Arhiiv

Archive for the ‘ilma teadvuseta …’ Category

Käitumine teadvuse ja esmase visuaalse korteksita

september 3, 2009 1 kommentaar

Juba mõnda aega on teada olnud, et käitumise kontroll reaal-ajas toimub suures osas teadvuseväliselt: kui keegi viskab meid palliga, siis jõuame ehk eemale hüpata; kui autoteele jookseb laps, siis loodetavasti pidurdame; kui kõnnime tänaval, siis põikleme vabalt mööda teistest inimestest, jalgratastest, lapsevankritest ja koertest. On teaduslikku alust arvata, et kõiki neid käitumisi juhib nägemissüsteem, mille sisu ja tööd me ei teadvusta. Seda käitumist reaal-ajas kontrollivat ja teadvustamata nägemissüsteemi nimetatakse „selgmiseks nägemisteeks“ ja ta erineb „kõhtmisest nägemisteest“, mis on seotud objektide teadvustamise ja äratundmisega. (Erinevad rollid on selgeks tehtud erinevate ajukahjustustega patsientide käitumist mõõtes ja ajusid uurides – mõned teadvustavad objekte, kuid ei suuda neid näiteks haarata; teised ei suuda objekte teadvustada, kuid saavad neid probleemitult haarata jne; lähemat lugemist leiab siit ja raamatu „Tähelepanu ja teadvus“ peatükist 8.1.) Huvitav on see, et mõlemad nägemisteed algavad esmasest visuaalsest korteksist aju kuklaosas. Seega ongi tähtis küsimus, kas esmane visuaalne korteks ise on tarvilik, et selgmine nägemistee optimaalselt töötaks või ei.

Peagi ilmuvas artiklis (Striemer jt, in press, PNAS) just seda küsimust testitaksegi. Katseisikuks oli patsient, kelle esmane visuaalne korteks on ühes ajupoolkeras kahjustatud. Selline ajukahjustus viib selleni, et patsient ei näe ühte (antud juhul vasakut) poolt oma nägemisväljast teadvustatult – kahjustatud ajupiirkonnale vastava nägemisvälja osast lähtuv visuaalne sisend teadvusesse ei jõua. Et kontrollida patsiendi teadvustamata nägemistee funktsionaalsust, esitati katse, milles kontrolliti patsiendi võimet teadvustamatult takistusi vältida: Patsiendile esitati eesmärk ja ta pidi sellest haarama, kuid ta käe teele pandi ette takistusi. Osa takistusi olid selles nägemisvälja pooles, mida patsient teadvustas, kuid osa takistusi jäid patsiendi teadvustatud nägemisest välja, st esitati selles nägemisvälja pooles, mille sisu ta ei teadvustanud. Käe liikumistrajektoori mõõdeti käele paigaldatud sensorite abil. Kas patsient suutis takistusi vältida, kui ta neid ei teadvustanud ja ehkki tal puudus vastavat nägemisvälja poolt töötlev esmane visuaalne korteks?

Kuna sellest tööst siin kirjutame, siis on juba arvata, et patsient sai takistuste vältimisega vabalt hakkama ja seda ka teadvuseta nägemisvälja pooles. Täpsemalt: patsient ei teadvustanud kunagi vasakusse nägemisvälja poolde jäävaid takistusi, kuid ta ka ei põrganud kunagi neist ühegi vastu ja tema käe liikumistrajektoor teadvustamata takistuste puhul oli sarnane teadvustatud (paremasse nägemisvälja poolde esitatud) takistuste puhul mõõdetule. Seega on tegu elegantse näitega teadvusevälise käitumusliku kontrolli kohta ja, mis peamine, teadusliku tõendusmaterjaliga selle kohta, et esmast visuaalset korteksit pole tarvis, et teadvuseväline käitumise kontroll (ja täpsemalt takistuste reaal-ajas vältimine) toimida saaks. Aga miks meile siis teadvus?

Reaal-ajas toimiv teadvuseväline nägemissüsteem omab ühte huvitavat, aga nime järgi küllaltki etteaimatavat konksu: ta töötab ainult reaal-ajas! Kuna eksperimente juhtis Melvyn A. Goodale, kes on vastavatesse teadmistesse viimase 20 aasta jooksul väga palju lisanud, siis olid teadlased ka piisavalt kavalad, et vastav katse teha: see sama patsient, kes eelnevalt suutis kõiki takistusi vabalt vältida, kui ülesanne toimus reaal-ajas, pandi vastamisi täpselt samasuguse ülesandega, kus lihtsalt informatsioon takistuste paiknemise kohta kadus kaks sekundit enne seda, kui patsient liigutust alustada tohtis. Ja, voila – patsient ei suutnud enam takistusi vältida, koperdades oma käega tihti nende otsa. Toonitame veelkord: ainus vahe kahe katsetingimuse vahel oli see, et ühel juhul pidi patsient 2 sekundit ootama, enne kui liigutust alustada tohtis, seega käitumise kontroll ei saanud enam toimuda reaal-ajas, vaid pidi põhinema mälurepresentatsioonil. Veelgi paradoksaalsemaks muutub asi, kui uurida patsiente, kellel on kahjustus just selgmises teadvusevälises töötlustees: nende puhul muutub käitumine paremaks ja täpsemaks just siis, kui visuaalse informatsiooni ja liigutuse alguse vahele asetada 2-sekundiline ooteaeg – sellised patsiendid on reaal-ajas halvemad kui hiljem. Kõik see viitab taaskord sellele, et tõepoolest – selgmine töötlustee suudab käitumist juhtida teadvuseväliselt, kuid teeb seda ainult reaal-ajas; seevastu kõhtmine töötlustee ja teadvus on tarvilikud selleks, et käitumist ette planeerida ja et käitumist lahutada vahetust visuaalsest informatsioonist.

Niisiis, teadvustatud nägemise üks võimalik funktsioon on see, et ta võimaldab meil mitte olla oma vahetu keskkonna ori … kuid teiselt poolt vaadatuna oleksime me ilma teadvustamata käitumist juhtivs nägemissüsteemita ilmselt tänaval ja liikluses üsna saamatud!

Striemer jt., in press, PNAS: „Real-time“ obstacle avoidance in the absence of primary visual cortex

Advertisements

Teadvust pole tarvis

juuni 16, 2009 7 kommentaari

Kas teadvuslik otsustamine võib olla ebatäpsem kui teadvuseväliselt langetatud valik? Kas teadvuseväline töötlus võib taibata midagi, mis jääb varjule teadvustatud töötluse eest? Viimase 15 aasta uurimistööd on teadvuse troonilt tõuganud: tundub, et teadvuseta toimuv infotöötlus on osavam, kiirem, tõhusam. Seega – miks meile teadvus? Ei tea, aga lubage ma kirjeldan ühte peagi ilmuvat uurimistööd, milles taaskord näidatakse, et teadvustamata töötluses on maailma kohta rohkem ja täpsemat teavet kui see teadvuses väljendub.

Katseisikud olid vastamisi klassikalise visuaalse otsingu katsega: neile esitati kas kolm või kuus ringi, mille seas oli üks ellips (tundub, et ellipsitega katsetamine on päris populaarseks saanud!). Katseisikud pidid ellipsi võimalikult kiiresti leidma, et võimalikult kiiresti vastata, kas see ellips oli horisontaalne või vertikaalne. Kena trikk selle katse juures seisnes selles, et enne otsinguobjektide esitamist näidati lühidalt (125 ms) filmiklippi, milles oli näha objekti, mis suurenes justnagu ta tuleks lähemale (on varem korduvalt näidatud, et katseisikud selliseid stiimuleid just nõnda tajuvad – miski läheneb suure kiirusega). Manipuleeriti seda, (1) kas selle läheneva stiimuli trajektoor oli suunatud katseisiku pihta (= on ohtlik) või ei ning seda, (2) kas läheneva stiimuli lõpp-positsioon läks kokku otsingukatse eesmärgi asukohaga või ei (ohtlike ja mitteohtlike lähenevate stiimulite lõpp-positsioon oli sama). See võimaldas uurida, kas ohustiimulid, mis kas on või ei ole trajektooriga katseisiku suunas, tõmbavad endale tähelepanu – kui tõmbavad, siis peaks reaktsioon ellipsile otsingukatses olema kiirem (sest tähelepanu oleks ohtliku stiimuli poolt õigesse positsiooni suunatud).

Tulemus oli huviäratav: kui lähenev stiimul oli trajektooril, mis oleks viinud põrkumiseni katseisikuga, siis olid reaktsiooniajad ellipsile tunduvalt kiiremad kui muudes tingimustes (ja ei olnud mõjutatud otsingut segavate objektide arvust). Kõige tähtsam oli muidugi see, et efekt ilmnes ainult ohtlikul trajektooril olnud stiimulite korral ja mitte stiimulite puhul, millel oli küll sama lõpp-positsioon, kuid mis polnud ohtliku trajektooriga. Niisiis tõmbavad potentsiaalselt ohtlikud stiimulid endale tähelepanu. Põneval kombel ei olnud katseisikud pärast katset teadlikud, et nende otsingutulemus oli mõjutatud eelnevast lähenevast stiimulist. Samuti ei olnud nad väidetavalt teadvustanud mingit vahet ohtlike ja mitteohtlike lähenevate stiimulite vahel – nende jaoks olid trajektoorid olnud sarnased. Kas see tähendab, et erinevus ohtlike ja mitteohtlike stiimulite vahel, mis mõjutas katseisikute tähelepanu ja reaktsioone, ei ole katseisikute jaoks teadvustatav? Kas teadvuseväline infotöötlus suudab teha eristusi, mida teadvustatud töötlus ei suuda?

Tehti kaks kontrolleksperimenti, mille eesmärgiks oli just uurida, kas katseisikud suudavad teadvustatult teha vahet ohtlike ja mitteohtlike trajektooridega stiimulite vahel. Nende tulemus näitas üheselt: põhikatses kasutatud lähenevaid stiimuleid katseisikud teadvustatult ohtlikeks ja mitteohtlikeks (ehk põrkuvateks ja mittepõrkuvateks) kategoriseerida ei suuda – nende tingimuste teadvustatud eristusvõime on peaaegu olematu. Niisiis on selle katse tulemused tõepoolest järgnevad: (1) teadvuseväline töötlus suudab eristada, kas lühidalt esitatud stiimul on katseisiku jaoks potentsiaalselt ohtlik või ei ning (2) kui katseisikud peavad teadvustatult otsustama, kas stiimul on ohtlik või ei, siis nad seda ei suuda.

Mida need tulemused siis tähendavad? Esiteks seda, et tähelepanu ja teadvus on erinevad – tähelepanu tõmbamine võib toimuda ka teadvuseväliselt. Teiseks, need tulemused toetavad teooriaid, mis väidavad, et teadvuseväline ja teadvustatud töötlus toimuvad mööda erinevaid töötlusteid: ühes tekib teadvus, teine juhib meie käitumist teadvuseväliselt. Kolmandaks, teadvuseväline töötlus võib olla täpsem kui teadvustatud töötlus.

Aga miks meile siis teadvus?

Allikas: Lin et al., in press, Current Biology: Capture of attention to threatening stimuli without perceptual awareness.

Teadvuseväline äratundmine

juuni 2, 2009 9 kommentaari

Ilmselt olete märganud, et vahel teeb blogisse kaastöid ka salapärane MH. Nüüd on aga suur rõõm teatada, et kaastööliste hulka lisandus ka Kristiina, kelle “spetsialiteediks” on mäluteadus. Loodame temalt ka edaspidi kaastöid saada ja julgustame ka kõiki teisi oma nähtut ja loetut kirja panema. Aitäh kõigile kirjutajatele ja lugejatele!

Meile võib tunduda, et mäletamine on väga teadlik protsess. Me kas mäletame või mitte; tänaval kohatud inimene kas tuleb tuttav ette või mitte. Me ei saa mäletada ja samal ajal mitte sellest mäletamisest teadlik olla. Või saame? Kas on võimalik sooritada mäluülesanne õigesti, ilma et me sellest ise vähimalgi määral teadlikud oleks?

Sellistele retoorilistele küsimustele järgneb tavaliselt dramaatiline vastus ning käesolev juhtum pole erandlik. Nature Neuroscience – ajuteaduste valdkonna mõjukaim teadusajakiri – avaldas käesoleva aasta jaanuaris artikli, mille autorid kirjeldavad teaduslikult fenomeni “teadvuseväline äratundmismälu“.

Joel Voss ja Ken Paller näitasid oma katsealustele abstraktseid kaleidoskoobipilte ning palusid need meelde jätta. Seejärel tuli mälutest, kus katsealused nägid järgemööda kahte kaleidoskoobipilti (millest ainult ühte oli varem näidatud) ning pidid otsustama, kumb oli “vana” (ehk siis, kumba oli varem näidatud). Katsealustel paluti kindlasti iga pildipaari puhul vastus anda. Kui katsealune oli oma vastuse andnud („uus“ või „vana“, vajutades ühele kahest nupust), pidi ta järgmisena vastama, kas ta “mäletas“, et oli seda pilti varem näinud; “teadis” et pilt oli tuttav, ehkki ei mäletanud selle nägemist; või “arvas” huupi, ilma et oleks vastuses vähimalgi määral kindel olnud. Niisiis, kolm vastusevarianti: „mäletasin“, „teadsin“ või „arvasin“. Viimase variandi puhul rõhutati, et see tuleks valida vaid siis, kui kumbki piltidest ei tulnud üldse tuttav ette ning nupule oli vajutatud ainult seetõttu, et instrueerimisel oli nõutud tingimata iga pildipaari puhul vastamist. Mäluülesande ajal mõõdeti ka EEG abil katsealuste ajuaktiivsust.

Nii jahmatav, kui see ka pole, olid huupi “arvamised” üsna täpsed. Sõltuvalt sellest, kuidas meeldejätmine oli organiseeritud, oli täpsete vastuste osakaal nendel kordadel, kui katsealused enda meelest huupi pakkusid, ligikaudu 65-80 protsenti. Sellist tulemust ei saa seletada ainult juhusega (juhuslik täpsus oleks 50%). Ning tõepoolest – EEG näitas, et kuigi katsealused ei suutnud õigesti “arvamise” korral teadlikult vana ja uut pilti eristada, suutis seda nende aju. Aju reaktsioon „arvamise“ tingimuses lahknes uute ja vanade piltide puhul väga vara, juba 175 millisekundist alates. Peamiselt jäid erinevused ajavahemikku 200-400 millisekundit pärast pildi ekraanileilmumist.

Väga lihtne selgitus katsetulemustele oleks, et kolme vastusevariandi (“mäletasin”, “teadsin” ja “arvasin”) puhul kogesid katsealused lihtsalt erineva tugevusega mälujälge – kui mälujälg oli väga tugev, siis katsealune „mäletas“; kui väga nõrk, siis “arvas”. Selline selgitus ennustaks, et EEG-ga mõõdetud erinevus vanade ja uute piltide vahel on kõigi kolme vastusetüübi korral sarnase mustriga – väljendub samas ajavahemikus ning samades elektroodides –, kuid on mäletamise korral kõige tugevam ning arvamise korral kõige nõrgem. Tulemused seda lihtsat seletust ei toeta. Voss ja Paller näitavad, et “mäletasin” ja “teadsin” vastuste korral käitus aju uute ja vanade piltide eristamisel hoopis teistmoodi kui ülalkirjeldatud “arvamise” tingimuses. (“Mäletamine” ja “teadmine” olid aga omavahel sarnased nagu kaks tilka vett.) Kuigi peanahalt mõõdetud EEG ei võimalda kindlalt öelda, kus huvipakkuv protsess ajus aset leidis, suudab see meetod siiski usaldusväärselt vahet teha kahe erinevalt töötava protsessi vahel – käesolevas katses niisiis ühelt poolt teadlik mäletamine/teadmine, teisalt teadvusele kättesaamatu protsess, mis viis õige vastuse andmiseni.

Kas see ongi alateadlik mälu? Ei. “Arvamise” puhul toiminud protsess ei kujutanud endast mälestust, mis olnuks mingil põhjusel teadvusest välja surutud, et kunagi hiljem sinna taas naasta. Alateadvus ning seal kummitavad kättesaamatud mälestused kuuluvad psühholoogia-alaste müütide valdkonda. Voss ja Paller selgitavad tulemusi hoopis nähtusega, mille nimi on praiming (priming). Praiming tähendab tajulise töötluse hõlbustumist tänu sellele, et sedasama stiimulit on hiljuti juba töödeldud – käesolevas katses oli “vana” kaleidoskoobipilti kord juba nähtud ning selle visuaalne töötlus kulges seetõttu sujuvamalt. Kuigi praimimine liigitatakse mäluprotsesside alla, ei ole see meile teadlikult märgatav. Ka kirjeldatud katses jääb teadmata, mismoodi nägi välja terve sündmusteahel alates pildi sujuvamast tajumisest õigele nupule vajutamiseni ning millisel töötlustasandil praimimine otsuselangetamist mõjutada suutis. Loodetavasti toob juba lähitulevik sellesse rohkem selgust.

Voss, J. & Paller, K. (2009). An electrophysiological signature of unconscious recognition memory. Nature Neuroscience, 12, 349-355.

Kristiina

Soojusest

märts 31, 2009 Lisa kommentaar

Ühtegi tordilõiku me blogi sünnipäeva puhul ei saanud. Sellest järeldasime, et oleme ise lugejate vastu liiga kalgid olnud – viimane aeg tuua blogisse taas soojust! Niisiis kirjutamegi inimestevahelisest soojusest (et tõsta ka blogi üldist temperatuuri).

Yale Ülikooli küllaltki taibukad teadlased tulid järgneva hüpoteesi peale: ehk piisab pelgalt füüsilise soojuse tundmisest, et tunda ka inimestevahelist soojust??. katse viidi läbi elegantselt: katseisikud saabusid kõrghoone fuajeesse, kus neid võttis vastu assistent, kellel oli käes patakas pabereid, raamatuid ja muidugi tass kohvi. Koos siseneti lifti. Seal tegi assistent hapu näo ja palus, et katseisik hoiaks tassi kohvi, seni kui ta ise paneb kirja katseisiku nime ja osavõtuaja. Aga muidugi peituski just siin kogu trikk ja eksperimendi võlu: kohvi võis olla kas tulikuum või jääkülm ja muidugi oli ka tassi temperatuur vastav. nii oligi võimalik jaotada katseisikud kahte gruppi: sooja ja külma. Nüüd tuli ülesanne: katseisikud lugesid isik A kohta, kes oli intelligentne, osav, otsusekindel, praktiline ja ettevaatlik ning pidid hindama seda isikut kümnel isiksuseskaalal, millest pooled olid seotud inimliku soojusega (näiteks: õnnelik / mitte õnnelik) ja pooled mitte (näiteks: atraktiivne / mitte atraktiivne). Tulemus oli põnev: kuuma tassi hoidnud katseisikud hindasid isikut A soojemana kui külma tassi hoidnud katseisikud. Lisaks sellele tehti ka kindlaks, et katseisikud polnud manipulatsioonist teadlikud: nad ei teadvustanud, et nende hinnangud isiksuseskaaladel olid mõjutatud eelnevast tassi hoidmisest. Teises katses näidati, et füüsilise soojuse kogemine viib selleni, et katseisikud valivad eksperimendis osalemise eest pigem sellise auhinna, mida nad saavad sõbraga jagada.

Niisiis – kui tahate kogeda kellegagi inimlikku soojust, siis minge jooge temaga üks kuum tee või kakao. kui tahate olla pigem kalgid, siis võtke jäätist! Teine inimene ei teadvustagi, miks ta tee joomise juures järsku nii sooja südamega on (ja ka teie kakao maksab, raha laenab või oma teaduslikud ideed välja räägib). Võtke nüüdsest alati ka blogi lugemise juurde üks kuum jook, siis tunduvad siinsed külmad teemad palju meeldivamad!

taas Dehaene: alalävine mõjutamine

märts 28, 2009 1 kommentaar

kuna kohalik pealik andis esmaspäevaks ülesande lugeda ja eelkõige kriitiliselt lugeda Dehaene ja teiste 1998. aastal ilmunud tööd, siis otsustasin sellest ka siin blogis pajatada. kõrvaline ta ei ole, kuna ilmus Natures. ebaoluline ka ei ole, kuna on tsiteeritud sadu kordi. töö on lisaks keskne omasuguste uurimuste seas, mis näitavad, et teadvustaMATA stiimulid saavad siiski ajus töödeldud ja omavad efekte meie käitumisele.

mida härrad siis tegid (tegelikult oli paar prouat ka kambas)? katseisikute ülesanne oli lihtne: kui ekraanil ilmuv sihtobjekt on väiksem kui 5, siis tuleb vajutada vasakut nuppu, kui suurem, siis paremat – näiteks kui tuleb ekraanile sihtobjektina kas “1”, “4” või “Üks” või “Neli” (muidugi prantsuse keeles), siis vajuta vasakut nuppu; kui tuleb kas “6”, “9” või “kuus” või “üheksa”, siis vajuta paremat nuppu. imelihtne! trikk seisneb selles, et enne seda sihtobjekti ilmub ekraanil ka “praim” – objekt, mis esitatakse sellistes tingimustes, et katseisikud seda ei teadvusta. antud juhul olid praimiks täpselt samad objektid nagu sihtobjektidekski (1, 4, 6, 9 ja sama ka sõnades). miks midagi taolist teha? sest nüüd saab kombineerida praim-sihtobjekt paare nii, et vahel on praim sihtobjektiga sobiv – praim (nt “9”) on seotud parema nupu vajutamisega ja sihtobjektile (nt “kuus”) reageeritakse parema nupu vajutamisega; vahel aga on praim sihtobjektiga mittesobiv – praim (“9”) on seotud parema nupu vajutamisega, kuid sihtobjekt (nt “1”) nõuab hoopis vasaku nupu vajutamist. nüüd saab vaadata katseisikute reaktsiooniaegu ja võrrelda neid “sobiv” vs “mittesobiv” tingimusi – kas praim, mida katseisikud ei teadvusta, mõjutab nende reageerimist? jah, muidugi, ega muidu ju ei postitaks: keskmiselt on katseisikud mittesobivas tingimuses 25 ms aeglasemad kui sobivas (kui väike ajavahe! siiski on see efekt statistiliselt oluline, sest see leiti kõigi katseisikute puhul – mõnel oli see vahe ainult 2 ms, aga mõnel 43 ms, kõigil oli ta igal juhul samas suunas: reaktsioon mittesobivas tingimuses on pikaldasem kui sobivas tingimuses).

miks on katseisikud aeglasemad, kui alaläviselt esitatud praim viitab valele reaktsioonile? üks lihtne võimalus on, et alaläviselt (st katseisikutele teadvustamata) esitatud praim eelaktiveerib siiski motoorsed keskused ja kuna mittesobivas tingimuses eelaktiveeritakse vale motoorne keskus (see, mis juhib paremat kätt vasaku asemel), siis tekibki aeglustus vastamises. lihtne, kuid tegelikult küllaltki hämmastav: kas tõesti objekt, mida me ei teadvusta, suudab eelaktiveerida reaktsiooni? veel enam: selleks, et seda teha, peaks praimi ju töödeldama semantiliselt / tähenduslikult – ajuprotsessid peaksid teadvuseväliselt hindama, et “NELI” on väiksem kui 5 ja aktiveerima vasaku käe!? arvan, et sellest perspektiivist vaadatuna on aru saada, miks töö jõudis Naturesse: nad täpselt seda näidata suutsidki.

Esiteks uuriti ERPsid ning leiti, et kui praim oli sihtobjekti suhtes mittesobiv, siis oli vastusega seotud ajupotentsiaalikõveras negatiivne nihe. (asjad on muidugi keerukamad, aga lihtsustatult:) kuna vastamine ise oli seotud positiivse nihkega, siis ongi loogiline järeldada, et mittesobiva praimi poolt tekitatud negatiivne nihe enne reaktsiooni pikendab reaktsiooniaega, sest positiivsel tipul on “pikem tee tulla”. Niisiis, alaläviselt esitatud praim tõepoolest viib vale motoorse vastuse eelaktiveerimiseni! Seda, et valesti aktiveeritub saab tõesti motoorne korteks, mis on tarvilik nupu vajutamiseks, testiti lisaks ka ruumiliselt täpse fMRIga. kena!

Niisiis, alaläviselt esitatud stiimuleid töödeldakse ajus küll. ja mitte sugugi ainult sensoorselt, vaid koguni semantiliselt (kas NELI on väiksem kui 5?) ning need teadvusevälised objektid võivad viia ka reaktsiooni eelaktiveerimiseni. Vähemalt sellises ülesandes töödeldakse objekte järelikult teadvuseväliselt põhimõtteliselt sama hästi ja sama moodi nagu teadvustatult. milleks meile teadvus?

kas teadvust on tõesti tarvis?

oktoober 26, 2008 9 kommentaari

tere. meie blogi lugedes jääb kindlasti kohati mulje, et teadvus on midagi müstilist ja väga vajalikku. kindlasti on ta müstiline, aga tema funktsioon ja funktsionaalsus on kaugel selgest. mitmed arvavad, et ega teadvusel tegelikult mingit funktsiooni polegi – me saaksime täpselt sama hästi hakkama ilma teadvuseta. seda ei pea uskuma, aga tuleb tunnistada, et kindlaid tõendeid selle kohta, et on tegevusi, mida me ilma teadvuseta teha ei saa või ei suuda, pole. seda on lihtsalt väga raske näidata, eriti kui viimase kahekümne aasta jooksul on selgunud, et inimesed saavad paljude tegevustega hakkama visuaalse teadvuse kaasabita.

parafraseerin ja tsiteerin natuke ühest kunagi 2009. aasta alguses ilmuvast eestikeelest teosest teadvuse kohta (autorite luba on olemas):

Üks tuntuimaid visuaalse teadvuseta käituja on patsient initsiaalidega D.F., kellega on põhjalikke uuringuid teinud David Milner ja Melvyn Goodale. Oma raamatus kirjeldavad need teadlased, et D.F. tundus alguses olevat pigem igav agnoosiajuhtum: varastes kolmekümnendates naine, kes oli vingugaasi mürgituse tõttu kaotanud võime näha teadvustatult objektide kuju ja vormi – seega ei tunne ta visuaalse informatsiooni põhjal ära ei sõprade nägusid, ei sõnasid paberil ega piltidel kujutatud esemeid. Huvitavaks läks lugu hetkest, mil üks teadlastest hoidis käes pastakat ja palus patsiendil arvata, mis asi see on: D.F. haaras pastaka, et seda lähemalt vaadata, üllatades nii mõlemat teadlast. Et mõista teadlaste hämmastust, proovige võtta sõbra sõrmede vahel suvalise kaldenurga all olevat pastakat: ranne peab olema pastaka positsiooni järgi õige nurga all, lisaks on pöidla ja haaravate sõrmede vahel olev tühimik vastavuses pastaka laiusega juba liigutuse ajal, enne haaramist. Kuidas saab inimene, kes ei oska öelda, mis objektiga tegu on, ja kes ei oska isegi arvata, mis pidi see objekt on või kui lai ta on, seda objekti nii täpselt haarata? See oli algus põnevatele katsetele, mille jooksul selgus, et hoolimata sellest, et patsient D.F. objektide kuju ja vormi teadvustatult ei näe, suudab ta kohati käituda nagu täiesti terve inimene. Patsiendiga kohtumisel võib talle vabalt kätlemiseks käe ulatada, sest ta suudab sellelest oma käega haarata; temaga võib mägedesse piknikule minna – ta ei komista ega ole ebakindel; ka laboris kõndides väldib ta vabalt tema teele teadlaste poolt püstitatud takistusi; ta on võimeline avama ust, võttes lingist sama täpselt nagu iga teine jne. Olgugi et D.F. ei suuda määrata objektide suurust, kuju, orientatsiooni, kasutab ta täpselt neid samu objektide visuaalseid omadusi oma käitumise juhtimiseks! Konkreetset näidet selle väite kohta näeb alltoodud jooniselt – kui patsiendile anda ülesandeks panna kaart suvalise nurga all olevasse pillu, saab ta sellega probleemitult hakkama. Kui aga patsiendilt enne “postitamist” küsida, millise orientatsiooniga see pilu on, siis ei oska ta vastata – ei verbaalselt, ega ka mitte siis, kui talle see sama kaart kätte anda ja tal paluda see piluga sarnasesse positsiooni keerata. Patsient D.F. kontrollib oma käitumist visuaalselt, hoolimata sellest, et ta ei näe objekte teadvustatult.

Niisiis, kas teadvust ikka on tarvis? kui jah, siis milleks? Muuseas, filosoofide poolt teoorias käsitletavaid inimesi, kes käituvad nagu mina ja Sina, kuid kel pole teadvust, nimetatakse filosoofilisteks zombideks. nende käitumine on tunduvalt mõistlikum, huvitavam ja vähem verisem kui filmidest tuntud zombide oma, kuid nende sisemine elu on täpselt sama tuim. ahjaa, tegelikult ma ei teagi – ehk on kõik lugejad zombid? käituvad ja kommenteerivad nagu tavalised inimesed (st vähe), aga äkki on tegelikult teadvuseta!? päris raske süüdistus, aga seda ümber lükata on veelgi raskem, sest isegi zombi võiks ju öelda “ma ei ole zombi, päriselt, mul on teadvus”. ärge uskuge! testige! leiutage teadvusemeeter!!