Esileht > ajuteadus, Üritused > Noppeid neuroteaduse aastakohtumise kavast 2014

Noppeid neuroteaduse aastakohtumise kavast 2014

Pole aastaid jõudnud Neuroteaduse aastakohtumisele, kuid enda maailma asjadega kursishoidmiseks veedan igal aastal paar tundi vastava gigakonverentsi abstracte sirvides. Siin selle aasta hitid:

On teada, et ajuandmetest on juhuslikke valikuid võimalik ennustada mitu sekundit enne seda, kui inimene sellest valikust ise teadlikuks saab. Mõne eelneva tööga paslikult näitavad C. Koch ja teised, et kui tegu pole mitte juhuslike, vaid tavaliste otsustamist vajavate otsustega, siis on ajust otsust võimalik välja lugeda alles vahetult enne otsuse vastuvõtmist.

Me ei jõua praegu teadvuseuuringutega kaugele, kui me uurime ainult inimaju ja järgime samas eetikakomisjonide soove ja soovitusi. Seega on tore, et üks teadvuseteaduse pioneeridest – Nikos Logothetis – on üritamas teha psühhofüüsikat rottidega. Talis Bachmanni võiks eriti rõõmustada, et Logothetis on otsustanud kasutusele võtta visuaalse maskeerimise paradigma, mida inimuuringutes on palju kasutatud.

Talis võib rõõmustada ka selle üle, et on asutud stimuleerima talamuse intralaminaarseid tuumasid! Hal Blumenfeldi töögrupis uuritakse epilepsiat ja epilepsiahoo lõpetamiseks proovitakse intralaminaarsete talamuse tuumasid stimuleerida. Tundub, et nad kasutavad oma uurimistöödes ka rotte, seega võiks ehk keegi teha väikese vihje, et Blumenfeld ja Logothetis oma teadmised ühendaksid ja intralminaarseid tuumasid maskeerimiskatse ajal stimuleeriksid, et otseselt uurida Talis Bachmanni teadvuseteooriat.

Teadvuse kohta on sel aastal üsna palju põnevaid abstrakte. Näiteks üks grupp suudab väidetavalt neurotagasiside abil luua kvaalisid. Tallon-Baudry ja tema grupp näitavad, et nende eelmisel aastal postuleeritud abstraktne mudel teadvuse kohta polegi päris tobu ja teeb ennustusi, mida katseandmed kinnitavad. Aga iseenesest näib, et neid katseandmeid polekski olnud tarvis koguda, sest fakt (mida nad oma uues töös näitavad), et objektide globaalsed omadused on teadvuses varem kui lokaalsed omadused, on muidugi psühholoogiateaduses klassikaline teadmine. Aga eks teadus ongi täis seda vahel pisut tobedat taasavastamist.

Aga muidugi on see konverents eelkõige ajuteaduse konverents ja seega leiab midagi igale maitsele. Viimastel aastatel on järsult populaarseks muutunud sügavad närvivõrgud ja nende võime kirjeldada täpselt aju sensoorsete piirkondade hierarhiat. Chichy jt näitavadki (mõneti oodatult), et teatud tüüpi sügavad närvivõrgud kajastavad hästi seda, kuidas inimajus töötlus samm-sammult toimub. Selleks näidati inimajudele ja sügavatele närvivõrkudele hunnik stiimuleid, seejärel arvutati nii inimaju erinevatel hierarhia tasemetel kui ka närvivõrgu erinevatel hierarhia tasemetel erinevate piltide vahelisi sarnasusi, ning lõpuks näidati, et närvivõrgustikus ja inimajus muutuvad need sarnasused järk-järgult väga ühtemoodi. Seega sügavad närvivõrgud on heaks mudeliks sellest, kuidas inimajus töötlus samm-sammult järjest keerukamaks läheb.

Üks mu viimaste aastate suuri lemmikuid on Pieter Roelfsema, kelle nutikad tööd on suurte sammudega edasi viinud meie arusaama visuaalsest töötlusest. Ta jätkab sama hoogsalt ja sama tähtsate töödega. Näiteks on tema grupil nüüd õnnestunud teha üksikneuronite aktiivsuse mõõtmisi inimese varajases visuaalses korteksis. Üks huvitav küsimus, mida ahvide puhul on väga raske uurida, on see, kas varajase visuaalse korteksi neuronite aktiivsus on mõjutatud selle poolt, mida inimesed parajasti ette kujutavad. Ja, nagu arvata võib, on küll! Üksikute neuronite aktiivsus muutub sõltuvalt sellest, kas inimene kujutab ette midagi just selles ruumipiirkonnas, millest antud neuron hoolib. Ja kui sellest on veel vähe, siis Roelfsema grupis uuritakse nüüd visuaalse töötluse dünaamikat ka hiirte visuaalses korteksis. Ning lisaks kõigele on Roelfsema otse loomulikult maailma teaduse esirinnas oma ahvi-uuringutega, kus tema töögrupp ühes töös näiteks uurib Gestalt-reeglite mõju V1 ja V4 neuronitele.

Viimaks on tore näha, et mu endine boss Frankfurdi-aegadest on nüüd viimaks pärast kolme aastat tõhusat teadustööd jõudnud esimeste kullasoonteni. Ta asus New Yorgis tegema intrakraniaalseid mõõtmisi inimaju korteksi erinevatelt kihtidelt. See on tähtis, kuna ennustava kodeerimise teoorial on konkreetsed väited selle kohta, millistelt korteksi kihtidelt peaks lähtuma ennustuse viga. Lucia esimesed tugevad tulemused selle meetodiga, kus nad uurisid oma võimsa tehnikaga klassikalist MMN vastust (alati hea idee!) saavad kirjeldatud selle aasta konverentsil ja ilmselt näeb neid mõne aasta jooksul mõnes tippajakirjas.

Kas leiate ise selle aasta kavast midagi veelgi toredamat? Andke kommentaarides teada!

Rubriigid:ajuteadus, Üritused
  1. Kristjan
    oktoober 30, 2014, 6:51 p.l.

    Aitäh!!

  2. Bachmann
    november 3, 2014, 3:14 p.l.

    Rõõmustasidki!

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s