Ajust ja unest

Hedvig Sultson kirjutab värskes Horisondis vahvalt ühest unega seotud mõistatusest -“Paradoksaalse une funktsiooni otsingul“.

Ta kirjutab: “Lisaks sellele, et REM une neurobioloogiline profiil sarnaneb pigem ärkveloleku kui sügava une omaga, ei ole seni teada ka see, mis on REM une täpne funktsioon. Paradoksaalset und on seostatud nii mäluprotsesside kui ka unenägude nägemises väljenduva loomingulisusega. Samuti on spekuleeritud, et REM une ajal nähtavad unenäod pole midagi muud kui suvalised ajuaktiivsusmustrid, mis on tekkinud kõrgenenud ajuaktiivsuse tõttu REM une ajal. Vaatamata mitmetele teooriatele pole teadlaste seas konsensust selles osas, millist funktsiooni REM uni endas siiski kannab.”

Mul on hea meel ka selle üle, et artikli esimene versioon valmis lõputööna minu kursusel “Valik teemasid tänapäeva ajuteadusest”, mille pidasin sügissemestril Tartus.

Ma ise viskasin natuke nalja ööistungite ja riigikogulaste kulul Õhtulehes. Uni on aju jaoks tarvilik ja uneta öö viib ebameeldivamate ja kehvemate otsustega riigikogulasteni.

 

 

 

Raadiojuttu: miks me magame?

Me magame maha umbes ⅓ oma elust. Arvatavasti pole ma ainus, kes on endale vahel, kui uni tuleb segama hea raamatu nautimist või kirjatöö lõpetamist, esitanud küsimuse, miks on tarvis magada. Mida see meile annab? Ja me teame, et kui me üritame unele käega lüüa ja näiteks filmi lõpuni vaadata, hommikuni linateost nautida, kõik kolm “Sõrmuste isanda” osa endasse imeda, siis oleme järgmisel päeval tööl väga ebaefektiivsed, meil on uni. Me oleme unised, vastikud ja kergemini ärrituvad. Miks?

Võiks ju pakkuda, et uni on puhkuseks, aga sel juhul võib küsimust täpsustada: miks ei saa puhata lihtsalt rahulikult lesides, just seal teleka ees – miks on tarvis vajuda unne, vaimselt keskkonnast kaduda, olla teadmatu ümbritsevas toimuvast? Me teame, et magamise ajal on aju väga teistmoodi olekus kui ärkveloleku ajal. Miks on tarvis sellist erilist ajuseisundit? Miks me magame?

Pakutud on mitmeid funktsioone, näiteks et …
– Uni on üksikneuronite puhkuseks!
– Une ajal puhastatakse aju mürgistest jääkproduktidest!
– Uni on see hind, mille me maksame aju plastilisuse eest!
– seotud küsimus on see, kas unenägudel on mingi otstarve

Arutasin Priit Ennetiga nende pakutud funktsioonide üle Vikerraadio saates Labor. Vestlus kõlab kohe pärast sõber Mihkel Kama kommentaari selle kohta, kuidas noorteadlasi nutikamalt rahastada.

Uinuva kaunitari võtted meie laboris

Oleme Talis Bachmanni laboris päris mitmeid põnevaid unekatseid läbi viinud. Näiteks Juliusega näitasime, et TMSiga õigesse kohta torgates on võimalik unenägude sisukust vähendada. Mihkliga aga õnnestus demonstreerida, et ka visuaalsest ajukoorest võib välja lennutada sügava une aeglaseid laineid, kui vaid TMSi parameetrid hästi valitud on.

Mihkel võttis oma viimase katse videosse ka. Palun vaadake, kui mõnus meie kõigi luksustega hotellitoas magada on! Aeg läheb videos linnutiivul, päriselus aga nähtavast umbes 60 korda aeglasemalt 🙂

Retsept: Kuidas, millal ja kellega magada

Originaalis kirjutatud Eesti noorsootöö ajakirja MIHUS jaoks

1) minge voodisse alati samal ajal – keha ja aju harjuvad sel ajal uinuma ja valmistuvad ette

2) katke aknad kinni, et toas oleks pime – evolutsiooniliselt on meie uni seotud pimeda ööga, nüüd segavad meid tänavalambid ja mööduvad autod

3) magage jahedas (nt 19-20 kraadi)

4) lõpetage 24 minutit enne voodisse minekut telekavaatamine, nutiekraani vahtimine ja arvutis olemine – ekraanid kinni, nad hoiavad aju üleval!

5) katsuge igal ööl saada kokku umbes 8 tundi und – tähtis on teada, et mõni saab hakkama kuuega ja mõni vajab kümme tundi, seega olge aus iseenda vastu ja leidke endale paras annus

6) kui keset ööd ärkate, siis ärge tundke end halvasti – meie esivanemad magasid öösel ka kahes jaos. Lugege raamatut!

7) päevase kohvitassi asemel tukastage ka päeval (15-20 minutit) – ka lühike päevane uneke soodustab mälusisude salvestamist ja uudsete lahenduste leidmist

8) ärge võtke unerohtusid ja paluge ka oma sõpradel ja sugulastel seda mitte teha – teadustööd näitavad, et unerohud ei aita objektiivselt kaasa paremale unele, kuid on seotud tüütute kõrvalnähtudega

9) vajadusel kasutage kõrvatroppe ja magage elukaaslasega eraldi voodites. Uni on püha nagu abielugi.

10) ärge jätke und ära, sest liiga vähe und on seotud ülekaalulisusega, südame ja veresoonkonna haiguste ja mitmete tõsiste vaimsete häiretega.

Tallinna unekonverents: lõpp

Olen üldiselt väga harva postitama hakanud, seega neile, kes mu blogi korra nädalas või kahe nädala jooksul külastavad, märgin igaks juhuks ära, et Tallinnas toimunud unekonverentsi kajastasin tavalisest tihedamalt:

Kolmapäeval kirjeldasin meie labori postreid ja arutasin ühe Massimini õpilase postri üle
Neljapäeval pajatasin sellest, kuidas Juliuse postril läks ja natukene ka une funktsioonidest
Reedel oli fookuses Madise poster ja pisut sai kajastatud ka James Kruegeri loengut

Täna alustasime jälle kell 8! Ja vahva on hommikul – laupäeva hommikul – kohe kahe tunni jagu teadust sisse ahmida. Michael Czisch Müncheni grupist jutustas kahes vaatuses une ja kirgaste unenägude neurobioloogiast. Seal grupis on viimase kümne aasta jooksul tehtud palju väga huvitavaid ja mitmekesiseid töid. Näiteks muuhulgas on nad kasutanud masinõppealgoritme, et fMRI andmetest välja lugeda, millises unestaadiumis katseisik parajasti on. Tasub ka teada ja meelde tuletada, et unenäod ja ka kirkad unenäod on üsna heaks mudeliks teatud tüüpi psühhooside uurimiseks, kuid tegelikku kliinilist teadmist jagas Isabelle Arnulf. Tema tõi mitmeid näiteid oma unelaborist unes igasugu sigadusi tegevatest inimestest. Kui une ajal ärkavad aju motoorsed piirkonnad, siis see on halb uudis kõigile samas toas magavatele inimestele. Natukene jäi sellest loengust puudu nende unehäirete all kannatavate inimeste ravimise ja aitamise aspekt. Nagu alati, oli hitiks ka Marcello Massimini, kes üritas selgitada oma (ja Tononi) ideed selle kohta, miks sügavas unes teadvus kaob.

Jätkasime pärast Massiminiga diskussiooni mitmetel teemadel. Näiteks arutasime ta postri üle, mille ees seisnud noormees mulle paar vastust võlgu jäi. Samuti nõustusime, et teatud teadvuseteaduse juhtfiguurid veavad kogu teadvust pisut vales suunas ja et P300l kui teadvuse markeril on veel vaid loetud päevad – nii visuaalse taju katsetes kui ka teadvuse seisundi määramisel on tänaseks veenvaid töid näitamaks, et P300 ei ole unikaalne stiimuli teadvustamise või teadvuse seisundi signatuur. Lõpuks jalutasime läbi ka Talis Bachmanni laborist, kus kiitsime masinavärki ja kirusime masina lisatarvikute hinda. Pisut teadusjuttu puhusime ka.

Tahaks lõpuks ka mainida, et hästi sujuvalt korraldatud konverents oli – alates kaelakaardi ise printimisest kuni puutetundlike ekraanideni kinosaalides oli kõik väga mõnus ja kaasaegne. Natuke naljakas oli postreid vaadata autoparklas, aga samas see lisas üsna huvitava atmosfääri. Suur aitäh korraldajatele!

Tallinna unekonverents: reede

Teeme täna lühidalt:

1. James Kruegeri võtmeloeng oli väga muhedas võtmes – ta mitte ei rääkinud ainult oma tööst ja tulemustest, vaid kasutas võimalust ka jagada natukene iseenda teaduslikku ja uneuuringute ajalugu. Muuhulgas rääkis ta jutu sellest, kuidas ta juhendaja teda testis ja kuidas ta toda omakorda vastu testis ja näitas, kuidas ta uurimistööl on olnud mõju ilukirjandusele. Aga õnneks pajatas ka oma tööst ja tulemustest! Põhiline sõnum on lihtne: uni on lokaalne, uni ei ole üldine protsess, mille ajus otsustavad üksikud neuronitegrupid, vaid iga neuronigrupp ajus võib iseseisvalt ja teistest hoolimata unele jääda. Lokaalne uni sõltub sellest, kuivõrd vastavalt neuronipopulatsiooni kasutatud on, aga muidugi saab seda ka kemikaalidega manipuleerida. Kõige tähtsam tõendusmaterjal sellele, et uni on lokaalne, on see, et nii Kruegeri kui ka Mehdi Tafti laboris suudetakse und uurida ka neuronikultuurides – katseklaasis. Seega organismi uni ei ole mingite üksikute neuronipopulatsioonide poolt ajule peale surutav omadus, vaid pigem pisikeste neuronipopulatsioonide unekeste orkestreerumisel sündiv fenomen. Nagu lugeja õigesti märkab, võib see pisikeste neuronipopulatsioonide orkester aga palju efektiivsemalt töötada ja unele minna, kui ta on koordineeritud hea dirigendi ehk teatud ajupiirkondade poolt.

2. Madis sai ka oma postri esitamisega vahvalt ja veatult hakkama. Kusjuures eeldused selleks ei olnud üldse väga head – poster asus postrisaali kõige tagumises pimedas nurgas, postripaneel olevat hommikul kokku kukkunud, postrilt oli (minu vea tõttu) puudu üks oluline pilt. Aga kõik sujus – tagumisse pimedasse nurka sattusid toredad inimesed, postripaneel oli parandatud ja olulise pildi lisasime A4 kujul. Kirjutasime juurde “supplemental figure” ja nii mõnigi muheles. Kõige vahvam oli, et TMS-EEG superstaar Marcello Massimini isiklikult käis postri juurest läbi ja talle avaldas muljet, et üks bakatudeng saab hakkama sellise keerulise katse läbiviimisega. Eriti oli ta positiivselt üllatunud, et me mitmest erinevast visuaalse korteksi piirkonnast saame selle TMS-EEG-NBS süsteemiga häid katseid ja mõõtmisi teha. Samuti pakkus ta meile oma analüüsiskripte, viskas niisama nalja, arutas teadvuseteaduse probleemide üle ja jättis vist ka Juliusele ja Madisele sama toreda mulje nagu mulle Münchenis. Palju õnne Juliusele ja Madisele igati õnnestunud postriesituste puhul!

Tallinna unekonverents: neljapäev

Tallinn on täis uneuurijaid! Nad on kas hajevil või ekstaasis või unise pilguga, vahel kambakesi, vahel üksi, kaelas enamasti mingi sildike. On uneteaduse gurusid, uneteaduse tobusid, machosid ja nohikuid. Nad kõik uurivad und ja üritavad aru saada erinevatest unega seotud aspektidest – miks ja kuidas probleemid unega on seotud vaimsete häiretega, kuidas und mõjutada, kuidas uni on seotud mälusisude salvestamisega, kuidas toime tulla unehäiretega jne. Palju suuri ja väikeseid küsimusi, mida küsivad suured ja väikesed uneuurijad.

Üks suurimaid, ehk ka suurim, ehk liigagi suur küsimus on, miks me magame. Funktsioone on pakutud mitmeid, igaüks proovib pisut õnne. Ka blogis oleme kajastanud nii mõndagi potentsiaalset põhjust selleks, miks me igast päevast kolmandiku unele ohverdame – ehk on uni üksineuronite puhkuseks, ehk on teda tarvis ajupesuks, ehk on uni see hind, mille me maksame aju plastilisuse eest?

Täna oli unekonverentsil vahva sümpoosion une funktsiooni(de) kohta. Vastuseid me ei saanud: keegi täpselt ei tea, miks me magame. Aga vahvad esinejad nagu Vladislav Vyazovskiy, Marcos Frank, Niels Rattenborg ja Mehdi Tafti andsid põhjaliku ülevaate sellest, kuhu suunas need mõned idealistlikud une funktsiooni uurijad on minemas – esimene neist teeb head elektrofüsioloogiat, teine uurib astrotsüüte ja molekulaarbioloogiat, kolmas võrdleb lindude, krokodillide ja imetajate unemustreid, viimane uurib une funktsioone neuronikultuurides. Mul oli tore neid esinejaid näha, sest olin neist esimese kolme töid lugenud. Vyazovskiy on näiteks see noorteadlane, kes Tononi laboris näitas, et neuronipopulatsioonid võivad erineval ajal magada – ehk magab mõni ajupiirkond teie ajus ka praegu? Minu omas vist küll juba magab. Rattenborg on muuhulgas näidanud, et lindudel on ka une aeglased lained sõltuvuses sellest, mida linnud päevasel ajal tegid – kui nad ühe silmaga vaatasid David Attenboroughi loodusdokumentaali lindudest, oli vastavas ajupoolkeras hiljem ka rohkem aeglaseid laineid. Marcos Frank on üks väheseid toredaid teadlasi, kes on oma teadustöödes põhjalikult argumenteerinud, et Tononi uneteooria on lünklik. Kuid lisaks näitas see sümpoosion taaskord hästi ka seda, et keeruliste bioloogiliste probleemide uurimine nõuab teadmisi nii molekulaarbioloogiast, elektrofüsioloogiast, neurokeemiast kui ka erinevate loomaliikide käitumisest.

Kuna ma eile kiusasin ühte Massimini grupi noormeest, siis oli muidugi kartus, et keegi tuleb ja väänab ning pigistab meid samamoodi. Kuid õnneks vähemalt täna Juliuse postri juures kõik sujus hästi – esimesed huvilised olid kohal juba enne Juliust ennast, käis ka paar professorit, üks rahvusvaheliselt tunnustatud unenägude uurija esitas meile isegi poolametliku kutse manuskript ühte unenägude ajakirja saata, saime ideid, kuidas analüüsi paremaks teha, saime nalja ja positiivseid kommentaare. Näitasime oma katses, et kasutades pidurdavat transkraniaalset magnetstimulatsiooni on võimalik unenägude visuaalset sisu kärpida. Mitu inimest aga uuris meilt, kas kasutades ergutavat korduvat transkraniaalset magnetstimulatsiooni samas ajupiirkonnas oleks ehk võimalik unenägusid ergastada või detailsemaks muuta. Ühe kommenteerija sõnade läbi – “You are dream-killers!” Aga mitme teise kaasamõtleja suust kõlas mõte, et ehk polegi nii paha unenägusid maha suruda, kui näiteks tegu on õudusunenägudega. Me otse loomulikult ei tea, kas meie meetodil tõepoolest oleks ka kliinilist kasutamisvõimalust, aga kui teistele meie uurimistöö meeldib, siis küllap seda varsti proovitakse.

Tallinna unekonverents: kolmapäev

Sel aastal tuuakse teadus koju kätte: arvestades seda, et oleme teinud nii uneteemalist uurimistööd kui ka palju muidu unest pajatanud, on Tallinnas toimuv unekonverents meile tõsine maiuspala.

Me esitame seal ise kahte Talis Bachmanni laboris tehtud tööd. Madis tutvustab tööd, kus uurisime transkraniaalse magnetstimulatsiooni (TMSi) efektide erinevusi sõltuvalt sellest, kas katseisik on ärkvel või magab ja sellest, kas stimuleeritakse varast või kõrgemat visuaalset töötlusala. Juliusel on poster oma katsest, kus üritasime natukene katseisikute unenägusid mõjutada. Kliinilistest juhtumitest on teada paar ajupiirkonda, mille kahjustuse korral isikud enam unenägusid ei näe. Kas tegu on kliinilise anomaaliaga? TMSi abil on võimalik ajupiirkondade tööd pärssida ja suunates TMSi just ühte nendest piirkondadest näitasimegi, et ka täitsa terved katseisikud näevad unenägudes vähem visuaalseid detaile.

Täna võtsin tõsisemalt ette ühe Massimini grupi postri, kus uuriti sügava unega seotud ajumehhanisme intrakraniaalsete mõõtmiste abil. Nende mõõtmiste abil üritab see itaalia teadlaste bande aru saada, miks sügavas unes teadvus kaob. Nad on sügavalt kiindunud Tononi teadvuseteooriasse ja väidavad juba kümme aastat, et sügavas unes teadvus kaob, kuna iga aktiivsuspuhang, mis sügavas unes tekiks, viib lokaalse aeglase laineni, mis tapab igasuguse informatsiooni integratsiooni. Peened sõnad, segane jutt – vaatame fakte.

Massimini ja ta õpilaste töö oli väga äge: Nad mõõtsid intrakraniaalseid potentsiaale samal ajal, kui nad patsientide aju ka intrakraniaalselt stimuleerisid! Need on väga haruldased andmed – eriti une ajal toimuvat ajusisest stimuleerimist mul ei tulegi kohe ette. Lihtsustatult öeldes nad annavad kas ärkvelolevale või magavale ajule väikese suraka ja siis vaatavad, kuidas see aktiivsus ajus levib.

Suur probleem saadud tulemustega oli, et nad ei näidanud midagi selle kohta, kuidas aktiivsus levib. Neil oli palju elektroode erinevates ajupiirkondades, kuid väidetavalt olid kõikjal efektid üsna sarnased ja samaaegsed. Ma olin ilmselgelt pettunud: Massimini ja Tononi teooria ütleks, et uneseisundis peaks aktiivsus kehvemini ühest ajupiirkonnas teise levima, kuid antud juhul ei leitud mingit säärast efekti. Olgem täpsemad: seda efekti justkui ei uuritud; alles siis, kui ma hakkasin tüütuid küsimusi küsima, tuli välja, et nad natuke proovisid, aga efekte ei ilmnenud. See on kummaline, sest minu jaoks on tegu ühe Massimini ja Tononi teooria fundamentaalse ennustusega.

Noor teadlane üritas müüa hoopis teistsugust lugu: intrakraniaalne stimulatsioon tekitab une ajal aktiivsuse mahasurumise. Une ajal pole teadvust, kuna aktiivsus saab lokaalselt pidurdatud. Tõepoolest, une ajal võis näha, kuidas pärast stimulatsiooni gamma-aktiivsus langeb. Ja gamma-aktiivsus on ju teada-tuntud lokaalse aktivatsiooni marker. Aga probleem selle tõlgenduse juures on see, et sarnane muster, kus aktiivsus pärast stimulatsiooni langes, oli näha kõikidel elektroodidel – ka neil, mis olid stimulatsiooni kohast kaugel. Kuidas see stimulatsiooni efekt siis une ajal sinna nendele kaugetele elektroodidele sai, kui teda lokaalselt pidurdati ja kuidagi edasi ei antud?

Need on haruldased andmed ja hästi vahva töö, aga andmete tõlgendus tundus kuidagi liiga laisk olevat – minu jaoks rääkisid need andmed teist juttu. Me vaidlesime ja arutlesime detailide üle päris pikalt ja lõpuks kella vaadates sain aru, et olin vaest meest tema postri ees 55 minutit piinanud. Loodame, et meie poisid saavad minu eest vitsad.

Jälgige kindlasti üritusel toimuvat ka Madise vahvast uneblogist.

Värske magistritöö unelainetest

Kuna viimased nädalad on möödunud juhendamiste tähe all, võtan lühidalt kokku selle kevade kõige suurema juhendamise ehk Mihkli magistritöö (mida juhendasime koos Talis Bachmanniga).

Mihkel tegi järelkatse oma 2010. aastal läbiviidule. Tegu on suhteliselt ekstreemse katseparadigmaga, kus katseisikud peavad uinuma laboriruumis, peas 60 elektroodiga EEG müts, sellal kui nende aju transkraniaalse magnetstimulatsiooniga (TMSiga) stimuleeritakse. Ahjaa, silmaklapid ja kõrvatropid on katseisikul ka, heal juhul saab ta ka teki. Me ei tee seda sugugi mitte ainult oma sadistliku lõbu pärast, vaid ka täitsa põneval teaduslikul eesmärgil. Nimelt tahaks ju mõista seda kummalist seisundit, kus oleme vaimselt maailmast eraldatud – sügavat und. Ja tahaks ka teada, mis on olulised erinevused uneseisundi ja teadvusseisundi vahel. Sellised uuringud täiendavad tajulise teadvuse uuringuid ja aitavad meil paremini kaardistada teadvuse fenomeni.

Antud katses otsustasime anda TMSi impulsse 2 korda järjest, 100 ms vahega. Viimastel aastatel on nimelt korduvalt argumenteeritud, et ärkvelolev aju töötab infot nii umbes 100 ms taktis, 10 Hz rütmis. Seega me arvasime, et ehk 100 ms järel TMS impulsse esitades on võimalik ärkvelolevas ajukoores tekitada kvalitatiivselt teistsuguseid ajuprotsesse, kui üksikimpulss seda teeks, ja seda efekti ei ilmneks unes. Niisiis unetingimust ja teadvusseisundit sellises katses võrreldes leiaksime ehk toredaid uusi teadvuseseisundile iseloomulikke ajuprotsesse.

Õnneks või kahjuks on teadus ettearvamatu. See muidugi teebki teaduse põnevaks, et päris täpselt ei tea, mis juhtub ja mida avastatakse. Antud juhul selgus, et teadvusseisundis (ärkvelolekus) 100 ms vahega antud kahe TMSi impulsi poolt esile kutsutud ajuvastus ei olnud kuidagi ägedam või kvalitatiivselt erinev üksiku TMSi poolt esile kutsutud ajuvastusest. Tegelikult olid nad üsna sarnased.

Üllatus tuli aga unetingimusi vaadeldes. Üksik TMS impulss une ajal tekitab negatiivse polaarsusega võnke ja pisikese positiivse polaarsusega järelvõnke. Meie TMSi katsetes on see negatiivne võnge jäänud üsna nigelaks võrreldes tippteadlaste tulemustega – vahe on selles, et me stimuleerime visuaalset korteksit, kuhu ei saa anda väga tugevat TMSi, samas kui teised on stimuleerinud sensomotoorset korteksi, kuhu antakse siis umbes 3-4 korda tugevama intensiivsusega mangetimpulss. Aga üllataval kombel tekitasid 100 ms vahega antud TMS impulsid tugeva positiivse polaarsusega järellaine. Efekt oli üsna selge ja ilmnes ka üksikute katseisikute puhul.

Kuna see tulemus oli pisut ootamatu, siis teda hetkel päris hästi selgitada ei oskagi. Küll on aga teada, et aeglased lained, säärased, mida TMSi poolt unes esile kutsutakse, on seotud aju plastilisusega, õppimisprotsessidega ja lokaalse unega. Kuna väikese intensiivsusega 100-ms vahega esitatud TMS impulsid viisid selle aeglase laine vähemalt ühe komponendi selge võimendumiseni, on võimalik, et see töö aitab meil pikas perspektiivis mõista paremini aeglaseid laineid ja seda, miks me magame. Ja kuna une mõistatus on vahetult seotud ka teadvuse mõistatusega, oleme siis ehk taas ka sammu lähemal teadvuse suure probleemi lahendamisele.

Palju õnne Mihklile! Palju õnne ka Juliusele ja Taavile, kellel valmisid mõned päevad tagasi vastavalt toredad baka- ja seminaritööd. Noorte andekate inimeste hoog ja entusiasm aitavad ka mul endal mõtet värskena hoida, seega suur aitäh kõigile, keda mul on võimalus olnud juhendada.

Maadeldes mõistatustega

Minu needuseks on see, et ma ei suuda kuude viisi keskenduda väikestele probleemidele. Teadlase jaoks on see needus, sest lõppude lõpuks suurem osa avastusi teaduses tehakse just süstemaatilise ja hea uurimistööga, mis algab kuskilt konkreetsest ja mõttekast väikesest probleemist. Seega ma ei ole õnnelik, et mind motiveerivad ainult suured mõistatused, aga nii see paraku on.

Kaks mõistatust, millega ma seni täitsa edutult olen rinda pistnud, on järgnevad.

1. Mis on teadvus? Kuidas teadvus tekib aju keerukatest neurobioloogilistest protsessidest?
– teadvus on ajus …
– … aga kus täpsemalt?
– oma doktoritöös üritasin saada lähemale teadvuse neurobioloogilistele korrelaatidele
– miks me ei mõista teadvust?

2. Miks me magame? Pakutud on mitmeid funktsioone, näiteks et …
– Uni on üksikneuronite puhkuseks!
– Une ajal puhastatakse aju mürgistest jääkproduktidest!
– Uni on see hind, mille me maksame aju plastilisuse eest!
– seotud küsimus on see, kas unenägudel on mingi otstarve

3. Mis on järgmine suur küsimus? Tegelikult ma juba tean ja juba olen natukene maadlusmatil temaga ka soojendust teinud, aga eks kirjutan sellest, kui lisaks suusoojale ka muud öelda on.