud koguda doktorantuuri aastate jooksul ilmselt poole rohkem publikatsioone ja praeguseni gamma-uurimise peal liugu lasta.

Aga läks teisiti. Miskipärast hakkasid mulle silma jääma tööd, mis ei sobinud kuidagi kokku selle toreda hüpoteesiga, et gammasageduslik sünkroonsus on teadvuse neurobioloogiliseks aluseks. Samuti sai mulle üha selgemaks, et senised meetodid, kuidas teadvust uurida, ei vii meid võidule. Ma mõistsin, et senised teadvuseuuringud on meile jätnud ainult pooliku ja eksitava pildi teadvuse neuronaalsetest signatuuridest.

Niisiis doktorantuuri teise aasta alguseks olin ma juba pisut usku kaotamas, ehkki seda sai käidud otsimas isegi ajurütmidele pühendatud suvekoolis Tšiilis. Ka sealt jäid minu jaoks kõige rohkem kõlama just kriitilised toonid gammarütmide kohta. Siiani on raske öelda, miks mõni noorteadlane suudab keskenduda rohkem positiivsele ja praktiliselt ignoreerida kõiki metodoloogilisi ja loogilisi probleeme, samas kui minusugustel on raske end sellest kahtluste ja kõhkuste rabast välja sikutada. Enne doktorantuuri olin ma “happy go lucky” noorteadlane, keda oli lihtne kõiksugu ideedest vaimustusse ajada ja kes sellest vaimustusest sai piisavalt hoogu, et kirjutada raamat. Doktorantuur muutis mind ja ehkki mulle meeldib mu kriitiline meel, igatsen ma vahel oma doktorantuurieelset suhtumist, seda lõputut alati optimistlikku sädet.

Igal juhul pärast suvekooli, oma doktorantuuri teise aasta alguses kirjutasin sünkroniseerimise ideest: “Olgugi et ma töötan just selle idee genereerimise keskuses, pole ma temaga kunagi päris rahul olnud.” Ma arvan, et ma natukene valetasin: kui ma instituuti saabusin, olin ma andunud sünkroniseerimishuviline; nüüd, teise aasta alguses olin ma segaduses doktorant.

Õnneks oli mul ka muid tegemisi peale oma doktorantuuri. Näiteks said tol kevadel valmis kaks esimest Talis Bachmanni tiiva all juhendatud bakatööd Anu Einbergi ja Mihkel Stammi poolt. Samuti oli mul Frankfurdis suur rõõm juhendada oma küljeluud Mari. Mari uuris seda, kas ja kuidas silmade fikseerimine meie tajuprotsesse kiirendab ja võimendab. Selle katse jaoks sai nädalavahetustel laboris istutud ja tuhandeid silmaliigutusi tehtud ja mõõdetud. Samuti oli sel ajal minu juures Frankfurdis praktikal Renate. Seega õnneks ei olnud liiga palju aega süveneda oma kõhlustesse ja kahtlustesse, sest tuli vastutada ka teiste inimeste heaolu eest. Lisaks olid endal käimas põnevad katsed, kus uurisime teadvusega seotud ajuprotsesse intrakraniaalsete andmete abil. Ja olime Talisega alustanud juba ka kontrastiivanalüüsi põhjaliku kriitika kirjapanekuga. Ajas ette lennates võib märkida, et see artikkel ilmus alles 1.5 aastat pärast seda, kui esimene hästiloetav mustand valmis oli.

Nii saigi kuidagi ka läbi suve kulgetud. Sügisel tuli instituuti tööle mu vend Juhan. Ma näen, et oma postitustes pole ma neid fakte – et Frankfurdis käisid ennast täiendamas mitmed eestlased – pea üldse maininud, aga kõik need inimesed lisasid mu tööle ja argipäevale palju vürtsi ja vurtsu. Instituut, mis kord oli tšiili teadlaste meelevallas, oli vahepeal täitsa eestlaste päralt. Lisaks Marile, Juhanile ja Renatele käisid vähemalt mõne päeva Max Plancki Aju-uuringute Instituudis ka Kristjan Korjus ja Toomas Kirt, 2011. aastal oli meiega pikemalt Ardi Tampuu. Juhan ja viimased kolm töötasid koos Raul Vicentega ja see väga positiivne kokkupuude mitmete eestlastega oligi üheks põhjuseks, miks Raul Eestisse teadust tegema tuli.

Juhan oli instituudis kolm kuud ja selle jooksul jõudsime ajuteaduse kriitikaga täitsa uuele tasemele. Nimelt mina olin tollal hetkel lausa vaimustuses ajurütmide-vaheliste-seoste (cross-frequency coupling) uurimisest, kuid enne kui vastava analüüsikoodi käivitada jõudsin, ütles Juhan: “Ma arvan, et see kõik on jura!”. See umbes 2010. aasta oktoobris öeldud lause kummitab meid siiamaani, sest sel hetkel tekkis meil hullumeelne idee panna oma kriitika kirja artiklisse. Koos käisime ka Neuroteaduse aastakohtumisel San Diegos. Nägime, et nende vigade vastu, mis me olime identifitseerinud, eksiti, eksiti rängasti. Sündis idee artiklist, mis ehk kunagi poleks pidanud sündima. Sest täna, kolm ja pool aastat hiljem, on see artikkel ikka veel avaldamata. Ta võitles pikalt ja põhjalikult Nature Neuroscience’i veergudele jõudmise nimel ja, nagu ikka, takerdus ühe retsensendi taha. Pärast seda on ta läbi kolisenud mitmest ajakirjast ja ka nüüd, siin neid ridu kirjutades, meenub mulle, et ma võiks seda manuskripti pisut putitada. See tuletab mulle ka meelde, et kaks artiklit, mille kallal doktoritöö vältel kõige rohkem tööd tehtud sai, olid kriitilised tööd – üks koos Juhani ja Rauliga ajurütmide vaheliste seoste kohta ja teine koos Lucia ja Talisega teadvuseuuringute saamatusest. Seega doktorantuuri teise aasta lõpuks olin ma pisut frustreeritud – need ideed, millesse ma olin enne doktorantuuri uskunud, olid killustunud mu enda silme all ja osati mu enda käte läbi. EEG ja MEG, millega ma olin uurimistööd teinud, tundusid mõttetud vidinad, mis ainult kulutavad mu aega. Mul oli sel hetkel mu skeptiline meel ja paar poolikut manuskripti; vahepeal tundus, et muud polnudki. Sel hetkel ma sain aru, et ehkki kriitiline mõtlemine on teaduse jaoks kesksel kohal, võib see olla väga häiriv, kui iga eksperimendi ja tulemuse taga hakata nägema potentsiaalseid vigu ja muud – teadus kaotab oma sära, teadlane kaotab oma entusiasmi.

Minul aitas pinnal püsida see keskkond Frankfurdis, kus oli ka palju muid huvitavaid mõtteid – kui enda uurimistöö parajasti edasi ei liikunud, sai ajuteaduse kitsaskohtade üle arutatud näiteks Rauliga. Lisaks oli tol kevadel minu juures oma lõputööd tegemas ka Renate. Üheks mu parimaks sõbraks ja hilisõhtuseks jutupartneriks sai Luiz, kelle monoloogi aju teemadel ei peatanud ka vestluskaaslase tungiv soov pissile minna. Nii ma seal seisin, jalad ristis ja õppisin teadusmaailma hammasrataste kohta.

Nüüd tagasi vaadates tundub, et oma doktorantuuris saingi teada rohkem uurimismeetodi (teaduse) kui uurimisobjekti (teadvuse) kohta. Tihtipeale see, mis ma mõistsin ja leidsin, oli mulle pigem vastukarva, vahel vihastamiseni vastukarva. Aga kõige mustematel päevadel tulevad ikka appi sõbrad, kellest üks andis mulle lihtsa valemi teadusmaailma nõmedustega toimetulekuks: “Suck it up, do the right thing, and enjoy the ride.”

Järgmises osas: veel rohkem teadust, veel rohkem teadvust ja vastus küsimusele, kui kaua aega läheb doktoritöö sisseandmisest selle kaitsmiseni.

Järgmise osa juurde saab siit.

  1. Tambet
    juuni 1, 2014, 7:42 e.l.

    Kui ma olin poisike,
    siis mägi oli mägi,
    jõgi oli jõgi
    ja puu oli puu.

    Kui ma olin täismees,
    siis mägi ei olnud enam mägi,
    jõgi ei olnud enam jõgi
    ja puu ei olnud enam puu.

    Nüüd, kui ma olen vana mees,
    on mägi jälle mägi,
    jõgi on jõgi
    ja puu on puu.
    🙂

  2. jaanaru
    juuni 1, 2014, 8:27 e.l.

    Tore, et mu teekond on kirjeldatav luuleridadena🙂 ma vist olen täismees, kes (vahel) tahaks olla poisike.

  3. jaanaru
    juuni 2, 2014, 5:16 e.l.

    mainitud rütmide-vaheliste-seoste (cross-frequency coupling) artikkel sai nüüd üles laetud Arxivi – http://arxiv.org/abs/1405.7965

  4. ökul
    juuni 2, 2014, 8:18 e.l.

    Aitäh Tambetile: naelapea pihta!
    (ja inspireeriv puude teemal:)

    Mõni uurib metsa,
    mõni uurib puud,
    (mõni hoopis vaatab
    kauges taevas kuud).
    Kuidas aga mets on puu
    ja puu on mets,
    selle küsimuse osas
    pole keegi spets.

    Jaanile, kel pagasis teadlase üks põhikvaliteete — kriitikameel — palju jõudu spetsiks saamisel! Eeldused selleks kõik olemas.

  5. k
    juuli 9, 2014, 11:41 e.l.

    mis luule! (:
    p.s. ytle ikka kusele, lapsed k5ivad pissil🙂
    p.p.s. Niels Bohr “An expert is someone who knows some of the worst mistakes, which can be made, in a very narrow field.” V6i veic reaalsemalt et enamus teadust on yks suur valet6lgenduste pyramiid😮

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s