Esileht > ajuteadus, ühe artikli lugu, inimlikud postitused, noorele teadlasele > Ühe artikli lugu: Allan ja äädikakärbeste isu

Ühe artikli lugu: Allan ja äädikakärbeste isu

Hea teadustöö nõuab kahte koostisosa: tahet ja tööd. Tahe saada teada vastust mõnele ennast huvitavale küsimusele on teadlase käivitajaks. See aitab hommikul voodist püsti saada ja ka rasketel päevadel oma projekti edasi viia. Tahe viib aga tulemuseni vaid siis, kui tehakse ka kõvasti tööd, vahel aastaid ühe ja sama eesmärgi nimel. Selle konkreetse töö tulemused avaldatakse mõnes teadusajakirjas, mille peale mõned teised teadlased saadavad ehk kiitva e-kirja või siis ütlevad konverentsil “tubli töö”. Kas selle nimel tasub aastaid pingutada? Ei, teadlane suudab aastaid keskenduda ühele küsimusele vaid seetõttu, et teda siiralt huvitab see vastus. Ta ise tahab teada. Tasub lisada, et tihtipeale see aastatepikkune töö ei viigi vastuseni. Mõni projekt jääb tulemuseta, mõni doktorant ei lõpeta kunagi. Seega teadustöö ei ole memmekatele: see töö nõuab aastatepikkust tahet ja tööd.

Ma mäletan, kui pärast 2010. aasta Neuroteaduse aastakohtumist San Diegos põrutasime mööda USA läänerannikut San Franciscosse. Me läksime nädalavahetuseks külla Allanile, kes oli tegemas oma doktoritööd Berkeleys. Aga vahvast korterist oli puudu võõrustaja ise – ta oli tööl, tegemas katseid. Allan istus nädalavahetusel laboris suure hulga äädikakärbestega, et välja selgitada söömiskäitumist kontrollivaid ajumehhanisme. Kui uurin Allani töötundide kohta, viitab ta legendaarsele Mu-ming Poo poolt oma laborile adresseeritud kirjale, mis Allani sõnade kohaselt “kümme aastat tagasi tekitas laineid, aga tänapäevases konkurentsis tundub leebe“. Aga, mis peamine, tol nädalavahetusel tööl olles polnud Allan mitte morn ja tusane (et tuleb järjekordne nädalavahetus laboris veeta), vaid ta silmad särasid nii mikroskoopi sisse vaadates kui ka kuulajatele oma eksperimentide hetkeseisu kirjeldades. Me teame, sest käisime tal laboris külas. Ta töötas nädalavahetusel, sest ta tahtis oma teadustööga edasi jõuda, kiiremini vastust saada.

Allani töö ilmus juuli alguses ajuteaduse tippajakirjas Neuron. Arko Olesk on Postimehe veergudel need põhitulemused kokku võtnud pealkirja all “eestlane võttis söömispiduri maha“. Ingliskeelne ja pisut detailirohkem kirjeldus on leitav Berkeley Helen Willsi ajuteaduse instituudi kodulehelt. Töö sisu on samaaegselt lihtne ja hämmastav: äädikakärbse ajus pidurdavad söömistungi neli (!) närvirakku, mille töö pärssimisel sööb putukas end valimatult ogaraks.

Aga kas teate, kui keerukas on nende nelja neuroni leidmine? Nende nelja neuroni leidmiseks kulus Allanil neli aastat. Ja ta töötas ka nädalavahetustel. Allan ise kirjeldab neid aastaid järgnevalt: “Kõige rohkem aega (~2 aastat) võttis üks aspekt (transgeense kärbse leidmine, mille abil söömiskäitumist reguleerivaid neuroneid välja õngitseda), mis oli kogu ülejäänud eksperimentide eelduseks. Peale kahte aastat frustreerivaid eksperimente oli mul lihtsalt õnne, et asjaolude kokkusattumise teel õnnestus mul ligipääs saada transgeensete kärbeste kogule, kust ma vajaliku reagendi leidsin. Ülejäänud töö võttis samuti umbes 2 aastat, aga siis läks töö juba kiirelt. Kuna katsed olid mitmekesised ning tulemused olid huvitavad, siis oli see osa tööst väga põnev.” Aga mis oleks saanud, kui Allanil poleks “lihtsalt õnne” olnud?

Need neli aastat esialgu ehk ei tundugi nii rasked, sest teadlase töö on ju tore. Enamasti. Probleem on selles, et alati võib see tore töö, kogu ilus projekt millegi taha takerduda. Ja kui see juhtub näiteks hetkel, mil endale juba tundub, et paistmas on doktorantuuri lõpusirge, võib see olla väga frustreeriv. Allan kirjeldab oma raskemaid hetki: “Minu kõige keerulisem aeg oli ehk neljanda aasta alguses, kus oli reaalne võimalus, et ma pean kogu oma senise töö korstnasse kirjutama, kuna üks katse, mis oli kogu ülejäänud töö eelduseks, ei olnud olemasolevate vahenditega teostatav. Mul läks õnneks ja ma sain ligipääsu vajalikule transgeensele loomale, mille mu kolleeg ja tuttav oli juhuslikult oma projekti käigus teinud. Samas ei ole ka liiga harvad juhud, kus näen inimesi aasta enne lõpetamist kogu tööga nullist alustamast, sest põhiprojektid ei töötanud välja.”

Seega ega see teadlase elu pole meelakkumine. On lihtne kaotada pead, heita meelt ja jääda teadusmaailma hammasrataste vahele. Vastu peavad need, kellel on selge eesmärk, tahe selle eesmärgi nimel lõputult töötada, võimekus teha tööd hoolimata asjaoludest, parajalt vintskust ja paigas olevad tugisüsteemid – toetav pere, head sõbrad, tore töökeskond. Allani enda sõnade läbi: “Rasketest olukordadest läbi tulla aitasid mind kolm asjaolu: esiteks ma töötasin kogu doktorantuuri vältel projektiga, millest olin väga huvitatud, ning isegi väga rasketel hetkedel motiveeris tahe vastust teada saada pikki töötunde investeerima. Teiseks kindlasti elukaaslane ning heade sõprade ja mõttekaaslaste ring, kelle sarnased tegemised ning probleemid inspireerisid ning kes rasketel hetkedel nõuga abiks olid. Kolmandaks California ja Berkeley olid elukeskkonnana ilmselt parim, mida ma soovida oleks osanud. Isegi kõige raskematel hetkedel veetes päeva ookeani ääres, kohalikes redwoodides matkates või öö Castros ning lakkamatu hea ilm võimaldas emotsionaalselt ennast kiiresti laadida.

Ja kas arvate, et selle neetult pika töö, laboris veedetud nädalavahetuste ja eduka frustratsiooniga võitlemise abil saadud tulemused võetakse avasüli vastu mõnda mainekasse teadusajakirja? “Oled teinud neli aastat fantastilist tööd, mille me tahame koheselt avaldada”? Ei, algab retsenseerimise kadalipp ehk siis “retsenseerimise hull maailm”, nagu Jüri Allik selle kohta ütleb. Ka Allani töö saadeti esimesest ajakirjast tagasi, aga sugugi mitte kohe, vaid alles pärast seda, kui Allan oli retsensentide nõudmiste kohaselt teinud aasta otsa lisaeksperimente. Neli pluss üks.

Ja mis on selle kõige tulemus? Üks avaldatud artikkel. See kõlab ilmselt nadilt tavalugejale ja ehk ka mõnele teadurile või doktorandile. Näiteks Eestis on normiks, et doktorantuuri vältel avaldatakse 3-5 teadustööd. Ja ilma matemaatikat tegemata võib järeldada, et nende 3-5 teadustöö keskmine sisu ei ole nii põhjalik ja põhjapanev kui selle ühe oma. Lihtsustatult öeldes: kvantiteet vs. kvaliteet. Ehk peaks Eesti teaduse kvaliteedi tõstmiseks selle nõude ja vastava süsteemi ümber mõtlema? Näiteks ajuteaduses toodetakse aastas vabalt üle kümne tuhande artikli. Muidugi ei jälgi keegi kogu ajuteadust, aga paljud loevad aastas tuhandeid lühikokkuvõtteid. Artikleid nende lühikokkuvõtete taga aga loetakse vähe, sest lihtsalt pole aega. Või nagu Allan kirjutab: “Publitseeritav teaduskirjanduse maht on eksponentsiaalselt kasvanud ning tihti pole eksperimentaalteaduses siiralt aega, et kogu oma valdkonna kirjandusel silma peal hoida ning tähelepanu saavad eelkõige ainult kirjandusmäe “veepealne tipp”.” Niisiis need 3-5 keskmise tasemega teadustööd ei jõua halval juhul mitte kunagi mitte kellegi lauale ja tegelikult on ühel väga heal artiklil rohkem mõju kui neil kolmel kuni viiel kokku. Niisiis äkki peaks doktorandid tegema mitte 3-5 keskmist, vaid ühe väga hea projekti? Üks väga hea artikkel tagaks neile ka konkurentsivõime teadusturul, kus edasise kaalutluse alla jäävad vaid need noorteadlassed, kellel on vähemalt üks kõrgetasemeline esimese autori artikkel. Iseasi küsimus on, kas Eestis on infrastruktuuri, juhendajaid ja ideid selliste väga heade projektide läbiviimiseks, aga vähemalt mõnel erialal peaks see võimalus mõeldav ja tehtav olema.

Samas ei tasu seda ühe superprojekti doktorantuuri ka liigselt ülistada – teaduses ei tea kunagi ette, mis tulemusi ja takistusi töö toob, seega see vahva projekt võib lõppeda ka läbikukkumisega, artiklita, suure nulliga. Midagi taolist ei sooviks ma ühelegi doktorandile.

Seda enam olen ma õnnelik, et Allani võitlus nii edukalt kulmineerus. Tegu on hea ja loodetavasti eduka artikliga, mis vähemalt mulle toob positiivses mõttes kananaha ihule: see on esmaklassiline eksperimentaalne ajuteadus, mille taga seisavad üüratu tahe ja tohutu töö.

  1. kollanokk teadlane
    juuli 29, 2014, 11:59 e.l.

    Inspireeriv lugu!

  2. uku
    detsember 8, 2014, 10:02 p.l.

    Vinge lugu tõesti. Ma ise väga ei usu, et doktorant peaks kogu aja matma ühte projekti, mis ei pruugi välja tulla – mõistlikum on erinevaid asju proovida, siis on 4a pärast vähemalt midagi ette näidata. Ma kardan, et kui Allanil poleks kärbestega vedanud, siis sellest loost nii inspireerivalt ei kirjutaks..

    Kirjeldatud lugu meenutas kohe seda filmi, kuidas inimesed mitu aastat kristallograafiaga maadlevad: http://www.thirteen.org/naturally-obsessed/

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s