Arhiiv

Archive for the ‘uni ja unenäod’ Category

Ajust ja unest

mai 23, 2016 Lisa kommentaar

Hedvig Sultson kirjutab värskes Horisondis vahvalt ühest unega seotud mõistatusest -“Paradoksaalse une funktsiooni otsingul“.

Ta kirjutab: “Lisaks sellele, et REM une neurobioloogiline profiil sarnaneb pigem ärkveloleku kui sügava une omaga, ei ole seni teada ka see, mis on REM une täpne funktsioon. Paradoksaalset und on seostatud nii mäluprotsesside kui ka unenägude nägemises väljenduva loomingulisusega. Samuti on spekuleeritud, et REM une ajal nähtavad unenäod pole midagi muud kui suvalised ajuaktiivsusmustrid, mis on tekkinud kõrgenenud ajuaktiivsuse tõttu REM une ajal. Vaatamata mitmetele teooriatele pole teadlaste seas konsensust selles osas, millist funktsiooni REM uni endas siiski kannab.”

Mul on hea meel ka selle üle, et artikli esimene versioon valmis lõputööna minu kursusel “Valik teemasid tänapäeva ajuteadusest”, mille pidasin sügissemestril Tartus.

Ma ise viskasin natuke nalja ööistungite ja riigikogulaste kulul Õhtulehes. Uni on aju jaoks tarvilik ja uneta öö viib ebameeldivamate ja kehvemate otsustega riigikogulasteni.

 

 

 

Advertisements
Rubriigid:uni ja unenäod, viited

Raadiojuttu: miks me magame?

veebruar 22, 2016 6 kommentaari

Me magame maha umbes ⅓ oma elust. Arvatavasti pole ma ainus, kes on endale vahel, kui uni tuleb segama hea raamatu nautimist või kirjatöö lõpetamist, esitanud küsimuse, miks on tarvis magada. Mida see meile annab? Ja me teame, et kui me üritame unele käega lüüa ja näiteks filmi lõpuni vaadata, hommikuni linateost nautida, kõik kolm “Sõrmuste isanda” osa endasse imeda, siis oleme järgmisel päeval tööl väga ebaefektiivsed, meil on uni. Me oleme unised, vastikud ja kergemini ärrituvad. Miks?

Võiks ju pakkuda, et uni on puhkuseks, aga sel juhul võib küsimust täpsustada: miks ei saa puhata lihtsalt rahulikult lesides, just seal teleka ees – miks on tarvis vajuda unne, vaimselt keskkonnast kaduda, olla teadmatu ümbritsevas toimuvast? Me teame, et magamise ajal on aju väga teistmoodi olekus kui ärkveloleku ajal. Miks on tarvis sellist erilist ajuseisundit? Miks me magame?

Pakutud on mitmeid funktsioone, näiteks et …
Uni on üksikneuronite puhkuseks!
Une ajal puhastatakse aju mürgistest jääkproduktidest!
Uni on see hind, mille me maksame aju plastilisuse eest!
– seotud küsimus on see, kas unenägudel on mingi otstarve

Arutasin Priit Ennetiga nende pakutud funktsioonide üle Vikerraadio saates Labor. Vestlus kõlab kohe pärast sõber Mihkel Kama kommentaari selle kohta, kuidas noorteadlasi nutikamalt rahastada.

Uinuva kaunitari võtted meie laboris

november 10, 2015 1 kommentaar

Oleme Talis Bachmanni laboris päris mitmeid põnevaid unekatseid läbi viinud. Näiteks Juliusega näitasime, et TMSiga õigesse kohta torgates on võimalik unenägude sisukust vähendada. Mihkliga aga õnnestus demonstreerida, et ka visuaalsest ajukoorest võib välja lennutada sügava une aeglaseid laineid, kui vaid TMSi parameetrid hästi valitud on.

Mihkel võttis oma viimase katse videosse ka. Palun vaadake, kui mõnus meie kõigi luksustega hotellitoas magada on! Aeg läheb videos linnutiivul, päriselus aga nähtavast umbes 60 korda aeglasemalt 🙂

Retsept: Kuidas, millal ja kellega magada

september 29, 2015 7 kommentaari

Originaalis kirjutatud Eesti noorsootöö ajakirja MIHUS jaoks

1) minge voodisse alati samal ajal – keha ja aju harjuvad sel ajal uinuma ja valmistuvad ette

2) katke aknad kinni, et toas oleks pime – evolutsiooniliselt on meie uni seotud pimeda ööga, nüüd segavad meid tänavalambid ja mööduvad autod

3) magage jahedas (nt 19-20 kraadi)

4) lõpetage 24 minutit enne voodisse minekut telekavaatamine, nutiekraani vahtimine ja arvutis olemine – ekraanid kinni, nad hoiavad aju üleval!

5) katsuge igal ööl saada kokku umbes 8 tundi und – tähtis on teada, et mõni saab hakkama kuuega ja mõni vajab kümme tundi, seega olge aus iseenda vastu ja leidke endale paras annus

6) kui keset ööd ärkate, siis ärge tundke end halvasti – meie esivanemad magasid öösel ka kahes jaos. Lugege raamatut!

7) päevase kohvitassi asemel tukastage ka päeval (15-20 minutit) – ka lühike päevane uneke soodustab mälusisude salvestamist ja uudsete lahenduste leidmist

8) ärge võtke unerohtusid ja paluge ka oma sõpradel ja sugulastel seda mitte teha – teadustööd näitavad, et unerohud ei aita objektiivselt kaasa paremale unele, kuid on seotud tüütute kõrvalnähtudega

9) vajadusel kasutage kõrvatroppe ja magage elukaaslasega eraldi voodites. Uni on püha nagu abielugi.

10) ärge jätke und ära, sest liiga vähe und on seotud ülekaalulisusega, südame ja veresoonkonna haiguste ja mitmete tõsiste vaimsete häiretega.

Tallinna unekonverents: lõpp

september 20, 2014 4 kommentaari

Olen üldiselt väga harva postitama hakanud, seega neile, kes mu blogi korra nädalas või kahe nädala jooksul külastavad, märgin igaks juhuks ära, et Tallinnas toimunud unekonverentsi kajastasin tavalisest tihedamalt:

Kolmapäeval kirjeldasin meie labori postreid ja arutasin ühe Massimini õpilase postri üle
Neljapäeval pajatasin sellest, kuidas Juliuse postril läks ja natukene ka une funktsioonidest
Reedel oli fookuses Madise poster ja pisut sai kajastatud ka James Kruegeri loengut

Täna alustasime jälle kell 8! Ja vahva on hommikul – laupäeva hommikul – kohe kahe tunni jagu teadust sisse ahmida. Michael Czisch Müncheni grupist jutustas kahes vaatuses une ja kirgaste unenägude neurobioloogiast. Seal grupis on viimase kümne aasta jooksul tehtud palju väga huvitavaid ja mitmekesiseid töid. Näiteks muuhulgas on nad kasutanud masinõppealgoritme, et fMRI andmetest välja lugeda, millises unestaadiumis katseisik parajasti on. Tasub ka teada ja meelde tuletada, et unenäod ja ka kirkad unenäod on üsna heaks mudeliks teatud tüüpi psühhooside uurimiseks, kuid tegelikku kliinilist teadmist jagas Isabelle Arnulf. Tema tõi mitmeid näiteid oma unelaborist unes igasugu sigadusi tegevatest inimestest. Kui une ajal ärkavad aju motoorsed piirkonnad, siis see on halb uudis kõigile samas toas magavatele inimestele. Natukene jäi sellest loengust puudu nende unehäirete all kannatavate inimeste ravimise ja aitamise aspekt. Nagu alati, oli hitiks ka Marcello Massimini, kes üritas selgitada oma (ja Tononi) ideed selle kohta, miks sügavas unes teadvus kaob.

Jätkasime pärast Massiminiga diskussiooni mitmetel teemadel. Näiteks arutasime ta postri üle, mille ees seisnud noormees mulle paar vastust võlgu jäi. Samuti nõustusime, et teatud teadvuseteaduse juhtfiguurid veavad kogu teadvust pisut vales suunas ja et P300l kui teadvuse markeril on veel vaid loetud päevad – nii visuaalse taju katsetes kui ka teadvuse seisundi määramisel on tänaseks veenvaid töid näitamaks, et P300 ei ole unikaalne stiimuli teadvustamise või teadvuse seisundi signatuur. Lõpuks jalutasime läbi ka Talis Bachmanni laborist, kus kiitsime masinavärki ja kirusime masina lisatarvikute hinda. Pisut teadusjuttu puhusime ka.

Tahaks lõpuks ka mainida, et hästi sujuvalt korraldatud konverents oli – alates kaelakaardi ise printimisest kuni puutetundlike ekraanideni kinosaalides oli kõik väga mõnus ja kaasaegne. Natuke naljakas oli postreid vaadata autoparklas, aga samas see lisas üsna huvitava atmosfääri. Suur aitäh korraldajatele!

Tallinna unekonverents: reede

september 19, 2014 1 kommentaar

Teeme täna lühidalt:

1. James Kruegeri võtmeloeng oli väga muhedas võtmes – ta mitte ei rääkinud ainult oma tööst ja tulemustest, vaid kasutas võimalust ka jagada natukene iseenda teaduslikku ja uneuuringute ajalugu. Muuhulgas rääkis ta jutu sellest, kuidas ta juhendaja teda testis ja kuidas ta toda omakorda vastu testis ja näitas, kuidas ta uurimistööl on olnud mõju ilukirjandusele. Aga õnneks pajatas ka oma tööst ja tulemustest! Põhiline sõnum on lihtne: uni on lokaalne, uni ei ole üldine protsess, mille ajus otsustavad üksikud neuronitegrupid, vaid iga neuronigrupp ajus võib iseseisvalt ja teistest hoolimata unele jääda. Lokaalne uni sõltub sellest, kuivõrd vastavalt neuronipopulatsiooni kasutatud on, aga muidugi saab seda ka kemikaalidega manipuleerida. Kõige tähtsam tõendusmaterjal sellele, et uni on lokaalne, on see, et nii Kruegeri kui ka Mehdi Tafti laboris suudetakse und uurida ka neuronikultuurides – katseklaasis. Seega organismi uni ei ole mingite üksikute neuronipopulatsioonide poolt ajule peale surutav omadus, vaid pigem pisikeste neuronipopulatsioonide unekeste orkestreerumisel sündiv fenomen. Nagu lugeja õigesti märkab, võib see pisikeste neuronipopulatsioonide orkester aga palju efektiivsemalt töötada ja unele minna, kui ta on koordineeritud hea dirigendi ehk teatud ajupiirkondade poolt.

2. Madis sai ka oma postri esitamisega vahvalt ja veatult hakkama. Kusjuures eeldused selleks ei olnud üldse väga head – poster asus postrisaali kõige tagumises pimedas nurgas, postripaneel olevat hommikul kokku kukkunud, postrilt oli (minu vea tõttu) puudu üks oluline pilt. Aga kõik sujus – tagumisse pimedasse nurka sattusid toredad inimesed, postripaneel oli parandatud ja olulise pildi lisasime A4 kujul. Kirjutasime juurde “supplemental figure” ja nii mõnigi muheles. Kõige vahvam oli, et TMS-EEG superstaar Marcello Massimini isiklikult käis postri juurest läbi ja talle avaldas muljet, et üks bakatudeng saab hakkama sellise keerulise katse läbiviimisega. Eriti oli ta positiivselt üllatunud, et me mitmest erinevast visuaalse korteksi piirkonnast saame selle TMS-EEG-NBS süsteemiga häid katseid ja mõõtmisi teha. Samuti pakkus ta meile oma analüüsiskripte, viskas niisama nalja, arutas teadvuseteaduse probleemide üle ja jättis vist ka Juliusele ja Madisele sama toreda mulje nagu mulle Münchenis. Palju õnne Juliusele ja Madisele igati õnnestunud postriesituste puhul!

Tallinna unekonverents: neljapäev

september 18, 2014 Lisa kommentaar

Tallinn on täis uneuurijaid! Nad on kas hajevil või ekstaasis või unise pilguga, vahel kambakesi, vahel üksi, kaelas enamasti mingi sildike. On uneteaduse gurusid, uneteaduse tobusid, machosid ja nohikuid. Nad kõik uurivad und ja üritavad aru saada erinevatest unega seotud aspektidest – miks ja kuidas probleemid unega on seotud vaimsete häiretega, kuidas und mõjutada, kuidas uni on seotud mälusisude salvestamisega, kuidas toime tulla unehäiretega jne. Palju suuri ja väikeseid küsimusi, mida küsivad suured ja väikesed uneuurijad.

Üks suurimaid, ehk ka suurim, ehk liigagi suur küsimus on, miks me magame. Funktsioone on pakutud mitmeid, igaüks proovib pisut õnne. Ka blogis oleme kajastanud nii mõndagi potentsiaalset põhjust selleks, miks me igast päevast kolmandiku unele ohverdame – ehk on uni üksineuronite puhkuseks, ehk on teda tarvis ajupesuks, ehk on uni see hind, mille me maksame aju plastilisuse eest?

Täna oli unekonverentsil vahva sümpoosion une funktsiooni(de) kohta. Vastuseid me ei saanud: keegi täpselt ei tea, miks me magame. Aga vahvad esinejad nagu Vladislav Vyazovskiy, Marcos Frank, Niels Rattenborg ja Mehdi Tafti andsid põhjaliku ülevaate sellest, kuhu suunas need mõned idealistlikud une funktsiooni uurijad on minemas – esimene neist teeb head elektrofüsioloogiat, teine uurib astrotsüüte ja molekulaarbioloogiat, kolmas võrdleb lindude, krokodillide ja imetajate unemustreid, viimane uurib une funktsioone neuronikultuurides. Mul oli tore neid esinejaid näha, sest olin neist esimese kolme töid lugenud. Vyazovskiy on näiteks see noorteadlane, kes Tononi laboris näitas, et neuronipopulatsioonid võivad erineval ajal magada – ehk magab mõni ajupiirkond teie ajus ka praegu? Minu omas vist küll juba magab. Rattenborg on muuhulgas näidanud, et lindudel on ka une aeglased lained sõltuvuses sellest, mida linnud päevasel ajal tegid – kui nad ühe silmaga vaatasid David Attenboroughi loodusdokumentaali lindudest, oli vastavas ajupoolkeras hiljem ka rohkem aeglaseid laineid. Marcos Frank on üks väheseid toredaid teadlasi, kes on oma teadustöödes põhjalikult argumenteerinud, et Tononi uneteooria on lünklik. Kuid lisaks näitas see sümpoosion taaskord hästi ka seda, et keeruliste bioloogiliste probleemide uurimine nõuab teadmisi nii molekulaarbioloogiast, elektrofüsioloogiast, neurokeemiast kui ka erinevate loomaliikide käitumisest.

Kuna ma eile kiusasin ühte Massimini grupi noormeest, siis oli muidugi kartus, et keegi tuleb ja väänab ning pigistab meid samamoodi. Kuid õnneks vähemalt täna Juliuse postri juures kõik sujus hästi – esimesed huvilised olid kohal juba enne Juliust ennast, käis ka paar professorit, üks rahvusvaheliselt tunnustatud unenägude uurija esitas meile isegi poolametliku kutse manuskript ühte unenägude ajakirja saata, saime ideid, kuidas analüüsi paremaks teha, saime nalja ja positiivseid kommentaare. Näitasime oma katses, et kasutades pidurdavat transkraniaalset magnetstimulatsiooni on võimalik unenägude visuaalset sisu kärpida. Mitu inimest aga uuris meilt, kas kasutades ergutavat korduvat transkraniaalset magnetstimulatsiooni samas ajupiirkonnas oleks ehk võimalik unenägusid ergastada või detailsemaks muuta. Ühe kommenteerija sõnade läbi – “You are dream-killers!” Aga mitme teise kaasamõtleja suust kõlas mõte, et ehk polegi nii paha unenägusid maha suruda, kui näiteks tegu on õudusunenägudega. Me otse loomulikult ei tea, kas meie meetodil tõepoolest oleks ka kliinilist kasutamisvõimalust, aga kui teistele meie uurimistöö meeldib, siis küllap seda varsti proovitakse.