Arvutusliku ajuteaduse uurimisgrupp TÜs

Sel nädalal alustatakse uut peatükki Eesti ajuteaduse loos. Nimelt saab hoo sisse Arvutusliku Ajuteaduse uurimisgrupp Tartu Ülikooli Arvutiteaduse Instituudis. Uue grupi juhiks on Raul Vicente.

Meie aju on üks eriti äge arvutusmasin. Ta on üsna teistsugune arvutusmasin kui arvuti – näiteks mälusisud on ajus salvestatud ajurakkude omavaheliste ühenduste mustrisse ja see ühenduste rägastiku täpne arhitektuur muutub pidevalt. Ka just praegu. Arvutuslik ajuteadus (ingl. computational neuroscience) üritab välja selgitada neid arvutuslikke põhimõtteid, mille põhjal aju töötab. See tähendab, et aju tööd soovitakse kirjeldada ja ennustada matemaatiliste mudelite abil. Andmed aju töö kohta on tähtsad, kuid andmed ise veel ei selgita, kuidas aju töötab. Lord Kelvin pakub põhjenduse: “I am never content until I have constructed a mechanical model of the subject I am studying. If I succeed in making one, I understand; otherwise I do not”. Mina olen pikka aega arvanud, et Eesti ajuteaduse tugevus võiks olla just arvutuslik ajuteadus, sest tuhandetelt neuronitelt me siin korraga mõõtmisi teha ei saa, kuid siin on kümneid toredaid noori inimesi, kes mõistavad hästi, kuidas arvutusprotsessid toimuvad arvutites. Kui mõnel neist tekib huvi selle vastu, kuidas ta enda ajus arvutatakse seda, kuhu kirevas tänavapildis järgmiseks pilk suunata, kuhu lõunatama minna, kuidas kätt kohvitassi järele sirutada, või kuidas ta sellest tekstist siin aru saab, on arvutuslik ajuteadus just tema jaoks.

Vahel mõni õelam kommentaator sutsab, et Eestisse tulevad tööle ainult kehvemad välismaa õppejõud, need, kes mujal hakkama ei saa. Arvutiteaduse Instituudis see kahtlemata nii ei ole, nagu võib veenduda näiteks Marlon Dumas’e tsiteeringute profiili vaadates. Ka Raul Vicentet loeksin ma isiklikult Eesti jaoks väga heaks saagiks. Ta on saanud doktorikraadi Mallorca ülikoolist füüsika alal, aga enne kui lugeja Mallorca peosaart kuuldes näo kätega katab, ütlen ma, et oma doktoritöö eest on Raul saanud ka Euroopa Füüsikaseltsi aastaauhinna. Niisiis, füüsikuna oli ta üsna tubli. 2007. aastal tegi ta ülemineku ajuteadusesse ja asus tööle Max Plancki Aju-uuringute Instituuti, kus meil õnnestuski tutvuda. Raul paistis alati silma sellega, et ta on väga hea haridusega nii matemaatikas kui ka füüsikas, kuid samas tunneb hästi ka neurobioloogiat. Sellise teadmistepagasiga inimesi oli vähe isegi meie väga mainekas instituudis. Seega on ka mõistetav, et ega teda ei tahetud Eestisse ära lasta, vaid üritati veelgi parema pakkumisega seal kohapeal hoida. Kuid ka Raulil oli tarvis kirjutada oma ellu uus peatükk, kus tema rolliks oleks noortest ja andekatest teadlastest koosneva grupi juhtimine. On tore, et see peatükk kirjutatakse siin Eestis.

Aga miks peaks üks Mallorcalt pärit selge mõistusega noormees tulema elama ja tööle Eestisse? Põhjuseid on mitmeid, aga nende seas on üsna tähtsal kohal ka kaks järgmist. Esiteks olid eestlased talle väga hea (tööka, kuid lõbusa ja toreda) mulje jätnud, sest aastate jooksul õnnestus läbi minu teda tutvustada 8 noore eesti teadlasega. Kogemus nendega ütles talle, et eestlastega saab hästi koos töötada, niisiis võttis ta hea meelega vastu Kristjan Korjuse kutse tulla Eestit külastama. Olles siin, kohtus ta veelgi toredamate inimestega, kes kallutasid otsust Eesti kasuks. Teiseks nägi Raul, et Arvutiteaduse Instituudis on juba mitu välismaalt pärit grupijuhti – tegu on väga progressiivse instituudiga, kus liigub palju nutikaid inimesi ja kus nende tööd hinnatakse. Kasuks tuli ka see, et Arvutiteaduse Instituudi juht Prof. Jaak Vilo oli väga vastuvõtlik ja lahke uue uurimisgrupi perspektiivi suhtes. Seega Instituut ja Eesti tegid Raulile siiatuleku kergeks. Mul on hea meel selle üle, et Eestis suudetakse köita välismaa noorteadlaseid ja osatakse neid endaga lõimida.

Eks kõige tähtsam ja põnevam küsimus ole muidugi see, milliste uurimisprobleemidega selles uues uurimisgrupis tegelema hakatakse. Kuid tänaseks on postitus juba pikaks läinud, mõtted vajavad mõtlemist ja eks tõttöelda osa nendest uurimisteemadest ole ka alles haudumisel. Aga kui küsida, kas kavatseme selle grupi töös lahendada ka mõne suure probleemi, jääb vastuseks “Ei tea, aga kindlasti proovime!”