8 aastat teadvuse blogi: nüüd on lõpp

8 aastat, 640 postitust, 2883 kommentaari – aitab ka! Tõmban joone alla siin. See lõpp pole nii hull: 1) Ega seda ajaveebi keegi ei kustuta, kõik materjalid jäävad huvitatutele alles ja ehk ka tulevikus leiab keegi siit mõne mõtte, 2) kui ma just muud väljundit ei leia, siis eks ma vahel ikka midagi siia postitan. Lihtsalt enam ma ei tunne end kohustatuna seda ajaveebi iga nädal materjaliga täitma.

8 aastat on pikk aeg. Miks nüüd lahutus?

1. teadvuse probleem on jäänud pisut igavaks. Seda on blogi lugejad ilmselt juba aastaid tajunud. Minu jaoks oli viimane piisk Renate doktoritöö, mille käigus me tegime nii mõnda huvitavat, aga hoolimata väga heast tiimist (Renate, Prof. Bachmann, mina) ei suutnud me midagi olulist korda saata. Mõnes mõttes võib isegi öelda, et ma natuke kahetsen, et tegin doktoritöö teadvuse teemadel, aga samas pole hullu – kogemused Max Plancki ajuuuringute instituudist, viis artiklit ja Raul Vicente Eestisse toomine jäävad alati positiivseks. Aga jah, teadvuse probleemiga võitluses teen ma (väikese) vahepeatuse.
2. ma nüüd võtan natuke aja maha ja olen tütrega kodus, isapuhkusel. Kõlab aktiivse noore teadlase jaoks nagu kõige rumalam otsus elus, aga mu abikaasa on mõlema lapsega kodus olnud kokku ca 2 aastat – ka tema karjäärile on see raske olnud. Ma ei saa talle kunagi seda aega tagasi anda, aga ma saan arusaamist ja tänu näidata, võttes puhkuse oma muidu üsna sujuvalt liikuvast teadlasekarjäärist. Kodu on alati tähtsam kui teadus. Aga kes mind tunnevad, aimavad juba, et eks ma üritan ikka mingit teadustööd ka teha. Tõsi, väikese koormusega jään tööle ka ja lisaks huvitavad mind hetkel küsimused, mida saab aidata vastata ainult üks 10-kuune.
3. mind on üha enam hakanud huvitama teadusprobleemid, mis ei ole vahetult teadvusega seotud. Näiteks küsimus sellest, mis teeb inimese eriliseks võrreldes teiste loomaliikide ja hetke tehisintellektiga, on üks praeguse aja olulisemaid. Tohutud investeeringud tehisintellekti uurimisse tähendavad, et näeme üha nutikamaid masinaid. Aga see, kui lähedale nad inimese mõistusele jõuavad, on veel ebaselge. Üks põhjus ebaselguseks on see, et me lihtsalt täpselt ei teagi, miks inimesed on niivõrd erinevad teistest loomadest! Mis teeb inimese nii nutikaks? Kas seda on võimalik järgi teha? Need on küsimused, millega tuleb tegeleda praegu. Maailma parimad mõistused üritavad rakendada tehismõistust ja lahti rakendada inimmõistust. Ehkki ma ennast nende parimad mõistuste hulka ei loe, tahan ma osa saada sellest tormijooksust, sest erinevalt teadvuse probleemist on võimalus, et need küsimused lahendatakse lähidekaadidel. See on põnev ja hirmutav korraga.

Suur aitäh kõigile, kes osa sellest 8 aasta pikkusest reisist kaasa tegid! Oli päris vahva seiklus.