Arhiiv

Archive for the ‘üldine’ Category

Viiteid: teadvus, ennustav kodeerimine ja muu

märts 16, 2016 Lisa kommentaar

Eestikeelses populaarteaduslikus kirjanduses on ka hiljuti avaldatud mitu head lugu.

Prof. Bachmann väitleb viimases Akadeemia numbris loos “Teadvusenähtusi tähistavad mõisted ja psühhoanalüüs Eesti moodi.” selle üle, kuidas eesti keeles ikkagi teadvuse fenomene kirjeldama peaks. Bachmanni loo sihtartiklis Endel Talviku poolt võis kohata väljendeid nagu “teadvuslik teadvus”, mispeale Talis arutab, et see väljend viitab võimalusele, et oleks ka mitteteadvuslik teadvus, mis aga kõlab absurdselt. Talis toob esile ka teisi huvitavaid väiteid Talviku ja teiste poolt, millega ta päris nõus pole.

Horisondi veergudel on vahva artikkel Kadi Tulveri poolt, kes tutvustab lugejaile ennustava kodeerimise teooriat tabava pealkirja all: “Aju kui ennustamismasin – teooria, mis seletab ära kogu aju ?” See Küsimärk on nutikalt pandud, sest ega see ennustava kodeerimise teooria pole ka probleemideta – teda on väga raske täpselt testida. Aga Kadi artikkel annab sellest teooriast hea ja selge ülevaate. Mul on hea meel ka selle üle, et artikli esimene versioon valmis lõputööna minu kursusel “Valik teemasid tänapäeva ajuteadusest”, mille pidasin sügissemestril Tartus.

Eks ma ise ajan ka oma udu edasi, seekord jälle Priit Enneti teadussaates Labor, kus saate esimeses lõigus mõtisklen selle üle, kas tehisintellekt on inimesele lähedale jõudmas ja mis tal veel puudu jääb.

 

Advertisements

Renate räägib välja

jaanuar 24, 2016 1 kommentaar

Renate võttis ühel päeval üle kõik raadioeetrid ja rääkis teadvusest, teadvusetusest, tehisintellektist, ahvidest, inimestest ja oma doktoritööst nii Kukkuvas Õunas kui ka Laboris. Head kuulamist 🙂

Rubriigid:üldine, viited

Ajukoore tüki rekonstrueerimine ja simulatsioon

oktoober 14, 2015 1 kommentaar

Oleme varem virisenud, et ehk polnud kõige otstarbekam anda miljard eurot inimaju mudeldamiseks, sest vastutava teadlastegrupi eelmisest projektist – roti aju mudeldamisest -, polnud veel selgeid tulemusi. Selle vastuväite võib nüüd mingil määral kustutada.

Värskes artiklis näitavad inimaju mudeldamise projekti eestvedaja Henry Markram ja teised, et eksperimentaalselt mõõdetud andmete põhjal on võimalik luua roti somatosensoorse ajukoore tükist ülidetailne mudel, mis a) täidab andmetes olnud lünki, b) käitub sarnaselt ajus mõõdetule, c) teeb eksperimentaalseid ennustusi, d) aitab ühendada andmeid ja teooriat. Ma olen kindel, et viriseda saab ka, aga esiteks vaadakem ja uurigem neid ressursse, mille see rahvusvaheline teadlaste tiim meile kättesaadavaks teinud on.

Rubriigid:üldine

Retsept: kuidas võtta ajust maksimumi

september 3, 2015 2 kommentaari

Ekspress esitas mulle paar küsimust ja seejärel tekkis nii mõnelgi huvi, kuidas siis ikka oma aju tõhusamalt kasutada. Äripäeva jaoks sai kokku pandud järgmine retsept (tänu ka Taivole mõne soovituse eest):

Vahel arvatakse, et aju ei ole loodud tänapäeva maailma ja tänase töötaja ülesannete jaoks. Minu arvates on peamine probleem aga selles, et me kipume oma aju väga ebaefektiivselt kasutama.

Järgnevad printsiibid aitavad mõista, miks aju ei ole parim töövahend tänapäeva töökeskonnas, kus tihti üritatakse jälgida korraga mitut infokanalit ja teha mitut ülesannet.

  1. ajule meeldib vahetu uudsus – Facebooki uuendused on igale ajule meeldivamad kui argipäevatöö (eriti rasked on aju jaoks olukorrad, kus töö tulemus on nähtav alles pika aja pärast).
  2. seetõttu on aju väga väga lihtne häirida – silmanurgast nähtud uus email või töökaaslase asjalik kommentaar lõhub keskendumise
  3. eelnevast järeldub, et aju on oma loomuselt väga vilets rööprähkleja – mõtlemist vajavaid tööülesandeid teeb aju alati jadamisi. Seega iga kord, kui tuleb tööalane telefonikõne või on tarvis sotsiaalmeedias püstitatud küsimusele vastata, peab aju ühelt ülesandelt teisele lülituma
  4. meie teadlik hinnang oma töövõime kohta on ekslik – näiteks mõni arvab, et ta teeb suurepäraselt mitut ülesannet korraga, ehkki faktid tõendavad vastupidist
  5. pärast hoogsat tööhoogu vajab kasutatud ajupiirkond puhkust

niisiis, kui tahate tähtsa tööülesandega ühele poole saada, tasub neist printsiipidest lähtuvalt teha järgmist:

  1. keskendu korraga ainult ühele ülesandele, pane kinni kõik muu (browser, Facebook, email, nutitelefon, tüütu kolleeg), võta maha kõik uuendused ja teated.
  2. keskendu mitte tulemusele (“kahe päeva pärast peab see 40-leheküljeline arengukava valmis olema”), vaid vahetule protsessile (“näe, viis lauset juba kirjas!”)
  3. tee pause – niipea, kui tunned, et keskendumine kaob, tõuse laua tagant. Ehkki võid arvata, et teed tööd, langeb efektiivsus tegelikult järsult. Tuntud soovitus on teha tööd 25 minutit ja seejärel puhata 5 minutit. Puhkuse ajal võib ka Facebooki avada, aga soovitatav on püsti tõusta, sirutada ja aknast maailma ilu vaadelda. Kui palju juua, siis on hea põhjus pidevalt pausikesi teha (vee/tee toomiseks ja WC-s käimiseks).
  4. Otsi vaheldust ka tööülesannetes. Kui paar 25 minutilist blokki ühe ülesandega tehtud, võta midagi hoopis teistsugust – erinevad ülesanded kasutavad erinevaid ajupiirkondi.
  5. Kui tunned, et juhe koos ja ülesande vahetamisest ei ole kasu, katsu 15 minutit tukastada! Ilmselt vajavad mõned Su ajupiirkonnad puhkust.
  6. Selge see, et isegi parima keskendumise korral tulevad muud asjad vahel vahele – kui saad need 5 minutiga tehtud, siis tee koheselt, vastasel juhul kirjuta ülesanne ja sellega seoses tekkinud mõtted üles, et need ajju tiirlema ei jääks.
  7. Tee enne ja / või pärast tööd aeroobset trenni (jooksmine, rattaseõit, sõudeergomeeter, suusatamine)
  8. Katsu hoida head unerežiimi – mine voodisse ja ärka hommikuti igal päeval samal ajal
  9. Toitu tervislikult ja mõistlikes kogustes, kasuta kohvi asemel punktis 5 mainitud salanippi
Rubriigid:üldine

Daniel J. Levitin – Korrastatud mõistus

august 8, 2015 1 kommentaar

Äripäeva kirjastus annab välja Daniel J. Levitini raamatu “Korrastatud mõistus”. Kopeerin siia oma sõbraliku tutvustuse:

Järgmised kaheksa tundi on minu jaoks rasked: pean jõudma arsti juurde, vastama tudengi kirjadele, saatma ära ühe teadusartikli, viima vahepeal kodustele lõunat, olema õigel ajal ja heas vormis töisel arutelul, kohtuma ühe kolleegiga ja diskuteerima ühe tulevikuprojekti teemadel. Lisaks kõigele tuleb kirjutada ka Daniel Levitini teose „Korrastatud mõistus” arvustus.

Kõigil on selliseid päevi, mõnel lausa iga päev. Tööasju on palju, muid tegemisi on veelgi rohkem ning eriti tööülesannetega tahaks hakkama saada tõhusalt ja kvaliteedis mitte kaotades. Probleem on selles, et meie aju pole mõeldud sellise ülesannete tulva jaoks – aju on loodud bioloogilise evolutsiooni käigus, kus meie esiisadel olid hoopis muud eesmärgid ja teistsugune päevaplaan. Seega võib aju meid sellistel päevadel alt vedada. Näiteks võime end sellisel tihedal päeval järsku avastada veebilehitsemiselt või Facebookist. Lihtsustades võib öelda, et ajul oli liiga palju ülesandeid ja liiga vähe korrastatust, seega valis ta ülesande, mis pakub kõige rohkem vahetut uudsust (uute veebilehtede või Facebooki uuenduste näol). Ajule meeldib uudsus ja see võib rikkuda nii mõnegi tähtsa ülesande eduka lõpuleviimise.

Saab paremini. Aju on fantastiline organ. Kui teda õigesti kasutada, on ta sobiv vahend tänapäevase infouputuse ja ülesannete rohkuse jaoks. Oleks tarvis vaid õpetust, kasutusjuhendit. Daniel Levitin oma raamatus „Korrastatud mõistus” pakub ühe võimaliku juhendi, kuidas aju infokülluse ja ülesannete tulvaga hakkama võiks saada.

Raamatu teeb nauditavaks mitmekesisus. Teosest leiab naljajutte ja suurfirmade juhtide kirjeldusi sellest, kuidas nemad oma elu ja aju korras hoiavad. On värvikaid näiteid ja võimalusi kaasa mõelda. Raamatus on palju head teadust ja eelkõige mitmeid toredaid näpunäiteid, kuidas oma aju optimaalselt kasutada. Need näpunäited põhinevad pidevalt kasvavatel teadmistel selle kohta, kuidas aju töötab. Kuid nende teadmiste mõistmine ja süntees ei ole sugugi lihtne ülesanne, seega annab „Korrastatud mõistus” kasulikku ka neile, kes enda arvates aju ja iseennast tunnevad.

See raamat aitas ka mul endal teadvustada üht tõsist probleemi, mis mu teadustöö efektiivsust vahel häirib: kui mul on lisaks tööle tarvis päeval ära teha muid pisiasju, siis need pisiasjad tikuvad aeg-ajalt mu teadvusesse ja rikuvad seega keskendumise. Mõte sellest, mida perele lõunaks viia või mis kell oleks ikka parim kolleegiga kohtuda, pidurdab selle lause edukat lõpetamist. Võiks arvata, et väikeste segajate mõju on väike, kuid kahjuks võtab mõtete ja ülesannete vahel ümberlülitamine olulist töötlusressurssi, mis ajus on üsnagi piiratud. Levitini raamatu toel sain probleemile jälile ja leidsin näpunäiteid, kuidas tõhusamalt töötada. Daniel Levitin annab vahel lühidaid ja tabavaid juhtnööre: „Kui on midagi, mida te võite ära teha viie minutiga, tehke seda kohe.”

Raamatu peamine sõnum ongi, et meie mõtlemine, loovus ja otsused kannatavad, kui peame tegelema mitme ülesandega korraga. Aju ei ole hea rööprähkleja. Kuidas mitme ülesandega toime tulla ja kuidas end keskendununa hoida, saab teada Levitini raamatust. Aju on meister ülesandest kõrvalekalduja, kui silmapiiril on kiiremat uudsust ja mõnu pakkuvad tegevused. Levitini retsepti võib lihtsustades kokku võtta ta enda sõnadega: „Reserveerige üks osa oma päevast töö jaoks, lülitage telefon välja ning pange postkast ja veebilehitseja kinni.”

Suur osa raamatust on pühendatud sellele, kuidas tõhusamalt tööd teha. Kuid tuleb autoriga nõustuda, et tõhusalt töötamiseks on tarvis ka tõhusalt magada! Uni soodustab mõistuse korrastamist ja just seda öelgegi oma bossile, kui ta teid laua tagant unelemas leiab. Teadustööd tõepoolest näitavad, et ka lühike päevane uni soodustab mälusisude salvestamist ja uudsete lahenduste leidmist. Uni on hea. Ja mitte ainult teie loovusele ja mälule, vaid kogu kehale. Liiga vähe und on seotud ülekaalulisusega, südame- ja veresoonkonna haiguste ning mitmete tõsiste vaimsete häiretega.

Kindlasti on „Korrastatud mõistusel” lugejale varuks nii mõnigi üllatus. Näiteks on suur osa Levitini soovitustest seotud oma välismaailma ümberkorraldamisega – et korrastada mõistust ja aju, tasub kasutada korrastatud keskkonda. Asjad tuleb kodus ja tööl paigutada süsteemi järgi, oluliste objektide asukoht peab alati sama olema, kasutada tasub võtmenagisid, vajaduse korral ostke koju kaks paari kääre, dokumente ja e-kirju tuleb korrastada nagu oma sokisahtlit ja sahvrit. Mõte on selles, et kui välismaailm on korras, saavad aju ja mõistus tegeleda olulisemate asjadega.

Ehk tahaks lugeja siinkohal protesteerida, et liigne korrastamine on kahjulik loovusele. Vastupidi! Nagu Levitin kirjeldab, korrastavad edukad loovinimesed oma elu tihtipeale väga hästi – korrastatud keskkond ja korrastatud mõistus soodustavad loovust. Kes tahab luua midagi uut, ei taha ju aega raisata vanade asjade otsimise peale. Loovuse jaoks on tarvis õigel ajal märgata õigeid detaile ja meie inforikkas maailmas on see võimalik vaid korrastatud mõistuse abil.

Ajuteadus ja eksperimentaalne psühholoogia on meile õpetanud palju selle kohta, kuidas oma aju tõhusamalt kasutada. Levitin on need tulemused sünteesinud raamatuks, mille põhitees on, et korrastatud mõistus on aluseks täisväärtuslikumale elule.

_____________

Et keegi mu tutvustuse tõttu pärast pettuma ei peaks, lisan kaks märkust:
1. Mulle on varemgi öeldud, et enne tutvustuste kirjutamist võiksin söetablette võtta
2. Antud raamatu kriitilise tutvustuse pealkirjaks paneksin “Korrastamata raamat korrastatud mõistusest”

raamat on sellegi poolest lugemist väärt 🙂

Põud blogis ja muud lood

juuli 30, 2015 2 kommentaari

Üks lubadus 2015. aastaks oli, et kirjutan blogisse rohkem kui eelmisel aastal. Seni olen grandioosselt eesmärgist maha jäänud. Õnneks või kahjuks pole peamiseks põhjuseks mitte mu enda laiskus, vaid eelkõige see, et viimased pool aastat olen maadelnud käevigastusega, mis mind pidevalt seljatab. Seetõttu olen oma kirjutamist minimeerinud. Näiteks on sõpru, kes on küsinud, miks ma ebaviisakaks olen muutunud – mu meilid on lühemad ja ei sisalda ena viisakusavaldusi. Hoian kokku sealt, kust vähegi saan.

Asja teeb blogi jaoks veelgi hullemaks see, et teine 2015. aasta lubadus oli see, et kirjutan rohkem populaarteaduslikke artikleid. Ja neid on juba omajagu vorbitud küll.

Andres Laanega oleme Horisondis teinud seeria “Mõtlemise masinavärk” avangu. Teise loo pealkirjaks sai “Käitumisest ajurakkudeni ja ringiga tagasi” ja lühitutvustus on järgnev:

Üldiselt arvatakse, et aju põhiline ülesanne on mõtlemine. Üllataval kombel on see, mida igapäevakeeles mõtlemiseks nimetame, pigemini aju põhitöö kõrvalnäht. Aju peamine ülesanne on käitumise orkestreerimine.

Sirvige raamatu- või toidupoes!

Lisaks olen sel aastal kirjutanud neli müütilist müüdilugu ajakirjas Psühholoogia Sinule. Olin algul selle ajakirja ja temaga koostöö tegemise suhtes väga skeptiline, kuid lõpuks pakutud formaat sobis hästi – ülesandeks sai kirjutada kriitilisi lugusid müütidest aju ja muu kohta.

Esimeses loos pajatasin sellest, et meie mälu ja taju ei tööta kui videokaamera. Teises loos võtsin vaatluse alla kõigi lemmikmüüdi selle kohta, et me kasutame vaid 5 või 10 või 12 protsenti oma ajust. Kolmandas loos kirjutasin sellest, et unenägudel pole maagilist rolli tuleviku ettenägemisel ja probleemide lahendamisel. Neljandas, veel avaldamisele minevas loos sai sugetud müüti parema ja vasaku ajupoolkera inimeste kohta.

Millised müüdid teid veel tüütavad? Milliste kummaliste arvamustega aju ja taju kohta on esinenud teie sõbrad ja kolleegid? Pange kirja, kirjutame vastulause.

Lõputööd virtuaalsest reaalsusest

juuni 25, 2015 1 kommentaar

Teadustöö ei saa kunagi valmis. Kuid kevad on tore aeg, kuna saavad valmis lõputööd. Kui ma lõputöid ei juhendaks, siis ma vist teaduses vastu ei peaks, sest enda teadustöös on nii raske leida midagi, mis tooks nii vahetut positiivset tagasisidet kui edukalt kaitstud tööd.

Selle aastanumbri sees kaitses ka Marit, kelle tööst juba rääkisime, seega keskendume kevadisele saagile:

Kas virtuaalne reaalsus tundub teile lahe? Meile tundub ta (eriti) lahe siis, kui me teadlastena saame ise määrata, mis seal toimub ja nõnda midagi meie aju kohta teada saada.

On neid, kes arvavad, et virtuaalne reaalsus ei anna eksperimentaalpsühholoogile midagi juurde, aga ma isiklikult olen kindel, et kui me tahame teada, kuidas aju töötab, siis peame kasutama päriselule sarnast keskkonda. Nii või naa lõputööde kvaliteet sõltub ka lõputöö kirjutaja enda huvide haakumisest uurimisteemaga, seega sai kogu see virtuaalse reaalsuse uurimine alguse mitte meie teaduslikest põhimõtetest, vaid sellest, et Madis Vasser ja teised tõid Eestisse Oculus Rifti. Kui panna Oculus silmade ette nagu prillid, on võimalik kogeda 3D virtuaalset reaalsust. Äge värk.

Ka paar Arvutiteaduste instituudi noorhärrat pidasid Oculust toredaks ja otsisid meie juures võimalust kuidagi oma lõputöö selle masinavärgiga siduda. Mõeldud, tehtud: arvutiteaduse tudengid Kälver ja Markus asusid koostöös psühholoogiatudengite Madise ja Taaviga looma virtuaalreaalsuse tööriistakasti – programmi, mille abil iga psühholoog või ajuteadlane saaks kergelt läbi viia oma enda eksperimente virtuaalreaalsuses.

Minu jaoks oli see projekt väga tore, sest meil õnnestus ühendada eksperimentaalpsühholoogia arvutiteadusega ja sealjuures midagi kasulikku luua. Juba on valminud kolm lõputööd: Kälver ja Markus said oma arvutiteaduse poole eest Ad, Madis sai eksperimentaalpsühholoogia eest magistri kaitsmisel B. (Ma olin ausalt öeldes selle B üle üllatunud, sest kõik töö etapid katse ideest katse läbiviimise ja kokkukirjutamiseni sai tehtud Madise enda poolt väga esmaklassiliselt, A vääriliselt. Aga olgu, eks ole omad põhjused, miks juhendaja ise hindeid ei pane.)

Madise katse tutvustust näeb alljärgnevast videost:

Praegu on tööriistakast endiselt töös ja arendamisel.

Juhendamisel ja kaitsmisel oli veel kaks väga põnevat lõputööd. Kuid Taavi Gildeni ja Taivo Pungase tehtud töödest saan loodetavasti pikemalt pajatada kunagi suve teises pooles. Nautige suve!