Esileht > inimlikud postitused > Kolm nädalat vaikust: otsimas põhjuseid endast ja mujalt

Kolm nädalat vaikust: otsimas põhjuseid endast ja mujalt

Viimase kolme nädala jooksul pole ma siia blogisse midagi postitanud. See on kuue aasta jooksul esimene kord, kus vahe postituste vahel on kujunenud nii pikaks. Kuna see, et ma ei suuda lihtsalt maha istuda ja otse torust postitust kirjutada, häirib mind ennast ka, siis lubage ma pisut analüüsin potentsiaalseid põhjuseid sellele vaikusele.

Esimene potentsiaalne põhjus on see, et eelmise postituse postitamise ajal sain ma 30. aastat vanaks ja sellises soliidses eas lihtsalt ei sobi enam blogida. Kuid ma tunnen end ikka veel lapsena, seega see pole rahuldav selgitus.

Teine põhjus mitteblogimiseks on see, et kedagi see teadusjutt niikuinii ei huvita, loetakse hoopis riiete, pidude, suhete ja seksi kohta. Aga see on ju alati nii olnud, seega ka see ei suudaks mind morjendada.

Tõele saame lähemale, kui nendime, et ma ise olen viimase kümne aasta jooksul, mil ma psühholoogia- ja ajuteaduses kaevanud olen, palju muutunud. Kui vanasti oli mind lihtne toolilt püsti saada ja hüüdma panna – “Oh, see uurimistöö on niii lahe!” -, siis nüüd kehitan enamasti õlgu, leian igast tööst midagi, mida kritiseerida ja vaimustun igapäevastest teadustulemustest üsna vähe. Ma ei ole selle üle uhke ja ma tahaks minna tagasi oma optimismist ülevoolava teadusjuntsu suhtumise juurde. Iga päev tahaks. Aga 10 aasta vältel loetud tuhanded teadusartiklid, teadustöös veedetud 7 aastat ja doktorantuur on mind teinud kriitiliseks, skeptikuks, vastikuks norijaks, kellega on endal ka vahel raske samas ajus aega veeta.

Viimaks on põhjuseks ka see, et juba enam kui aasta olen ma lisaks teadlasele ka isa. Mu poiss on vahva rõõmumasin ja temaga on koos tore toimetada, aga millegi arvelt peab see temaga oldud aeg ju tulema. Tuntud ütlemine ingliskeelses akadeemilises maailmas on, et ei tasu lapsi saada enne, kui on püsipositsioon. Tõetera seisneb selles, et kui enne lapse saamist olid mu töönädalad tihti 80-90 tundi pikad, siis nüüd jäävad nad pigem 45 töötunni juurde. Ja ehkki ma nüüd kahtlemata töötan palju efektiivsemalt, ei jõua lihtsalt kõike. Hetkel on 8 inimest, keda ma juhendan, ja veel paar, kelle käekäigust ma väga hoolin. Ma pean pidevalt kursis olema umbes 15 projektiga, mis kõik on keerulisemad, kui mu väike peanupp võtab. Seetõttu on ju mõneti mõistetav, kui pisut kannatab see ajaveeb, sest ta on ju vähem tähtsam …

Või kas ta ikka on? Tihti kuulen teadlasi kurtmas, et Eesti inimene usub liiga palju posijaid, homoöpaate, alternatiivgurusid, joogaõpetajaid ja muid tegelinskeid. Ma vahel küsin siis kurtjalt, mida tema on selle jaoks teinud, et olukord parem oleks. Süüdi ei ole ei tavainimene ega posija, vaid teadlased ise. Alternatiivmeditsiin on äri ja seega on täiesti loogiline, et vastava ala esindajad panevad oma kuulutusi üles trennidesse ja kohvikutesse, kus käivad koos inimesed, kes on huvitatud oma elu parandamisest ja oma muredele lahenduste leidmisest. Läbi selliste kuulutuste ja alternatiivmeditsiini inimeste osava müügitöö jõuavadki need tavalised inimesed umbluu-usku. Mis neil muud üle jääb, muud informatsiooni neile ju ei jagatud? Teadlased kirjutavad oma tähtsaid teadusartikleid kuskil tavainimese jaoks kättesaamatutes ajakirjades ja ütlevad, et neil pole aega tavainimese harimisega tegeleda. Aga kellel siis täpsemalt peaks see aeg olema? Kui teadlased ei tee, siis kes oleks õige institutsioon seda tegema? Skeptik.ee tegijad pälvivad mu tänusõnad ja olen oma tänu näitamiseks ka ise nende lehel kirjutanud ja huvitatutele ka skeptik.ee lipu all loengut pidanud. Kuid skeptik.ee üksi ei jaksa. On tore, et Martin Vällik on teadlaste eest osa tööst ära teinud, aga me peame teadlastena ise selle jämedama otsa enda kätte haarama ja teadust tavainimeseni viima. Seega ka mina ei saa öelda, et ajaveeb on vähem tähtsam, kui mu teadustöö. Mul on ilus elu ja ma saan teha oma teadustööd, sest ühiskond võimaldab seda. Niisiis tuleb ennast kokku võtta, teadustöid lugedes tekkiv kriitika suunata ka tavainimeste kriitikameele arendamisele ja oma neljakümne viiest tunnist iga nädal midagi ühiskonnale tagasi anda.

  1. ökul
    detsember 15, 2014, 8:48 e.l.

    Jaan,
    Loo algus intrigeeris ja loo lõpp jõudis õnneks mõistlike tõdemusteni. Väga hea!
    (Mulle väga meeldis ka mõiste “umbluu-usk”. Suurepärane termin — suupärane ja tabav.)

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s