Esileht > inimlikud postitused > Mälu pole videokaamera

Mälu pole videokaamera

Teksti originaal ilmus eelmise aasta keskel Psühholoogia Sinule veergudel:

“Ma mäletan täpselt… ” – eks me teame kõik sellist fraasi erinevatest vaidlustest sõprade ja elukaaslastega, kus küsimuseks on näiteks see, kes viimane kord arve maksis, nõud pesi või kelle ämm esimesena sobimatult käitus. Viimase kolme dekaadi teadustulemused näitavad aga selgelt, et see fraas on eksitav – me ei mäleta kunagi täpselt.

Meie mälu pole nagu videokaamera. Mällu salvestatu pole kunagi üks-ühele koopia maailmas toimuvast. Meie aju ehitus mõjutab seda, mida me tajume, ja tajutav omakorda kallutab seda, mida me mällu salvestame. Meie kõigi ajude ehitus on aga erinev ja need erinevused aju ehituses tähendavad, et isegi täpselt sama sündmus võib kahele inimesele pigem erinevalt meelde jääda. Lisaks sellele ei jäta me kunagi meelde kõike ja isegi väga olulised sündmused võivad märkamata jääda. Näiteks ühes klassikalises katses Simonsi ja Levini poolt leiti, et kui katseisikute tähelepanu hetkeks kõrvale juhtida, ei märganud nad, et inimene, kellega nad hetk tagasi vestlesid, on muutunud, ehkki muutus oli olnud kardnaalne – katseisikute ees seisis nüüd hoopis teine inimene. Meie aju salvestab valikuliselt.

Mälust saab asjaolusid meelde tuletada, kuid see, mis mälu põhjal taastatakse, ei peegelda kunagi täpselt seda, mis toimus mälusisu salvestamise ajal. Seda seetõttu, et mälusisusid ei salvestata mitte turvakappi või kõvakettale, vaid närvirakkude võrgustikesse, mis aga muutuvad siis, kui teisi asju õpitakse. Ajuteaduslikult kirjeldades: kui millegi uue õppimisel aktiivsed olevad närvivõrgud mingil määral kattuvad eelmiste mälestustega, siis selle uue teabe salvestumisel muudetakse ka neid vanu mälestusi. Ja see kehtib ka nende sündmuste puhul, mida me peame olulisteks või tähelepanuväärseteks. Uute mälusisude salvestamine muudab vanasid mälestusi.

Mis kõige hullem – iga kord, kui mälusisu meelde tuletada, kirjutatakse see osaliselt üle. Ehkki meie intuitsioon kipub väitma, et mida rohkem ühte kindlat mälusisu meelde tuletada, seda paremini ja täpsemini see meeles on, näitab uurimistöö, et see ülekirjutamine võib mälusisusid olulisel määral muuta. Klassikalised katsed demonstreerivad, kuidas pealtnägijate ütlused võivad muutuda sõltuvalt sellest, kuidas küsimus esitada. Näiteks Loftus ja Palmer näitasid katseisikutele samasugust filmi kahe auto vahel juhtuvast õnnetusest. Pärast selle filmi nägemist paluti katseisikul hinnata seda, kui kiiresti autod kokkupõrke hetkel sõitsid. Mõnelt katseisikult küsiti “kui kiiresti autod liikusid, kui nad teineteist puudutasid?” , teistelt aga “kui kiiresti autod liikusid, kui nad teineteist rammisid?” Katseisikud, kellele esitatud küsimus sisaldas sõna “rammisid”, andsid ka suurema hinnangu autode kiirusele, ehkki kõik katseisikud olid näinud täpselt sama filmi. Lisaks mäletasid katseisikud, kellele esitatud küsimus sisaldas sõna “rammisid”, et videos oli näha ka katkist autoklaasi. Midagi taolist näidatud filmis tegelikult näha polnud.

Viimane tulemus juba viitab sellele, et teie mälusisusid on võimalik muuta, ilma et te seda tähele paneksite. Värske uurimistöö Shaw ja Porteri poolt näitab, et isegi täiesti terved noored inimesed võivad osavate sisendavate küsimuste ja järelemõtlemise abil uskuma jääda, et nad sooritasid minevikus kuritöö, mida tegelikult kunagi toimunud ei olnud. Veelgi enam: katse lõpus inimesed väidavad, et nad tõepoolest mäletavad vastavat sündmust (mida tegelikkuses kunagi ei toimunud) ja kirjeldavad seda võltsmälestust sama detailselt nagu mõnda tegelikku mälestust. Nende ajus oli tekkinud uus mälusisu, mida nad eksitavalt pidasid vanaks.

Need faktid mälu mitteusaldusväärsuse kohta omavad laialdast sisulist olulisust näiteks kohtupraktikas, kus tunnistajate ütlused ja süüaluse ülestunnistused on keskseteks materjalideks. Kuid laiemalt on need teadmised tähtsad meile kõigile. Tüütud vaidlused võiksid ju olemata jääda, kui osapooled võtaksid teadmiseks, et nende mälu pole nagu videokaamera.

Allikad:

Loftus, E. F., & Palmer, J. C. (1974). Reconstruction of automobile destruction: An example of the interaction between language and memory. Journal of verbal learning and verbal behavior, 13(5), 585-589.

Shaw, J., & Porter, S. (2015). Constructing Rich False Memories of Committing Crime. Psychological science, 0956797614562862.

Simons, D. J., & Levin, D. T. (1998). Failure to detect changes to people during a real-world interaction. Psychonomic Bulletin & Review, 5(4), 644-649

 

  1. jaanaru
    jaanuar 22, 2016, 12:22 p.l.
  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s