Esileht > teadvuseteadus, visuaalsed illusioonid > Värvipimedus teadvustatud värvi suhtes

Värvipimedus teadvustatud värvi suhtes

Kujutage ette, et teile näidatakse 150 millisekundi vältel erinevates ruumipositsioonides nelja stiimulit, millest ainult üks on värviline, teised igavalt mustad. Seejärel need stiimulid maskeeritakse ja ekraanile ilmub küsimus: „Millisel ruumipositsioonil asus värviline stiimul?“ Saate vajutada ühte neljast nupust, et oma vastust sellele küsimusele anda. Illustreeriv joonis ka:

Wyble_eksperiment

Teete seda ülesannet 155 korda. Iga kord on ekraanil üks värviline täht, mis on valitud erineva viieteistkümne tähe hulgast, mille värv on valitud nelja erineva seast ja mis asub igal katsekorral juhuslikult ühel neljast ruumipositsioonist. Te ei eksi kordagi. See ei ole imekspandav, sest dekaadide kaupa eksperimentaalset psühholoogiat kinnitab, et üks värviline stiimul teiste mustade stiimulite keskel hüppab esile (pop-out). Samuti on teada, et 150 millisekundit on täitsa piisav, et seda värvilist stiimulit teadvustada. Seega te suudate veatult värvi põhjal anda vastuse.

Aga nüüd, pärast 156ndat ülal kirjeldatud stiimuli ja maski esitamist tuleb tavalise vastuseekraani asemel küsimus: „See on üllatus-mälutest. Vajuta nuppu näitamaks, mis värvi see värviline stiimul oli.“ Teie ees on nupud, mis vastavad neljale katses kasutatud värvile.

Mis te arvate, kas te vastaksite sellele küsimusele õigesti? Peaks ju nagu vastama, sest te olete eelmisel 155 katsekorral värviinformatsiooni põhjal õigesti vastanud värvilise tähe asukoha kohta?

Õigesti vastas ainult 7 katseisikut 20st. Kuna on ainult neli erinevat värvivalikut, oleks juhuslikult õigesti vastanute oodatav arv 5. Seega see 7 näitab seda, et praktiliselt mitte keegi ei tundnud ära stiimuli värvi. See tulemus on väga üllatav.

Nagu öeldud, katseisikud peaksid 150 millisekundi vältel näidatud stiimulit teadvustama. Seda oli autoritel ka lihtne näidata: katsekordadel 157-160 näidati samasuguseid stiimuleid ja küsiti jälle nende värvi kohta. Katseisikud vastasid pea alati õigesti. Seega antud tingimustes värvi äratundmine polnud mingi probleem. Ja ka katsekordadel 1-155 andsid nad vastuseid värvilise stiimuli asukoha kohta just värvi põhjal.

Kuid miks nad siis eksisid 156ndal katsekorral? Miks nad siis ei suutnud öelda stiimuli värvi? Kas nad teadvustasid värvi, kuid unustasid selle ülikiiresti?

Ega autorid mingit väga head selgitust ei paku, aga ilmselt töötaks umbes järgnev mudel sellest olukorrast: Kui otsus, millisel ruumipositsioonil asus värviline objekt, on tarvis teha konkreetsest värvist sõltumata, siis ajus rakendub ebatäpsem (laisam) algoritm, kus otsmikusagar jälgib visuaalse korteksi aktiivsust järgmise reegli järgi: “kui mõnes neist neuronipopulatsioonidest, mis vastutavad värvide punane, sinine, roheline ja kollane eest on aktiivsus, siis märgi vastava signaali positsioon visuaalses väljas“. See võtab vähem energiat ja on lihtsam. Kui nüüd järsku aga on tarvis ka värviinformatsiooni öelda, siis see osutub võimatuks, sest aju tegi otsuse keskmistades üle erinevaid värve esindavate neuronipopulatsioonide (st ignoreerides seda, täpselt milline neljast populatsioonist aktiivne oli). Aju täpsem (virk) algoritm käib nii, et otsmikusagar jälgib visuaalse korteksi aktiivsust täpsemalt: “kui mõnes neist neuronipopulatsioonidest, mis vastutavad värvide punane, sinine, roheline ja kollane eest on aktiivsus, siis märgi 1) millises populatsioonis aktiivsus oli (mis värviga oli tegu) ja 2) kus asus vastav signaal visuaalses väljas“. Sel juhul jälgitakse kõiki nelja neuronipopulatsiooni eraldi.

Inimliku intelligentsi mõistmiseks on tarvis aru saada, kuidas selline paindlik ülesandest sõltuv algoritmi valimine. Teisisõnu me tahame teada, kuidas selline kiire keskkonnast sõltuv signaalide valimine töötab neurobioloogiliste mehhanismide abil.

(Lisainfo, et tõsta tulemuse usaldusväärsust: autorid sooritasid neli eksperimenti ja teistes eksperimentides olid pisut teistsugused stiimulid, sh mitte alati ei olnud eesmärkobjekti defineerivaks omaduseks värv, mistõttu postituse pealkiri on pisut eksitav. Kõik eksperimendid aga kinnitasid sama põhimõttelist tulemust ja valisin lihtsalt kõige seksikama.)

Allikas: Chen & Wyble (trükis). Amnesia for Object Attributes: Failure to Report Attended Information That Had Just Reached Conscious Awareness. Psychological Science.

  1. Kommentaare veel pole.
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s