Arhiiv

Archive for the ‘noorele teadlasele’ Category

Ühe artikli lugu: Juhan, Raul ja rütmidevaheline seotus

august 21, 2014 1 kommentaar

Kui on õnne, võib teaduses teha olulisi avastusi üsna kiirelt. Kui on püsivust ja meelekindlust, jõuab uute teadmisteni aastatepikkuse töö ja vaevaga. Teaduses on aga muidugi palju projekte, mis jäävad kuskile sinna vahepeale. Sellegi poolest võivad nende lood olla huvitavad ja õpetlikud. Näiteks meie kolm aastat õnnetult mööda erinevaid ajakirju ulpinud artikkel võeti lõpuks vastu ühte tippajakirja ainult seetõttu, et olime ta eelretsenseerimata vormis vabalt kättesaadavalt netti riputanud.

Selle loo algust olen ma juba pajatanud. 2010. aasta sügisel tuli Max Plancki Instituuti praktikale mu vend Juhan. Ja kui ma talle ühel õhtul õhinaga selgitasin, et ma tahaksin oma andmete peal uurida, kuidas madalama sagedusega aju rütmid kõrgemate sagedustega ajurütme mõjutavad (inglise keeles cross-frequency coupling, CFC), ütles ta mulle kategooriliselt (nagu ikka) – see on jura! Kuidas sai see jura olla? Tegu oli tol hetkel ühe põnevaima ja popima uurimisteemaga: filtreeriti ajuaktiivsusest välja erineva sagedusega komponendid; vaadati, kuidas madalama sageduskomponendi faas ja kõrgema amplituud omavahel seotud on, tehti statistikat ja voila. Jutt oli ilus – rütmide vaheline seos koordineerib aju tööd! Kuid nende paari kuuga, mis Juhan instituudis oli, veenis ta mind ja Rauli, et kogu see CFC analüüs, mida maailma tipplaborites tehakse, on tõepoolest väga värisevatel jalgadel, võiks isegi öelda karkudel.

Me panime esimese mustandi manuskriptist kokku juba 2010. aasta lõpus. Me saime kohe aru, et kui meil on vähegi õigus, on tegu olulise sõnumiga: CFC analüüs ei luba järeldada, et madalamatel sagedustel toimuvad protsessid mõjutavad või moduleerivad kõrgemal sagedusel toimuvat. See tundub ehk kõrvaltvaatajale mitte väga oluline, aga tähtis on taaskord märkida, et kognitiivses ajuteaduses oli CFC sel hetkel (ja on siiani) väga kuum teema. Kõik tahtsid seda teha, ka mina olin tahtnud. Tihti ma mõtlesin, et ehk oleme meie need rumalad, kes lihtsalt CFC elegantsusest aru ei saa. Seega me ei tahtnud lasta põlvelt; eesmärgiks oli kokku panna korralik manuskript. Kuna Juhan oli selleks ajaks tegelemas bakteritega ja seejärel matemaatikaga, mina olin seotud oma doktoritööga ja Raulil oli ka muid projekte, liikus kogu see karussell edasi väga aeglaselt.

Selle projekti juures ongi minu jaoks kõige hämmastavam, et me üldse temaga lõpuni jõudsime – CFC polnud meist kellegi esimene huvi, meist kellelgi polnud seda manuskripti otseselt vaja, meist keegi ei tundnud kohustust hoida seda manuskripti oma toimetuste nimekirja kõige kõrgemal kohal, meist keegi ei saanud kellelegi teisele öelda “Sina tee!”. Koos oli üks ebatüüpiline punt autoreid, kellest keegi polnud kellegi boss ja juhendaja. Sellest hoolimata saime esimese korraliku versiooni valmis aasta 2011 lõpuks. Ja saatsime Nature Neuroscience’i veergudele. Julge hundi rind on rasvane ja haavleid täis.

Teadustöös tulevad haavlid muidugi anonüümsetelt kaasteadlastelt, kes tööd loevad ja kommenteerivad. Arvestades seda, et me olime ajuteaduse tippajakirjas ja et meie töö põhisisu oli, et kõik eksivad CFC analüüse tehes ja nende tulemusi interpreteerides, läks meil isegi üsna hästi – üks retsensent oli rahul, teine vaidles filosoofilistel teemadel ja kolmas midagi virises. Tegime revisiooni ka. Aga nagu ikka sellistel juhtudel, ei olnud rahulolev retsensent enam kättesaadav, teine vaidles endiselt filosoofilistel teemadel ja kolmas oskas ikka viriseda. Reject! Ehk siis Nature Neuroscience lükkas meie artikli tagasi, aga meie manuskripti mõju võib seal näha tänaseni: Nature Neuroscience’i veergudel pole sellest hetkest saati ilmunud ühtegi CFC tööd.

Aga mis sai meie artiklist edasi? Pisut muret ja muigamist, seejärel saatsime veel nii siia-sinna kõlavate nimedega ajakirjadesse. Tuttav tuur, tuttavad vastused. CFC näis olevat liiga popp, liiga trendikas, liiga kuum, et meil lubataks seda põhja lasta. Ja ma saan aru ka – mitmed ajuteaduse tipplaborid uurivad CFCd ja nüüd tuleb mingi punt, kes väidab, et nemad teavad, mis on viga. Väheusutav!

Raul pakkus mitu korda, et võiks oma töö saata ajakirjale Current Opinion in Neurobiology, aga ma ajakirjatundjana selgitasin, et sinna ajakirja ei saa artikleid saata – sinna kutsutakse! Üks kaasautoritest ütles, et me peaksime artikli tasuta üles laadima Arxivi – artiklikeskkonda, kuhu matemaatikud ja füüsikud iga artikli pärast valmissaamist ja enne ajakirjale saatmist laevad. Esmapilgul oli Raul artikli viimase autorina pisut pessimistlik: avaldatud, respekteeritud ja viidatud saavad ajuteaduses ikkagi eelretsenseeritavates teadusajakirjades avaldatavad artiklid. Tal oli ka õigus – ajuteaduses on Arxiv veel väga vähe kasutatav. Seega saatsime oma loo ajakirja Neuroimage.

Seal algas jälle sama jama – taaskord üks retsensent kirtsutas kulmu. On tõesti raske avaldada kriitilist tööd, millega üritatakse näidata, et kirjanduses domineeriv seisukoht on vale ja eksitav. Me küll saime võimaluse teha revisioon, aga sel hetkel oli meile kõigile sellest trallist küllalt ja me otsustasime artikli Arxivi üles laadida – vahet pole sellest eelretsenseerimisest, oleme seda juba piisavalt saanud, las inimesed loevad, mõtlevad ja teevad oma järeldused. Retsenseerimine toimub pärast avaldamist läbi kolleegide ja kaasteadlaste mõtete ja kommentaaride.

Arxivis kommenteerida ei saa, aga panime oma artikli üles ka BioRxivi, kus tõepoolest üsna kiiresti laekus meie tööle ka kriitiline kommentaar. Tore, nüüd sai sellest artiklist ja tema sisust rääkida kõigi silme all, me saime oma vaateid selgitada kõigi ees, nii et kõik huvilised said kaasa mõelda ja oma seisukohti kujundada.

Aga veelgi toredam oli see, et mingil hetkel potsatas Rauli kirjakasti kiri ühelt ajuteaduse tipult – ta organiseerib parajasti ühte Current Opinion in Neurobiology erinumbrit ja tahaks meie manuskripti kaasata sellesse erinumbrisse. See oli suurepärane uudis – viimaks ometi keegi tahtis meie tööd, keegi oli sellest huvitatud, kellegi jaoks oli ta tähtis, meid kutsuti saatma oma artiklit sinna erinumbrisse!

Aga kust see erinumbri toimetaja üldse teadis meie manuskriptist? Selgus, et ta oli seda lugenud Arxivist! See lugu tähendab minu jaoks, et edaspidi paneme me kõik manuskriptid, mille sisus ja tähenduses me vähegi kindlad oleme, Arxivi ja Biorxivi üles. Kui teadus on tehtud, siis olgu ta teistele kättesaadav. Heal juhul tuleb sellest endalegi kasu. Ma siiski arvan, et artikli võib kiiresti ajakirjale saata ja kui esimesed arvustused tulevad ka kähku, võib neid enne Arxivi või Biorxivi laadimist arvesse võtta. Nii on ka meie antud artikli Arxivi ja Biorxivi versioonid vormitud Nature Neuroscience’ist saadud kommentaaride valguses.

Tänaseks on meie artikkel vastu võetud ajuteaduse ühes tähtsaimas ülevaateajakirjas Current Opinion in Neurobiology. Selle artikli taga on autorite vahel saadetud mitu tuhat e-kirja ja tahe viia lõpuni see, mis kunagi poolkogemata alustatud sai. Mul on hea meel, et see pisut nutuseks kiskuv lugu tänu Arxivile võiduka lõpuni jõudis. Lisaks sellele on muidugi väga tore avaldada artikleid, mille esimesed autorid on Aru, J ja Aru, J. Järgmise korrani!

Advertisements

Ühe artikli lugu: Andres ja rändavad pilved seepia nahal

august 10, 2014 1 kommentaar

Teadlase töö on vaeva- ja aeganõudev. Näiteks Allanil kulus neli pluss üks aastat, et leida need neli neuronit, mis kontrollivad äädikakärbse ajus söömistungi. Aga vahel läheb teaduses kõik üllatavalt kiiresti ja hästi. Seda juhtub muidugi siis, kui on õnne!

Andres Laan oli hiljuti esimeseks autoriks Current Biology artiklis, mis kirjeldas uut mudelsüsteemi mööda peajalgsete nahka liikuvate pigmendimuutuslainete (“rändavate pilvede”, inglise keeles “passing clouds”) uurimiseks. Ilmselt jäi see lause lugeja jaoks pigem segaseks, seega palun vaadakem neid loomakesi ja nende naha pinnal tekkivaid huvitavaid fenomene, mida Andres oma teadustöös uuris:

Selle töö peale kulus Andresel kokku kaks kuud puhast tööaega, millele lisandus vähem kui ühe kuu pikkune protsess Current Biology retsensentidega. Need ajaepohhid on teadustöö tegija jaoks müstilised. Müstiliselt lühikesed. Võib ju panna selle kiiruse võrdlusesse: Andresel kulus töö läbiviimiseks 24 korda vähem aega kui Allanil ja selle avaldamine läks ka umbes 18 korda kiiremini kui Allanil. Kas see kõik tundub liigagi lihtne, ehk isegi ärateenimatult lihtne?

Ükski teadlane nii ei arvaks, sest kõigil on meeles teaduses tuntud ütlemine: õnn soosib neid, kes on selleks valmis. Harva kõnnib õnn teaduses niisama luuletaja õuele, enamasti on õnn teaduses tiheda töö ja pideva mõtlemisega välja teenitud auhind. Andres kirjeldab, et ühel päeval laboris, kui ta parajasti ühe uue seepia-liigiga katsetas, märkas ta, kuidas “rändavate pilvede” omadused ootamatult ja süstemaatiliselt muutusid. Ta sai koheselt aru, et need uued omadused võimaldavad peajalgsete nahal liikuvate pigmendimuutuslainete tekkeprotsessi paremini mõista. Kõlab lihtsalt, aga siin tulebki esile lõigu alguses mainitud ütluse sisu: teadlane, kes poleks vastava probleemi üle eelnevalt põhjalikult juurelnud, oleks seda fenomeni ehk niisama jälginud, ehk muianud, ehk kirjutanud luuletuse. Aga Andres sai aru, mida see väike värelus tavalises fenomenis tähendab ja mida ta teha võimaldab. See tähelepanek viis Current Biology artiklini.

Selline kogenenud teadlasele omane tähelepanelikkus on muljetavaldav ka seetõttu, et Andres on alles doktorant Frankfurdis Max Plancki Aju-uuringute Instituudis. Kõlab tuttavalt? Ma ise olin doktorant sama instituudi eelkäijas. Andres on terava pilgu ja kiire mõtlemisega, nakatava naeru ja tiheda töögraafikuga. Sugugi mitte põhjuseta ei andnud ma talle oma Frankfurdi kolleegide juures hüüdnime Eestlane 2.0 – uuem, parem, kiirem.

Andres kirjutab, et ta teadis sellest peajalgsete kehal ilmnevast pigmendimuutuslainete fenomenist juba varem, aga et ta oli kohe alguses otsustanud, et ta “kindlasti selle probleemi peale oma aega ei raiska”. Põhjuseks see, et on mitmeid erinevaid mehhanisme, mis selliseid pigmendimuutuslaineid tekitada saaksid, ja neid on raske eristada seepia aju kallale minemata. Niisiis ta töötas tegelikult hoopis ühe teise projekti kallal, kui ta ühel päeval laboris eksperimenteerides ülalkirjeldatud vaatluse tegi.

Andresel oli veel tiba õnne, kui saabus uus laadung metsaseepiaid, sest nende kehal ilmnes “rändavaid pilvekesi” ja nende hajuvust veelgi rohkem. Nende isendite põhjal saigi tehtud see teadustöö, mis Current Biologys ilmus.

Töö väärtus seisnes selles, et nutika vaatluse ja andmete kirjeldamise abil oli Andresel ja ta kaasautoritel võimalik välistada teatud hüpoteese selle kohta, kuidas need pigmendimuutuslained seepia nahal tekivad. Ja erinevate hüpoteeside välistamine on oluline samm mingi fenomeni teadusliku mõistmise teel. Seega Andrese töö aitab paremini aru saada pigmendimuutuslainete aluseks olevatest mehhanismidest.

Andres ise kirjutab, et ta nüüd hakkab mõistma seda pisut kahtlase väärtusega ütlust, mis ühes teleseriaalis kõlas vastusena küsimusele, mis teeb heaks detektiiviks: “Parem omada õnne, kui olla oma töös hea.” Teaduses mängib õnn suurt rolli, aga ta on alati kuhjaga ära teenitud. Nii ka Andrese puhul. Jätkugu seda ärateenitud õnne ka järgmisteks kordadeks!

Ühe artikli lugu: Allan ja äädikakärbeste isu

juuli 26, 2014 2 kommentaari

Hea teadustöö nõuab kahte koostisosa: tahet ja tööd. Tahe saada teada vastust mõnele ennast huvitavale küsimusele on teadlase käivitajaks. See aitab hommikul voodist püsti saada ja ka rasketel päevadel oma projekti edasi viia. Tahe viib aga tulemuseni vaid siis, kui tehakse ka kõvasti tööd, vahel aastaid ühe ja sama eesmärgi nimel. Selle konkreetse töö tulemused avaldatakse mõnes teadusajakirjas, mille peale mõned teised teadlased saadavad ehk kiitva e-kirja või siis ütlevad konverentsil “tubli töö”. Kas selle nimel tasub aastaid pingutada? Ei, teadlane suudab aastaid keskenduda ühele küsimusele vaid seetõttu, et teda siiralt huvitab see vastus. Ta ise tahab teada. Tasub lisada, et tihtipeale see aastatepikkune töö ei viigi vastuseni. Mõni projekt jääb tulemuseta, mõni doktorant ei lõpeta kunagi. Seega teadustöö ei ole memmekatele: see töö nõuab aastatepikkust tahet ja tööd.

Ma mäletan, kui pärast 2010. aasta Neuroteaduse aastakohtumist San Diegos põrutasime mööda USA läänerannikut San Franciscosse. Me läksime nädalavahetuseks külla Allanile, kes oli tegemas oma doktoritööd Berkeleys. Aga vahvast korterist oli puudu võõrustaja ise – ta oli tööl, tegemas katseid. Allan istus nädalavahetusel laboris suure hulga äädikakärbestega, et välja selgitada söömiskäitumist kontrollivaid ajumehhanisme. Kui uurin Allani töötundide kohta, viitab ta legendaarsele Mu-ming Poo poolt oma laborile adresseeritud kirjale, mis Allani sõnade kohaselt “kümme aastat tagasi tekitas laineid, aga tänapäevases konkurentsis tundub leebe“. Aga, mis peamine, tol nädalavahetusel tööl olles polnud Allan mitte morn ja tusane (et tuleb järjekordne nädalavahetus laboris veeta), vaid ta silmad särasid nii mikroskoopi sisse vaadates kui ka kuulajatele oma eksperimentide hetkeseisu kirjeldades. Me teame, sest käisime tal laboris külas. Ta töötas nädalavahetusel, sest ta tahtis oma teadustööga edasi jõuda, kiiremini vastust saada.

Allani töö ilmus juuli alguses ajuteaduse tippajakirjas Neuron. Arko Olesk on Postimehe veergudel need põhitulemused kokku võtnud pealkirja all “eestlane võttis söömispiduri maha“. Ingliskeelne ja pisut detailirohkem kirjeldus on leitav Berkeley Helen Willsi ajuteaduse instituudi kodulehelt. Töö sisu on samaaegselt lihtne ja hämmastav: äädikakärbse ajus pidurdavad söömistungi neli (!) närvirakku, mille töö pärssimisel sööb putukas end valimatult ogaraks.

Aga kas teate, kui keerukas on nende nelja neuroni leidmine? Nende nelja neuroni leidmiseks kulus Allanil neli aastat. Ja ta töötas ka nädalavahetustel. Allan ise kirjeldab neid aastaid järgnevalt: “Kõige rohkem aega (~2 aastat) võttis üks aspekt (transgeense kärbse leidmine, mille abil söömiskäitumist reguleerivaid neuroneid välja õngitseda), mis oli kogu ülejäänud eksperimentide eelduseks. Peale kahte aastat frustreerivaid eksperimente oli mul lihtsalt õnne, et asjaolude kokkusattumise teel õnnestus mul ligipääs saada transgeensete kärbeste kogule, kust ma vajaliku reagendi leidsin. Ülejäänud töö võttis samuti umbes 2 aastat, aga siis läks töö juba kiirelt. Kuna katsed olid mitmekesised ning tulemused olid huvitavad, siis oli see osa tööst väga põnev.” Aga mis oleks saanud, kui Allanil poleks “lihtsalt õnne” olnud?

Need neli aastat esialgu ehk ei tundugi nii rasked, sest teadlase töö on ju tore. Enamasti. Probleem on selles, et alati võib see tore töö, kogu ilus projekt millegi taha takerduda. Ja kui see juhtub näiteks hetkel, mil endale juba tundub, et paistmas on doktorantuuri lõpusirge, võib see olla väga frustreeriv. Allan kirjeldab oma raskemaid hetki: “Minu kõige keerulisem aeg oli ehk neljanda aasta alguses, kus oli reaalne võimalus, et ma pean kogu oma senise töö korstnasse kirjutama, kuna üks katse, mis oli kogu ülejäänud töö eelduseks, ei olnud olemasolevate vahenditega teostatav. Mul läks õnneks ja ma sain ligipääsu vajalikule transgeensele loomale, mille mu kolleeg ja tuttav oli juhuslikult oma projekti käigus teinud. Samas ei ole ka liiga harvad juhud, kus näen inimesi aasta enne lõpetamist kogu tööga nullist alustamast, sest põhiprojektid ei töötanud välja.”

Seega ega see teadlase elu pole meelakkumine. On lihtne kaotada pead, heita meelt ja jääda teadusmaailma hammasrataste vahele. Vastu peavad need, kellel on selge eesmärk, tahe selle eesmärgi nimel lõputult töötada, võimekus teha tööd hoolimata asjaoludest, parajalt vintskust ja paigas olevad tugisüsteemid – toetav pere, head sõbrad, tore töökeskond. Allani enda sõnade läbi: “Rasketest olukordadest läbi tulla aitasid mind kolm asjaolu: esiteks ma töötasin kogu doktorantuuri vältel projektiga, millest olin väga huvitatud, ning isegi väga rasketel hetkedel motiveeris tahe vastust teada saada pikki töötunde investeerima. Teiseks kindlasti elukaaslane ning heade sõprade ja mõttekaaslaste ring, kelle sarnased tegemised ning probleemid inspireerisid ning kes rasketel hetkedel nõuga abiks olid. Kolmandaks California ja Berkeley olid elukeskkonnana ilmselt parim, mida ma soovida oleks osanud. Isegi kõige raskematel hetkedel veetes päeva ookeani ääres, kohalikes redwoodides matkates või öö Castros ning lakkamatu hea ilm võimaldas emotsionaalselt ennast kiiresti laadida.

Ja kas arvate, et selle neetult pika töö, laboris veedetud nädalavahetuste ja eduka frustratsiooniga võitlemise abil saadud tulemused võetakse avasüli vastu mõnda mainekasse teadusajakirja? “Oled teinud neli aastat fantastilist tööd, mille me tahame koheselt avaldada”? Ei, algab retsenseerimise kadalipp ehk siis “retsenseerimise hull maailm”, nagu Jüri Allik selle kohta ütleb. Ka Allani töö saadeti esimesest ajakirjast tagasi, aga sugugi mitte kohe, vaid alles pärast seda, kui Allan oli retsensentide nõudmiste kohaselt teinud aasta otsa lisaeksperimente. Neli pluss üks.

Ja mis on selle kõige tulemus? Üks avaldatud artikkel. See kõlab ilmselt nadilt tavalugejale ja ehk ka mõnele teadurile või doktorandile. Näiteks Eestis on normiks, et doktorantuuri vältel avaldatakse 3-5 teadustööd. Ja ilma matemaatikat tegemata võib järeldada, et nende 3-5 teadustöö keskmine sisu ei ole nii põhjalik ja põhjapanev kui selle ühe oma. Lihtsustatult öeldes: kvantiteet vs. kvaliteet. Ehk peaks Eesti teaduse kvaliteedi tõstmiseks selle nõude ja vastava süsteemi ümber mõtlema? Näiteks ajuteaduses toodetakse aastas vabalt üle kümne tuhande artikli. Muidugi ei jälgi keegi kogu ajuteadust, aga paljud loevad aastas tuhandeid lühikokkuvõtteid. Artikleid nende lühikokkuvõtete taga aga loetakse vähe, sest lihtsalt pole aega. Või nagu Allan kirjutab: “Publitseeritav teaduskirjanduse maht on eksponentsiaalselt kasvanud ning tihti pole eksperimentaalteaduses siiralt aega, et kogu oma valdkonna kirjandusel silma peal hoida ning tähelepanu saavad eelkõige ainult kirjandusmäe “veepealne tipp”.” Niisiis need 3-5 keskmise tasemega teadustööd ei jõua halval juhul mitte kunagi mitte kellegi lauale ja tegelikult on ühel väga heal artiklil rohkem mõju kui neil kolmel kuni viiel kokku. Niisiis äkki peaks doktorandid tegema mitte 3-5 keskmist, vaid ühe väga hea projekti? Üks väga hea artikkel tagaks neile ka konkurentsivõime teadusturul, kus edasise kaalutluse alla jäävad vaid need noorteadlassed, kellel on vähemalt üks kõrgetasemeline esimese autori artikkel. Iseasi küsimus on, kas Eestis on infrastruktuuri, juhendajaid ja ideid selliste väga heade projektide läbiviimiseks, aga vähemalt mõnel erialal peaks see võimalus mõeldav ja tehtav olema.

Samas ei tasu seda ühe superprojekti doktorantuuri ka liigselt ülistada – teaduses ei tea kunagi ette, mis tulemusi ja takistusi töö toob, seega see vahva projekt võib lõppeda ka läbikukkumisega, artiklita, suure nulliga. Midagi taolist ei sooviks ma ühelegi doktorandile.

Seda enam olen ma õnnelik, et Allani võitlus nii edukalt kulmineerus. Tegu on hea ja loodetavasti eduka artikliga, mis vähemalt mulle toob positiivses mõttes kananaha ihule: see on esmaklassiline eksperimentaalne ajuteadus, mille taga seisavad üüratu tahe ja tohutu töö.

Doktorantuur läbi: mõtteid kaitsmiselt

juuni 27, 2014 6 kommentaari

Mida tähendab teie jaoks seoses doktoritööga termin „kaitsmine“? Mul tekib kujutlus üritusest, kus minust targemad üritavad mu tööd tükkideks võtta, hammastega nahka mu luudelt maha kiskuda, mind poksikinnasteta rünnata; tegevus, mille tagajärjel ma olen muhkudes ja verine. Seega ma olin valmistunud. Aga kui neli tarka professorit mind masseerima hakkasid, tundsin ainult kerget kõditust, mis ei toonud ei higipiisku ega adrenaliinisööstu. Ja kui pärast 35-minutilist küsitlust teatati, et nüüd on piisavalt kuuldud, olin ma silmnähtavalt pettunud, tahtsin hüüda „ma alles hakkasin soojaks saama!“ Tõepoolest, nii mõnelgi avalikul esinemisel on küsimuste-vastuste voor läinud tunduvalt pikemalt ja, mis veelgi hullem, neil avalikel esinemistel on ka küsimused olnud raskemad ja ründavamad. Prof. Singer küsis ühe väga huvitava küsimuse – kas vastandades katsekordi, kus stiimulit kas teadvustatakse või mitte, me tegelikult ei lahuta välja teadvust ennast? –, kuid see polnud raske vastata, sest selle peale olin mõelnud juba 2008. aasta lõpus (nagu on kirjas mu diplomitöös). Üks teine professor küsis, kas teadvuse neuronaalsete korrelaatide uurimine viib meid ikka teadvuse raske probleemi lahendamiseni. Aga ka see vastus on mul endast targematega juba läbi arutatud. Ma ootasin väljakutset, aga sain kutse tantsule. Igal juhul on see tehtud, läbi, valmis ja kolm neljast antud hindest olid maksimaalsed. Neljanda „väga hea“ (aga mitte maksimum-)hinde andis üks prantslanna, kellest rohkemat polekski saanud oodata – mäletan selgelt, kuidas prof. Bachmann peast kinni võttis, kui teatasin, et just see prantslanna on kolmas hindaja ja ka mu vend nohises, et nood ei anna kunagi maksimumi. Aga hea ongi, et päris maksimumi kõigilt ei saanud – muidu oleksin ehk veel ülbeks ära läinud. Ja liigne uhkus pole hea, sest alles nüüd, alles pärast kaitsmist, algab tegelik teadus, kus tuleb näidata, mida mu aju aju kohta välja nuputada suudab – seni võis rumalustele vabanduseks tuua, et tegu on tobu doktorandiga …

Oli üks tore jaanipäev. Aitäh kõigile, kes on mind läbi aastate toetanud, mu toimetuste vastu huvi tundnud ja suur aitäh ka neile, kes on kiuslikke küsimusi küsinud – tänu nende üle mõtlemisele oligi see kaitsmine ju lapsemäng.

Teekond läbi doktorantuuri: keskelt lõpuni

juuni 10, 2014 2 kommentaari

Doktorantuuri esimesed aastad muutsid mind inimese ja teadlasena. Eelkõige olin ma nüüd kriitilisem ja skeptilisem, võib öelda – vastikum! Ka instituudis läks mul mõnda aega, enne kui minust kõrgemal positsioonil olevad inimesed nägid, et mu kriitikal võib tõsi taga olla: kõik, mis on gamma sagedusribas, ei pruugi olla rütmiline. Ma olin selle järelduseni jõudnud enne kui teised, sest ma olin lugenud natuke teistsugust kirjandust ja vaadanud katseandmeid intrakraniaalsetelt elektroodidelt. Just see uurimistöö veenis mind, et gamma sagedusribas ilmnevad tihti protsessid, millel pole rütmidega suurt midagi pistmist. See oli üks doktorantuuri toredaid seiklusi, sest kõik mu mentorid olid must algul erineval arusaamal ja üritasid mind teises suunas veenda. Selline moraalne võit lisas enesekindlust ja tegi mind küllaltki tüütuks – instituudis, kus peamiseks Nokiaks on rütmide uurimine, ei ole mitte just paljud huvitatud pikast selgitusest, miks nende uurimistöö midagi rütmide kohta näidata ei pruugi.

Õnneks polnud ma üksi – Luiz ja Raul olid minuga samas leeris, Luiz oli täiesti ekstremist ja Raul minust natuke leebem. Koos olime “the dark side” ja vahel läksid need tumedad arutelud õhtul kella kümneni. Ega neist suurt tolku ei tõusnud – mul on nende diskussioonide põhjal enam-vähem valmis kolm manuskripti (ühest ja teisest natuke kirjutasin ka siin ajaveebis), kuid nende avaldamiseks vist pole piisavalt südikust. Koos käisime läbi tõendusmaterjali gammarütmide tähtsuse kohta ja leidsime, et tugevate talade asemel on kaardimajake. Me jälgisime huviga uusi tõendusmaterjale gammarütmide olulisuse ja ebaolulisuse kohta. Nende diskussioonide tulemusena olen ma ise alati üsna allergiline gamma-rütmide, rütmide-vaheliste-seoste ja kõigi nende toredate teooriate suhtes, mis väidavad, et aju rütmide faas on universumi ja elu aluseks. Praegu sellele tagasi mõeldes tundub peaaegu hullumeelne ja uskumatu, et kogu see aeg ja kõik need arutelud ei vii ehk mitte kunagi mitte ühegi vastava sisuga artiklini. Õnneks on mõned toredad inimesed mul võimaldanud oma usku levitada mitmetel ettekannetel. Ja mu sõnumiks on alati – “ärge uskuge autoriteete, ärge uskuge oma juhendajat, ärge uskuge mind, vaadake oma andmeid ja mõelge ise”.

Niisiis kahtlemata läksid mitmed kuud mu doktorantuurist projektide alla, millest ei ole koorunud suurepärased maailma vapustavad artiklid või millest ei ole koorunud eriti midagi. Aga teadlasena kasvasin ma kõige rohkem just läbi nende projektide, mille käigus pidin oma juhendajaga vaidlema või mille jooksul tegin sõpradega koos uurimistööd, mida me tegema ei pidanud või isegi teha poleks tohtinud.

2011. aasta kevadel mõlgutasin mõtteid selle üle, kuhu teadvuseteadus suundub, ja olin väga heas hoos, sest meil oli just valminud suurepärane artikkel teadvuseuuringute probleemidest. Sisu oli lööv: meetodid, mida tavaliselt teadvuseuuringutes rakendatakse, ei uuri mitte teadvuse neuronaalseid korrelaate, vaid annavad meile ka pahna nende ümber. Seetõttu olin peaaegu enesevalitsemist kaotamas, kui vahetult enne artikli ärasaatmist avastasin, et üks teine grupp on kirja pannud täpselt sama idee. See, mis ja kuidas täpselt edasi toimus, õpetas mulle teaduse kohta nii mõndagi. Lühidalt ja ilma selgitusteta võib öelda, et Talise kiire ja otsusekindel tegutsemine viis selleni, et lõpuks ilmusid meie artiklid peaaegu koos.

Igal juhul oli 2011 aasta lõpp minu jaoks pisut keeruline, sest mu juhendaja läks New Yorki teadust tegema (ja ehk ka paremaid juhendatavaid otsima). Mida peaksin tegema mina, segaduses tobu doktorant, ilma juhendajata? Vastus tundus lihtne: kolima Eestisse! Õnneks mu juhendaja toetas seda ideed, vanameister Singer nentis (viisakusest), et ma saan kindlasti üksi ka hakkama oma doktoritöö lõpetamisega ja nii need asjad pakitud said. Et asi panna konteksti, tasub mainida, et selleks hetkeks ei olnud mul vastu võetud veel ühtegi artiklit oma doktoritööst (eelmises lõigus kirjeldatu võeti vastu 2011. aasta detsembri alguses). Tagasi mõeldes oli see ikkagi suur usaldus nii juhendaja kui ka Singeri poolt – lasta doktorant instituudist minema, samal ajal talle endiselt raha makstes, ja loota, et ta saab ise oma asjadega hakkama. Nad ei teadnud, et ma küsisin tollal endalt vahel mõttes, miks üldse teadvust uurida

See kahtlemine, kõhklemine ja üksi olemine oli mu doktorantuuri suurim katsumus ja – mis salata – vahepeal polnud selge, kas ma suudan sellest läbi murda. Õnneks oli mind alati toetamas mu perekond. Ja ma võtsin kogu seda seiklust väljakutsena, mis karastab mind edaspidiseks – kui ma saan üksi hakkama doktoritööga, küllap siis saan teaduses hakkama ka edaspidi.

Mu esimene katsumus sai läbitud edukalt. Intrakraniaalsete mõõtmiste põhjal saadud tulemused tuli kokku kirjutada enam-vähem mõistlikuks artikliks. Mõeldud, tehtud. Selles artiklis võtsime ühe varem välja pakutud idee ja, kuna meil oli nende tulemuste suhtes teatud kahtlusi, üritasime näidata, miks see idee võib olla eksitav. Selleks kasutasime üht uut katseparadigmat, mis sai välja töötatud mu doktoritöö ajal. Tulemused olid toredad ja lihtsad, artikkel sai kokku kirjutatud lühike ja retsensentide arvates suisa elegantne. Artikli teelesaatmisest läks vastuvõtmiseni 4 kuud. Aga, mis peamine, see töö on minu arvates üks tore teadustöö – me uurisime ühte teiste teadlaste poolt püstitatud hüpoteesi, tegime lihtsa katse, saime lihtsasti mõistetavad tulemused, mis said kokku kirjutatud vahvaks artikliks. Selle tööga õnnestus meil populariseerida vaadet, et teadvuseuuringutes tuleb kasutusele võtta uusi katseparadigmasid. Ilus. Aga tõeline katsumus oli alles ees.

Nagu eelpool kirjeldatud, ei olnud ma 2012 aasta alguses maailma suurim gamma-ostsillatsioonide ja sünkroonsuse fänn. Ometi oli just siis tarvis alustada mu doktorantuuri viimast ja kõige raskemat projekti, mille fookuses oli just sünkroonsuse analüüs. Nimelt tahtsime uurida, kas kortikaalne sünkroonsus võiks olla sobiv teadvuse neuronaalne korrelaat. Iseenesest ei ole seal midagi rasket: eksperimentaalne paradigma oli juba olemas, isegi MEG andmed olid juba 2010. aasta lõpus ja 2011. aasta alguses mõõdetud, nüüd tuli ainult käed soojaks teha ja andmeid analüüsida … see oli palju raskem, kui ma arvasin, sest kogu selle gamma-vaenu tõttu puudus mus vähimgi motivatsioon seda teha. Ja ma teadsin, et sisemine motivatsioon tegeleda mingi teadusprobleemiga hommikust õhtuni ja ka öösel on see, mis viib teaduses edasi. Lisaks sellele olin ma sel hetkel ka jonnival seisukohal, et vastav analüüs MEG tasemel on mõttetu ja ei too meile pikas perspektiivis uusi teadmisi juurde. Ja nii ma siis istusin projekti otsas, mis mul oli tarvis ära teha, aga mille peale ma oma aega panna ei soovinud. Arvate, et see oli kogu probleem? Sugugi mitte. Tuletan meelde, et mu juhendaja oli 6500 kilomeetri kaugusel ja hõivatud oma enda teadustööga. Ja lõppude lõpuks polnud tegu mingi standardse andmetöötlusega, vaid ta pidi kulmineeruma analüüsiga, mida oli selleks hetkeks teinud täpselt ühe korra üks uurimisgrupp maailmas – statistiliselt oluliste sünkroonsklastrite leidmine kaheksadimensioonilises andmemassiivis. Seal ma siis seisin, väike mees, ja vaatasin tõtt selle probleemiga.

Sellest viimasest aastast, viimasest projektist ja viimasest katsumusest aitasid mind läbi kolm faktorit:
1) juhendades noori ja tublisid nagu Renate või Madis oli mul pidevalt meeles, et teadus ongi üks suurte ja väikeste katsumuste jada, millest läbinärimise oskus teeb teadlasest teadlase.
2) mu abikaasa pidevalt paisuv kõht ütles mulle selgelt – kui ma ei saa hakkama selle teadusprojektiga, siis kuidas ma peaks hakkama saama selle projektiga, mis mulle peagi sünnitusmajas otsa vaatab?
3) kui ma tunnistasin, et ma ei saa hakkama viimase ja kõige keerukama analüüsiga, võttis mu väikevend pärast oma järjekordselt väga meeleolukat sünnipäeva veel pisut pohmeluses olles paberi ja pliiatsi ja näitas, kuidas asjad käivad. Sellest edasi oli kõik käkitegu.

Tegelikult ei olnud. Mul oli sellest hetkest aega umbes 80 päeva, et anda oma doktoritöö sisse siis, kui ma viimast korda enne oma esimese lapse sündi Frankfurdis käin. Lõpuspurt oli päris korralik, aga peamiseks takistuseks tundus olevat see, et mu juhendajatel polnud aega mu tööd lugeda – ilma nende loata doktoritööd teele panna ei saa, aga enne lubamist tahtsid nad ka lugeda. Mõistlik, ega ma vastu ei vaielnudki. Lihtsalt napiks läks, väga napiks. Nii napiks, et veel 4 päeva enne seda, kui ma Frankfurdist tagasi lendama pidin, arvasin ma, et ma ei saa doktoritööd enne oma lapse sündi sisse anda. Ja siis, pärast kauaoodatud signaali, tulid neli päeva täis tööd ja kolm ööd, mil ma lihtsalt magada ei saanud (ja viimaks ometi sain aru, miks inimesed kohvi tarbivad). See oli karm finiš, aga ma olin õnnelik, et jõudsin pärale.

Finiš oli oktoobri alguses, kaitsmine on jaanipäeval.

Teekond läbi doktorantuuri: esimene pool teest

juuni 1, 2014 5 kommentaari

2009. aasta alguses alustasin väga kõrgete ootustega oma doktorantuuri Max Plancki Aju-uuringute instituudis. Algus oli roosiline, mõtteid oli palju, hoog oli sees ja maailm minu jalge ees.

Ma olin uurimisgrupis, mis oli maailma tipus gamma-ostsillatsioonide ja sünkroonsuse uurimises ja nende protsesside sidumises teadvusega. Ma olin tollal suur ostsillatsioonide ja sünkroonsuse fänn, seega ma ahmisin endasse kogu seda teadmistevoogu, mis Frankfurdis minuni jõudis, ja mõtlesin selle üle, kas teadvus on erinevate ajupiirkondade aktiivsuse dünaamiline sünkroniseerimine.

See oli tore aeg, sest mõtteid oli palju, iga päev sai loetud 3-4 uut artiklit, süvenetud ühte uurimissuunda, tunda ühtekuuluvustunnet mitmete teiste sama ideedevõrgu uurijatega. Meil oli üks suur grupp, kellel oli sama eesmärk – näidata gammasageduslike ajurütmide ja nende sünkroonsuse olulisust aju töös. Mõnes mõttes ma sooviksin, et oleksingi jäänud selliseks pisut naiivseks ühe teooria truuks jüngriks – nii oleks saanud koguda doktorantuuri aastate jooksul ilmselt poole rohkem publikatsioone ja praeguseni gamma-uurimise peal liugu lasta.

Aga läks teisiti. Miskipärast hakkasid mulle silma jääma tööd, mis ei sobinud kuidagi kokku selle toreda hüpoteesiga, et gammasageduslik sünkroonsus on teadvuse neurobioloogiliseks aluseks. Samuti sai mulle üha selgemaks, et senised meetodid, kuidas teadvust uurida, ei vii meid võidule. Ma mõistsin, et senised teadvuseuuringud on meile jätnud ainult pooliku ja eksitava pildi teadvuse neuronaalsetest signatuuridest.

Niisiis doktorantuuri teise aasta alguseks olin ma juba pisut usku kaotamas, ehkki seda sai käidud otsimas isegi ajurütmidele pühendatud suvekoolis Tšiilis. Ka sealt jäid minu jaoks kõige rohkem kõlama just kriitilised toonid gammarütmide kohta. Siiani on raske öelda, miks mõni noorteadlane suudab keskenduda rohkem positiivsele ja praktiliselt ignoreerida kõiki metodoloogilisi ja loogilisi probleeme, samas kui minusugustel on raske end sellest kahtluste ja kõhkuste rabast välja sikutada. Enne doktorantuuri olin ma “happy go lucky” noorteadlane, keda oli lihtne kõiksugu ideedest vaimustusse ajada ja kes sellest vaimustusest sai piisavalt hoogu, et kirjutada raamat. Doktorantuur muutis mind ja ehkki mulle meeldib mu kriitiline meel, igatsen ma vahel oma doktorantuurieelset suhtumist, seda lõputut alati optimistlikku sädet.

Igal juhul pärast suvekooli, oma doktorantuuri teise aasta alguses kirjutasin sünkroniseerimise ideest: “Olgugi et ma töötan just selle idee genereerimise keskuses, pole ma temaga kunagi päris rahul olnud.” Ma arvan, et ma natukene valetasin: kui ma instituuti saabusin, olin ma andunud sünkroniseerimishuviline; nüüd, teise aasta alguses olin ma segaduses doktorant.

Õnneks oli mul ka muid tegemisi peale oma doktorantuuri. Näiteks said tol kevadel valmis kaks esimest Talis Bachmanni tiiva all juhendatud bakatööd Anu Einbergi ja Mihkel Stammi poolt. Samuti oli mul Frankfurdis suur rõõm juhendada oma küljeluud Mari. Mari uuris seda, kas ja kuidas silmade fikseerimine meie tajuprotsesse kiirendab ja võimendab. Selle katse jaoks sai nädalavahetustel laboris istutud ja tuhandeid silmaliigutusi tehtud ja mõõdetud. Samuti oli sel ajal minu juures Frankfurdis praktikal Renate. Seega õnneks ei olnud liiga palju aega süveneda oma kõhlustesse ja kahtlustesse, sest tuli vastutada ka teiste inimeste heaolu eest. Lisaks olid endal käimas põnevad katsed, kus uurisime teadvusega seotud ajuprotsesse intrakraniaalsete andmete abil. Ja olime Talisega alustanud juba ka kontrastiivanalüüsi põhjaliku kriitika kirjapanekuga. Ajas ette lennates võib märkida, et see artikkel ilmus alles 1.5 aastat pärast seda, kui esimene hästiloetav mustand valmis oli.

Nii saigi kuidagi ka läbi suve kulgetud. Sügisel tuli instituuti tööle mu vend Juhan. Ma näen, et oma postitustes pole ma neid fakte – et Frankfurdis käisid ennast täiendamas mitmed eestlased – pea üldse maininud, aga kõik need inimesed lisasid mu tööle ja argipäevale palju vürtsi ja vurtsu. Instituut, mis kord oli tšiili teadlaste meelevallas, oli vahepeal täitsa eestlaste päralt. Lisaks Marile, Juhanile ja Renatele käisid vähemalt mõne päeva Max Plancki Aju-uuringute Instituudis ka Kristjan Korjus ja Toomas Kirt, 2011. aastal oli meiega pikemalt Ardi Tampuu. Juhan ja viimased kolm töötasid koos Raul Vicentega ja see väga positiivne kokkupuude mitmete eestlastega oligi üheks põhjuseks, miks Raul Eestisse teadust tegema tuli.

Juhan oli instituudis kolm kuud ja selle jooksul jõudsime ajuteaduse kriitikaga täitsa uuele tasemele. Nimelt mina olin tollal hetkel lausa vaimustuses ajurütmide-vaheliste-seoste (cross-frequency coupling) uurimisest, kuid enne kui vastava analüüsikoodi käivitada jõudsin, ütles Juhan: “Ma arvan, et see kõik on jura!”. See umbes 2010. aasta oktoobris öeldud lause kummitab meid siiamaani, sest sel hetkel tekkis meil hullumeelne idee panna oma kriitika kirja artiklisse. Koos käisime ka Neuroteaduse aastakohtumisel San Diegos. Nägime, et nende vigade vastu, mis me olime identifitseerinud, eksiti, eksiti rängasti. Sündis idee artiklist, mis ehk kunagi poleks pidanud sündima. Sest täna, kolm ja pool aastat hiljem, on see artikkel ikka veel avaldamata. Ta võitles pikalt ja põhjalikult Nature Neuroscience’i veergudele jõudmise nimel ja, nagu ikka, takerdus ühe retsensendi taha. Pärast seda on ta läbi kolisenud mitmest ajakirjast ja ka nüüd, siin neid ridu kirjutades, meenub mulle, et ma võiks seda manuskripti pisut putitada. See tuletab mulle ka meelde, et kaks artiklit, mille kallal doktoritöö vältel kõige rohkem tööd tehtud sai, olid kriitilised tööd – üks koos Juhani ja Rauliga ajurütmide vaheliste seoste kohta ja teine koos Lucia ja Talisega teadvuseuuringute saamatusest. Seega doktorantuuri teise aasta lõpuks olin ma pisut frustreeritud – need ideed, millesse ma olin enne doktorantuuri uskunud, olid killustunud mu enda silme all ja osati mu enda käte läbi. EEG ja MEG, millega ma olin uurimistööd teinud, tundusid mõttetud vidinad, mis ainult kulutavad mu aega. Mul oli sel hetkel mu skeptiline meel ja paar poolikut manuskripti; vahepeal tundus, et muud polnudki. Sel hetkel ma sain aru, et ehkki kriitiline mõtlemine on teaduse jaoks kesksel kohal, võib see olla väga häiriv, kui iga eksperimendi ja tulemuse taga hakata nägema potentsiaalseid vigu ja muud – teadus kaotab oma sära, teadlane kaotab oma entusiasmi.

Minul aitas pinnal püsida see keskkond Frankfurdis, kus oli ka palju muid huvitavaid mõtteid – kui enda uurimistöö parajasti edasi ei liikunud, sai ajuteaduse kitsaskohtade üle arutatud näiteks Rauliga. Lisaks oli tol kevadel minu juures oma lõputööd tegemas ka Renate. Üheks mu parimaks sõbraks ja hilisõhtuseks jutupartneriks sai Luiz, kelle monoloogi aju teemadel ei peatanud ka vestluskaaslase tungiv soov pissile minna. Nii ma seal seisin, jalad ristis ja õppisin teadusmaailma hammasrataste kohta.

Nüüd tagasi vaadates tundub, et oma doktorantuuris saingi teada rohkem uurimismeetodi (teaduse) kui uurimisobjekti (teadvuse) kohta. Tihtipeale see, mis ma mõistsin ja leidsin, oli mulle pigem vastukarva, vahel vihastamiseni vastukarva. Aga kõige mustematel päevadel tulevad ikka appi sõbrad, kellest üks andis mulle lihtsa valemi teadusmaailma nõmedustega toimetulekuks: “Suck it up, do the right thing, and enjoy the ride.”

Järgmises osas: veel rohkem teadust, veel rohkem teadvust ja vastus küsimusele, kui kaua aega läheb doktoritöö sisseandmisest selle kaitsmiseni.

Järgmise osa juurde saab siit.

Vastunäide Tononi teadvuseteooriale?

mai 24, 2014 8 kommentaari

Giulio Tononi teadvuseteooria on mõnede arvates peaaegu lahendanud teadvuse probleemi. Ühest vaadatud videodebatist meenub, kuidas tuntud vaimufilosoof Ned Block väidab, et me ei saa teadvuse probleemi veel lahendada, sest meil puuduvad kontseptuaalne arusaam sellest probleemist ja kontseptuaalsed vahendid, millega sellele probleemile läheneda. Selle peale kostis Christof Koch – “Teil pole, aga meil on”, viidates just Tononi teooriale, mille üheks suurimaks propageerijaks Koch saanud on.

Me oleme Tononi teooria üle üsna palju mõtisklenud. Ehkki me oleme alati nõus olnud, et Tononi teooria on huvitav ja väga oluline edasiminek teadvuseteaduses – see on esimene suur matemaatika keeles formaliseeritud teooria -, oleme alati kuidagi rahulolematud olnud. Seda mitmel põhjusel:

1) ehkki Tononi teooria on kenasti formuleeritud informatsiooniteooria raames ja pakub välja isegi kvantitatiivse informatsiooniteooreetilise mõõdu (PHI) teadvuse jaoks, ei ole seda reaalsete bioloogiliste süsteemide puhul võimalik uurida ega mõõta (nt Barrett & Seth, 2011). Seega me võime küll aimata, et inimajul on suur PHI, aga me ei saa reaalselt mõõta, kui suur see PHI on ja kas ta väheneb näiteks sügavas unes või anesteesiaseisundis, kus teadvust pole.

2) Tononi informatsiooni integratsiooni teooria põhineb kahel aksioomil: i) teadvus on informatiivne – iga hetke teadvuselamus erineb miljonitest teistest, mis on põhimõtteliselt võimalikud, aga hetkel ei esine; ii) teadvus on integreeritud – iga teadvuselamus on meie jaoks ühtne, sidudes tervikuks suure hulga erinevaid elementaarset sisu omavaid signaale. Kogu teooria matemaatiline külg põhineb neil kahel aksioomil. Kui üks neist on vale või ebaoluline või kui üks oluline aksioom on puudu, siis on kogu see matemaatika ka väär. Ja ma mingil põhjusel ei suuda uskuda, et Tononi lihtsalt tugitoolis istudes tuligi just nende kahe õige aksioomi peale, mis tõepoolest aitavad teadvuse mõistatust lahendada.

3) Arutades seda probleemi mitmete endast targemate inimestega on korduvalt kõlama jäänud mõte, et ehk on matemaatiliselt võimalik näidata, et Tononi teooria kohaselt oleks mingil võrgustikul või süsteemil lõpmatult suur (ja inimajust lõpmatult suurem) PHI, samas kui see süsteem oleks ilmselt teadvuseta. Lühidalt: kas oleks võimalik mingi hea vastunäitega Tononi teooria falsifitseerida? Mitmetel oli intuitsioon, et ilmselt leidub mingi hea vastunäide, aga me kõik olime liiga rumalad, et kohe selle peale tulla ja liiga laisad, et pikalt mõelda.

Õnneks on maailmas targemaid inimesi. Ma olin üsna rõõmus, kui Helger mind teavitas, et üks MITi nutikaid arvutiteadlasi Scott Aaronson on Tononi teooria luubi alla võtnud. Ta teeb seda viisakalt ja humoorikalt, aga mis peamine, ta suudab leida vastunäite Tononi teooriale. Ma ei hakka isegi mitte teesklema, et ma saan ta näitest täiel määral aru – ma ei saa. Aga Aaronson on erinevalt Tononist informatsiooniteoorias ja arvutiteaduses tunnustatud mõtleja. Minust targemad inimesed on mulle öelnud, et Aaronsoni näide on lihtne ja vettpidav. Lisaks pole keegi senise 125 kommentaari jooksul suutnud näidata, et Aaronsoni argumendis midagi valesti oleks. Seega, head-aega, Tononi ilus teooria? David Chalmersi väitel on peagi oodata ka Giulio Tononi enda vastust Aaronsonile. Pinge kasvab, terve virtuaalne saal on põnevust täis. Kes veel ei teanud, siis Tononil just ilmus ka oma informatsiooni integratsiooni teooriast versioon 3.0. Küllap Tononi vaidleb ja võitleb, sest teadlane hoiab oma teooriat kui oma beebit ja kaitseb teda teiste eest emalõvi kombel.