teadvusest, avameelselt

aprill 9, 2016 1 kommentaar

Kirjutan aegamööda vastuseid Tiidule, aga alustan hoopis Alari kommentaarist

Ma ei tea kas teadvuse uurijad seda teemat uurivad, kuid psühholoogiast on hästi teada, et kui on mingi uskumuste süsteem, siis igat järgnevat informatsiooni interpreteeritakse selle uskumuste süsteemi valguses. Mitte sobivad väited kustutakse ära, moondatakse jne. Freudi psühholoogilised kaitsemehhanismid toimivad ka kõigi teadlaste puhul. Ja minu hinnangul viib teadvuse uurimine paratamatult materiaalsest paradigmast eemale, kui julgetakse kõik küsimused lõpuni esitada ning ei kardeta kognitiivset dissonantsi

Või on just nii, et kui kõik küsimused lõpuni uurida ning mitte karta kognitiivset dissonantsi, jõutakse paratamatult järeldusele, et teadvus on ajus?

Alari kommentaar esitab pisut eksitava pildi teadlasest: head teadlased alati kahtlevad varasemates uskumussüsteemides; tihti on teadlase üks soov eelnevaid arusaamu vangutada; leida see, kus autoriteedid eksivad. Oma igapäevatöös üritan tihti leida vigu oma kolleegide mõtlemises ja oleme varasemat uskumussüsteemi lahti lammutanud nii teadvuseteaduses kui ka süsteemide ajuteaduses. Võiks öelda, et headel päevadel lähebki muu töö põhiaur sellele, et mõelda, mis teised teadlased valesti on mõelnud. Ärge kunagi alahinnake seda, kui palju ja kui põhjalikult teadlased mingi probleemi üle mõtlevad! Võttes näiteks teadvuseuuringud: kui tavainimene jõuab ehk oma muu töö kõrvalt teadvuse kohta lugeda tunni päevas, siis teadvuseteadlane tegeleb teadvuse uurimisega 8-10 tundi päevas, aastaid järjest.

Usun, et pea iga teadvuseuurija on vähemalt korra kaalunud võimalust, et teadvus pole ajus. Ka ma ise alustasin just sellest seisukohast,  ka mina ise ei tahtnud alguses kuidagi nõustuda väitega, et teadvus on vahetult seotud aju tööga. Ma alustasin oma teadvuseuuringuid, uskudes et teadvus on midagi ajust muud, ja tahan teiega järgnevalt jagada osa nendest põhjustest, miks ma oma algset seisukohta muutsin.

 

Teadvus ja aju on tihedalt seotud

Üks tugevamaid tõendeid väitele, et teadvus on ajus, on see, et mingi kindla ajupiirkonna töö häirimine muudab vastavat spetsiifilist osa teadvuselamusest. See tähendab, et ajupiirkonna A mõjutamine mõjutab teadvuses aspekti A’, ajupiirkonna B mõjutamine aspekti B’ jne. Kui teadvus ei ole ajus, siis miks peaks taoline seaduspärasus leiduma? Vaatleme seda tõendusmaterjali lähemalt.

Uurides ajukahjustusega patsiente, selgub, et osadel neist on väga kindlapiirilised puudujäägid teadvuselamuses. Näiteks mõni neist ei teadvusta liikumist, mõni teine ei teadvusta värve, mõni ei teadvusta kujusid või koguni ainult nägusid. Olulisel kombel on need defitsiidid teadvuselamuses süstemaatiliselt seotud kahjustuste asukohaga ajus. Ükskõik millisel patsiendil, kellel on kahjustus ajupiirkonnas MT/V5, on häiritud liikumise teadvustamine. Kui patsiendil on kahjustatud teatud osa alumisest oimusagarast, ei teadvusta ta enam objekte. Huvitaval kombel võib ta siiski suuta neid samu objekte haarata, reguleerides isegi oma haarde suurust vastavalt objekti kujule ja suurusele, mida ta ei teadvusta. Seega selline kahjustus viib ainult objektide teadvustamise kadumiseni. On palju patsiente, kes näevad hästi objekte, kuid ei suuda teadvustada nägusid. Jällegi, nende puudujäägid teadvuselamuses on selgitatavad kindlapiiriliste kahjustustega ajukeskustes, mis on seotud nägude töötlemisega.

Seega ajukahjustuste poolt tekitatavad puudujäägid teadvuselamuses on hämmastavalt täpselt seotud sellega, milliste ajupiirkondade töö on ajukahjustuse tagajärjel häiritud.

Kui te arvate, et see pole piisavalt hea tõendusmaterjal, siis ma võin tulla teie juurde, avada teie kolba ja toppida teile ajju mõned elektroodid. Lastes nendest elektroodidest läbi pisut elektrivoolu oleks mul võimalik mõjutada seda, mida te teadvuslikult kogete. Stimuleerides teie visuaalset korteksit, siin kukla lähedal, võiksin teie teadvusesse tekitada valgussähvatusi. Selle jaoks ei ole meil tegelikult isegi tarvis teie kolpa avada – me võime valgussähvatusi teie teadvusesse tekitada ka väljaspool aju toimuva magnetstimulatsiooni abil. Transkraniaalse magnetstimulatsiooni (TMS) katseid oleme läbi viinud ka Tallinnas, Talis Bachmanni laboris. TMSi abil on võimalik valikuliselt pärssida mõne katsetajat huvitava ajupiirkonna talitust. Nii muutub võimalikuks sooritada „virtuaalseid ajukahjustusi“ – ajukahjustusi, mis tekivad tänu TMSile ja kaovad niipea, kui TMSi mõju lakkab. Nõnda saab näiteks piirkonda MT/V5 stimuleerides häirida hetkeks katseisiku liikumistaju või piirkonda V1 stimuleerides lühiajaliselt kaotada osa tema nägemisväljast, kusjuures taaskord on see, milline osa nägemisväljast kaob, täpselt seotud sellega, millisesse V1 osasse katsetaja TMSi rakendab. See on üsna muljetavaldav, et täiesti tervel katseisikul on võimalik tekitada defitsiite teadvuselamuses, mõjutades magnetiga tema aju! Veelgi enam, muutes natukene stimulatsiooni parameetreid, on võimalik teadvuselamusi ka tekitada. Näiteks kui stimuleerida neidsamu V1 piirkondi, siis teadvustab katseisik sähvatusi – fosfeene. Kui aga stimuleerida piirkonda MT/V5, võib katseisik teadvustada liikuvaid fosfeene. 

Need tänapäevased tööd sobivad kokku 20. sajandi keskpaigas saadud tulemustega, kus selgus, et patsientide poolt aju elektrilise stimuleerimise tagajärjel kogetud teadvusmuljed on süstemaatiliselt seotud sellega, millist ajupiirkonda parajasti elektriliselt stimuleeriti. Näiteks hippocampuse lähistel võiks selline stimulatsioon valgussähvatuste asemel tekitada keeruliste mälusisude taasesitamise – näiteks võiksite järsku oma vaimusilmas taaskogeda oma esimest koolipäeva. Kokkuvõttes on teadvuselamuse erinevad aspektid väga kindlalt ja seaduspäraselt seotud erinevate ajupiirkondade tööga ja nende töö pärssimine või muutmine viib defitsiitide või muutusteni vastavates teadvuselamuse aspektides. Kui teadvus oleks midagi ajust erinevat, siis miks peaks see nii olema?

 

Palun lükake ümber väide, et teadvus on ajus

On tähtis mõista, et piisaks vaid ühest teaduslikust faktist selle kohta, et eksisteerib midagi taolist nagu vaim või hing või midagi ajust sõltumatut, näitamaks et me oleme midagi enamat kui vaid aju. Ehk on mõni teist kuulnud kehavälistest kogemustest? Sellised lood, kus inimesed räägivad, kuidas nende vaim oma kehast väljus, oleks ju kaunis vastutõend kogu sellele ideele, et meie olemus on ajus. Samas ajus võib igasugu naljakaid ettekujutusi tekkida.

Võtame vaatluse alla surmalähedased kogemused, kus inimesed näiteks pärast elustamist haiglapalatis pajatavad sellest, kuidas nad rändasid tundmatutes maailmades, nägid tunnelit, jumalat ja surnud sugulasi. Ma ei väida, et sellised kogemused on väljamõeldised. See, et südame seiskumise korral tekivad inimesel väga kummalised teadvuselamused, on ajuteaduse seisukohast täiesti oodatav – kui hapnikurikas veri hakkab ajust otsa saama, siis see on ka aju jaoks väga kummaline olukord, mis viib kordumatute ajuaktiivsusmustriteni, mis otse loomulikult on seotud eriliste teadvuselamustega. Juba väike doos hallutsionogeenset ainet tekitab meile kentsakaid teadvuselamusi ja visioone – on täiesti loogiline, et hapnikurikka vere puudumisest tingitud totaalne muutus on palju võimsam ja viib ka palju kentsakamate teadvusfenomenideni.

Surmalähedaste kogemuste juurde käivad tihti aga ka kehast väljumise kogemused. Ma ei väida, et kehast väljumise kogemused on väljamõeldised. Sellisel kummalisel hetkel võivad need kummalised ajuaktiivsusmustrid tõepoolest luua teadvuselamuse justkui oleks inimene oma kehast väljunud. See teadvuselamus võib tõesti tekkida, aga ta tekib ajus. Me ka teame, et aju teatud piirkonda elektriliselt stimuleerides on võimalik luua teadvuselamus kehavälisest kogemusest. Mõelge: kui teie aju teatud piirkonnast stimuleerida, tunnete, et olete oma kehast väljumas. Sellised kehavälised kogemused tekivad ajus ja on täiesti kooskõlas ajuteadusega.

Kindlasti on neid, kes tõttaks viitama inimeste lugudele, kus nad on kehaväliste kogemuste korral midagi näinud või kuulnud, mida muidu poleks kuidagi saanud näha või kuulda. Kahjuks teadustöö sellist fenomeni ei toeta. Vähemalt põhimõtteliselt oleks väga väga lihtne kindlaks teha kehaväliste kogemuste eksisteerimist: tuleks kuskile, kus patsient seda oma voodist ei näe, asetada mingi objekt, ja pärast patsiendilt selle kohta midagi pärida. (või hästi kontrollitud variandis, et välistada arstide ja õdede mõju, võib nt kapi peale suurelt kirjutada mingi sõna ja pärast küsida, mis sõna see oli?) See on teaduslikus mõttes väga lihtne katse. Ja seda katset on korduvalt mitmel pool maailmas läbi viidud. Ühes hiljutises ülevaateartiklis kirjutab surmalähedasi kogemusi uuriv teadlane: “Until now, however, there has been no published case where a patient has perceived this hidden sign” (Van Lommel, 2011, p. 23). Oluline on märkida, et see teadlane ise usub, et surmalähedased kogemused näitavad just seda, et teadvus on ajust erinev, seega ei tasu teda kahtlustada millegi varjamises. Minu probleem on järgnev: mul oleks väga hea meel, kui me saaksime veenvalt näidata, et teadvus võib eksisteerida ajust eraldi. Kuid kui on selline lihtne katse ja mitte kuskil kõigi nende surmalähedaste kogemuste ajal mitte keegi pole seda katset läbinud (st märki või sõna või objekti raporteerida suutnud), siis pole mul teaduslikku alust uskuda, et surmalähedased kogemused näitavad midagi selle kohta, et teadvus võib ajust eraldi eksisteerida.

Kui isegi neid erilisi teadvusseisundeid, mida peetakse tõenditeks teadvuse ja aju sõltumatuse kohta, on võimalik mõjutada ja esile kutsuda, mõjutades aju, siis on üsna loogiline järeldus, et teadvus on tõesti ajus. Seega praegusel hetkel, nende teaduslike tõendusmaterjalide valguses, mis me oleme tänaseks päevaks kogunud, on teaduslikult mõistlik arvata, et kogu meie „vaimne“ olemus on tõepoolest just mingisugune ajuaktiivsus.

 

Teadvus on ajus?

On võimalik, et me peame oma teaduslikku maailmapilti pisut laiendama, et selgitada teadvust. Me ei tea veel. Võin nõustuda, et oleks arrogantne arvata, et see, mis me praegu maailma ja universumi kohta teame, on kõik, mis teada on. Näiteks Aristoteles oli ka väga tark mees, kuid arvas, et aju on vaid vere jahutamiseks – võib olla, et viiekümne aasta pärast naerdakse ka meie praeguste tühiste hüpoteeside ja ideede üle.

Seega ei tasu liiga kinni hoida praegustest ideedest ja teooriatest, vaid tuleb olla avatud meelega ja teha teadust, teha katseid, et oma parimaid ideid testida. Kui tulevikus tehtavad paremad katsed veenavad meid, et teadvus on midagi hoopiski ajust erinevat, siis see on väga tore, siis me teame rohkem. Teadus ei seisne mitte oma ideede vankumatus kaitsmises, vaid avatud meeles ja soovis oma enda ideid vangutada.

Me hetkel ei tea ja ei oska ette ennustada, milline täpselt on teadvuse suure probleemi lahendus. Kuid parim, mis me praegusel hetkel teha saame, on teha teaduslikku uurimistööd ja hoida silmad-kõrvad üllatusteks lahti.

Advertisements

Ajumeditsiin

märts 27, 2016 Lisa kommentaar

Curly Stringsiga tuntuks saanud Eeva Talsi andis välja uue albumi. Pole just selle blogi mõõtu uudis? On ikka, kõik sõnad on kirjutanud keegi Juhan Aru.

Album on täis toredaid mõtteid, kauneid kaasakiskuvaid viise ja aitab teha paremat ajuteadust.  Ehk aitab see album isegi olla parem inimene.

Albumi nimilugu saab kuulata, vajutades alloleva pildi peale:

Rubriigid:üldine, viited

Viiteid: teadvus, ennustav kodeerimine ja muu

märts 16, 2016 Lisa kommentaar

Eestikeelses populaarteaduslikus kirjanduses on ka hiljuti avaldatud mitu head lugu.

Prof. Bachmann väitleb viimases Akadeemia numbris loos “Teadvusenähtusi tähistavad mõisted ja psühhoanalüüs Eesti moodi.” selle üle, kuidas eesti keeles ikkagi teadvuse fenomene kirjeldama peaks. Bachmanni loo sihtartiklis Endel Talviku poolt võis kohata väljendeid nagu “teadvuslik teadvus”, mispeale Talis arutab, et see väljend viitab võimalusele, et oleks ka mitteteadvuslik teadvus, mis aga kõlab absurdselt. Talis toob esile ka teisi huvitavaid väiteid Talviku ja teiste poolt, millega ta päris nõus pole.

Horisondi veergudel on vahva artikkel Kadi Tulveri poolt, kes tutvustab lugejaile ennustava kodeerimise teooriat tabava pealkirja all: “Aju kui ennustamismasin – teooria, mis seletab ära kogu aju ?” See Küsimärk on nutikalt pandud, sest ega see ennustava kodeerimise teooria pole ka probleemideta – teda on väga raske täpselt testida. Aga Kadi artikkel annab sellest teooriast hea ja selge ülevaate. Mul on hea meel ka selle üle, et artikli esimene versioon valmis lõputööna minu kursusel “Valik teemasid tänapäeva ajuteadusest”, mille pidasin sügissemestril Tartus.

Eks ma ise ajan ka oma udu edasi, seekord jälle Priit Enneti teadussaates Labor, kus saate esimeses lõigus mõtisklen selle üle, kas tehisintellekt on inimesele lähedale jõudmas ja mis tal veel puudu jääb.

 

Jälgi mängu: AlphaGO vs suurmeister

märts 5, 2016 2 kommentaari

Avaldasin loo sellest, et tehismõistus suudab nüüd mängida GOd paremini kui Euroopa meister. Seejärel jätkasime arutelu ja mõtlemist, uurides, kas vastav tehismõistus on pigem Reket või pigem inimesele sarnane.

Tambet viitas ühele vahvale postitusele, mis on tehniliselt kriitiline AlphaGO suhtes (ja võin tunnistada, et see postitus, vaidlus Ökuliga ja arutelu Kristjaniga aitasid mul endal ka entusiasmi AlphaGO suhtes vähendada).

Nii või naa, AlphaGO läheb nüüd, pärast Euroopa GO-meistri võitmist, vastamisi maailma parima GO mängija Lee Sedoliga.

Tahate mängu vaadata? Aga palun:

9. märtsil on esimene mäng (10, 12, 13, 15 on järgmised)

Algab kell 6:00 hommikul meie aja järgi

Raadiojuttu: miks me magame?

veebruar 22, 2016 6 kommentaari

Me magame maha umbes ⅓ oma elust. Arvatavasti pole ma ainus, kes on endale vahel, kui uni tuleb segama hea raamatu nautimist või kirjatöö lõpetamist, esitanud küsimuse, miks on tarvis magada. Mida see meile annab? Ja me teame, et kui me üritame unele käega lüüa ja näiteks filmi lõpuni vaadata, hommikuni linateost nautida, kõik kolm “Sõrmuste isanda” osa endasse imeda, siis oleme järgmisel päeval tööl väga ebaefektiivsed, meil on uni. Me oleme unised, vastikud ja kergemini ärrituvad. Miks?

Võiks ju pakkuda, et uni on puhkuseks, aga sel juhul võib küsimust täpsustada: miks ei saa puhata lihtsalt rahulikult lesides, just seal teleka ees – miks on tarvis vajuda unne, vaimselt keskkonnast kaduda, olla teadmatu ümbritsevas toimuvast? Me teame, et magamise ajal on aju väga teistmoodi olekus kui ärkveloleku ajal. Miks on tarvis sellist erilist ajuseisundit? Miks me magame?

Pakutud on mitmeid funktsioone, näiteks et …
Uni on üksikneuronite puhkuseks!
Une ajal puhastatakse aju mürgistest jääkproduktidest!
Uni on see hind, mille me maksame aju plastilisuse eest!
– seotud küsimus on see, kas unenägudel on mingi otstarve

Arutasin Priit Ennetiga nende pakutud funktsioonide üle Vikerraadio saates Labor. Vestlus kõlab kohe pärast sõber Mihkel Kama kommentaari selle kohta, kuidas noorteadlasi nutikamalt rahastada.

Muljeid ja katseid teadvuse kohta

veebruar 11, 2016 Lisa kommentaar

Ega see teadvuse uurimine pole naljaasi. Mul endalgi võtab vähemalt iga aasta lõpus korra keele vestile ja hakkan kahtlema endas, teadvuses ja maailmas. Näiteks 2013. aasta alguses, 2014. aasta alguses ja 2014. aasta lõpus ahastasin pisut selle teadvuse probleemi üle!

Igal juhul Endel Põder, kes meil siin blogis ka tihti vahvalt sõna võtab, on EPLi blogis kirjutanud provokatiivse loo “Subjektiivseid muljeid teadvuse uurimisest“.

Meie muidugi tasapisi seda teadvuse uurimist ikka jätkame, seega ongi tore teatada, et Renate sai lõpuks avaldatud ühe “kauatehtud kaunikese” – artikkel sellest, mis on teadvuse üldised neurokorrelaadid, kui kasutada palju erinevaid stiimuleid. Selgus, et need teadvuse neurokorrelaadid võivad olla väga erineva algusajaga, olenevalt sellest, milliseid katsekordi parajasti analüüsida. See on üsna tüütu, aga loodetavasti ka kolleegide arvates oluline tulemus.

Reket või inimmõistus? Kui intelligentne on AlphaGO

veebruar 1, 2016 5 kommentaari

Kirjutasin reede hommikul kiiresti loo sellest, et tehismõistus suudab nüüd mängida GOd paremini kui Euroopa meister. Kommentaaridesse saabus peagi mõte:

Kas tennist mängib reket või reketit hoidev ja juhtiv inimene? Vastus on nii lihtne, et ei hakka seda siin välja kirjutamagi…. Inimest intellektuaalses mängus võitvat arvutit õpetas ja juhtis inimene. Seega ei võitnud inimest mitte arvuti, vaid inimeste kollektiiv, kasutades arvutit oma “käepikendusena”. Punkt.

Mind tegi see kommentaar pisut kurvaks: see teadlaste ja inseneride rühm oli just lahendanud probleemi – kuidas mängida GOd paremini kui inimene -, mida enamik teadlasi pidas praegu lahendamatuks. Arvati, et GOs inimese võitmine jääb aastate kui mitte dekaadi taha. Kuid teadlaste ja inseneride ühistöö AlphaGo suutis tõesti üllatada, võites esimest korda inimkonna ajaloos professionaalset GO mängijat. See teadustöö oli läbimurre, mis jõudis ajakirja Nature kaanele, kuid antud kommentaaris tituleeriti teda kõigest “reketiks” ja “käepikenduseks”.

Vaatame esiteks, miks minu arvates see kommentaar oli ebaõiglane ja eksitav. Seejärel uurime, kas selles kommentaaris oli iva ka.

Miks AlphaGo pole reket?

Kui Deep Blue võitis male suurmeistrit Garry Kasparovit aastal 1997, siis ma poleks selle reketi-võrdluse peale nina kirtsutanud: 1) Deep Blue ei õppinud malet mängima, talle oli kõik vajalik sisse kirjutatud, 2) ta kasutas järgmise käigu leidmiseks toorest jõudu: oma suure arvutusvõimsusega simuleeris ta läbi kõik erinevad käigud ja vaatas, kuhu need mängu edasisel kulgemisel viiksid – inimaju nii ei tee, 3) Deep Blue oskas vaid malet mängida, millegi muuga ta hakkama ei saaks.

Kuid AlphaGo on hoopis teine tera.

1) AlphaGo õppis GOd mängima. Erinevalt Deep Blue’st ei ole AlphaGole mäng sisse kirjutatud – ainus võimalus GOs inimesest paremaks saada, on õppida seda mängu mängima. AlphaGo’d ei instrueeritud, kuidas mängu mängida, ta õppis seda. Need õppimisalgoritmid AlphaGo sees sarnanevad õppimisalgoritmidega inimajus. Ka see, kuidas AlphaGo GO mängulauda tajuliselt töötles, on sarnane inimajule – laud ja sellel olevad nupud läbivad mitu (tehis)närvivõrgu kihti. Kui inimene õpiks GOd mängima, toimuks ka tema aju närvivõrkudes muutused nagu toimusid AlphaGo tehisnärvivõrgu struktuuris. Nende muutuste taga on sarnased õppimispõhimõtted. Ei programm ise ega ka tema tegijad ei oska selgitada, mis on parim GO strateegia, sest seda strateegiat pole kuskil eksplitsiitselt kirjas. Parim viis GOd mängida on õpitud ja on kirjutatud läbi õppimise suurmeistrite ajudesse ja nüüd ka AlphaGO tehismõistusesse.

2) AlphaGo ei kaalu kõiki käike ja ei ürita kümneid käike tulevikku simuleerida, vaid hindas erinevaid käike üsna sarnaselt suurmeistrite intuitsioonile. Mängu käikude etteaimamine ja läbimängimine poleks GO korral võimalik, sest erinevaid võimalusi on rohkem kui aatomeid universumis. Seetõttu peetigi GOd raskeks ja arvutile võimatuks – GOd pole võimalik võita, teades vaid reegleid; on vaja mängu tunnetada. GO mängu mängides treenitud tehisnärvivõrk pakkus AlphaGole vaid valiku võimalikest käikudest, mida ta siis teise närvivõrgu abil hindas. See on mõneti inimesele sarnane: me ei simuleeri tuhandeid käike, vaid suurmeistrid kaaluvad vaid paari käiku ja mõni käik lihtsalt “tundub õige”. Selle intuitsiooni taga on arvutused ajus, mis võivad olla üsna sarnased AlphaGo programmis toimuvatele arvutustele.

3) Deep Blue oskas vaid malet mängida. AlphaGo sarnased programmid suudavad õppida lugema välja mustreid kõiksugu andmetest ja võtavad varsti üle inimeste töö mitmetes valdkondades. Nendele inimestele, kes sääraste programmide tõttu oma töö kaotavad, ei maksa vist mainida, et tegu on vaid reketiga. Kummaline “käepikendus”, kui ta käe omajat asendab.

Kokkuvõttes ma loodan, et lugejad saavad aru mu frustratsioonist seoses tsiteeritud kommentaariga – AlphaGo pole reket. Aga eks igast arutelust võib iva ka leida, seega uurime edasi.

Miks AlphaGo pole inimese tasemel?

GOs on AlphaGo inimesest parem (ehk mitte suurmeistrist, aga olen kindel, et kõigist lugejatest). AlphaGo sarnased programmid suudavad muuhulgas meist paremini ka objekte tuvastada, üldjuhul paremini kõnet ühest keelest teise tõlkida ja suudavad varsti asendada inimesest häälassistente. Milles jääb inimene paremaks?

Eks ma oma eelmises postituses provotseerisin pisut ka, seda sama küsimust küsides. Vabandan selle eest. Ka mulle on selge, et inimene on hetkel veel tehismõistusest mitu sammu ees.

Samm 1: Teha samme. Deep Blue ajal oli see vahe eriti selge: arvuti võitis inimest males, kuid ei suutnud ise inimlapse sarnaselt malendit tõsta. Nüüd on robotid tunduvalt sujuvamate liigutustega, kuid AlphaGO istus kõigest arvutuspilves. AlphaGo sarnaste programmide lisamine robotitesse on aga juba käimas. Ja see, et AlphaGo ise samme ei tee, ei muuda teda vähem intelligentsemaks: ka Stephen Hawking ei tee ise samme.

Samm 2: Ise soovida, tahta, valida. Ilmselt on just antud punkt see, mida kasutaja Ökul edasises diskussioonis silmas pidas – AlphaGo ei tahtnud ise õppida GOd mängima; ei olnud tema soov hakata GOd mängima; ta ei läinud GOd õppima nagu laps, ta pandi õppima. AlphaGo tegi seda, mida inimesed tahtsid, et ta teeks, selles suhtes oli ta nagu käepikendus (mis sai GOs targemaks, kui inimeste kollektiiv, kelle kätt ta pikendas). Nagu eelnevalt kirjeldatud, siis AlphaGo õppis ise GOd mängima, kui ta mängima oli pandud, aga tõepoolest – ei mina ega keegi teine ei ütleks, et ta ise tahtis seda mängima hakata. Millegi soovi järgi õppimine on inimlik omadus ja ehk võiks tõesti selle järgi ka seada intelligentsuse kriteeriumeid või teste. (Aga kas depressioonis inimene, kes midagi ei taha ja ei soovi, siis pole (ajutiselt) inimlikult intelligentne?)

Samm 3: Õpitu põhjal teha adekvaatseid otsuseid päriselus. Kõlab lihtsalt, aga tegelikult pole ükski situatsioon täpselt eelmise koopia. Bussi astudes on vahel mõni inimene validaatoril ees, vahel on endal kilekott käes, vahel on bussikaart vales taskus, alati on meie keha pisut erineva nurga all … Restorani minnes näeme erinevaid inimesi, menüüsid, erinevat sisustust, inimesed ütlevad meile erinevaid asju erineva tooni, kiiruse ja väljenditega, aga ikka saame enam-vähem hakkama … ja isegi maal, kus me kohalikkku keelt ei valda! Ja vahel isegi siis, kui restoranis ka inglise keelt ei räägita! Inimesed on nii intelligentsed, kuna me suudame koheselt ja kiiresti mälust laadida õiged analoogsed olukorrad ja nende põhjal antud situatsioonis käituda. Me mõistame mingil määral, kuidas see ajudes toimub. Kuidas seda masinatesse panna?

Eks neid samme ja alasamme ole veel. Kas keegi tahaks veel mõne sammu kirja panna?

Aitäh diskussiooni eest. Arutluses selgub tõde, välja arvatud juhul, kui teda ei selgu.