Suvi! Lõputööde hooaeg on läbi

juuni 11, 2016 1 kommentaar

Väljas küll pigem sügisene ilm, aga tööl algas just suvi, sest kevadine lõputööde maraton sai läbi!

Iga aasta ma luban oma abikaasale, et võtan 2-3 juhendatavat, kuid selle lubaduse pidamine on raske – näiteks arvutiteaduse instituudis võtsid minuga sügisel ühendust mitu ilmselgelt väga nupukat tudengit, kellele oli raske EI öelda. Niisiis oli mul sel aastal 8 juhendatavat.

Ilmselgelt pole mul piisavalt aega ja terveid käsi, et neid kõiki töid üksipulgi läbi võtta, aga mõned kokkuvõtted:

3 tööd oli seotud mäluga – tegu on teemaga, kuhu viimastel aastatel olen end rohkem sisse lugenud ja sisse söönud. Ehk saame ka esimese mäluteemalise artikli Taavi magistritööst.

5 tööd oli seotud virtuaalse reaalsusega – see on valdkond, kuhu tasub investeerida. Meil on juba eelmisest aastast Madise töö muutusepimeduse kohta 3D ruumis, sel aastal juba laadisime üles töö “Inimkaheksajala” kohta, 3 tööd on nüüd artikliks kirjutamise ja ärasaatmise järjekorras.

Vaid 2 tööd oli seotud ajuandmete analüüsiga – doktorantuuri lõpust saadik on ajuandmete analüüs mind üha vähem huvitanud.

Ja mis ehk kõige olulisem – ükski neist kaheksast tööst ei olnud vahetult seotud teadvuseuuringutega.

See kõik paneb mind pisut mõtlema, kes ma siis teadlasena olen – mind tuntakse ja teatakse rahvusvaheliselt ainult teadvuse teadusliku uurimise tõttu, kuid viimastel aastatel pole see teema enam nii väga paelunud ja sütitanud. Kas on mõtet teha kannapööre? Vanale koerale enam uusi trikke ei õpeta? Rohi on alati mujal rohelisem?

Igal juhul tundub, et varsti tuleb ka see blogi pikemale (igavesele?) puhkusele saata. Või vähemalt rebrändida.

 

Advertisements

Vähem on rohkem: kuidas kasutada aju nutikalt

mai 28, 2016 Lisa kommentaar

Ehk kõlab pisut paradoksaalsena, kuid edu nimel tuleb pisut vähem rabeleda, et ajudest maksimumi võtta.

Meie aju on imeline, parim arvutusmasin meile teadaolevas universumis. Tänapäeva töökeskkond teeb aga meie kolju sees olevast sportautost tõukeratta. Peamine põhjus on informatsiooni üleküllus, millega kaasnevad ajule väga ebasobivad tööviisid: 1) et kõigega kursis olla, on standardiks ülesannete samaaegne tegemine, st rööprähklemine, 2) Inimestele meeldib olla alati kättesaadav (“always on”), kohe igale e-kirjale või tekstisõnumile reageerida, 3) kuna infot on alati rohkem kui aega, kiputakse tegema üha pikemaid tööpäevi.

Nende tööpraktikate kohaselt aju kasutades muudame kahjuks aju imemasina taskukalkulaatoriks. Üks suur probleem tänapäeva töökeskkonnaga on, et aju on oma loomuselt väga vilets rööprähkleja. Mõtlemist vajavaid tööülesandeid teeb aju alati üksteise järel, mitte samaaegselt. Seega iga kord, kui tuleb tööalane telefonikõne või on tarvis sotsiaalmeedias vastata, peab aju ühelt ülesandelt teisele lülituma. See ümberlülitamine nõuab lisaressursse.

Mõttetöö ressurss ajus on aga piiratud – teadlik mõttetöö tundub subjektiivselt raske ja on ka ajule raske, niisiis suudab aju seda teha vaid piiratud aja. See teadliku mõtlemise ressurss võimaldab tulla loovate lahenduste peale ja hakkama saada mõtlemist vajavate tööülesannetega, aga kuna ta on piiratud, tuleb teda hoida.

Eelmise kahe punkti valguses tundub mõistlik soovitada järgmist: Tuleb keskenduda korraga ainult ühele ülesandele. Töötamiseks võiks panna kinni kõik muu (veebilehitseja, Facebook, e-post, nutitelefon, tüütu kolleeg), võtta maha kõik uuendused ja teated. Tööta rahus, tööta ühe asja kallal.

Ma juba aiman, et see soovitus tundub tobe, tagurlik ja vale – “nii palju on korraga toimumas, ma pean kõigega kursis olema ja vajadusel kiiresti ümber lülitama“. Arusaadav. Aga ega ühele ülesandele ei pea keskenduma mitu tundi. Oh ei.  Tee pause – niipea, kui tunned, et keskendumine kaob, tõuse laua tagant. Tuntud soovitus on teha tööd 25 minutit ja seejärel puhata 5 minutit. Seega ühele ülesandele tuleks keskenduda 25 minutit, seejärel võib paar minutit e-kirju vaadata ja telefoni piiluda. Ja järgmised 25 minutit võib võtta ette midagi hoopis teistsugust. Hea takt on näiteks kaks blokki mõttetööd ja üks blokk kirjadele vastamist.

Võib ennetada ka vastuväidet, et ühe ülesande tegemine on iganenud tööviis –  “kümne aasta pärast ei vajata enam süvenemist ja mõtlemist – edukas on see, kes suudab kiiresti palju infot analüüsida ja õigesti reageerida”. Kahjuks või õnneks on nii, et juba praegu oskab tehismõistus mitmes valdkonnas “kiiresti palju infot analüüsida ja õigesti reageerida” inimesest paremini, kümne aasta pärast ei ole inimesi selliste ülesannete täitmiseks enam tarvis.

Seega peame küsima, milles jääb inimene masinast paremaks. Milliseid tööviise peame õpetama noortele, et neil 10-20 aasta pärast töö oleks?

Lihtsustatult võib öelda, et masinad on inimesest paremad ülesannetes, kus on tarvis korraga mitmeid muutujaid arvesse võtta (näiteks otsustamine, milliseid kaupasid lattu tellida, arvesse võttes eelmiste kuude ja aastate andmeid). Meie aju seljatab aga praegu igasuguse masina töödes, kus on tarvis luua midagi uut – leida innovatiivseid seoseid erinevate muutujate vahel, et tulla loovate lahenduste peale (nt Skype või Transferwise idee väljamõtlemine).

Loominguliste lahenduste leidmine aga nõuab just probleemi süvenemist, mitte paljude faktide pealiskaudset teadmist. Ja ehk mõneti üllataval kombel ei tule lahendused siis tõenäolisemalt, kui pikki tööpäevi teha ja kui alati levis ja võrgus olla. Maailma mõtteloo ajalugu ja teadustöö näitab, et tihti tulevad lahendused tööalastele probleemidele hoopis puhates! Inglise keeles öeldakse kenasti, et lahendustega on seotud kolm B’d – bed, bus & bath. Eesti keelde võiks siis parafraseerida kolm V’d – vann, voodi ja vantsimine. Tasub märkida, et nutiseadmed ajule vastavat puhkust ei paku, kuna nendest tulev infovool kaaperdab ideede tantsuplatsi. Aju nutikuse tõstmiseks olgu õhtud nutiseadmete vabad.

Niisiis ajuteadusele tuginedes võime öelda, et kui eesmärgiks on rohkem innovatsiooni ja rohkem suuri ideid, siis peaksid kõik mõttetööd tegevad töötajad vähem töötama. Uute lahenduste peale tulemiseks peaks korraga keskenduma ühele tööülesandele. 12-tunniste tööpäevade asemel olgu hoopis 12 minutit tukastamist iga 8-tunnise tööpäeva keskel.

Artikkel ilmus originaalis Äripäevas.

 

Ajust ja unest

mai 23, 2016 Lisa kommentaar

Hedvig Sultson kirjutab värskes Horisondis vahvalt ühest unega seotud mõistatusest -“Paradoksaalse une funktsiooni otsingul“.

Ta kirjutab: “Lisaks sellele, et REM une neurobioloogiline profiil sarnaneb pigem ärkveloleku kui sügava une omaga, ei ole seni teada ka see, mis on REM une täpne funktsioon. Paradoksaalset und on seostatud nii mäluprotsesside kui ka unenägude nägemises väljenduva loomingulisusega. Samuti on spekuleeritud, et REM une ajal nähtavad unenäod pole midagi muud kui suvalised ajuaktiivsusmustrid, mis on tekkinud kõrgenenud ajuaktiivsuse tõttu REM une ajal. Vaatamata mitmetele teooriatele pole teadlaste seas konsensust selles osas, millist funktsiooni REM uni endas siiski kannab.”

Mul on hea meel ka selle üle, et artikli esimene versioon valmis lõputööna minu kursusel “Valik teemasid tänapäeva ajuteadusest”, mille pidasin sügissemestril Tartus.

Ma ise viskasin natuke nalja ööistungite ja riigikogulaste kulul Õhtulehes. Uni on aju jaoks tarvilik ja uneta öö viib ebameeldivamate ja kehvemate otsustega riigikogulasteni.

 

 

 

Rubriigid:uni ja unenäod, viited

Ennustav töötlus siin- ja sealpool piiri

mai 15, 2016 2 kommentaari

Aju ei ürita ümbritsevas keskkonnas toimuva põhjal luua mudelit maailmast, vaid vastupidi – aju järeldab juba olemasoleva mudeli põhjal, mis parajasti ümbritsevas keskkonnas toimub. See mudel põhineb mälusisudel ja teeb pidevalt ennustusi selle kohta, kuidas meid ümbritsev keskkond olema ja muutuma peaks.

Ennustava töötluse teooria on viimastel aastatel muutunud ajuteaduses väga popiks. Tema abil üritatakse muuhulgas selgitada ka skisofreeniat ja autismi, unenägusid ja platseeboefekte. TÜ psühholoogia magistrant Martin Kolnes avaldas hiljuti Sirbis vahva artikli “Ennustav kodeerimine pretendeerib kõikehõlmava ajuteooria tiitlile“, kus selgitab, kuidas ennustava töötluse teooria võimaldab paremini mõista emotsioone. Mul on hea meel ka selle üle, et artikli esimene versioon valmis lõputööna minu kursusel “Valik teemasid tänapäeva ajuteadusest”, mille pidasin sügissemestril Tartus.

Minu enda kokkupuude ennustava töötluse teooriaga on rohkemat kui vaid pinnapealne – koos Renate Rutiku ja teistega avaldasime hiljuti töö, milles uurisime üht seika, mida ennustava töötluse teooria vajaks, et olla relevantne ka teadvuseteaduse jaoks. Nimelt peaks ennustava töötluse teooria kohaselt eelnev kogemus (ennustused) mõjutama teadvustamist varakult, enne kui stiimul teadvusesse jõuab. Seda tööd alustasime umbes 6 aastat tagasi, aga lõpp hea kõik hea: töö avaldati hiljuti.

Igal juhul on see teooria üsna õhku täis – vähe on veel konkreetseid fakte, mis aitaksid seda teooriat täpsemalt mõista. Käisin ka Frankfurdis ühel väikesel konverentsil asjade üle nuputamas, aga ega palju targemaks ei saanud. Kindel on see, et uurime ennustava töötluse teooriat ka siin Eestis edasi!

 

Rubriigid:ajuteadus, viited

Afantaasia

aprill 29, 2016 10 kommentaari

Helesinine koerake lendab luuavarrel üle tiigi – kas see lause tekitas Sus kujutluspilte? Kui ütlen: “meenuta oma eilset õhtupoolikut“, siis kas Sul tekib kujutluspilte sellest? Kui mõtled oma lemmiklaulust, siis kas justkui pisut kuuleksid seda (suudad selle kuulmist ette kujutada)? Kui kõigil juhtudel oli vastus ei, siis Sa oled minu jaoks põnev inimene!

Hiljuti oli meil laboriseminaril umbes taoline vaidlus (nagu ikka, algas kõik väitlusest teadvuse teemadel):

(Mu eesmärk pole seda vaidlust sõna-sõnalt tõetruult esitada, seega vabandan kohalolnute ees)

Mina: “No, aga kui Sa loed raamatust lugu, siis Sul tekivad ju kujutluspildid? Kuidas see stseen välja näeb, kuidas raamatu kangelane puu otsast lõvile kaela hüppab …”

Dr X: “Ei teki, mis udu Sa ajad, loen raamatut”

Mina: “Nii et sõna, sõna, sõna, sõna, aga ei mingit tajupilti”

Dr X: “sõnad jah”

Mina: “Jabur! Aga kujuta ette, et istud parajasti meie labori katsetoolis ja teed seal katset, kus uuritakse teadvustamist! Sa näed ju vaimusilmas arvutiekraani, seina, ehk meie masinaid?”

Dr X: “Esiteks, sellisest idiootsest katses ma küll osa ei võtaks. Ja teiseks, ma võin sellest küll mõelda, aga tuhkagi ma ei näe. Kolmandaks, mis imeasi see vaimusilm on?”

Mina: “Vaimusilm on tõesti kummaline sõna. Aga ärme kaldu teemast kõrvale – Sa oled robot! Mõni ime, et Sa aru ei saa, mis see teadvus on!”

Dr X: “Ega Sa ise ju ka ei saa!”

Dr Xi viimane märkus oli hea. Aga antud juhul olulisem: tegelikult ta ei pruukinud olla robot. Firefoxi looja ja Facebooki direktor Blake Ross on kirjutanud fantastilise loo afantaasiast – oma loo sellest, kuidas ta aru sai, et tal on midagi puudu – et tal ei teki automaatselt või tahtlikult kujutlusi … ja kuidas ta mõistis, et teised kõik (peaaegu kõik) suudavad seda:

I have never visualized anything in my entire life. I can’t “see” my father’s face or a bouncing blue ball, my childhood bedroom or the run I went on ten minutes ago. I thought “counting sheep” was a metaphor. I’m 30 years old and I never knew a human could do any of this. And it is blowing my goddamned mind.

Lugu on fantastiline, aitäh Tambetile viite eest. Kui tekitab huvi, võid ennast testida siin.

 

 

 

Endel Tulvingu arhiiv: mälu-uurija mälu

aprill 19, 2016 2 kommentaari

Kirjutasin ERMi blogisse väikese loo tutvustamaks Endel Tulvingu arhiivi. ERMi blogis piltidega, aga tekst ka siia:

Endel Tulving on Eesti teadusele nagu Arvo Pärt Eesti muusikale. Nagu on muusikahuvilisi, kes teavad Eestist vaid seda, et Arvo Pärt on eestlane, on ka teadlaseid, kes on Eestist kuulnud vaid Endel Tulvingu nime. Endel Tulving põgenes II Maailmasõja lõpus Eestist ja on oma teadlasekarjääri veetnud peamiselt Torontos. Kuid sellest hoolimata on ta olnud läbi aastakümnete toeks Eesti teadlastele ja teadusele. Tema hiljutine kingitus Eestile on ERMis 2017. aasta sügisel avatav Endel Tulvingu arhiiv.

Elu jooksul kogutud teadmised ja kogemused – mälu – on aluseks sellele, kes me oleme. Endel Tulvingu panused mäluprotsesside mõistmisesse on nii põhjapanevad, et näiteks ingliskeelses Psühholoogia Wikipedias seisab tema kohta järgnev tutvustus: “paljud nõustuksid, et ta on läbi aegade kõige kreatiivsem ja nupukam teoreetik mäluteaduses”. Ma pole üldse kindel, kas Endel Tulvingu enda jaoks see oleks kompliment. Tema suured ideed põhinevad siiski mitte ainult mõtlemisel, vaid eelkõige ka nupukatel eksperimentidel.

Endel Tulvingu suurte avastuste hulgas on kõige tuntum ehk eristus semantilise ja episoodilise mälu vahel.  Semantiline mälu on meie üldised teadmised maailmast – Prantsusmaa pealinn on …; kotleti sisse käivad … või ehk nüüd uus teadmine, et Endel Tulving on maailmakuulus mäluteadlane. Episoodiline mälu aga sisaldab episoode, näiteks mälestust äpardusterohkest Prantsusmaa-reisist, esimest korda, mil ise kotlette tegite või mälestust sellest, kus täpselt te lugesite võrdlust Endel Tulvingu ja Arvo Pärdi vahel. See eristus semantilise ja episoodilise mälu vahel näib ilmselge, aga nagu teaduses (ja maailmas üldisemalt) ikka, tuleb esiteks millegi peale tulla ja seda veenvalt näidata, enne kui see ilmselgeks saab.

Kuid lisaks sellele jaotusele on Endel Tulving teinud palju muudki originaalset. Näiteks on mäluprotsesside üldisel mõistmisel fundamentaalselt oluline ka kodeerimise spetsiifilisus. Selle hirmsa sõnapaari taga peidab end iseenesest väga lihtne idee: mälujälje meenutamisel ei loe mitte ainult see, mis on talletatud, vaid eelkõige see, kuidas see miski talletatud sai. Toome esiteks ühe klassikalise näite katsest, mille sarnastega Endel Tulving oma kolleege kodeerimise spetsiifilisuses veenda üritas. Oletame, et lugeja peab meelde jätma järgnevad sõnad:

mahl, limonaad, piim, tee, vein, konjak ja kali.

Oletame veel, et kui tal kahe minuti pärast palutakse sõnad meelde tuletada, unustab ta sõna “tee”. Eksperimendi läbiviijal on lihtne see puudujäänud sõna meelde tuletada vihjega “seda on rohelist ja musta”. See kerge vihje tooks kohe meelde “tee”. Kuid kui lugejale vihjeks öeldaks “seda on kruusa või liivaga”, oleks ta ilmselt isegi rohkem segaduses kui enne. Need kaks vihjet – “rohelist ja musta” ja “kruusa ja liivaga” – on sõnaga “tee” seotud enam-vähem samal viisil, kuid määrav on see, et esitatud nimekirjas – teiste jookide kontekstis – kodeeris lugeja sõna “tee” tõenäoliselt ilmselt joogina, mitte kruusatee või asfaltteena. Seega ehkki sõna on ju sama – “tee” – loeb meeldetuletamisel see, kuidas see sõna kodeeritud sai: kas joogina või mõnes muus tähenduses. Kodeerimise spetsiifilisus ütlebki lihtsustatult, et meeldetuletamise edukuse määrab see, kuivõrd sarnased on meeldetuletamise ja mällu salvestamise ajal kontekst ja keskkond (üldisemalt: kuivõrd sarnanased on nende kahe tingimuse vahel aju aktiivsusmustrid). (Tegelikult on asjaolud pisut keerukamad … nagu teaduses ikka.)

Kindlasti võib mõni lugeja kehitada õlgu ja arvata, et tegu on tühise fenomeniga, mis ilmneb mitmetähenduslike sõnade korral. Kuid tänaseks on selge, et pea iga inimese jaoks oleks viga eirata kodeerimise spetsiifilisuse printsiipi, sest ükskõik kui keeruliselt see fraas ka ei kõla, annab ta meile mäluteaduse kõige praktilisema soovituse ükskõik mille meenutamiseks: kui tahate mingit sündmust või fakti mäletada, minge vaimselt tagasi sinna olukorda, kus te olite selle sündmuse toimumise või fakti õppimise ajal. Kui teil on tarvis meelde tuletada oma vennapoja nime ja te olite selle nime kõlamise ajal just tulnud väsitavalt jooksuringilt, siis tuleb teil see nimi paremini meelde pärast väsitavat jooksuringi. Kui õpite eksamiks, siis tasub näiteks närida mingit spetsiifilise maitsega (kurkumi?) närimiskummi ja sama maitsega näts endale ka eksami ajal suhu panna (erinevate eksamite jaoks kasutage erinevaid närimiskumme). Endel Tulving avastas, et mälusisude meeldejätmine ja meenutamine sõltub alati sellest, millised muud mõtted ja ajuseisundid parajasti aktiivsed on.

Endel Tulvingu ideed on olnud revolutsioonilised inimese mälu ja aju paremaks mõistmiseks. Tõin esile vaid kaks teoreetilist läbimurret, kuid Endel Tulvingu nime taha võiks neid kirjutada trobikond. Süstemaatilisemat ja põhjalikumat ülevaadet Endel Tulvingu tööst ja selle töö mõjust võimaldab 2002. aastal eesti keeles ilmunud raamat Mälu (tõlkinud ja toimetanud Marika Rauk ja Jüri Allik).

Kahjuks pole teaduses nii, et kolleegid iga vahva idee peale püsti hüppavad, aplodeerivad ja õnnitlema jooksevad. Ei, pigem kas ignoreeritakse neid mõtteid või heal juhul vaieldakse aastaid, enne kui need ideed omaks võetakse. (Nagu Endel Tulving selgitanud on: Lõpuks ütlevad kõik muidugi “me teadsime seda juba ammu”).

Selliseid vaidluseid Endel Tulvingu ideede üle leiab arhiivist mitmeid. Tõepoolest, suur osa praeguse arhiivi 1019 säilikust on just kirjavahetused Endel Tulvingu ja teiste teadlaste vahel. Palju kirjavahetusi on Endel Tulvingu endiste kasvandike ja heade sõpradega, aga ega needki pole täis kiitust ja õlalepatsutamist. Teaduses peetakse tihti tuliseid vaidluseid just heade kolleegidega, kelle puhul pole kartust, et nad asja liiga südamesse võtaksid. Ja enda tudengid on tihti need, kes tahavad endise juhendaja ideedele veel vürtsi lisada ja juhendaja varjust üle ja välja hüpata, tema mõtetega otseselt vaieldes ja võideldes.

Ja vaidlusteks põhjust on. Ehkki Endel Tulving on andnud uusi vaatevinkleid mitmetele teadusprobleemidele inimese mälu kohta, on mäluteaduses mitmed fundamentaalsed küsimused veel lahendamata. Miks mõned faktid / sündmused jäävad paremini meelde? Kuidas eelnev kogemus aitab meil uut teadmist salvestada? Mis see mälusisu ülse on? Kuidas mälusisud meie ajusse talletatud on? Või tulles tagasi semantilise ja episoodilise mälu vahel tehtava eristuse juurde: on selge, et kuidagi luuakse episoodilistest mälusisudest aja jooksul semantiline teadmine. Aga kuidas täpselt? Kui pikka aega see võtab?

 
Olen kindel, et Endel Tulvingu arhiiv sisaldab mitmeid kirjavahetusi, kus nendel teemadel juba vaieldud ja arutletud on. Seega pole kahtluski, et Endel Tulvingu arhiiv pakub lõputult juhtlõngasid Eesti praegustele ja järgmiste põlvede mäluteadlastele. Kuid see arhiiv on palju rohkemat kui vaid teadlaste Meka – see säilikute kogu aitab meil osa saada ühe erakordse inimese, erakordse eestlase dekaadidepikkusest uurimistööst inimeseks olemise aluste kohta.

 

teadvusest, avameelselt

aprill 9, 2016 1 kommentaar

Kirjutan aegamööda vastuseid Tiidule, aga alustan hoopis Alari kommentaarist

Ma ei tea kas teadvuse uurijad seda teemat uurivad, kuid psühholoogiast on hästi teada, et kui on mingi uskumuste süsteem, siis igat järgnevat informatsiooni interpreteeritakse selle uskumuste süsteemi valguses. Mitte sobivad väited kustutakse ära, moondatakse jne. Freudi psühholoogilised kaitsemehhanismid toimivad ka kõigi teadlaste puhul. Ja minu hinnangul viib teadvuse uurimine paratamatult materiaalsest paradigmast eemale, kui julgetakse kõik küsimused lõpuni esitada ning ei kardeta kognitiivset dissonantsi

Või on just nii, et kui kõik küsimused lõpuni uurida ning mitte karta kognitiivset dissonantsi, jõutakse paratamatult järeldusele, et teadvus on ajus?

Alari kommentaar esitab pisut eksitava pildi teadlasest: head teadlased alati kahtlevad varasemates uskumussüsteemides; tihti on teadlase üks soov eelnevaid arusaamu vangutada; leida see, kus autoriteedid eksivad. Oma igapäevatöös üritan tihti leida vigu oma kolleegide mõtlemises ja oleme varasemat uskumussüsteemi lahti lammutanud nii teadvuseteaduses kui ka süsteemide ajuteaduses. Võiks öelda, et headel päevadel lähebki muu töö põhiaur sellele, et mõelda, mis teised teadlased valesti on mõelnud. Ärge kunagi alahinnake seda, kui palju ja kui põhjalikult teadlased mingi probleemi üle mõtlevad! Võttes näiteks teadvuseuuringud: kui tavainimene jõuab ehk oma muu töö kõrvalt teadvuse kohta lugeda tunni päevas, siis teadvuseteadlane tegeleb teadvuse uurimisega 8-10 tundi päevas, aastaid järjest.

Usun, et pea iga teadvuseuurija on vähemalt korra kaalunud võimalust, et teadvus pole ajus. Ka ma ise alustasin just sellest seisukohast,  ka mina ise ei tahtnud alguses kuidagi nõustuda väitega, et teadvus on vahetult seotud aju tööga. Ma alustasin oma teadvuseuuringuid, uskudes et teadvus on midagi ajust muud, ja tahan teiega järgnevalt jagada osa nendest põhjustest, miks ma oma algset seisukohta muutsin.

 

Teadvus ja aju on tihedalt seotud

Üks tugevamaid tõendeid väitele, et teadvus on ajus, on see, et mingi kindla ajupiirkonna töö häirimine muudab vastavat spetsiifilist osa teadvuselamusest. See tähendab, et ajupiirkonna A mõjutamine mõjutab teadvuses aspekti A’, ajupiirkonna B mõjutamine aspekti B’ jne. Kui teadvus ei ole ajus, siis miks peaks taoline seaduspärasus leiduma? Vaatleme seda tõendusmaterjali lähemalt.

Uurides ajukahjustusega patsiente, selgub, et osadel neist on väga kindlapiirilised puudujäägid teadvuselamuses. Näiteks mõni neist ei teadvusta liikumist, mõni teine ei teadvusta värve, mõni ei teadvusta kujusid või koguni ainult nägusid. Olulisel kombel on need defitsiidid teadvuselamuses süstemaatiliselt seotud kahjustuste asukohaga ajus. Ükskõik millisel patsiendil, kellel on kahjustus ajupiirkonnas MT/V5, on häiritud liikumise teadvustamine. Kui patsiendil on kahjustatud teatud osa alumisest oimusagarast, ei teadvusta ta enam objekte. Huvitaval kombel võib ta siiski suuta neid samu objekte haarata, reguleerides isegi oma haarde suurust vastavalt objekti kujule ja suurusele, mida ta ei teadvusta. Seega selline kahjustus viib ainult objektide teadvustamise kadumiseni. On palju patsiente, kes näevad hästi objekte, kuid ei suuda teadvustada nägusid. Jällegi, nende puudujäägid teadvuselamuses on selgitatavad kindlapiiriliste kahjustustega ajukeskustes, mis on seotud nägude töötlemisega.

Seega ajukahjustuste poolt tekitatavad puudujäägid teadvuselamuses on hämmastavalt täpselt seotud sellega, milliste ajupiirkondade töö on ajukahjustuse tagajärjel häiritud.

Kui te arvate, et see pole piisavalt hea tõendusmaterjal, siis ma võin tulla teie juurde, avada teie kolba ja toppida teile ajju mõned elektroodid. Lastes nendest elektroodidest läbi pisut elektrivoolu oleks mul võimalik mõjutada seda, mida te teadvuslikult kogete. Stimuleerides teie visuaalset korteksit, siin kukla lähedal, võiksin teie teadvusesse tekitada valgussähvatusi. Selle jaoks ei ole meil tegelikult isegi tarvis teie kolpa avada – me võime valgussähvatusi teie teadvusesse tekitada ka väljaspool aju toimuva magnetstimulatsiooni abil. Transkraniaalse magnetstimulatsiooni (TMS) katseid oleme läbi viinud ka Tallinnas, Talis Bachmanni laboris. TMSi abil on võimalik valikuliselt pärssida mõne katsetajat huvitava ajupiirkonna talitust. Nii muutub võimalikuks sooritada „virtuaalseid ajukahjustusi“ – ajukahjustusi, mis tekivad tänu TMSile ja kaovad niipea, kui TMSi mõju lakkab. Nõnda saab näiteks piirkonda MT/V5 stimuleerides häirida hetkeks katseisiku liikumistaju või piirkonda V1 stimuleerides lühiajaliselt kaotada osa tema nägemisväljast, kusjuures taaskord on see, milline osa nägemisväljast kaob, täpselt seotud sellega, millisesse V1 osasse katsetaja TMSi rakendab. See on üsna muljetavaldav, et täiesti tervel katseisikul on võimalik tekitada defitsiite teadvuselamuses, mõjutades magnetiga tema aju! Veelgi enam, muutes natukene stimulatsiooni parameetreid, on võimalik teadvuselamusi ka tekitada. Näiteks kui stimuleerida neidsamu V1 piirkondi, siis teadvustab katseisik sähvatusi – fosfeene. Kui aga stimuleerida piirkonda MT/V5, võib katseisik teadvustada liikuvaid fosfeene. 

Need tänapäevased tööd sobivad kokku 20. sajandi keskpaigas saadud tulemustega, kus selgus, et patsientide poolt aju elektrilise stimuleerimise tagajärjel kogetud teadvusmuljed on süstemaatiliselt seotud sellega, millist ajupiirkonda parajasti elektriliselt stimuleeriti. Näiteks hippocampuse lähistel võiks selline stimulatsioon valgussähvatuste asemel tekitada keeruliste mälusisude taasesitamise – näiteks võiksite järsku oma vaimusilmas taaskogeda oma esimest koolipäeva. Kokkuvõttes on teadvuselamuse erinevad aspektid väga kindlalt ja seaduspäraselt seotud erinevate ajupiirkondade tööga ja nende töö pärssimine või muutmine viib defitsiitide või muutusteni vastavates teadvuselamuse aspektides. Kui teadvus oleks midagi ajust erinevat, siis miks peaks see nii olema?

 

Palun lükake ümber väide, et teadvus on ajus

On tähtis mõista, et piisaks vaid ühest teaduslikust faktist selle kohta, et eksisteerib midagi taolist nagu vaim või hing või midagi ajust sõltumatut, näitamaks et me oleme midagi enamat kui vaid aju. Ehk on mõni teist kuulnud kehavälistest kogemustest? Sellised lood, kus inimesed räägivad, kuidas nende vaim oma kehast väljus, oleks ju kaunis vastutõend kogu sellele ideele, et meie olemus on ajus. Samas ajus võib igasugu naljakaid ettekujutusi tekkida.

Võtame vaatluse alla surmalähedased kogemused, kus inimesed näiteks pärast elustamist haiglapalatis pajatavad sellest, kuidas nad rändasid tundmatutes maailmades, nägid tunnelit, jumalat ja surnud sugulasi. Ma ei väida, et sellised kogemused on väljamõeldised. See, et südame seiskumise korral tekivad inimesel väga kummalised teadvuselamused, on ajuteaduse seisukohast täiesti oodatav – kui hapnikurikas veri hakkab ajust otsa saama, siis see on ka aju jaoks väga kummaline olukord, mis viib kordumatute ajuaktiivsusmustriteni, mis otse loomulikult on seotud eriliste teadvuselamustega. Juba väike doos hallutsionogeenset ainet tekitab meile kentsakaid teadvuselamusi ja visioone – on täiesti loogiline, et hapnikurikka vere puudumisest tingitud totaalne muutus on palju võimsam ja viib ka palju kentsakamate teadvusfenomenideni.

Surmalähedaste kogemuste juurde käivad tihti aga ka kehast väljumise kogemused. Ma ei väida, et kehast väljumise kogemused on väljamõeldised. Sellisel kummalisel hetkel võivad need kummalised ajuaktiivsusmustrid tõepoolest luua teadvuselamuse justkui oleks inimene oma kehast väljunud. See teadvuselamus võib tõesti tekkida, aga ta tekib ajus. Me ka teame, et aju teatud piirkonda elektriliselt stimuleerides on võimalik luua teadvuselamus kehavälisest kogemusest. Mõelge: kui teie aju teatud piirkonnast stimuleerida, tunnete, et olete oma kehast väljumas. Sellised kehavälised kogemused tekivad ajus ja on täiesti kooskõlas ajuteadusega.

Kindlasti on neid, kes tõttaks viitama inimeste lugudele, kus nad on kehaväliste kogemuste korral midagi näinud või kuulnud, mida muidu poleks kuidagi saanud näha või kuulda. Kahjuks teadustöö sellist fenomeni ei toeta. Vähemalt põhimõtteliselt oleks väga väga lihtne kindlaks teha kehaväliste kogemuste eksisteerimist: tuleks kuskile, kus patsient seda oma voodist ei näe, asetada mingi objekt, ja pärast patsiendilt selle kohta midagi pärida. (või hästi kontrollitud variandis, et välistada arstide ja õdede mõju, võib nt kapi peale suurelt kirjutada mingi sõna ja pärast küsida, mis sõna see oli?) See on teaduslikus mõttes väga lihtne katse. Ja seda katset on korduvalt mitmel pool maailmas läbi viidud. Ühes hiljutises ülevaateartiklis kirjutab surmalähedasi kogemusi uuriv teadlane: “Until now, however, there has been no published case where a patient has perceived this hidden sign” (Van Lommel, 2011, p. 23). Oluline on märkida, et see teadlane ise usub, et surmalähedased kogemused näitavad just seda, et teadvus on ajust erinev, seega ei tasu teda kahtlustada millegi varjamises. Minu probleem on järgnev: mul oleks väga hea meel, kui me saaksime veenvalt näidata, et teadvus võib eksisteerida ajust eraldi. Kuid kui on selline lihtne katse ja mitte kuskil kõigi nende surmalähedaste kogemuste ajal mitte keegi pole seda katset läbinud (st märki või sõna või objekti raporteerida suutnud), siis pole mul teaduslikku alust uskuda, et surmalähedased kogemused näitavad midagi selle kohta, et teadvus võib ajust eraldi eksisteerida.

Kui isegi neid erilisi teadvusseisundeid, mida peetakse tõenditeks teadvuse ja aju sõltumatuse kohta, on võimalik mõjutada ja esile kutsuda, mõjutades aju, siis on üsna loogiline järeldus, et teadvus on tõesti ajus. Seega praegusel hetkel, nende teaduslike tõendusmaterjalide valguses, mis me oleme tänaseks päevaks kogunud, on teaduslikult mõistlik arvata, et kogu meie „vaimne“ olemus on tõepoolest just mingisugune ajuaktiivsus.

 

Teadvus on ajus?

On võimalik, et me peame oma teaduslikku maailmapilti pisut laiendama, et selgitada teadvust. Me ei tea veel. Võin nõustuda, et oleks arrogantne arvata, et see, mis me praegu maailma ja universumi kohta teame, on kõik, mis teada on. Näiteks Aristoteles oli ka väga tark mees, kuid arvas, et aju on vaid vere jahutamiseks – võib olla, et viiekümne aasta pärast naerdakse ka meie praeguste tühiste hüpoteeside ja ideede üle.

Seega ei tasu liiga kinni hoida praegustest ideedest ja teooriatest, vaid tuleb olla avatud meelega ja teha teadust, teha katseid, et oma parimaid ideid testida. Kui tulevikus tehtavad paremad katsed veenavad meid, et teadvus on midagi hoopiski ajust erinevat, siis see on väga tore, siis me teame rohkem. Teadus ei seisne mitte oma ideede vankumatus kaitsmises, vaid avatud meeles ja soovis oma enda ideid vangutada.

Me hetkel ei tea ja ei oska ette ennustada, milline täpselt on teadvuse suure probleemi lahendus. Kuid parim, mis me praegusel hetkel teha saame, on teha teaduslikku uurimistööd ja hoida silmad-kõrvad üllatusteks lahti.