Arhiiv

Archive for the ‘aju ja teadvus’ Category

Miks me ei mõista teadvust?

märts 28, 2014 4 kommentaari

On alati inimesi, kes ütlevad, et teadvus on teaduse jaoks liiga keeruline probleem või et teadus ei saagi kunagi vaimseid protsesse selgitada. Aga teadlase ülesanne ongi uurida neid probleeme, mida seni ei osatud hästi uurida, mis tunduvad võimatud. Teadus töötab inimteadmiste piiri peal. Teadlased püüavad üha rohkemast aru saada, samm sammult mõista seda, mida me veel seni ei teadnud, muuta võimalikuks seda, mida seni peeti võimatuks.

Täna mõistame me mitmeid seiku universumi, kvantmaailma ja elu kohta, mis oleksid tundunud täiesti arusaamatud ja müstilised vaid 100 aastat tagasi. Niisiis miks ei peaks me mõistma teadvust? Me peaksime vähemalt üritama

Ja üritanud me oleme, kuid viimase 25 aasta jooksul läbiviidud aktiivne teadustöö pole teadvuse probleemi lahendanud. On tunnistatud, et teadvuse probleem on üks teaduse kõige suuremaid pähkleid: meil puudub endiselt põhimõtteline arusaam selle kohta, kuidas ajust saab tekkida teadvus.

Teadvuse probleem viib meid otse inimteadmiste piirini. Nagu öeldud, tahaksime me seda teadmiste piiri laiendada, me tahaksime tundmatut vähendada. Kuidas me jõuame lähemale teadvuse probleemi lahendamisele? Miks me pole teadvuse probleemi lahendanud?

Peamine põhjus, miks me teadvuse kohta nii vähe teame, on see, et me teame aju kohta liiga vähe. Ärge mõistke mind valesti – me teame aju kohta juba väga palju, me teame palju detaile erinevate loomade ajude, erinevate ajupiirkondade, erinevate neuronite kohta, kuid meil on lihtsalt veel palju olulist, mida me peame mõistma, selleks et aru saada teadvusest.

Se, et me aju kohta nii vähe teame, peegeldub hästi ka selles, kui madal on teadmiste tase ajust ühiskonnas. Näiteks võib tänasel päevalgi Eestis leida koolitusi, kus lubatakse õpetada kasutama paremat ajupoolkera või väidetakse koguni, et te olete seni kasutanud ainult 1 või 10 protsenti oma ajust ja see ja too koolitus aitab teil võtta kasutusele rohkem oma ajust.

Ajuteadlasena, inimesena, kes on aju uurinud ja inimesena, kelle jaoks on väga tähtis see, et me kõik teaksime ajust rohkem, võin teile julgelt öelda, et selliste koolituste peale pole mõtet raha raisata. Sellised koolitused ei pane teid kasutama suuremat osa oma ajust ja nad ei ärata teie väidetavalt uinunud paremat ajupoolkera – te kasutate kogu oma aju ka ilma selle kalli koolituseta. Ja on veel mitmeid teisi müüte, mida nii Eestis kui ka mujal maailmas ajuteaduse nime all teile pähe parseldada üritatakse.

Aga milles seisnevad meie teadmiste lüngad? Mida oleks meil aju kohta veel tarvis teada, et mõista teadvust? Me ei tea, kuidas neuronite kooslused, ajurakkude grupid, omavahel suhtlevad. Me teame, et neuronid saadavad välja väikesi elektriimpulsse, nad tulisklevad, kuid me pole senini lahti murdnud aju koodi: kuidas sadade tuhandete neuronite samaaegne aktiivsus saab midagi tähendada teiste ajupiirkondade jaoks? Näiteks see, et ma siin oma näppudega üsna täpselt ja mõistusepäraselt klaviatuuri vastavaid klahve taban, samas mõeldes, mida järgmiseks kirjutada, et te seda loete, tast aru saate ja tema üle mõtlete, vajab seda, et korraga on aktiivsed miljonid ja miljonid neuronid, et nende aktiivsus on koordineeritud ja korrapärane. Me ei mõista seda, kuidas miljonite neuronite aktiivsust koordineeritakse, kuidas see aktiivsus tekib, kasvab ja muutub. Aga just see, sadade tuhandete ja miljonite neuronite aktiivsus on aju keel, selles väljendub aju kood, see on arvatavasti ka teadvuse aluseks.

Kuna me ei ole mõõtnud ja näinud sellist tüüpi miljonite neuronite ühisaktiivsust, võiks ju öelda, et teadvuse neuronaalsetest mehhanismidest ja teadvuse suurest probleemist arutamine (ja blogi kirjutamine) on tühja õhu liigutamine. Kuna tuhande ja kümne tuhande neuroni korraga mõõtmiseni on veel aega ja kuna ka adekvaatsed simulatsioonid sellisest süsteemist on alles loomisel, siis mis jääb üle vaesel teadvuseteadlasel? Milliseid küsimusi ja probleemikesi on teadvuseteaduses täna mõttekas küsida ja vastata üritada?

Advertisements

Uut hoogu Baierimaalt

märts 2, 2014 Lisa kommentaar

Aastal 1996 kirjutas Francis Crick, et hea õnne korral võib meil sajandi lõpuks olla võimalik piidelda teadvuse suure probleemi lahenduse piirjooni. Ta pidas silmas eelmise sajandi lõppu. Ta oli kahtlemata liiga optimistlik. Aastal 2014 võisin ikka alustada oma ettekannet väitega, et keegi meist ei tea, kuidas teadvus ajus tekib. Ja ka pärast seda teadvuseuuringutele keskendunud üritust Baieri Teaduste Akadeemias on seis sama: teadvuse probleem laiutab endiselt me ees ja muigab me üle. Ma ei ole pettunud, sest ega ma ei oodanudki, et see 9-tunnine arutlusvoor meid probleemi lahenduseni viib. Tegelikult olen ma pärast seda üritust isegi pisut optimistlikum kui varem. Seda kolmel järgneval põhjusel.

Esiteks, ehkki vahepeal tundus mulle, et minusugune väikene mees peab tunnistama teadvuse probleemi vägevust ja ehk vahepalaks hoopis millelegi muule keskenduma, lisas reedene üritus musse julgust jätkata. Ürituse korraldanud väga edukas noorteadlane Victor Spoormaker kiitis korduvalt nii meie artikleid kui ka mu ettekannet – selline kriitiline teoreetiline ja empiiriline töö olevat tema arvates praegu teadvuseteaduse jaoks kõige olulisem. Seda, et see vist polnud ainult niisama jutt, tõendab ka see, et minusuguse doktorikraadi mitteomava totu kohalelennutamine oli ürituse kõige suurem kulu. Sellest võiks muidugi teha nutika järelduse, et ürituse tase oli lihtsalt väga madal, aga see poleks päris korrektne järeldus, sest esinejate seas olid näiteks ka Michael Czisch ja Marcello Massimini. Ja ehk loeb seegi, et ka Massimini viitsis pärast ettekannet ise minu juurde tulla ja mainida, et talle see jutt ja selle aluseks olev töö päris meeldisid. Väikse teadlase väikesed rõõmud. See ei ole esimene ega ka kolmas kord, kui keegi meie tööd kiidab, aga praegu tuli see kiitus lihtsalt õigel ajal.

Teiseks, Marcello Massimini enda töö on lihtsalt vahva ja oluline. Mu igavus ja rahulolematus teadvuseteadusega päädis sellega, et ma ei olegi kirjeldanud neid edusamme, mida Massimini grupp on teinud teadvusseisundi mõõtmisel ja tuvastamisel. Nimelt, nagu kirjeldanud oleme, on teadvuseteaduse praktiline probleem tuvastada teadvusseisundi olemasolu või puudumist patsientidel ja üldnarkoosi ajal. Nimelt on palju enam kui pelgalt hüpoteetiline võimalus, et osa vegetatiivse seisundi diagnoosi saanud patsientidest on tegelikult mingil määral endast ja ümbritsevast teadlikud. Lisaks on teada, et vähemalt kahel korral igast tuhandest üldnarkoosist jääb patsient mingil määral teadvusele, kuid ei saa ennast liigutada, et sellest märku anda, ehkki arstid loevad oma mõõdikute põhjal, et patsient on üldnarkoosi all. Seega ilmselgelt need praegused mõõdikud ei tööta – teadvust ei osata mõõta ja tuvastada.

Massimini ja tema meeskond on juba pea dekaadi jagu üritanud samm-sammu haaval teadvusseisundi mõõtmist parandada. Ja nüüd on see töö kandnud vilja, sest eelmisel aastal esitatud tulemused on üsna muljetavaldavad. Nende grupp kasutab teadvusseisundi tuvastamiseks tehnoloogia, mis on töös ka Prof. Bachmanni laboris Tallinnas – EEG mõõtmine kombineeritakse transkraniaalse magnetstimulatsiooniga (TMS). EEG mõte on muidugi ajuaktiivsuse registreerimine, TMS annab võimaluse seda ajuaktiivsust kontrollitult mõjutada. Selle mõjutuse mõju mõõtmisele on lisatud mitu tehnilist sammu, kuidas jõuda arvuni – mõõduni, mis väljendab ajuvastuse keerukust ja loodetavasti aitab samal ajal ka teadvusseisundit kirjeldada.

Ja tõepoolest, nende eelmisel aastal avaldatud tulemuste kohaselt võimaldab antud mõõt eristada teadvusseisundit a) uneseisundist, b) erinevate anesteetikumide abil saavutatud üldnarkoosist, c) vegetatiivsest seisundist. Lisaks on mõõt tundlik ka üldnarkoosi erineva tugevuse suhtes. Ja mis kõige tähtsam, see mõõt võimaldab eristada erineva teadvusseisundiga patsientide gruppe. Kindlasti vajab see mõõt veel testimist teiste teadlaste poolt ja teiste patsientide peal, kuid selle töö panust ei tasu alahinnata. Keegi pole varem suutnud välja töötada säärast mõõtu, mis eristaks usaldusväärselt teadvusseisundi nii mitmetest erinevatest teadvusetu seisundi tüübist (loomulik uni, kliiniline üldnarkoos, ajukahjustuse tagajärjel tekkinud vegetatiivne seisund). See on suur edasiminek teadvusseisundi tuvastamisel.

Kunagi ühes loengus küsis üks nutikas koolipoiss mult, mis on kogu selle teadvuse uurimise mõte. Massimini ja teiste töö näitab, et lisaks klaaspärlimängule on teadvuseteadusel ka praktiline roll – teadvuseuuringud on viinud mõõtudeni, mida samm-sammult üha enam rakendatakse ka kliinilises praktikas.

Kolmandaks põhjuseks, miks Baieri Teaduste Akadeemias toimunud üritus musse optimismi sisendas, on see, et hoolimata magamata ööst lõi mulle selle lühida arutlusvooru käigus pähe kaks artikliideed. Seda pole palju, aga seda on rohkem kui tavaliselt tuleb paari nädala jooksul. Ja järgmisel magamata ööl sai ühe artikliga ka juba algust tehtud. Kuidagi tunnen siiski, et need magamata ööd on teinud oma töö ja kui ma varsti und ei saa, muutub nende artiklite sisu väga läilaks. Seega ma siirdun magama, ehkki me endiselt ei tea, miks.

TEDxi videod teadvusest ja emotsioonidest

veebruar 4, 2014 1 kommentaar
Rubriigid:aju ja teadvus, viited

Ööülikooli loengu “Ajust inimeseni” salvestamine

jaanuar 16, 2014 Lisa kommentaar

Ööülikool on üks väga tänuväärt ettevõtmine, mille arhiividest leiab kõiksugu toredaid ja mõtteid painutavaid loenguid. Seega on mul hea meel ka ise selles saatesarjas kaasa lüüa ja oma mätta otsast ühisesse teadmiste salve midagi salvestada.

Olen pajatanud teemal “Ajust tundeni olla keegi” ja Ööülikoolis laiendan ja arendan seda üldist mõtet edasi pealkirja all “Ajust inimeseni”. Üritan kirjeldada, mida teadmised aju kohta meile inimeste, nende erinevuste ja inimeseks saamise kohta ütlevad. Veel on ebaselge, kas üldse kuhugi ja kui kaugele me selle mõttearetusega jõuame, aga tore on proovida.

Ööülikooli formaat näeb ette, et saate salvestamine on ühtlasi ka loeng – niisiis võib sinna kohale tulla toetama ja muidugi küsimusi küsima. Kui olete kuulanud mõnda saate lindistust, siis teate, et saate lõpus on ka küsimused, mis ongi esitatud nõnda kohapeal. Seega on kõik teadvuse- ja ajuhuvilised oodatud.

Saate salvestus toimub 27. jaanuaril Tartus Genialistide Klubis ja kohaletulekust oleks tore märku anda ürituse Facebooki lehel!

Doktoritöö kokkuvõte

detsember 18, 2013 2 kommentaari

Eesti Teadusagentuur koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga viisid läbi üliõpilaste teadustööde konkursi, hindasid töid ja on nüüd välja kuulutanud võitjad. Palju õnne kõigile! Minu töö sel konkursil küll tunnustust ei leidnud, kuid valmis ta on, sisse ta on antud ja mind enam ei häiri (TÄIENDUS, aprill 2014: mu töö vist siiski ei läinudki konkursile, kuna ta polnud esitamise ajal veel kaitstud). Konkursi jaoks sai doktoritöö lühidalt kokku võetud järgnevalt:

Miks kuuma pliidiraua puudutamine tekitab valutunde? Kuidas sünnib aju masinavärgi tööst tunne olla keegi? Küsimus sellest, mis on teadvus, on üks tänapäeva teaduse suurimaid väljakutseid, paljude arvates isegi viimane suur lahendamata mõistatus. Kuidas saab materiaalne aju olla seotud subjektiivse teadvuselamusega? Kuidas ajurakkude särina tulemusena tekib „mina“? Tuleb uurida teadvust, kui tahame mõista seda, kes me oleme ja miks me oleme just sellised, nagu me oleme.

Kuidas jõuda lähemale teadvuse probleemi lahendamisele? DNA struktuuri kindlaksmääramise eest Nobeli auhinnaga pärjatud Francis Crick pakkus juba 1990ndate alguses välja, et esimese sammuna peaksime otsima teadvuse neuronaalseid korrelaate (TNK). TNK all mõistetakse minimaalselt piisavat ajuprotsesside kogumit, mis on seotud mingi kindla teadvuselamusega – näiteks kuuma pliidiraua puudutamisel kogetav valu või mustikamaitse oleks seotud vastava TNKga, mille (tehislik või loomulik) käivitamine viib kas valutunde või mustikamaitseni.

TNKde leidmiseks soovitasid Crick ja kolleegid (nt Crick ja Koch, 1990) rakendada järgnevat metoodikat: 1) kasutada nö kontrastiivanalüüsi ehk katseparadigmasid, kus katseisik vahel teadvustab mingit sihtobjekti ja vahel mitte (näiteks kui sähvatada helehallikat kontuuri 10 millisekundiks heledal taustal, näeb katseisik seda objekti vaid umbes pooltel katsekordadel); 2) lasta katseisikul igal katsekorral teavitada, kas ta teadvustas sihtobjekti või mitte; 3) mõõta selle katse ajal ajuaktiivsust (näiteks elektroentsefalograafia abil) ja 4) võrrelda ajuaktiivsuse mustreid juhtudel, kus katseisik teadvustas sihtobjekti, nende ajuaktiivsuse mustritega, mis kutsuti esile siis, kui katseisik seda sama sihtobjekti ei teadvustanud. Kontrastiivanalüüsi tulemus ehk nende kahe tingimuse vahel olev erinevus ajuaktiivsuses peakski olema vastava sihtobjekti TNK.

Hoolimata sellest, et need sammud tunduvad üsna ilmselged ja loogilised, on viimase kahe aastakümne uurimistöö andnud vasturääkivaid tulemusi ja nendel tulemustel põhinevad teadvuseteooriad võivad vahel olla lausa risti vastupidised. Näiteks näitavad mõned teadustööd ja väidavad mõned teooriad, et sensoorses ajukoores toimuvad ajuprotsessid on meie tajuliste teadvuselamuste allikaks (nt Fisch jt., 2009). Samas teised tööd ja teooriad viitavad sellele, et kõik sensoorses ajukoores toimuv on teadvusväline (nt Dehaene jt., 2006). Selliseid näiliselt lihtsaid vaidlusi on teisigi. Üldplaanis võib öelda, et ehkki paljud nutikad teadlased teevad iseenesest lihtsa põhimõttega uurimistööd, pole see viinud üksmeeleni TNKde suhtes. Miks see on nii?

Oma doktoritöös väidan, et tavaline kontrastiivanalüüs ei võimalda leida TNKsid. Võrreldes katsekordi, kus katseisik mingit eesmärkobjekti teadvustab, nende katsekordadega, kus ta seda eesmärkobjekti ei teadvusta, ei anna meile (võrdluse) tulemusena mitte ainult teadvuse neuronaalseid korrelaate, vaid ka protsesse, mis eelnevad või järgnevad teadvuselamusele. Doktoritöö teises peatükis ja vastavas teadusartiklis (Aru jt., 2012a) lahatakse seda probleemi pikemalt, tuuakse mitmeid näiteid probleemi olemusest ja üritatakse viimaste aastakümnete teadustöid selle probleemi valguses vaadelda. Niimoodi kriitiliselt mõeldes selgub, et eelnevad katsetulemused ehk ei olegi palju teadvuse neuronaalsete aluste kohta teada andnud, vaid peegeldavad pigem just neid eel- ja järelprotsesse. See ei tohiks aga morjendada, vaid peaks innustama otsima uusi eksperimentaalseid katseideid, mille abil TNKdele lähemale jõuda.

Sellest teesist lähtudes kavandasin oma doktoritöös uudse eksperimentaalse katseparadigma, kus teadvustamist mõjutasid korraga kaks erinevat eelprotsessi: sensoorse sisendi tugevus ja eelnev kogemus. Et teadvustamist saaks mõjutada, olid eesmärkobjektid paigaldatud müravälja. Põhjalikes käitumuslikes katsetes näitasime, et mõlemad, nii sensoorse sisendi tugevus kui ka eelnev kogemus tõepoolest mõjutavad teadvustamist. Nagu arvata võib, nägid katseisikud eesmärkobjekti tihedamini ja paremini, kui sensoorset sisendit oli rohkem (segav müra oli nõrgem); samuti ootuspäraselt nägid katseisikud eesmärkobjekti tihedamini ja paremini, kui neil oli eesmärkobjekti kohta eelnev kogemus (nad olid seda eesmärkobjekti juba varem näinud). Niisiis, teadvuselamus muutus kahe erineva eelprotsessi tagajärjel sarnaselt.

Rakendasime seda katseparadigmat, testimaks kahte hüpoteesi, mis on viimaste aastakümnete jooksul teadvuse neurobioloogiliste mehhanismide kohta püstitatud. Meie poolt läbi viidud testi põhiidee oli järgnev: kuna mõlemad eelprotsessid lihtsustavad teadvustamist, peaksid eesmärkobjekti teadvuselamuse korrelaadid (TNKd) olema samad, hoolimata sellest, kuidas see eesmärkobjekt teadvusesse jõudis. Kuna eelprotsessid on erinevad (sensoorne sisend ja eelnev kogemus), aga teadvuselamus on sama, siis saame küsida, kas TNK kandidaat käitub nagu eelprotsessid (on tingimuste kaupa erinevad) või nagu teadvuselamus (on mõlema eelprotsessi korral sama)? Kui väljapakutud TNK kandidaat muutub nende kahe eelprotsessi tulemusena erinevalt, siis ei saa ta tegelikkuses olla teadvuselamuse vahetu neurobioloogiline korrelaat.

Esimene hüpotees, mida testisime doktoritöö kolmandas peatükis, väidab, et teadvuse neuronaalseks aluseks on sensoorses korteksis toimuvad gammavastused (ehk umbes 50-150 Hz vahele jääva sagedusega aktiivsuspuhangud; nt Fisch jt., 2009). Selle hüpoteesi uurimiseks oma testiga analüüsisime katseandmeid, kus aju elektrilist aktiivsust mõõtvad elektroodid olid paigaldatud otse inimeste ajukoorele. Erinevalt peanahalt mõõdetavatest elektripotentsiaalidest on sellised koljusisesed signaalid täpsed nii ajas kui ka ruumis ning võimaldavad uurida ka neid aktiivsusmustreid, mida peanahal asuvatelt elektroodidelt ei näegi. Testi tulemus oli ühene: ehkki teadvuselamus oli mõjutatud nii sensoorse sisendi tugevuse kui ka eelneva kogemuse poolt, olid gammavastused mõjutatud ainult sensoorse sisendi tugevuse poolt. Eelneva kogemuse lisamine küll tõstis eesmärkobjektide teadvustamist, kuid ei muutnud lokaalseid gammavastuseid. Niisiis, selle testi kohaselt ei ole lokaalsed gammavastused teadvuselamuse vahetuks korrelaadiks (Aru jt., 2012b).

Doktoritöö neljandas peatükis testisime hüpoteesi, et TNKks on erinevate ajupiirkondade omavaheline koordinatsioon läbi ajalise sünkroonsuse (Engel jt., 1999). Seda hüpoteesi testisime magnetentsefalograafia (MEG) andmetega. Et saada aimdust ajupiirkondade omavahelisest sünkroonsusest, tuli MEG andmed esiteks teisendada aju allikaruumi ja seejärel uurida sünkroonsust nende allikate vahel. Antud töös kasutasime mitmeid erinevaid meetodeid, et kõrgedimensioonilisest otsinguruumist leida statistiliselt olulisi sünkroonsusmustreid. Meie tulemused ei toetanud hüpoteesi, et sünkroonsus on teadvuse neuronaalne alusmehhanism: sünkroonsus oli mõjutatud vaid eelneva kogemuse, kuid mitte sensoorse sisendi tugevuse poolt, ehkki mõlemad eelprotsessid mõjutasid teadvustamist.

Minu doktoritöö üheks eesmärgiks oli uurida, miks senised teadvuse neuronaalsete aluste uuringud ei ole viinud üksmeeleni TNKde olemuse suhtes. Oma doktoritöös väitsin, et peamiseks põhjuseks on teadvuseuuringute alusmeetodi – nö kontrastiivanalüüsi – ebatäpsus: see meetod ei anna tulemuseks sugugi mitte ainult TNKsid, vaid ka protsesse, mis eelnevad ja järgnevad neile. Käesoleva doktoritöö üks läbivaid mõtteid on, et tutvustatud metodoloogilise probleemi lahenduseks on tarvis uusi katseparadigmasid. Sellest üleskutsest lähtuvalt kavandasin ühe uue eksperimentaalse katseparadigma, mis peaks aitama sammukese TNKde avastamise poole. Kirjeldatud katseparadigma abil testisime edukalt kahte hüpoteesi TNK olemuse kohta. Loodan väga, et minu töö inspireerib kaasteadlasi hülgama tavalise kontrastiivanalüüsi ja läbi viima katseid, mis võimaldavad meil teadvuse mõistatuse lahendamisele lähemale nihkuda.

Viited:
Aru, J., jt. (2012a). Distilling the neural correlates of consciousness. Neurosci Biobehav Rev, 36(2), 737-746.
Aru, J., jt. (2012b). Local category-specific gamma band responses in the visual cortex do not reflect conscious perception. J Neurosci, 32(43), 14909-14914.
Crick, F., & Koch, C. (1990). Toward a neurobiological theory of consciousness. Seminars in Neurosciences, 2, 263-275.
Dehaene, S., jt. (2006). Conscious, preconscious, and subliminal processing: a testable taxonomy. Trends Cogn Sci, 10(5), 204-211.
Engel, A. K., jt. (1999). Temporal binding, binocular rivalry, and consciousness. Conscious Cogn, 8(2), 128-151.
Fisch, L., jt. (2009). Neural “ignition”: enhanced activation linked to perceptual awareness in human ventral stream visual cortex. Neuron, 64(4), 562-574.

Mõistuse mõistmine läbi tehisintellekti?

november 16, 2013 8 kommentaari

Kui ma lugesin Douglas Hofstadteri teost “Gödel, Escher, Bach” ja sain teada, et autor oli selle ilmumise hetkel 34-aastane, ei jäänud mul muud üle, kui tunnistada, et tegu on geeniusega. Douglas Hofstadteri ideed aju ja tehisintellekti kohta olid tol hetkel, aastal 1979 kogu muust maailmast ees. Huvitaval kombel pole pärast seda raamatut Douglas Hofstadterit väga teaduse peavoolus olnud. Hoolimata sellest, et “Gödel, Escher, Bach” oli monumentaalne teos tehisintellektist, pole Hofstadter viimastel dekaadidel olnud isegi juhtiv tehisintellekti uurija. Miks? Ta arvab, et praegune tehisintellekti uurimine on liikumas vales suunas ja on kaotanud oma sihi – mõista, mis on intelligents. Seega ta teeb teadust vaikselt omaette, oma grupiga, ei käi vaidlemas ja ei armasta väga neid tehisintellekti teadlasi, kes keskenduvad masinõppe meetodite abil andmete osavale töötlusele. Ta tahab teada, kuidas inimeste mõistus toimub, mitte kirjutada koodijuppe, mis toore jõu abil suudavad tõlkida teksti ühest keelest teise. Tema lugu on huvitav ja põnev ja sellest on kirjutatud fantastiline populaarteaduslik artikkel, mida soovitan kõigil siiralt lugeda.

Radikaalne teooria teadvuse kohta?

november 14, 2013 2 kommentaari

WIRED pakub intervjuud Christof Kochiga, kes on Alleni Aju-uuringute instituudi teadusjuht. Nagu oleme kirjutanud varem, arvavad Koch ja Tononi, et teadvus kaasneb informatsiooni integratsiooniga nagu elektrilaeng käib kaasas ioonidega või nagu igal kehal on mass. Selle vaate kohaselt on teadvus lihtsalt informatsiooni töötlevate süsteemide fundamentaalne omadus. Kõlab üsna radikaalselt. Kõlab nagu panpsühhism. Ja antud usutluses väidabki Koch muuhulgas rahumeelselt, et internet võib olla teadvusel. Mulle meeldib usutleja viimane küsimus: “I still can’t shake the feeling that consciousness arising through integrated information is — arbitrary, somehow. Like an assertion of faith.” Lugege intervjuud, et näha, mida Koch selle peale vastab.