Esileht > huvitavad küsimused, inimlikud postitused > Beebid õpivad üllatuse toel (ehk kuidas läbi seinte sõitvad autod aitavad mõista beebide psüühikat)

Beebid õpivad üllatuse toel (ehk kuidas läbi seinte sõitvad autod aitavad mõista beebide psüühikat)

Võtsin oma üheaastase poisikluti mängupardikese, hoidsin seda pihkude vahel, nii et ta ei näinud seda, tegin “abrakadabra” ja avasin pihud … mis olid tühjad. Laps vaatas mu tühjasid pihkusid imestusega, katsus neid ja tegi “babapukaa”. Pardike oli mu varrukas.

Ma liiga tihti ei taha selliseid koerustükke mängida, sest laps õpib kiiresti ja ehk arvabki peagi, et tegu on õhkuhaihtuva pardi või toidu või issiga. Samas olen ma lugenud piisavalt teadusartikleid beebide mõtlemise kohta aimamaks, et see ootamatu kadumine võib olla beebile ka hea – üllatus tõmbab tähelepanu ja motiveerib maailma kohta midagi uut õppima.

Aastakümneid on teadlased teadnud, et ka alla aastased mürsikud vaatavad kauem sündmuseid, mis rikuvad ootuseid. Näiteks kui mänguauto justkui liiguks läbi vineeriplaadi, siis vaatavad beebid seda kauem kui mänguautot, mis vineeriplaadi ees oodatavalt seisma jäi. Sellise vaatamiskäitumise järgi on näiteks teada saadud, et vastsündinud saavad midagi aru objektide arvu kohta. Samuti on nii klassikalistes katsetes näidatud, justkui beebid saaksid aru midagi liitmise ja lahutamise kohta: alltoodud pildil kirjeldatud olukordi beebidele näidates vaatavad nad kauem ootamatuid sündmuseid.

/Users/grahamshawcross/Documents/blog_drafts/children's counting
Seega on hästi teada, et beebid saavad midagi maailma toimimisest aru – ootamatud sündmused tõmbavad nende tähelepanu. Aga kuidas teaduslikult näidata, et säärased ootamatud sündmused panevad beebid ka paremini õppima? Teadlased on ammu arvanud, et see nii on, kuid ega polegi niisama lihtne tulla hea katseidee peale. Teadus võtab aega ja ega teadlased polegi nii nupukad, kui vahel nende kohta arvatakse. Igal juhul tulid John Hopkinsi teadlased Stuhl ja Feigenson lagedale nutika eksperimendiga, mis võimaldas üsna veenvalt näidata, et üllatuslik kogemus võimendab beebide õppimist.

Nende teadlaste katse oli iseenesest lihtne:

1) kantseldati raames 110 üheteistkuust beebit (ilmselt katse kõige keerulisem aspekt)

2) näidati beebidele klassikalist üllatavat olukorda – auto justkui sõidaks läbi seina! Selle juurde ka mitteüllatav olukord, kus sein auto hoo pidurdab.

3) näidati beebidele üllatavat ja mitteüllatavat olukorda sama pikalt (muidu võib parema õppimiseni viia pikem vaatamine)

4) uuriti, kas beebid õpivad paremini üllatavas olukorras olnud objektide muid omadusi.

Näiteks võis see auto, mis oli kas üllatavas või mitteüllatavas olukorras, teha pärastpoole näiteks pardi häält. Kui võrreldi kahte gruppi beebisid – neid, kelle silme ees auto justkui läbi seina sõitis, ja neid, kellel sein auto hoo pidurdas – selgus, et need beebid, kes olid näinud üllatavat olukorda, õppisid selle auto hääle ära paremini. Tegelikult näitavad teadlaste andmed, et mitteüllatavas olukorras ei õppinud beebid selle lühikese aja jooksul seda hääle ja auto seost üldse ära! Seega üllatus viis õppimiseni.

5) uuriti, kas beebid valivad pigem ootamatult käitunud objekti või täitsa uue objekti

Iga lapsevanem teab, et beebid eelistavad enamasti uusi objekte. Tõepoolest, kui valida oli uue objekti ja mitteüllatavalt käitunud objekti vahel, valisid üheteistkuused uue. Aga kui valik oli uue objekti ja üllatavalt käitunud objekti vahel, valisid nad üllatavalt käitunud objekti.

6) vaadati, kas beebid uurivad ootamatult käitunud objekte viisil, mis justkui aitaks neil nendest imelikest objektidest paremini aru saada.

Kui beebidele see üllatavalt käitunud auto kätte anda, proovisid üheteistkuused seda süstemaatiliselt läbi oma lauakese lüüa. Kui üllatav käitumine seisnes hoopis gravitatsiooni eiramises (vaata joonist), käitusid beebid mõistlikult – nad lükkasid selle objekti suurema tõenäosusega oma laualt maha.

Alljärgnev joonis illustreerib seda viimast aspekti: Beebid käitusid, justkui üritaks nad selle objekti kummalise käitumise kohta rohkem teada saada.
551d6b4e58d04

Niisiis, kas kõik hoolitsevad lapsevanemad peaksid nüüd võtma mustkunstitunde? Mitte ilmtingimata. Ootamatu olukord küll paneb meie mürsikud olukorra ja selles olevate objektide kohta õppima, aga teadmine, et jänes võib kübarast välja tulla või et maagiliselt haihtuv part pritsib ka vett, ei ole meie maailmas hakkamasaamiseks väga tarvilikud. Isegi kui meie trikke ei tee, õpivad beebid ikkagi, sest nad teevad ise pidevalt eksperimente. Näiteks vannis seda sama parti esimest korda vajutades toimub midagi ootamatut – sealt pritsib vett! Ja see beebi enda poolt kogemata sooritatud katse ja sellele järgnev üllatus on piisavad õppimise innustajad. Või pastakat pistikusse toppides toimub midagi üllatavat – muidu väga rahumeelne isa teeb äkki hüppe üle voodi ja krabab pastaka käest. Väga huvitav! Proovime veel! Beebide elu tuleb põnevaks teha, aga mustkunsti tegema ei pea. Piisab sellest, kui oma beebidele lubada uusi objekte, uusi kohti ja uusi seikluseid.

Beebid on nagu teadlased – nad üritavad maailmast aru saada ja teevad oma väikeseid katseid, et ümbritsevat paremini mõista. Kui katsetes juhtub midagi ootamatut, siis sellele pööratakse rohkem tähelepanu. Ootamatu sündmus viib tihti suurte teadusavastusteni või väikeste beebiavastusteni. Ja nagu beebid rõõmustavad ka teadlased väga, kui nad midagi uut maailma kohta avastavad. Nagu mu poeg, kes avastas, et laualampi saab väikesest nupust põlema panna, tahavad ka teadlased uut teadmist kohe teistega jagada ja nendest põnevatest teadustulemustest blogipostitusi kirjutada!

Vaadake ka videot antud katsest:

  1. Anonüümne
    aprill 8, 2015, 3:32 p.l.

    Väga tore katse! sarnaseid tulemusi on näidanud ka minu katsed sügava vaimupuudega õpilstega (kes Piaget teoooriat arvestades ongi “väikelaste vanusegrupis”). See teadmine muudab õppevahendeid (ka mänguasju) loovate disainerite töö päris keerukaks, sest tuleks ju luua nn “motiveerivaid asju”. Pisuke kogus “nutikat mustkunsti” igasse esemesse disainida on hea idee, kuna sügava puudega isiku võimalused maailma avastada on võrdlemisi piiratud. Ja selliste nutikate asjadega mängimist (õppimist) on ka teadlastel põnev kaardistada, et leida see “õige nupp”.

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s