Otsad Kokku 2014

Mu äi ütleb ikka, et teatud tüüpi inimestele meeldib endale probleeme püstitada, et siis nende all kokku variseda. Mulle on pikapeale tunduma hakanud, et minu ja teadvuse probleemiga on umbes sama lugu: esimesed üheksa aastat kandsin seda teadvuse probleemi uhkusega, kuid nüüd on ta jäänud mu jaoks üha raskemaks. Kuhu me jõuame teadvuse suure probleemiga? Kas üldse kuskile?

2012. aastal avaldasime artikli selle kohta, et teadvuse neuronaalseid korrelaate (TNK) pole sugugi nii lihtne leida, kui teadlased arvama kipuvad. Kolleegid noogutasid, viitasid seda artiklit, arutasid tema üle. Pärast seda edukat probleemipüstitust oleme loomulikult ka ise otsinud uusi viise ja uusi võimalusi, kuidas TNKdele jälile saada, kuid see otsing on olnud üsna edutu. Tõsi, ühe hästiavaldatud katse peale tulime ja kolleegid jälle noogutasid, aga see katseidee ei lahenda meie poolt püstitatud probleemi.

Kirjutasime 2013. aastal ühe raamatupeatüki selle probleemi ja tema lahendamise kohta, aga selle jutu kohta võiks vastata raadiost tihti kõlava muusikapalaga: “Ainult sõnad, mees. Kus on teod, mees?”

Ja tõsi ta on, revolutsioonilisi katseid TNKde murdmiseks meie laboritest tulnud pole. Renate üks katse on meie arvates vajalik ja oluline. Kuid lisaks sellele, et retsensendid virisevad, on selge see, et see katse ei lahenda samuti TNKga seotud probleeme. Seega me seletame, kirjutame probleemist, aga reaalselt selle lahendamisele lähemale astunud pole.

Olgu, kutsusime siis kokku nõiad ja võlurid. Kõik nad ei tulnud, aga 11 tarkpead juhtisid gruppe, mis meile tõepoolest oma tõetraktaadid saatsid. Keerutan jälle keerulist juttu, aga tõsi ta on, et kutsusime Talis Bachmanniga kokku ühe ajakirja erinumbri, mille fookuses oli just see probleem ja tema potentsiaalsed lahendused. Saadeti 11 artiklit. Lahendusi ja vastuseid oli täpselt 0. Muidugi ei pea olema nii pessimistlik: tore, et arutati; tore, et kaasa mõeldi; mõne huvitava mõtte saime ka, aga reaalselt peab nentima, et kellelgi pole selget visooni, kuhu ja kuidas edasi.

Mida ma siis selles olukorras ette võtan? Üks viis on vaadata teisi teemasid, teisi uurimisprobleeme. Olen sellega viimasel aastal Rauli arvutusliku neuroteaduse grupis ka üsna edukalt tegelenud, aga ega see iseenda uus defineerimine lihtne ei ole. On raske võidelda inertsi (loe: laiskuse) ja iseenda seniste saavutustega. Kui konverentsidel tulevad inimesed juurde, kiidavad meie 2012. aasta artiklit ja küsivad, kuidas see TNKde destilleerimine läheb, on neile imelik vastata: “Ah, see teadvuse probleem oli liiga raske. Ma nüüd tegelen hoopis resilientsuse, mälu ja virtuaalse reaalsusega.”

Kuna on aasta kokkuvõtete aeg, siis on sobiv märkida, et selle aasta alguses rääkisin täpselt samadest probleemidest. Ma säästan teid klikkimisest ja kopeerin sealt kõige olulisema, mis sobib siia ideaalselt:

“Mul kui teadlasel on tarvis tunnet, et ma olen millegi kannul, et ma olen oma probleemi lahendusele lähenemas (isegi kui see lahendus ise võib olla alles aastate pärast), kuid praegu teadvuse probleemi juures mul seda tunnet pole. See ei tulene sellest, et teadvuse probleem saab alati kõigist teadlastest jagu – on olnud päevi, kuid, aastaid, kus ma isegi olen tundnud, et ma lähenen ja me läheneme teadvuse probleemi lahendusele. Tänane tunne on tekitatud sellest, et ehkki olen teadvuse probleemiga maadelnud 9 aastat, ei ole mul ette näidata ühtegi fakti või tulemust, mis veenaks mind ennast või teisi selles, et oleme teadvuse mõistatusele tõesti lähenemas. See kammitseb mu optimismi ja kuna optimism – lootus lahendusele lähemale nihkuda – on teaduse mootor, on oht stagneeruda, avaldada artikleid samadel teemadel, ilma et tegelikult kuhugi liiguks.

Aga kõige olulisem on see, et teaduses ei lähe asi edasi, kui uue aasta hakul oma teadusprobleemi üle kurta. Tuleb lugeda artikleid, vajadusel ka teistel teemadel, et mõte uuesti liikuma saada. Tuleb mõelda eksperimentide peale, eksperimente läbi viia, sukelduda teadmistesse ajust ja teha seda, mis ka teadlasele vahel raske on – mõtelda nii enda teadusprobleemist kui ka alternatiividest nii, nagu varem pole mõelnud.”

Niisiis pessimistlikumalt võiks öelda, et sellest tsiteeritud jutust aasta hiljem olen ma endiselt samade mõtete juures, endiselt teadvuse probleemi all kokku varisemas. Aga seda võiks ka positiivsema poole pealt vaadata – aasta hiljem pole ma endiselt alla andnud, üritan end endiselt ümber defineerida, leida mõni teema, mis suudaks mind edasi kanda. Olen lugenud sadu teadusartikleid teistel teemadel ja vahel, mõneks hetkeks või päevaks või nädalaks isegi tundnud, et mul on idee, mille järel tasuks mõned aastad tuhnida. Eks näeme, kus olen aasta pärast. Tulgu teil kõigil tore 2015!

  1. endel
    detsember 29, 2014, 11:08 e.l.

    Ma arvan, et kui sa tahad teadvuse kohta midagi uut ja huvitavat öelda, siis tasuks seda vaadata mõne teise nurga alt. NCC võib olla tore katseskeem mingite tajuotsustuastega seotud protsesside uurimiseks, aga teadvuse silt on seal pigem rahva lollitamiseks.

  2. Bachmann
    detsember 29, 2014, 12:33 p.l.

    Jaan,
    Jagan enamikku Sinu seisukohtadest selles osas, et lahendust ja/või konsensuslikult äratuntavat lahenduseni viivat strateegiat teadvuse neuromehhanismide väljaselgitamisel hetkel pole. Jagan osalt ka Sinu pessimismi (a la “pool klaasi on juba tühi ja varsti saab kõik otsa”). Samas olen endiselt põnevil (a la “pool klaasi on veel täis ja ehk valab keegi siis ka juurde”). Miks selline optimism?
    1. Isegi kui teadvuse nn raske probleem jääb lahendamata, annavad vastavad uurimused palju vajalikke andmeid meie subjektiivsete (teadvuslike) kogemuste ja elamuste tagamaadest ja tingimustest (NCCpr, NCCae, tarvilikud tingimused /isegi ilma piisava komplektita/).
    2. Isegi kui see probleem jääb lahendamata annavad teravmeelsed vastavad uurimused huvitavaid tulemusi taju, mälu, tähelepanu, otsustamise jne avaldumisreeglite ja omaduste kohta. Samuti ka teadvusvälise infotöötluse tingimuste ja võimaluste kohta.
    3. Isegi kui …, saame üha täpsemaid -.- ehkki kaudseid — meetodeid ajukuva abil inimese (sh patsientide) seisundeid hinnata.
    4. Isegi kui …, õpime üha paremini ajukuvas peidetud psüühiliste protsesside signatuure lugema.
    5. Lähiaastatel, kui endofenotüüpide alased uuringud veelgi arenevad saame hakata veelgi detailsemalt (neuroni-siseselt ja üksikneuronite tasemel) teadvuseseisundite ja -kogemustega seostuvaid alusmehhanisme uurima.
    6. Ajustimulatsiooni jm neuromodulatsiooni meetodite edasiarenemisel saame üha kavalamalt teadvusega kaasnevaid või nendega mitte seotud nähtusi uurida.
    7. Vaatamata “raske probleemi” raskusele (või lootusetusele) saame põnevaid andmeid subjektiivse fenomenoloogia ja selle variantide esilekutsumise meetodite kohta. (Moodsas võrgustunud meediamaailmas muutub see üsna relevantseks.)
    8. Psühhofarmakoloogia ja anestesioloogia veelgi arenedes saame järk-järgult täpsemaid andmeid psüühilise infotöötluse ja seisunduteregulatsiooni kohta.
    9. Kui Sa võrdled teadmisi teadvuse neuromehhanismidest, mis meil oli nt aastal 1940 ja mis meil on praegu, tuleb tunnistada siiski teatud edasiminekut, seega ekstrapoleerides võime loota edasiminekut ka järgnevatel aastatel.
    10. Kui loobuda, siis on kindel, et üllatavaid läbimurdeid sellel suunal ei tulegi, sest seda suunda enam pole; või siis saabub kahetsusväärne hetk, kus kirud ennast, et loobusid, aga keegi teine sai “raskel probleemil” kratist kinni.
    Mind tundes tead, et saaksin seda rida ka jätkata.
    Lisaks kõigele annavad Milleri, Revonsuo ja meie metodoloogilised kriitikad uue tõuke asjale uute nurkade alt vaadata ja probleemiruumi korrastada.
    Vähemalt pool klaasi on veel täis ja pole võimatu, et mingil hetkel “hakkab üle ajama”.

  3. Bachmann
    detsember 29, 2014, 3:50 p.l.

    … unustasin siiski märkimisväärse asja: ajustimulatsiooni abil esile kutsutud fenomenoloogia uurimise tähtsus nägemis-, kuulmis- jm proteeside alase tehnoloogia arengus.

  4. jaanaru
    detsember 29, 2014, 6:07 p.l.

    Aitäh! Tõepoolest, ei tasu kunagi ignoreerida seda osa klaasist, mis veel täis on. Nagu ma varem ka arutlenud olen, peab leidma õige tasakaalu nende probleemide vahel, mis on suured ja pea võimatud lahendada (nagu teadvuse probleem), ja väiksemate konkreetsete igakuiselt äratehtavate katsete vahel. Eks ma seda tasakaalu veel otsin.

  5. Kristjan
    jaanuar 19, 2015, 9:57 e.l.

    Aasta on päris lühike aeg. See vist mõistlik, et võib minna ka 5 aastat enda uuesti leidmisele.

  6. jaanaru
    jaanuar 19, 2015, 10:32 e.l.

    jah, aitäh. tasub tõesti meeles pidada, et teaduskarjääris on 1 aasta suhteliselt lühike ja tühine aeg.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s