Esileht > inimlikud postitused, noorele teadlasele > Teekond läbi doktorantuuri: keskelt lõpuni

Teekond läbi doktorantuuri: keskelt lõpuni

Doktorantuuri esimesed aastad muutsid mind inimese ja teadlasena. Eelkõige olin ma nüüd kriitilisem ja skeptilisem, võib öelda – vastikum! Ka instituudis läks mul mõnda aega, enne kui minust kõrgemal positsioonil olevad inimesed nägid, et mu kriitikal võib tõsi taga olla: kõik, mis on gamma sagedusribas, ei pruugi olla rütmiline. Ma olin selle järelduseni jõudnud enne kui teised, sest ma olin lugenud natuke teistsugust kirjandust ja vaadanud katseandmeid intrakraniaalsetelt elektroodidelt. Just see uurimistöö veenis mind, et gamma sagedusribas ilmnevad tihti protsessid, millel pole rütmidega suurt midagi pistmist. See oli üks doktorantuuri toredaid seiklusi, sest kõik mu mentorid olid must algul erineval arusaamal ja üritasid mind teises suunas veenda. Selline moraalne võit lisas enesekindlust ja tegi mind küllaltki tüütuks – instituudis, kus peamiseks Nokiaks on rütmide uurimine, ei ole mitte just paljud huvitatud pikast selgitusest, miks nende uurimistöö midagi rütmide kohta näidata ei pruugi.

Õnneks polnud ma üksi – Luiz ja Raul olid minuga samas leeris, Luiz oli täiesti ekstremist ja Raul minust natuke leebem. Koos olime “the dark side” ja vahel läksid need tumedad arutelud õhtul kella kümneni. Ega neist suurt tolku ei tõusnud – mul on nende diskussioonide põhjal enam-vähem valmis kolm manuskripti (ühest ja teisest natuke kirjutasin ka siin ajaveebis), kuid nende avaldamiseks vist pole piisavalt südikust. Koos käisime läbi tõendusmaterjali gammarütmide tähtsuse kohta ja leidsime, et tugevate talade asemel on kaardimajake. Me jälgisime huviga uusi tõendusmaterjale gammarütmide olulisuse ja ebaolulisuse kohta. Nende diskussioonide tulemusena olen ma ise alati üsna allergiline gamma-rütmide, rütmide-vaheliste-seoste ja kõigi nende toredate teooriate suhtes, mis väidavad, et aju rütmide faas on universumi ja elu aluseks. Praegu sellele tagasi mõeldes tundub peaaegu hullumeelne ja uskumatu, et kogu see aeg ja kõik need arutelud ei vii ehk mitte kunagi mitte ühegi vastava sisuga artiklini. Õnneks on mõned toredad inimesed mul võimaldanud oma usku levitada mitmetel ettekannetel. Ja mu sõnumiks on alati – “ärge uskuge autoriteete, ärge uskuge oma juhendajat, ärge uskuge mind, vaadake oma andmeid ja mõelge ise”.

Niisiis kahtlemata läksid mitmed kuud mu doktorantuurist projektide alla, millest ei ole koorunud suurepärased maailma vapustavad artiklid või millest ei ole koorunud eriti midagi. Aga teadlasena kasvasin ma kõige rohkem just läbi nende projektide, mille käigus pidin oma juhendajaga vaidlema või mille jooksul tegin sõpradega koos uurimistööd, mida me tegema ei pidanud või isegi teha poleks tohtinud.

2011. aasta kevadel mõlgutasin mõtteid selle üle, kuhu teadvuseteadus suundub, ja olin väga heas hoos, sest meil oli just valminud suurepärane artikkel teadvuseuuringute probleemidest. Sisu oli lööv: meetodid, mida tavaliselt teadvuseuuringutes rakendatakse, ei uuri mitte teadvuse neuronaalseid korrelaate, vaid annavad meile ka pahna nende ümber. Seetõttu olin peaaegu enesevalitsemist kaotamas, kui vahetult enne artikli ärasaatmist avastasin, et üks teine grupp on kirja pannud täpselt sama idee. See, mis ja kuidas täpselt edasi toimus, õpetas mulle teaduse kohta nii mõndagi. Lühidalt ja ilma selgitusteta võib öelda, et Talise kiire ja otsusekindel tegutsemine viis selleni, et lõpuks ilmusid meie artiklid peaaegu koos.

Igal juhul oli 2011 aasta lõpp minu jaoks pisut keeruline, sest mu juhendaja läks New Yorki teadust tegema (ja ehk ka paremaid juhendatavaid otsima). Mida peaksin tegema mina, segaduses tobu doktorant, ilma juhendajata? Vastus tundus lihtne: kolima Eestisse! Õnneks mu juhendaja toetas seda ideed, vanameister Singer nentis (viisakusest), et ma saan kindlasti üksi ka hakkama oma doktoritöö lõpetamisega ja nii need asjad pakitud said. Et asi panna konteksti, tasub mainida, et selleks hetkeks ei olnud mul vastu võetud veel ühtegi artiklit oma doktoritööst (eelmises lõigus kirjeldatu võeti vastu 2011. aasta detsembri alguses). Tagasi mõeldes oli see ikkagi suur usaldus nii juhendaja kui ka Singeri poolt – lasta doktorant instituudist minema, samal ajal talle endiselt raha makstes, ja loota, et ta saab ise oma asjadega hakkama. Nad ei teadnud, et ma küsisin tollal endalt vahel mõttes, miks üldse teadvust uurida

See kahtlemine, kõhklemine ja üksi olemine oli mu doktorantuuri suurim katsumus ja – mis salata – vahepeal polnud selge, kas ma suudan sellest läbi murda. Õnneks oli mind alati toetamas mu perekond. Ja ma võtsin kogu seda seiklust väljakutsena, mis karastab mind edaspidiseks – kui ma saan üksi hakkama doktoritööga, küllap siis saan teaduses hakkama ka edaspidi.

Mu esimene katsumus sai läbitud edukalt. Intrakraniaalsete mõõtmiste põhjal saadud tulemused tuli kokku kirjutada enam-vähem mõistlikuks artikliks. Mõeldud, tehtud. Selles artiklis võtsime ühe varem välja pakutud idee ja, kuna meil oli nende tulemuste suhtes teatud kahtlusi, üritasime näidata, miks see idee võib olla eksitav. Selleks kasutasime üht uut katseparadigmat, mis sai välja töötatud mu doktoritöö ajal. Tulemused olid toredad ja lihtsad, artikkel sai kokku kirjutatud lühike ja retsensentide arvates suisa elegantne. Artikli teelesaatmisest läks vastuvõtmiseni 4 kuud. Aga, mis peamine, see töö on minu arvates üks tore teadustöö – me uurisime ühte teiste teadlaste poolt püstitatud hüpoteesi, tegime lihtsa katse, saime lihtsasti mõistetavad tulemused, mis said kokku kirjutatud vahvaks artikliks. Selle tööga õnnestus meil populariseerida vaadet, et teadvuseuuringutes tuleb kasutusele võtta uusi katseparadigmasid. Ilus. Aga tõeline katsumus oli alles ees.

Nagu eelpool kirjeldatud, ei olnud ma 2012 aasta alguses maailma suurim gamma-ostsillatsioonide ja sünkroonsuse fänn. Ometi oli just siis tarvis alustada mu doktorantuuri viimast ja kõige raskemat projekti, mille fookuses oli just sünkroonsuse analüüs. Nimelt tahtsime uurida, kas kortikaalne sünkroonsus võiks olla sobiv teadvuse neuronaalne korrelaat. Iseenesest ei ole seal midagi rasket: eksperimentaalne paradigma oli juba olemas, isegi MEG andmed olid juba 2010. aasta lõpus ja 2011. aasta alguses mõõdetud, nüüd tuli ainult käed soojaks teha ja andmeid analüüsida … see oli palju raskem, kui ma arvasin, sest kogu selle gamma-vaenu tõttu puudus mus vähimgi motivatsioon seda teha. Ja ma teadsin, et sisemine motivatsioon tegeleda mingi teadusprobleemiga hommikust õhtuni ja ka öösel on see, mis viib teaduses edasi. Lisaks sellele olin ma sel hetkel ka jonnival seisukohal, et vastav analüüs MEG tasemel on mõttetu ja ei too meile pikas perspektiivis uusi teadmisi juurde. Ja nii ma siis istusin projekti otsas, mis mul oli tarvis ära teha, aga mille peale ma oma aega panna ei soovinud. Arvate, et see oli kogu probleem? Sugugi mitte. Tuletan meelde, et mu juhendaja oli 6500 kilomeetri kaugusel ja hõivatud oma enda teadustööga. Ja lõppude lõpuks polnud tegu mingi standardse andmetöötlusega, vaid ta pidi kulmineeruma analüüsiga, mida oli selleks hetkeks teinud täpselt ühe korra üks uurimisgrupp maailmas – statistiliselt oluliste sünkroonsklastrite leidmine kaheksadimensioonilises andmemassiivis. Seal ma siis seisin, väike mees, ja vaatasin tõtt selle probleemiga.

Sellest viimasest aastast, viimasest projektist ja viimasest katsumusest aitasid mind läbi kolm faktorit:
1) juhendades noori ja tublisid nagu Renate või Madis oli mul pidevalt meeles, et teadus ongi üks suurte ja väikeste katsumuste jada, millest läbinärimise oskus teeb teadlasest teadlase.
2) mu abikaasa pidevalt paisuv kõht ütles mulle selgelt – kui ma ei saa hakkama selle teadusprojektiga, siis kuidas ma peaks hakkama saama selle projektiga, mis mulle peagi sünnitusmajas otsa vaatab?
3) kui ma tunnistasin, et ma ei saa hakkama viimase ja kõige keerukama analüüsiga, võttis mu väikevend pärast oma järjekordselt väga meeleolukat sünnipäeva veel pisut pohmeluses olles paberi ja pliiatsi ja näitas, kuidas asjad käivad. Sellest edasi oli kõik käkitegu.

Tegelikult ei olnud. Mul oli sellest hetkest aega umbes 80 päeva, et anda oma doktoritöö sisse siis, kui ma viimast korda enne oma esimese lapse sündi Frankfurdis käin. Lõpuspurt oli päris korralik, aga peamiseks takistuseks tundus olevat see, et mu juhendajatel polnud aega mu tööd lugeda – ilma nende loata doktoritööd teele panna ei saa, aga enne lubamist tahtsid nad ka lugeda. Mõistlik, ega ma vastu ei vaielnudki. Lihtsalt napiks läks, väga napiks. Nii napiks, et veel 4 päeva enne seda, kui ma Frankfurdist tagasi lendama pidin, arvasin ma, et ma ei saa doktoritööd enne oma lapse sündi sisse anda. Ja siis, pärast kauaoodatud signaali, tulid neli päeva täis tööd ja kolm ööd, mil ma lihtsalt magada ei saanud (ja viimaks ometi sain aru, miks inimesed kohvi tarbivad). See oli karm finiš, aga ma olin õnnelik, et jõudsin pärale.

Finiš oli oktoobri alguses, kaitsmine on jaanipäeval.

  1. Peeter
    juuni 18, 2014, 6:17 p.l.

    Tere, Jaan!
    Väga põnev on lugeda doktoritöö katsumustest ning jõudu edasisel blogipidamisel. Lubatud küsimuse asemel jagan hoopis ühte põnevat viidet, kuna varem vihjatud “teaduse tumedam pool” on teises postituses ja sealsetes linkides väga põhjalikult juba kirjeldatud. Viide seostub korrelatsioonide leidmisega, mida sa mainisid näiteks silma võrkkesta puhul, aga pärineb hoopis teisest valdkonnast (ehk ei puutu asjasse, aga ehk on oma meelelahutusliku väärtuse tõttu siiski talutav), kus üüratud andmemassiivid on ehk veidi ootamatumalt sülle sattunud ja seetõttu võimalik, et nõnda veidi algelisemal tasemel läbi arutatud. Aga võimalik, et just rõhuasetuselt andmeanalüüsile sarnaneb see teie märgatud vajakajäämistega

    Nõnda: nagu korrelatsioone võib leida keelte mitmekesisuse ja majandusliku heaoluga (http://www.anderson.ucla.edu/faculty/keith.chen/papers/LanguageWorkingPaper.pdf – eesti meediaski kõrge kaarega lennanud, peamiselt temale paslikus müüdiloomevõtmes) võib leida ka seoseid teatud keeletüüpide ja akaatsiapuude levikuga või lipuvärvide arvuga, mis võivad tunduda kaugeltvaatajale isegi mõistlikud. Sarnaselt blogosfääris pesitsevat ülevaadet mõne lingvisti konfrontatsioonist andmebaasidega võib otsast lugeda siit: http://www.replicatedtypo.com/resources/spurious-correlations . Võib sobida suvelugemiseks. Jõudu!

  2. jaanaru
    august 27, 2014, 1:20 p.l.
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s