Otsingutulemused

Keyword: ‘eneseteadvus’

Tee aju mõistmiseni: ikka tasa ja targu

juuli 19, 2016 1 kommentaar

 

Horisondi kodulehel on nüüd vabalt kättesaadav meie ajuteaduse seeria esimene lugu. Kopeerin teksti ka siia, aga piltidega on ilusam (vt lk 50)

Ajul on eriline roll meie käitumiste kordineerimisel ja teadvuselamuste loomisel. Aju talitlemise mõistmine on muljetavaldavalt keeruline. Siiski on teadlastel aju saladuste lahtimuukimisel õnnestunud teha mitmeid edusamme ja seega nihutada piirjooni meie poolt mõistetavate meile seni mõistatuslike nähtuste vahel.

Mõned meie organismi punktid on erilised. Kui kirurg elektrilise orgiga mööda inimese keha sisemust ringi kondab ja aeg-ajalt meie sisemusse särtsu laseb, leiab tüüpiliselt aset vaid mõni pisemat sorti lihastõmblus. Aju pinnale jõudes juhtub aga midagi küllalt dramaatilist. Pisikene elektrisärts aju kiirusagaras (vaata ka joonist) võib panna patsiendi käsi plaksutama ja jalgu liigutama. Mõni sentimeeter kukla poole liikudes tajub patsient elektrilise stiimuli järel hoopis kummaliste kujundite virtuaalset ringtantsu oma nägemismeeles. Kiirusagarast selle vahva orgiga otsmiku poole liikudes muutuvad patsiendi tundmused konkreetsetest nägemustest abstraktsemaks.

Laseme rääkida patsiendil endal: “Tunne on pigem selline, nagu tahaks leida pääsetee, kuidas millegagi hakkama saada. Nagu … nagu, kas ma saan, kas ma saan sellega hakkama? Kas ma saan sellega hakkama?” Kui arst küsib, kas tegu on pigem positiivse või negatiivse emotsiooniga, vastab patsient: “See on pigem positiivne tunne. Umbes nagu: proovi veel, proovi veel, proovi veel ja katsu sellega hakkama saada.”

See elamus, see hakkamasaamise tunne polnud esile kutsutud sugugi mitte keeruka olukorra poolt. Elamuse tekkeks oli tarvilik vaid patsiendi aju elektriline stimulatsioon. See on vaid üks näidetest, mis illustreerib, et kõik, mis me tunneme ja mõtleme, saab alguse ajus. Nobelist Francis Cricki sõnades: “Sina, Su rõõmud ja mured, Su mälestused ja ambitsioonid, Su tunne eneseteadvusest ja vabast tahtest, ei ole tegelikult mitte midagi enamat kui tohutu kogumi ajurakkude käitumine”.

Mõnes mõttes on eelnev väide üllatav ja ootamatu; “hämmastav” nagu Crick ise seda väidet iseloomustas. Aju, see umbes 1400 grammine organ, mis keemilises mõttes on enamjaolt üks suur rasvapall, peaks olema kõigi meie vaimsete võimete aluseks? Tundub uskumatu, kuid teie aju bioloogiline masinavärk võimaldab just praegusel hetkel kuidagimoodi käesoleva artikli tähemärkide tindimustri moondumist tähenduslikuks sisuks.

Inimaju mõistmine on suur väljakutse

Aju mõistmist on tihti kutsutud teaduse suurimaks väljakutseks. Selge see, sest aju uurimine aitab meil selgitada, miks me oleme just sellised nagu me oleme. Miks veedame kolmandiku oma elust magades? Miks imikud esialgu häälitsevad, siis lalisevad ja viimaks teise eluaasta kandis rääkima hakkavad? Miks narkomaanid oma sõltuvusest lahti ei saa? Miks mu mälu mind vahel alt veab? Miks vanaema enam väljas olles kodu üles ei leia? Miks alkohol mõne inimese agressiivseks teeb? Ajuteadusel on lootust anda vastuseid mitmetele inimese olemust puudutavatele küsimustele. Lisaks esitavad ajuteadusest tulevad probleemid väljakutseid ka arvuti-inseneridele. Kaasaja arvutiteaduse suurimad väljakutsed on arvutite nägema ja rääkima õpetamine ning robotitele kõndimise selgekstegemine.

Eelnevalt kirjeldasime, kuidas stimuleeriva elektriora mõne sentimeetrine liikumine aju pinnal muutis dramaatiliselt patsiendi käitumist. Tõsiasi, et kõik meie mitmekesised käitumised on sedavõrd pisikese pindala sisse kokku pakitud, annab märku inimaju keerukusest. Meie aju keerukus saab alguse inimkäitumise keerukusest. Inimaju ei ole hämmastav seetõttu, et ta suudab malet mängida, Horisondi artiklit lugeda, savist jooginõusid vormida, kuuekäigulist õhtusööki valmistada või korvpallimängus või tantsusaalis liikumist kordineerida. Inimaju on hämmastav, kuna ta suudab vajadusel seda kõike ja veel palju muudki. Putukatele ja tigudele, kes saavad maailmas hakkama pisut lihtsamate käitumismustritega, on looduse poolt antud selle võrra lihtsam aju.

Nii loomade kui inimeste käitumine tekib ajurakkude talitluse tagajärjel. Selleks, et mõista, kuidas aju meie käitumist kontrollib, ei piisa ainult aju piirkondade elektrilisest stimuleerimisest, vaid tuleb uurida ka ajukoe rakulist struktuuri. Meie ajurakud on imepisikesed ja ajju väga tihedasti kokku pakitud (vaata ka joonist).  Hinnatakse, et inimajus võiks olla umbes 100 miljardit närvirakku. Et bioloogidel tööd jätkuks, ei ole kõik närvirakud kaugeltki ühesugused, vaid erinevad üksteisest oma keemilise keele, kuju, ühendusmustri ja veel kümnete omaduste poolest. Erinevate hinnangute kohaselt on ajus enam erinevaid rakutüüpe kui terves ülejäänud organismis kokku. Sellest ajurakkude sasipuntrast just meid huvitavat käitumist vahendavate ajurakkude ülesleidmine ei ole lihtne.

Aju uurimise teeb märkimisväärselt väljakutsuvaks ka asjaolu, et närvirakud ei tegutse üksteisest isoleerituna. Iga närvirakk on ühenduses keskmiselt 10 000 teise närvirakuga. Seega ajurakkude vaheliste ühenduste arv on mõtlemapanev – 1 viieteistkümne nulliga. Närvirakkude vahelised ühenduskohad, mida nimetatakse sünapsiteks, on omakorda pidevas muutumises. Närvirakkude ühendusmustrid ja plastilised muutused sünapsites omakorda mõjutavad otseselt närvisignaalide mustrit ajus. Tänasel päeval on meil tihtilugu suuri probleeme nii ajurakkude töö vaatlemisega kui ka aju keele ehk siis närviimpulsside mustri lahtimõtestamisega. Kõige selle valguses on ehk mõistetav, miks väidetakse, et aju on meile teadaoleva universumi kõige keerukam masinavärk.

Me teame, et meie vaimsed protsessid põhinevad aju tööl

Õnneks on ajalugu sünnitanud piisavalt ajuteadlasi, kes selle keerukuse ees kartma ei ole löönud. Tänu neile on meil erinevate organismide ajude kohta kogunenud tohutult palju teadmisi. Antud artikliseeria eesmärgiks on tutvustada murdosa sellest, mida me aju kohta juba teame, kuid samas kirjeldada ka seda, mida me veel ei tea. Lahendatud probleemide nimistusse kuulub aju keemilise ja elektrilise suhtluskeele lahtimuukimine, lihtsamate õppimisprotseduuride ja mälumehhanismide füüsikaline ning algoritmiline kirjeldus, ajuproteeside ja implantaatide konstrueerimine. Lahendamata mõistatuste hulka kuuluvad näiteks keeruliste ajuvõrgustike struktuuri kaardistamine ja füsioloogia ning teadvuse suure probleemi lahendamine.

Antud artikliseeria tähtsaim eesmärk on innustada lugejat aju üle teadlikus keeles mõtlema. Ajal, mil horoskoobid ja posijad kaaperdavad inimeste aega ja raha, on tähtis, et inimestel oleks enda üle mõtlemiseks välja pakkuda alternatiivne raamistik. Esimese näitena kirjeldame siinkohal vast ajuteaduse suurimat saavutust: vastavuse loomist füüsilise ja vaimse tasandi vahel.

Mõtete allika avastamine polnud sugugi triviaalne ülesanne. Südamerütmi ja emotsioonide omavaheliste seoste otsene (kehaline) tunnetamine utsitas mitmeid antiikkultuure tunnete ja minapildi allikat hoopis südamesse paigutama. Aju tööd oli südame ilmselge tuksega võrreldes palju kergem kahe silma vahele jätta. Nüüdseks on ajukahjustusega patsiente uurides siiski selgeks saanud, et erinevad aju osad vastutavad erinevate vaimsete funktsioonide eest.

Näiteks kuklataguse ajupiirkonna kahjustus viib selleni, et teatud osa nägemisväljast kaob teadvusest, kusjuures see, milline osa nägemisväljast teadvusest välja langeb, on väga täpselt ennustatav selle järgi, kus täpselt ajukahjustus paikneb. Samas kõrgemate nägemispiirkondade kahjustus võib patsiendi tajus kaasa tuua probleemid nägude äratundmises või igapäevaesemete nimetamises. Erinevate ajupiirkondade töö spetsiifilisus väljendub näiteks selles, et leidub patsiente, kes ei suuda igapäevaesemeid tajuda, kuid suudavad siiski neid esemeid veatult haarata ja vastupidi – on patsiente, kes ei suuda objekte haarata, ehkki suudavad neid näha ja kirjeldada. Teatud oimusagara piirkondade kahjustuse tulemusena ei suuda patsiendid enam õppida uusi seiku ja fakte maailma kohta, ehkki nad suudaksid siiski õppida uisutama. Teatud kiirusagara kahjustuse tagajärjel võib tekkida sündroom, kus patsiendi enda käsi teeb asju, mida ta ei soovi. Näiteks võib käsi viisakalt lehvitada inimesele, kes patsiendile tegelikult ei meeldi, ilma et patsient seda tahaks. Seetõttu nimetatakse seda sündroomi tabavalt ka tulnukkäe sündroomiks. Otsmikusagara kahjustus võib aga viia selleni, et patsient ei suuda enam ette võtta isegi lihtsat tegevust nagu toiduvalmistamine, sest erinevate tegevuste reastamine ja planeerimine on tema jaoks muutunud võimatuks. Seega me teame, et erinevate ajupiirkondade töö on seotud erinevate vaimsete võimetega. Seega nende teaduslike tõendusmaterjalide valguses, mis me oleme tänaseks päevaks kogunud, on mõistlik arvata, et kogu meie „vaimne“ olemus on tõepoolest vahetult seotud aju tööga.

Hindame ka seda, mida me veel ei tea

Aga see ei tähenda, et me teame, kuidas täpselt ajus toimuvad otsustusprotsessid, kuidas talletuvad mälestused või kuidas aju töö tulemusena tekib inimlik intelligents või teadvus. Meie teadmiste augud on ajuteaduses sedavõrd suured, et neil on ilmselge praktiline tähendus. Aju biokeemia mõistmise puudujääkide tõttu puudub meil endiselt efektiivne ravi Alzheimeri, Parkinsoni, skisofreenia ja paljude muude ajutõbede vastu. Aju mittemõistmise tagajärjeks on näiteks ka see, et meie püüdlused intelligentseid roboteid luua ei ole ülispetsiifilistest tööstusrakendustest ja mänguasjadest palju kaugemale jõudnud. Nii inimlik uudishimu kui rakenduslikud aspektid motiveerivad praegust ajuteaduse buumi.

Kuidas siis ajuteadus inimkonna lahendamata probleeme ründab? Ühelt poolt lähenevad asjale tehisintellekti loojad, kes üritavad erinevaid algoritme proovides jõuda süsteemideni, mis inimesele sarnase paindlikkusega suudavad lahendada erinevaid ülesandeid (malemängust võileiva valmistamiseni). Teiselt poolt üritavad inimese ja primaatide ajude uurijad neile kättesaadavate tehnoloogiate abil aju füüsilist struktuuri mõõta, manipuleerida ja kaardistada. Kolmas lähenemine on uurida lihtsamaid mudelorganisme, kus kindlat käitumist vahendavad miljonite närvirakkude asemel kõigest kümned või sajad rakud. Näiteks puuviljakärbse toitumiskäitumist uurides saame juba praegu väga täpselt aru osadest reeglitest, mille abil närvisüsteem kontrollib näljatungi. Erinevate mudelorganismide ajude uurimine krabidest äädikakärbesteni ja kalmaaridest hiirteni on läbi ajuteaduse ajaloo viinud suurte läbimurreteni. Näiteks kõndimise koordinatsioonimehhanisme kirjeldati esimesena kassides, samas kui võrkkesta elektrilise keele lahtimuukimine sai alguse hobukrabide uurimisest.

Nagu järgnevad artiklid selles artikliseerias näitavad, on ajuteadus selliste lähenemiste abil juba praeguseks aru saanud mitmetest aju töö põhimõtetest. Seega tuleb teha teadust samm-sammult, tasa ja targu, ja hinnata kõigepealt seda, mida me juba teame. Ainult olemasolevate teadmiste põhjalik tundmine aitab tõeliselt mõista puudujääkide asukohta. Kutsume lugejat meiega koos ajuteaduse saladustes tuhnima. Saame üheskoos avastada, et palju näiliselt müstilisi fenomene on meile ammugi selged, samas kui palju igapäevast on meile endiselt tundmatu.

Advertisements

Teadvus on ajus … aga kus täpsemalt?

august 31, 2012 Lisa kommentaar

Praegused teaduslikud tõendusmaterjalid toetavad seisukohta, et teadvus on ajus. Juhtivate teadvuseteooriate kohaselt poleks justkui kahtlust ka selles, et teadvus on seotud just talamokortikaalse süsteemi tööga. Enamgi veel, mitmed teadlased (nt Singer, Dehaene, Lamme) on üsna veendunud, et teadvus tekib korteksis ehk ajukoores. See vaade on motiveeritud teadmisest, et paljud meie kõrgemad vaimsed funktsioonid on tõepoolest lokaliseeritud ajukoores ja et ainult ajukoores on piisava detailsusega esitused välismaailma kohta. Näiteks kui mu ees on praegu stseen läptopi, vana ümmarguse köögilaua ja sellel asetsevate elektrooniliste vidinatega, siis ainult ajukoores on neuronid piisavalt spetsiifilised, et esitada neid elektroonilisi vidinaid.

Sellest pole aga loogiline järeldada, et ainult korteks on seotud teadvusega. Tegelikult pole sellest isegi loogiline järeldada, et teadvuselamus tekib korteksis. Ajukoore staarneuronid – püramidaalrakud – saadavad oma arvutuste tulemused ka otse talamusse ja ajutüve neuronitele. Niisiis, sama spetsiifilisusega teadvuselamus võib tekkida ka sääraste evolutsiooniliselt vanemate struktuuride neuronite dendriitidel, kuhu need arvutused jõuavad. Midagi umbes taolist on välja pakkunud Lawrence Ward, kes arvab, et see koht, kuhu korteksi arvutused nõnda jõuavad ja kus need arvutused teadvuslikuks saavad, on taalamus. Wardi teooria kohaselt ei teki ajukoores, vaid alles taalamuse dendriitidel.

Veelgi allapoole, veelgi vanemate struktuuride poole liigutaksid teadvust aga hea meelega mitmed teised tuntud teadlased nagu näiteks Antonio Damasio või eestlasest emotsiooniuurija Jaak Panksepp. Nad mõlemad nõustuksid, et teadvuse kognitiivsed aspektid on seotud ajukoore osadega, kuid mõlemad argumenteeriksid, et kognitiivsed aspektid pole teadvuse fundamentaalsed osad. Teadvuse primaarseks tüübiks oleksid (lihtsustatult öeldes) oma keha sisese miljöö muutuste tunnetamine ja afektiivsed protsessid.

Kindlasti võib vaielda selle üle, kas need madalamad aju osad ilma ajukooreta oleks teadvusel, kuid mina nende härradega vaidlema ei hakka. Minu jaoks on probleem selles, et vähemalt praegu polegi võimalik selle üle teaduslikult mõttekalt arutleda – täiesti ajukooreta inimesed ju ei saa meile oma teadvusseisundeid vahendada, ajukooreta loomade puhul võib kahtleja alati väita, et nad tegelikult pole teadvusel. Muuhulgas on aga teada see, et ajukooreta rotid on aktiivsemad ja käitumuslikult palju huvitavamad, kui ajukoorega rotid; samuti on Penfieldi-eksperimentidest saati teada et suuri tükke ajukoorest võib eemaldada, ilma et teadvus kaoks. Äsja ilmus ka kena artikkel Antonio Damasio jt poolt, kus autorid näitasid, et ehkki eneseteadvust on seostatud teatud kortikaalse võrgustikuga, on patsiendil, kellel on mitmed olulised piirkonnad sellest kortikaalsest võrgustikust kahjustatud, eneseteadvus täitsa alles.

Minu jaoks näitabki see teadvuseteaduse hetkeseisu (ja hetkekriisi) – enamus küll arvab, et teadvus tekib ajukoores või talamokortikaalses süsteemis, kuid häid teaduslikke argumente, mis veenaks, et teadvus on just nendes struktuurides, on vähe. Kahtlemata on ajukoor tarvilik meie reflektiivse ja kognitiivse teadvuse jaoks, aga tegelikult on teadvuse fundamentaalne probleem seotud just selle kognitiivselt lihtsama üldise “tundega olla keegi”, mida kogeme sõltumatult oma teadvuse hetkesisudest või hetkemõtetest. Seega on võimalik, et teadvuse mõistmiseks peaksime tõepoolest lähemalt uurima hoopis ajutüves toimuvaid protsesse, mis küll ei vahenda meie hetkelisi teadvusesisusid, kuid tekitavad selle üldseisundi, tunde olla.

Probleem minu ja mu kolleegide jaoks on ilmselge – kognitiivsel neuroteadusel on nendele struktuuridele väga raske ligi pääseda (EEG mõõdab peamiselt ajukoores ja talamokortikaalses süsteemis toimuvat; esmapilgul võiks arvata, et fMRI võiks ajutüves toimuvat mõõta, kuid tegelikult on see seniajani problemaatiline ajutüves toimuva loomuliku liikumise ja veretsirkulatsiooni tõttu.) Seega kui fundamentaalseid teadvusprotsesse vahendavad need vanemad ajutüve struktuurid, oleme omadega jännis.

Igal juhul tasub praegu nendel subkortikaalsetel piirkondadel pilku peal hoida ja miks mitte ka nende anatoomia kohta rohkem lugeda – enamus minu kolleege on arvamusel, et ajutüves toimuv on üsna igav ja primitiivne, kuid tegelikult on sealsed võrgustikud väga huvitavad, keerukad ja evolutsiooni poolt aja jooksul palju täiuslikumaks timmitud kui meie sõber neokorteks. Ja viimaks on tore tõdeda, et ka teadvuseteaduse peavool on ajukoore all toimuvat hakanud tõsisemalt võtma – juuli alguses avaldati Cambridge’is toimunud üritusel Cambridge’i Teadvuse Deklaratsioon, mis võeti kokku järgnevalt:

The absence of a neocortex does not appear to preclude an organism from experiencing affective states. Convergent evidence indicates that non-human animals have the neuroanatomical, neurochemical, and neurophysiological substrates of conscious states along with the capacity to exhibit intentional behaviors. Consequently, the weight of evidence indicates that humans are not unique in possessing the neurological substrates that generate consciousness. Nonhuman animals, including all mammals and birds, and many other creatures, including octopuses, also possess these neurological substrates.

Ingliskeelne raadiosaade teadvuseuuringutest

veebruar 29, 2012 Lisa kommentaar

The Guardiani teadusnurk kutsus kokku targad mehed ja lasi arutada teadvuse mõistatuse üle. Diskussioonis on Anil Seth, Chris Frith ja Barry Smith. Minu arvates oli tegu väga hästi jälgitava, üldhariva ja intelligentse vestlusega, mis sobib kuulamiseks kõigile teadvuse probleemi huvilistele. Tegin ka ajalises järjekorras mõned märked arutluses üles kerkinud teemade kohta: filosoofiline taust, teadvuseteaduse ajalugu, teadvuse raske probleem, teadvuse defineerimine, kaugel me oleme teadvuse mõistmisega? talamokortikaalne süsteem ja teadvus, teadvuseuuringud ja patsiendid, kuidas on teadvus muutnud vaimufilosoofiat? teadlaste ja filosoofide suhestus, skisofreenia ja eneseteadvus, teadvus ja “mina”, teadvuseuuringud ja matemaatika, teadvus ja kvantfüüsika, teadvuseta töötlus, otsuseprotsessid, teadvuse funktsioon, tehisteadvus ja küsimus, kas teadus üldse saab lahendada teadvuse probleemi ja milline see lahendus olema peaks. Head kuulamist.

Huvitavad artiklid: 24. november 2011

november 24, 2011 3 kommentaari

Näib, et aasta lõpp on teadvuseteaduses produktiivsed. Miskipärast ma siiski arvan, et sel aastal me veel teadvuse probleemi ei lahenda. Aga siin on seekordsed huvitavad artiklid:

– Teadvuseteaduse suurkujud Victor Lamme ja Stanislas Dehaene teevad koostööd Floris de Lange juhitud projektis, mille küsimuseks oli, kuidas objekti teadvustamine mõjutab otsuseprotsesse. Nimelt on ju hästi teada, et otsuseprotsesse mõjutavad ka teadvuseväliseks jäävad stiimulid, kuid siiani pole päris selge, mis on teadvuse roll – mida teadvus juurde annab? De Lange jt katses on kasutusel nii kaval psühhofüüsika kui ka ajukuvamine, kuid arvatavasti oli ka autorite nimekirjal oma roll selles, et artikkel jõudis suurepärasesse ajakirja Plos Biology. Sealt saab seda lugeda täitsa tasuta.

– viimases Current Biology numbris ilmus päris ilus lühiartikkel David Soto ja Juha Silvanto poolt. David Sotol on mitu ilusat artiklit töömälu ja teadvuse seoste kohta, kuid käesolevas töös näitab ta koos kolleegidega, et töömälu võib hallata ka teadvusevälist informatsiooni, mis tähendab, et töömälu ja teadvuselamus võivad olla teineteisest sõltumatud. Teades, et teadvus on erinev ka tähelepanust, jääb üle vaid uurida, kui palju nendest “teadvuse korrelaatidest”, mida erinevates töödes on esile toodud, on tegelikult tähelepanu või töömälu korrelaadid – kuna protsessid on erinevad, peaks neid olema võimalik eristada ka ajusignaalide tasemel.

– peagi ilmub samuti Current Biologys Suppi ja Engeli artikkel, mida sai kommentaarivormis mainitud nädala eest. Autorid näitavad oma töös, et teadvuse samm-sammu haaval kaotamine (üldanesteesia abil) on seotud samm-sammu haaval alfa sagedusel tekkiva hüpersünkrooniaga. Stimuleerides katseisikuid taktiilselt, võis näha, et esmased sensoorsed gammasageduslikud ajuvastused jäävad alles isegi tugeva anesteesia korral. Teadvuse kadumisega kadusid aga eelkõige hilisemad ajuvastused, mis (mitte väga üllataval kombel) olid seotud laiema võrgustiku aktiivsusega.

– mõned filosoofid on teadvuseteadust päris palju edasi aidanud. Nende eesrinnas on Ned Block, kes 1995. aastal pakkus välja, et mõiste “teadvus” on liiga üldine ja segadust tekitav, kuna ta hõlmab tegelikult erinevaid mõisteid ja erinevad teadlased mõistavad teda erinevalt. Segadusest pääsemiseks eristas ta fenomenilist teadvust ja juurdepääsuteadvust (ja refleksiivset või eneseteadvust). Pärast seda suurt sammu on ta kogu aeg selle sama teemaga edasi võidelnud ja võitluse kõige hiljutisem lahing avaldati värskes ajakirja Trends in Cognitive Sciences numbris. Sellega seoses tasub mainida ka hiljuti samas ajakirjas avaldatud artiklit ühe teise vaimufilosoofi poolt – Daniel Dennet kirjutas sellest, miks teadvust ei saa uurida sõltumatult ta funktsioonist ja miks Ned Blocki tüüpi eristused pole mõttekad ja edasiviivad. Mõtteainet jätkub …

Juhi oma unenägu 2: kogemus ja õpetus

august 2, 2010 49 kommentaari

Kirgas unenägu (lucid dream) on unenägu, milles unenägija saab teadlikuks sellest, et ta magab. Ja mis siis juhtub? „Siis on lusti laialt“ – unenägija saab ise oma unenäo kulgu kontrollida. Mul on endal olnud varem paar kirgast unenägu, kuid nüüd üritasin taastekkinud huvi tõttu neid endale tekitada – õnnestus! Ja paremini kui kunagi varem. Tänases postituses kirjeldangi nii oma unenägu kui ka seda, kuidas ma selleni jõudsin – ehk tahab keegi teine ka sama tehnikaga proovida.

Kirka unenäo tõeline konks on järgnev: enamasti me ei saa unenäos aru, et me oleme unenäos! Vahel inimesed isegi raporteerivad, et nad küsivad endalt (või teistelt) seda unenäos, kuid vastus on enamasti vale – „ei, ma ei ole unes“. Kui aga õnnestub anda õige vastus – „jah, ma tõepoolest näen praegu und“, siis saab kirgas unenägu alata. Saades teadlikuks sellest, et tegu on unenäoga, on võimalik seda kontrollida. Kõlab ju ägedalt? Kahjuks on kirkad unenäod enamasti pigem lühikesed ja ka minu enda paari aasta tagused katsed jäid pigem lühikesteks „lendamisfenomenideks“, ei midagi erilist. Täna öösel õnnestus aga paaripäevase valmistamisperioodi järel kogeda tõeliselt pikka ja lahedat kirgast unenägu.

Mõnda aega tagasi hakkasid unenäod mind tõsiselt uuesti huvitama ja (nagu minu puhul ikka) peamiselt seetõttu, et ehk on nende kaudu võimalik leida värskeid lähenemisviise teadvuse uurimisele. Kas unenäod on teadvusefenomenid? Kuidas ja miks nad tekivad? Muuhulgas mõtlesin uuesti proovida ka kirgaste unenägude läbielamist, sest nad tõepoolest kujutavad endast nagu „eneseteadvuse sisse-välja lülitamist“ ja hiljuti on nende uurimist kombineeritud ka aju-uuringutega. Kirgaste unenägude saavutamiseks oli mul tarvis järgnevat:

1. Paar päeva igal hommikul meeldejäänud unenäod üles kirjutada – lihtsustatult öeldes võib väita, et kuskil ajus salvestub ka une ajaks ülesanne „jäta meelde, peab pärast üles kirjutama“. See meeldejätmine on muidugi eeldus, et pärast oma kirkast unenäost teistele kirjutada. Muidu ehk kogeme kirkaid unenägusid iga öö, kuid lihtsalt ei hoia neid meeles, et neist teistele rääkida?

2. Minna magama kahe mõttegama tean, et ma näen unenägusid, ma ärkan nendes üles ja kontrollin neid“ ja „ma otsin unenäos midagi, mis mulle ütleb, et see pole unenägu“ – lihtne selgitus on umbes sama, mis eelmise puhul (kuskil ajus ketrab see ülesanne edasi, ka unenäo ajal)

Siiski, nii lihtsalt see ei käi. Mitu ööd mul ei õnnestunud kirgast unenägu kogeda. Teadsin, et trikk on järgnev –

3. tuleb ärgata üles kunagi hommikupoole (nt kell 5-6 hommikul) ja siis uuesti magama jääda sama mõte teadvuses. Idee on selles, et hommikupoole on aju erutustase kõrgem ja see tundub olevat oluline eeltingimus kirgaste unenägude tekkeks. Kuid ma olen ise pisut liiga laisk, et kirgaste unenägude jaoks ise hommikul vara üles ärgata ja mul on enamasti suur probleem uuesti magamajäämisega, seetõttu ma seda meetodit endale peale ei sundinud. Kuid täna öösel ärkasin just sobival ajal miskipärast üles. Kasutasin võimalust? Muidugi vähemalt proovisin. Nagu mainitud, olen ma väga kehv magamajääja, kuid see võimaldaski korrata eelmises punktis mainitud ideid mitu korda ja kujutada ka üht-teist ette.

Igal juhul ühel hetkel nägin ma und … ja ma muidugi ei teadnud, et ma und näen. Kuid mingis hetkes selles unenäos olin ma oma sülearvuti ees ja tippisin oma salasõna sisse. Aga mingil naljakal kombel olid seal lisaks minu kontole ka kontod „Guest“ ja „Admin“. Kuna ma olen sellel Windowsi-sisenemise ekraanil päevas umbes 5 korda, siis sain ma küllaltki kiiresti aru, et ma näen und. Pange tähele, siin on kaks tähtsat punkti: 1) ilmselt on tarvis magama jääda „kriitilise vea otsimise“ ideega ja 2) peab olema õnne, et see kriitiline „viga“ tõesti leida. Mul see õnnestus. Kuid jällegi – esimene katse läks vett vedama, sest pärast paari saltot ja lendlemist trepikojas kirgas unenägu hajus. Õnneks leidsin ma ennast mingil hetkel taas samasuguse arvutiekraani ees, tegin sama järelduse ja sain kõike uuesti alata.

Seekord alustasin kohe klassikast – lendamisest. Kuid toas (kus oli vastav sülearvuti) õhku tõustes sain aru, et hoopis ägedam oleks lennata kuskil mägede vahel, päikeseloojangus. Mõeldud, tehtud (see võikski olla kirgaste unenägude juhtmõte). Sel hetkel tundus, et unenägu haaras mind siiski kuidagi endasse – ma ei kontrollinud seda, et tekkis mingi tohutu valgus, mille kiired mu kehasse mõnusaid ja pisut teravaid nooli heitsid. Seega võiks öelda, et kirgas unenägu iseenesest justkui hajus (kuna ma ei juhtinud ise seda, mis toimus), kuid jäi midagi väga huvitavat – mulle näis (unenäos) nagu oleksin ma teadlik millestki kõrgemast. Ma tundsin, kuidas need valgusorad mu ihu kõikjalt kõditavalt torkisid ja nagu need valgusorad ühendaksid mind millegi kõrgemaga. See oli väga huvitav kogemus ja ma pole midagi taolist varem tundnud. See paneb mõtlema, et ehk on unenägude abil tõepoolest võimalik uurida, kuidas aju tekitab ka „müstilisemaid teadvuskogemusi“.

Igal juhul sain ma kontrolli oma unenäo üle tagasi, maandusin ja sisenesin ühte fantastilisse lossi. Mäletan, kuidas ma seal seisin ja mõtlesin „nii, nüüd seisan hetke ja naudin lihtsalt seda vaatepilti“. On väga huvitav, et aju suudab unenäos luua selliseid täiuslikke vaateid. Küllaltki pikalt uurisin seal lossis ringi. Võikski küsida, et mis eristab seda siis tavalisest unenäost – seal võime ju ka kuskil lossis seigelda? Eristab see, et antud juhul oli unenägu palju selgem, mu enda jaoks oli selge, et see on unenägu ja et iga ukse juures ja igas trepikojas ma ise valisin, kuhu ma edasi lähen ja kuhu ma oma pilgu pööran. Aju tekitas mulle unenäomaailma, kuid mina ise valisin, mida ma seal vaatan. Lõpuks annab tunnistust kirka unenäo jätkust see, et ma mõtlesin (ikka unes) „ma võin kõike teha! Mida ma tõepoolest tahaksin teha?“. Ja eks lugejal ole kindlasti must palju erinevamad eelistused, sest mina otsustasin, et ma tahan rääkida nobelisti ja teadvuseteaduse isa Francis Crickiga! (See on tõesti kummaline soov, ma tean seda.) Igal juhul otsustasin ma, et Francis Crick peab istuma ainult selle lossi tornikambris ja sinna ma järgmiseks ronisingi. Ja muidugi, kui me oma unenäo sisu ise määrame, siis otse loomulikult sir Crick istubki seal tornis. Kahjuks juhtus vahetult pärast meie vestluse algust see, mis kirgaste unenägudega ikka kahjuks juhtub – nad lõppevad ja hajuvad. Aga kui järgmine kord kõik sama hästi õnnestub, siis lendan vähem, naudin vähem vaateid ja lähen kiiremini Cricki juurde. Ehk jääb aega ülegi ja saan oma kirka unenäoga isegi midagi muud ja mõistlikumat teha.

Mida Sina teeksid oma unenäos?

Teadvuse Suur Probleem Lahendatud!

aprill 1, 2010 6 kommentaari

(Nüüd võib tunnistada, et tegu oli aprillinaljaga)

Teadvuse probleem on inimkonnale mõistatuseks olnud juba aastatuhandeid. Viimase kahekümne aasta jooksul on probleemi tihedalt uuritud ka ajuteaduse meetodite abil: teadlased on lootnud, et mõistes aju tööd, saame me lõpuks ka aru, miks ja kuidas tema töö käigus ja tulemusena tekib teadvus. Hoolimata sellest iseenesest lihtsast eeldusest pole teadus teadvuse probleemi lahendamisele kannale astunud. Kuni tänase päevani.

Tänaste maailma teaduse tähtsaima ajakirja Nature eelpublikatsioonide nimekirjas on ka kaheksateistkümne autoriga artikkel, mille nimel on koostööd teinud pea kõik maailma suured teadvuseteadlased – Christof Koch, Giulio Tononi, Stanislas Dehaene, Victor Lamme –, kuid töö esimeste autorite hulgas on üllataval kombel nimed, keda muidu teistega samas nimekirjas ei näe – Stuart Hameroff ja Henry Stapp, kes on mõlemad väitnud, et teadvuse probleemi lahendamiseks ei piisa konventsionaalsest füüsikast. Tundub, et neil on olnud õigus – antud artikkel näitab veenvalt, et teadvuse probleemi lahendus seisneb mikrotuubulites toimuvate kvantgravitatsiooniprotsesside senikirjeldamata sünkronisatsiooniomadustes, mis laboris uurituna suudavad tekitada teadvusele sarnaseid seisundeid. See kõik kõlab uskumatuna, kuid maailma tuntuima teadusajakirja Nature toimetuskolleegium on kindlasti kõik kriitikad juba korduvalt läbi käidud – uskumatu on tõsi või vähemalt praegusel hetkel väga veenev.

Mida siis teadlased näitasid? Hameroffi ja tuntud füüsiku Roger Penrose’i teooria on juba aastaid väitnud, et teadvuse neuronaalsed korrelaadid seisnevad mikrotuubulites toimuvates senimõistmata füüsikaprotsessides. Nüüd õnnestus moodsate ajukuvamismeetodite abil neid protsesse inimajus jälgida – mikrotuubulite rümiline väänlemine suutis teadvuse sisusid selgitada enam kui 95% täpsusega. Järgmiseks lõid teadlased arvutusliku mudeli, mille abil kvantifitseeriti ja selgitati mikrotuubulite seni mõistatuslikuna näinud sünkronisatsiooni omadusi ning leiti, et mikrotuubulid käituvad laseritena, mille sünkroniseerimine tekitab laservälja, mida meie tavakeeles kutsuksime teadvuseks. Töö kõige hämmastavamas osas loodi aga mikrotuubulite omadusi täpselt järgiv tehismudel, mis „tööle lülitatuna“ suutis näidata teadvusega kaasnevaid omadusi – loovust, eneseteadvust, emotsionaalsust, intelligentsust jne.

Kokkuvõtvalt on see töö esimene suur samm teadvuse probleemi lahendamise suunas. Võimalik, et see ongi teadvuse suure probleemi lahendamine. Mõneti on see hea, mõneti on see aga kurb, et tänasega, 1. aprilliga võib teadvuse suure probleemi lahendamise blogi pidamise lõpetada – probleem on lahendatud.

Allikas: Hameroff jt (in press, Nature): Active Perturbation of the Intramicrotubulian Laser-Like Synchrony States as the Explanation for the Problem of Consciousness.

Teadvustame tuksumist

november 24, 2009 5 kommentaari

Küsimusele “mis on teadvus” otsitakse vastust peamiselt nägemistaju ja nägemisteadvust uurides, kuna seda on tervetel katseisikutel kõige kergem katseliselt manipuleerida (objekte saab näidata nii, et nad vahel teadvustuvad, vahel mitte). Sellest hoolimata oleks tähtis uurida teadvust ka teistes tajumodaalsustes. Mis juhtub ajus, kui me teadvustame magusat koogilõhna või ebameeldivat autosireeni? Milliste ajuprotsessidega on seotud eneseteadvus? Kuidas toimub oma keha sees toimuvate protsesside teadvustamine? Just viimast küsimust uuriti elegantselt hiljutises Nature Neuroscience’i numbris Khalsa jt poolt.

On välja pakutud, et oma kehas toimuvate protsesside teadvustamiseks on tarvilik insulaarkorteks (Märdi blogist näeb kenasti tema asukohta ja saab mõningat lähemat informatsiooni). See on küllaltki konkreetne hüpotees, mida on kahjuks kognitiivses ajuteaduses olnud raske testida – insula asub ajukoore varjus ja pole seega piirkond, mille tööd saaks mõjutada transkraniaalse magnetstimulatsiooniga. Sellistel puhkudel tuleb asjast huvitatud kognitiivsel neuroteadlasel uurida neuroloogilisi patsiente – inimesi, kel mingi ajukahjustuse tõttu huvitav piirkond puudub. Mõlemat ajupoolkera hõlmava insulaarkorteksi kahjustusega patsiendid on aga üliharvad, seetõttu ongi kirjeldatav töö tehtud vaid ühe ainsa patsiendi peal.

Niisiis, kas on tõesti nii, et kui puudub insulaarkorteks, siis puudub ka teadvus iseenda kehas toimuvatest protsessidest ja nende muutustest? Kavala eksperimendiga sai nüüd seda hüpoteesi testida. Insulakahjustusega patsiendile ja tervetele katseisikutele manustati adrenaliinile sarnase toimega ainet, mis mõjutas katsealuste südametegevuse rütmi. Katseisikud pidid oma südametegevust jälgima ja raporteerima muutusi selles osuti liigutamise ja hilisema kirjelduse abil. Insulakahjustusega patsiendi südametöö reageeris ainele sarnaselt tervete katseisikute omale. Üllataval kombel suutis aga patsient muutusi oma südametöös sama hästi teadvustada ja raporteerida kui ka terved katseisikud. Väga lihtne järeldus on see, et töötlus insulas ei saa olla ainus ajumehhanism, mis võimaldab teadvustada oma kehas toimuvaid protsesse.

Millist informatsiooni võiks insulata patsient oma südametegevuse jälgimiseks ja teadvustamiseks kasutada? Üks mõistlik hüpotees on, et ehk tunneb patsient oma südame tugevamat kloppimist puuteprotsesside kaudu – naharetseptorid võtavad vastu muutusi rinnakorvi liikumises ning saadavad selle info ajju, kus seda tõlgendataksegi kui muutustena südametegevuses. Ka seda saab testida: nii patsiendi kui ka tervete katseisikute rinnakorvi piirkonnale kanti lokaalset tuimestusainet, mis pidurdas naharetseptorite tegevust. Seejärel tehti uuesti läbi esialgne katse: kõigile manustati südamerütmi muutvat ainet ning uuriti, kuidas nad vastavaid muutuseid teadvustavad. Aine mõjus nagu enne: objektiivselt mõõtes muutus südamerütm nii patsiendi kui ka tervete katseisikute puhul. Üllataval kombel insulakahjustusega patsient enam muutuseid oma südame tegevuses osuti abil ei raporteerinud ning väitis ka pärast katse lõppu, et ta ei teadvustanud vähimatki muutust. Naharetseptorite tuimestamine ei omanud tervete katseisikute puhul vähimatki mõju – nad teadvustasid muutuseid oma südametegevuses sarnaselt esimesele katsele.

See töö näitab, et insulaarkorteks pole ainus piirkond, mis võimaldab teadvustada muutuseid oma kehas – sel juhul poleks patsient pidanud vastavaid muutuseid üldse teadvustama. Samas pole naharetseptoritelt tulev informatsioon ka ainus teave, mis nende protsesside teadvustamist võimaldab, sest muidu oleksid teises katses pidanud muutusi mitte tundma ka terved katseisikud. Tundub, et informatsiooni oma kehas toimuvate muutuste kohta kannavad teadvuseni mitu sõltumatut juhtteed. Olgugi et kirjeldatud teadustöö ei kuulu päris teadvuseteaduse magistraalteele, on tegu kavala eksperimendiga, mis tuletab taaskord meelde, kui palju teavet võime me aju ja teadvuse kohta saada erinevatest ajukahjustustest.

Allikas: Khalsa et al., 2009, Nature Neuroscience: The pathways of interoceptive awareness

Rubriigid:teadvuseteadus

teadvuseteadus küsimustes ja vastustes

detsember 28, 2008 6 kommentaari

Kuna Tiidu küsimused (vt kommentaaride riba paremal) puudutavad nii m6ndagi teadvuseteaduse jaoks keskset teemat, siis vastan koguni eraldi postitusega, kus vastused on natuke üldisemad kui küsitud küsimused neid eeldavad, aga loodan, et suures osas saab vastused kätte (ja ülejäänute koha pealt saab antud postituse kommentaaride all edasi diskuteerida).

1a) kas teadvus on nähtus v6i m6iste? juhtivad teadvuseteadlased suhtuvad teadvuse olemasolusse kui fakti, mis vajab selgitamist ja uurmist, mitte kui hüpoteesi (vt Christof Kochi 2004. aasta raamat Quest for Consciousness), mis sest, et hiljem tuleb ehk seda k6ike, mis praegu “teadvuse” m6iste alla kuulub, liigitada ja täpsemalt kategoriseerida (esimese ürituse tegi Ned Block, 1995 in BBS). (on argumenteeritud, et teadvus on illusioon, aga astu nael kanda – kas teadvustatud valu tunne saab olla illusioon?)
1b) viimaste aastate suurim areng teadvuseteaduses ongi olnud see, et on hakatud rohkem uurima, mis on ajus teistmoodi v6rreldes teadvuse seisundiga, kui inimene magab / on üldnarkoosi all. et saada tagasihoidlikku sissejuhatust nendesse probleemidesse, lööge blogi otsingumootorisse ülal paremal sisse “tononi” ja (kui aega on) lugege alumist kolme postitust
1c) tõepoolest, ärkvelolek vs magamine pole sama mis teadvus vs mitteteadvus: unenägude nägemine REM-unefaasis loetakse fenomenaalse teadvuse nähtuste alla, seega on teadvuseteaduse seisukohalt k6ige huvitavam v6rdlus ühelt poolt NREM une (teadvust pole) ja teiselt poolt ärkveloleku ja REM une vahel. selle kohta on nüüdseks vähemalt üks väga oluline töö, mida pole veel j6udnud siin blogis täpselt kirjeldada (Massimini et al., 2005 in Science).

2) seekordne “küsimus kahe edasiarendus” on raskem närida: kas teadvuse (ja sellest s6ltumatult keele, kuna keele ja teadvuse vaheline seos pole selge) tekkeks on tarvis perifeerset närvisüsteemi? ilmselt sisendi poole pealt pole tarvis, sest ka sünnist saati pimedad v6i kurdid lapsed on teadvusel (mitte visuaalselt v6i auditiivselt, aga teadvusel iseendast, maailmast teiste meelte abil; vastus pole küll otseselt seotud perifeerse närvisüsteemiga, aga sisendi seisukohalt on asjade suhtestus sarnane: kui puudub perifeerne närvisüsteem, siis ei saa aju infot näiteks taktiilse sisendi kohta). huvitavamaks läheb lugu siis, kui küsida, kas motoorset väljundit ajust perifeersesse närvisüsteemi on tarvis, et tekiks teadvus (ja keel). st kas on tarvis, et organism liiguks maailmas, m6jutaks ise ümbritsevat ja selle kaudu ka ajju j6udvat sisendit, et teadvus tekiks?!? kahjuks on tänaste teadmiste valguses sellele küsimusele väga raske kui mitte v6imatu adekvaatselt vastata. eksperimenti eetilistel p6hjustel teha ei saa, loomadelt ei saa aga vastust teadvuse ja keele olemasolu kohta. minu teada pole kirjanduses kirjeldatud ka mitte ühte juhtumit isikust, kellel sünnist saati ühendus perifeerse närvisüsteemiga puudub. seega esialgu puudub ka kindel vastus küsimusele, kas perifeerne närvisüsteem ja eelk6ige motoorne komponent on vajalik teadvuse tekkeks. nagu eelmises vastuses mainitud, räägivad selle poolt, et perifeerne närvisüsteem (ja seljaaju) pole hiljem teadvuse alalhoidmiseks tarvilikud, juhtumid, kus vastavad osad närvisüsteemist on kahjustatud, aga teadvus (ja keel) püsivad.

3) teadvuseteaduse magistraaltee on teadvuse neuronaalsete korrelaatide uurimine. see tähendab eelk6ige, et v6rreldakse katsekordi, kus mingi eesmärkobjekt teadvustab, katsekordadega, kus see eesmärkobjekt ei teadvustu (vt paremal kategoorias “TNK” olevad postitused). on küsitav, kuiv6rd selline lähenemine t6esti aitab lahendada teadvuse suurt probleemi, sest praegusel kujul uuritakse TNK strateegiaga teadvuse sisusid, mitte niivõrd teadvust ennast.
seda probleemi aitab ületada uuem lähenemine, milleks on punkt 1b all tutvustatud v6rdlus ajuseisundite vahel: üldnarkoos / unenägudeta uni vs. teadvus / unenägudega uni – mis on ajus erinevat? sellise lähenemise kohta tasub lugeda eelnevas postituses jagatud Tononi artiklist. see lähenemine on kahtlemata vajalik, iseasi küsimus on, kas Tononi meid tõepoolest oma “Integreeritud informatsiooni” teooriaga õigele rajale juhib – kuidas seda kontrollida?
(oleks ehk oluline mainida, et teadvuseteaduses praegusel kujul ei rakendata eriti teadmisi ja ei tehta eriti uurimusi keele, kõne, suhtlusvõime, järeldusvõime, eneseteadvuse jms kohta – argumenteeritakse, et peaksime esiteks mõistma kõige lihtsamaid asju, näiteks “mis toimub mu ajus, kui ma näen teadvustatult punast roosi”, et pärast liikuda edasi keerulisemate probleemide juurde.)

küsida tulebki, mis on praegused teadvusele lähenemise probleemid, aga eelk6ige oleks muidugi lahe ja tänuväärne välja töötada eksperimendid, millega saaks teadvust uurida, vältides neidsamu leitud probleeme. siinkohal tulevadki esile teadvuseteaduse toredad omadused: ühelt poolt on teadvuse probleem keskne vaimu-, elu- ja nüüd ka loodusteadustele, teiselt poolt on teadvuseteadus aga alles küllaltki lapsekingades, seega saab igaüks, kes natukenegi tööd viitsib teha, teadvuseteaduse arengusse panustada. näiteks huvitavaid küsimusi esitades, kehtivates tõdedes kaheldes ja oma enda eksperimentaalseid ideid tutvustades. aitäh Tiidule ja teistele, kes püsivad uudishimulikud.

TSP – kuidas seda lahendada?

oktoober 8, 2008 Lisa kommentaar

Mäletan, et on selline matemaatikaalane ülesanneteraamat nagu “Kuidas seda lahendada?”. seal polnud peatükki teadvuse probleemi lahendamise kohta. seega mõtlesingi, et kirjutan siia ühe postituse sellest, kuidas tänapäeva teaduslike meetoditega probleemi lahendada üritatakse.

esiteks, meeldetuletuseks, teadvuse probleem, mis vajab lahendamist: kuidas subjektiivne kogemus valust või selle blogi tekstist või millestki banaalsest nagu banaanist tekib ajus toimuvate protsesside tulemusena?

Tutvustatava strateegia esitajad olid Francis Crick (jah, seesama nobelist) ja Christof Koch 1990ndate alguses. Nad pakkusid välja, et esimese sammuna ei tule mitte pikalt veini juues (ja tugitoolis istudes) jahvatada selle üle, kuidas midagi subjektiivset üldse ajus tekkida saab, vaid leida teaduslike katsete abil teadvuse neuronaalsed korrelaadid (TNK; neural correlates of consciousness, NCC). teadvuse neuronaalne korrelaat on minimaalne ajumehhanismide kogum, mis on piisav mingi teadvusliku kogemuse jaoks. põhimõtteliselt ütlevad nad, et kui me leiaksime TNK banaani (või mõne muu objekti) teadvustatud nägemise kohta, siis me oleksime teinud esimese olulise sammu. kui me suudaksime karakteriseerida, millised neuronid, millises ajupiirkonnas, kuidas ja kui pikalt peavad olema aktiivsed, et tekiks teadvustatud kujutis banaanist, siis oleksime leidnud TNK ja võiksime astuda edasi.

nimetan mõned hüpoteetilistest edasistest sammudest:

1. kindlakstegemine, et ühe kujutise jaoks leitud TNK võimaldab teha induktsiooni teiste kujutiste TNK suhtes; seega et banaani TNK teadmine aitab öelda, milline on lille teadvustamise TNK, aga ka valu tundmise TNK, Mozardi Võluflöödi nautimise TNK. idee on, et kõikidel TNKdel on üks ja sama põhimõtteline mehhanism.

2. üritamine liikuda korrelatsioonist kausaalsuseni – teadvuse neuronaalne korrelaat tähendab vaid seda, et teatud ajuaktiivsus käib koos teatud teadvusmuljega. kui me teame TNKd, siis on võimalik seda otseselt manipuleerida (neuroneid aktiveerida, deaktiveerida), uurimaks, mis juhtub teadvustatud kujutisega. kas ajuaktiivsus eelneb teadvustatud muljele või on nad samaaegsed?

3. pärast TNKd saab mõelda eneseteadvuse kohta – kuidas see, et ma sellest teadlik olen, et ma oma mõtteid teadvuse kohta teadvustan, ajus toimub? võimalik, et banaani TNK tundmine annab osa vastusest.

4. “raske probleemi” lahendamine – alles pärast TNK tundmist (ja võimalik, et ka pärast sammu 2) võime taas üritada mõista, miks just selline ajukorrelaat teadvusliku kogemusega seotud on.

need toredad sammud on praegu veel tulevikumuusika, sest ühtegi TNKd pole veel piisavalt põhjalikult avastatud ja karakteriseeritud. see blog kajastabki osati just teadvuse neuronaalsete korrelaatide otsingut. mõnes järgmistest postitustest kirjutan lähemalt, kuidas TNKsid teaduslikult uurida, otsida ja leida saab.

Rubriigid:üldine, TNK