Esileht > inimlikud postitused, noorele teadlasele > Tippteaduse otsinguil

Tippteaduse otsinguil

Kui ma 2011. aasta lõpus Eestisse tulin, arvasin, et saame siin kiiresti asja hästi käima ja suudame teha tippteadust. Ja osati on läinud päris hästi – Renate suutis nelja aastaga läbida doktorantuuri, Kristjaniga koos suutsime Eestisse meelitada Rauli, Arvutusliku Ajuteaduse grupi esimene artikkel on väljas …

Kuid siiski, ma tunnistan, et nende nelja aastaga ei ole me suutnud teha tippteadust. Mis loom see tippteadus on, miks teda teha ja mis meil jääb puudu?

Tippteadust võiks lihtsasti defineerida ajakirja järgi: mida paremas ajakirjas avaldad, seda lähemal tipule oled. Nature on tippteadus. Aga see definitsioon on ka halb: glamuuriajakirjadesse jõuab ka sodi; Eestist on isegi suurepäraste tulemustega raske nendesse ajakirjadesse saada, sest Eesti on teadusmaailma jaoks Pagari küla.

Seega mis elukat me taga ajame? Minu jaoks on tippteadus selline teadustöö, mis paneb paljud kolleegid mõtlema, arutlema ja edasisi katseid tegema. Vähemalt kaks korda oleme selle definitsiooni järgi tippteaduse saba ka nuusutanud: 1) looga sellest, et kõik pole teadvus, mida kontrastiivanalüüs avastab, oleme teadvuseteaduses saanud kurikuulsaks ja muuhulgas on meie tööd ka 100 korda teistes töödes kasutatud; 2) oma kriitikaga selle kohta, kuidas teatud rütmidevahelisi seoseid analüüsitakse ja tõlgendatakse, oleme sütitanud uut kriitilist uurimistööd antud valdkonnas.

Mõlema saavutusega pole ma täielikult rahul, sest nad pole uued katsed ja uued tulemused – tegu on vanade tulemuste uudse sünteesiga, mis on kasulik ja kutsub mõtlema, aga ehk mitte päris tippteadus.

Ega päris selge see polegi, mis see tippteadus on, aga ehk saite aimu. Annan ka oma sõbra ja eeskuju Leopoldi definitsiooni: “Tippteadus on originaalne, sügavuti minev, ja enamikest konkurentidest kvaliteetsem teadus, millega sildistamine sõltub hetke maitsetest, vooludest, ning rahastusest.”

Miks ajada taga tippteadust? Parafraseerides Ülo Niinemetsa – 1) igasugune innovatsioon vajab tippteadust, mitte paigaltammumist, 2) kui me tahame noori motiveerida teadusesse tulema, siis peame tegema tippteadust. Andekaid noori ei huvita mingi niisama nikerdamine, nad on kõiketeadjad ja oskavad (mingil määral) hinnata, kas see teadus, mida me teeme, on põnev, uus ja konkurentsivõimeline või pelgalt hüpped konnatiigis.

Teine põhjus on isiklik: olen alati tahtnud teha kõike väga hästi. Koolis väljendus see selles, et tahtsin alati olla parim. Nüüd ma tean, et ma pole parim. Olen näinud endast targemaid, kiiremaid mõtlejaid, nupukamaid ja vaimukamaid. Palju. Seega nüüd tahan ma endast lihtsalt anda parima. Esinedes. Kirjutades. Isa olles. Teadustööd tehes. Niisama teaduri positsioonil kukalt sügada on minu jaoks vale. Teadus on mugav töö (eriti võrreldes kaheaastase kantseldamisega). On mugav olla doktorant või teadur – eriti mingeid kohustusi pole, kui projekt venib, siis keegi kuskil ehk korra noomib, aga midagi suurt sellest ei juhtu. Ma mõistan seda mugavust ja ma tajun, kuidas ta mind vahel lämmatada üritab, kuid õnneks on (vähemalt seni) mu sees mingi kuradike, kes piitsutab mind tegema rohkem ja paremini, mõtlema tippteadusest.

Aga mis meil siis tippteadusest puudu jääb? Teadus on ikka kollektiivne ja eks kõigil tasub enda sisse vaadata, aga siin saan rääkida ainult enda probleemidest:

a) mul on liiga vähe aega – doktorantuuris töötasin 80 tundi nädalas, nüüd kahe lapse kõrvalt 44. Ma ei ole väga terav kriit ja seega on mul alati tarvis olnud neid lisatunde, et teistega tempot hoida.

b) mul on liiga palju projekte – olen vahetult seotud umbes 15 teadusprojektiga, juhendan neist pooli. Seda on liiga palju, mu vähene aeg valgub laiali erinevatesse suundadesse, liiga vähe fookust. Kust see tippteadus tuleb, kui käsil on musttuhat miniteadust?

c) ma ei viitsi teha andmeanalüüsi. Mu elus olid ajad, kus mulle meeldis ise koodi tikkida ja andmeid jooksutada. Mitte enam. Vähemalt ma teadvustan seda, et tänapäeval eristab (kognitiivses ja arvutustlikus neuroteaduses) keskpärast teadust tippteadusest tihtipeale just andmeanalüüsi taibukas kasutamine – parematel töödel pole mitte paremad andmed või kavalamad katsed, vaid tihtipeale on neil lihtsalt peenemad ja põhjalikumad analüüsid. Kui 2007. aastal Talise laboris aeg-sagedus analüüsi tegime või kui 2010. aastal rütmide-vahelisi seoseid või kausaalsust uurisime, siis olime veel hetke analüüsimeetodite tipule lähedal, kuid praegu on Eestis kognitiivses neuroteaduses selge puudujääk meetodite oskustest. Oma kursuses Psühholoogia instituudis tegin vähemalt algse tutvustuse kolme põhilisse meetodisse – masinõpe, RSA ja sügavad närvivõrgud. Kuid me peame suutma neid meetodeid rakendada ja edasi arendada, et olla konkurentsivõimelised.

d) eelmise punktiga on seotud see, et ma olen liiga kannatamatu – tippteadus vajab kannatlikkust. Vahel peabki projekt võtma 3-4 aastat, et tast saaks tippteadus. Ei pea pärast esimesi analüüse artiklit kirjutama, peab mõtlema, vajadusel lisakatseid tegema, kuid eelkõige edasi analüüsima. Jällegi, näen, et tippteadust tehes kulub palju aega ja energiat andmeanalüüsile, vajadusel uute meetodite õppimisele ja rakendamisele, kuid see kõik vajab kannatlikkust kõigi grupi liikmete poolt.

e) ma loen liiga vähe – ma küll lappan nädalas läbi umbes 300 pealkirja ja loen läbi 40 abstracti, kuid artikli sirvimiseni jõuan vaid 7-8 korda nädalas ja lugemiseni 1-2 korda. Doktorantuuris lugesin ikka 10-15 artiklit nädalas. Kuidas saavad selgeks uued andmeanalüüsi nipid, kui artikleid ei loe? Kuidas saada aru, mida teised tippteadlased on suutnud, kui artikleid ei loe? Kuidas ülse mõista, mis see tippteadus on, kui artikleid ei loe? (Enda kaitseks võin öelda, et kui süvenen mõnda uude teemasse, siis ikka loen rohkem, vahel 7-8 artiklit päevas)

f) ma mõtlen liiga vähe. Ega uued ideed ei tule arvuti taga abstracte sirvides. Mul ei tule nad tihti ka ise kirjutades. Harva tulevad head katseideed niisama keset olemist.

g) ma ei suuda iseennast piisavalt piitsutada ja keegi teine ka ei piitsuta – siin Eestis on kõik nii sõbralikud, keegi ei nõua tippteadust, isegi abikaasa ei nõua. 3 artiklit aastas keskmisest kõrgemates ajakirjades loetakse päris edukaks. Kuidas teha tippteadust, kui Eestis teadlaselt seda üldiselt ei oodatagi ega ei eeldatagi?

Õnneks on mõnele probleemile lahendusi ka:

a) halb algus lahenduste otsimisele, sest ajapuudusele lahendust pole. Õnneks olen viimase 2 aastaga hakanud aega palju efektiivsemalt kasutama. Rohkem aega tuleb siis, kui lapsed ülikoolis.

b) Lihtne – kui kevadel 6 tudengit lõpetab, siis ära rohkem juurde võta. Seda ütlen ma endale muidugi juba kolmandat aastat järjest. Pagana vahva on nupukate noortega koos töötada. Aga veel vahvam oleks koos tippteadust teha.

c) Õnneks projektides, kus ma ise juhendan, võib ju ka andmeanalüüsi mitte ise teha, vaid juhendada! Aga probleem on suurem: uurimisgrupid üritavad omaette mingeid analüüsijuppe teha (ja tubli on), aga võiks kohe praegu ühendada kognitiivset ajuteadust tegevad psühholoogid, kelle jaoks keerulisem andmeanalüüs on raske, ja arvutiteaduse jumbud, kelle jaoks on raske ise välja mõelda katseid, kuid kelle jaoks andmeanalüüs on nagu hambapesu. Päris niisama ei lahmi, ühe korra oleme edukalt ka psühholoogide andmed ja arvutiteadlaste andmeanalüüsi kombineerinud. Aga nii meie kui ka teised peaksid seda tihemini tegema.

d) vast kannatlikkus tuleb vanusega? Aga äkki ei tule ka. Lapsed ka aitavad kannatliku meele arengule kaasa …

e) Loen rohkem siis, kui lapsed ülikoolis? Loen rohkem, kui oma projektide arvu vähendan? Palkan endale kellegi, kes minu eest loeb ja siis mulle selle sisu ajju söödab?

f) Õnneks ma olen õppinud, et ma mõtlen kõige edukamalt öösel teki all – pole arvutit, pole muud stimulatsiooni, pea on selge. Naljakas komme küll, abikaasa ka vangutab pead, et mis ma sinna voodisse lähen, kui ise kurdan, et tarvis tööd teha … Aga viimasel ajal pea iga mõistlik idee tuleb just voodis. Kui ma üldse kunagi tippteadust teen, siis just seetõttu, et ma öösiti voodis salaplaani pean!

g) aga prooviks teha ühe tüki tippteadust kahe aasta jooksul, mitte kolm keskmist kausitäit aastas? Lubaks endale, et kui kolme aasta jooksul pole ühtegi tükki tippteadust, siis vabastan koha kellelegi teisele ja teen ise midagi muud? (Juudas, ma ei oska ju mitte midagi muud teha!)

Aitab halast, alaku uus aasta ja toogu teie õuele palju tippteadust!

PS: äkki võiks tippteaduse üle põdemise asemel lihtsalt elu nautida?

  1. detsember 30, 2015, 5:43 p.l.

    Aitäh, Jaan! Vahel läheb teiste hala lugedes endal ka tunne paremaks ja kasvab teotahe.

  2. Tambet
    jaanuar 1, 2016, 11:13 e.l.

    Minu naine tegeleb koeraspordiga. Kui ta oma trennikaaslastele meie teisest lapsest teatas, siis nende kommentaar oli “aa, sinust on saanud aretusemane!”. Niipalju siis spordist.

    Aitäh jagamast ja tere tulemast “aretusisaste” maailma!

  3. jaanaru
    jaanuar 1, 2016, 2:14 p.l.

    🙂 aitäh

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s