Arhiiv

Archive for the ‘1’ Category

Ajule pai

oktoober 27, 2015 Lisa kommentaar

Hellitage oma aju luulega, võttes lendlevaid ridu näiteks kellegi Juhan Aru värskest ja värskendavast luulekogust “Rahutu rõõm”. Ajust lauldakse nendel lehtedel küll otseselt vähe, kuid see luulekogu avab lugejale ta enda aju. Jagage, sosistage, rõõmustage.

9789985796467.jpg

Advertisements
Rubriigid:1

Põdra maja uued salmid

jaanuar 18, 2014 1 kommentaar

Teadlane ei tohi jääda elukaugeks … niisiis, kui elus kostub kogu aeg üks ja see sama “Põdra Maja” salm, mida mu kallis abikaasa mu pojale laulab, siis peab teadlane taaskord katsuma laiendada meie teadmiste piiri ja üritama lahendada võimatut probleemi – mis saab Põdra Majas edasi? Uurisin seda probleemi koos vend Juhaniga ja meie kirjatöö sai järgnev:

põdral maja metsa sees
väiksest aknast välja vaatab
jänes jookseb kõigest väest
lävel seisma jääb
“kopp kopp lahti tee
metsas kuri jahimees”
“jänes tuppa tule sa
anna käppa ka”

põdral maja metsa sees
väiksest aknast välja vaatab
akna taga jahimees
nägu nutune
“kopp kopp lahti tee
siin on tore jahimees
mul on kodus kuri moor
jänes lemmikroog”

põdral maja metsa sees
jahimees käib ümber maja
otsib kust ta sisse saaks
mõttes nuuksatab
“noh, noh, mõtle nüüd,
pärast kodus sinu süü
kui lastel laual pole söök
uks nüüd maha löö!”

põdral maja metsa sees
mitu korrust kõrged tornid
korsten suitseb kõigest väest
karu seda näeb
müts müts jahimees
langeb karu haardesse
peatselt annab alla mees
rahu südames

põdral maja metsa sees
väiksest aknast sisse vaatab
kes see muu kui karuott
kaasas keedupott
“kopp kopp lahti tee
mul on potis jahimees
ühe kintsu ära sõin
teise teile tõin”

Kui meeldib, laulge kodus ka!

Rubriigid:1, inimlikud postitused

Pääwalu: vaateid keha-vaimu suhtele aastast 1906

detsember 26, 2012 Lisa kommentaar

20nda sajandi algusest sajandi keskpaigani ilmus Postimehega “Arstiteadusline ajakiri” Terwis. Sealt on palju huvitavat lugemismaterjali, aga toome jõuluaja lõpuks paar lõiku 1906. aasta esimeses numbris ilmunud Juhan Luiga artiklist Pääwalu (lk 12-13):

“Teada on aga, et pääaju walu ei tunne. /…/ Õite imelik on see, et kõikide tundmuste ja aimduste keskkoht ise tundmuseta ja tuim on. Igatahes on seda loodus õieti teinud, kui ta aju ilma tundmuseta jättis. Kui palju oleks siis pääwalu, kui aju tundmusline oleks!”

“Pääaju on hästi kaitstud, välimise ja sisemiste rikete vastu. Sääl on omakaitse abinõud. Ka waim ise ei saa oma pesale paha teha. Tihti kuuleb, liialdatud, liig äge waimutöö olevat mõnel pää ära rikkunud, pääwalu sünnitanud. Tühi jutt. Terwele pääajule ei jaksa ka kõvem waimutöö midagi teha.”

Niisiis, tehkem julgelt vaimutööd.

Rubriigid:1, aju ja teadvus

Luuletus ajust

detsember 8, 2012 1 kommentaar

See blogi sai loodud, et jagada mu rõõmu teadusest ja teadvusest ja teadvuseteadusest, et tuua lugejani ajuteaduse hämmastavaid tulemusi ja et panna lugejat mõtlema aju ja teadvuse omavahelise suhestuse üle. Nende blogipostituste kirjutamine ja küsimustele vastamine võtab omajagu aega ja vahel, näiteks täna, tundub olevat üks tänamatu töö. Aga päeva lõpuks saadeti mulle järgnev luuletus, mis aitab mul meelde tuletada, miks ma seda blogi pean – sest on huvitav üheskoos aju ja teadvuse üle mõelda. Lugege neid ridu siin õhtul või öös, sulgege silmad ja mõelge hetk teadvuse suurele probleemile …

olen unes näinud erinevaid nägusid
mõnel neist on teised nimed kui päriselt
see on aju mis lõbustab end öösiti
kui muu maailm ta rahule jätnud

ajuga on üldse üks imelik lugu
näiteks räägib ta endast kolmandas isikus
ning ise peidus kulisside varjus
kiidab kõhutunnet ja kurdab südamevalu

luuletades naudib aju aja kaduvust
ja oma tuhandeid muutuvaid mustreid
maailmas on mustreid küll teisigi palju
kuid hetke magus mekk vaid enda loodul

meil on ajuga päris kummaline suhe
oleme küll üks ent ikka veel varjame seda
suhtleme avalikkuse ees ainult luules
kirjutades üheskoos paberile ridu

Rubriigid:1

Ood ajule

oktoober 15, 2012 Lisa kommentaar
Rubriigid:1

Elu “saladus” ja teadvuse “mõistatus” – kui sarnane on nende olemus ja saatus?

jaanuar 16, 2012 5 kommentaari

Mis on teadvus? Kas ja kuidas on seda mõistlik uurida? Seda oleme nüüd üsna pikalt ja üsna konstruktiivselt arutanud eelmise postituse kommentaariumis alates KT vastavast küsimusest. Kuna me jõudsime ka elu ja teadvuse probleemi võrdluseni, siis ma kopeeriksin siia nii elu kui ka teadvuse probleemiga tegelenud Francis Cricki sõnad teadvuse probleemi ja teadvuse ning elu saladuste võrdluse kohta:

What is it that puzzles philosophers? Broadly speaking, it is qualia –the blueness of blue, the painfulness of pain, and so on. This is also the layman’s major puzzle. How can you possibly explain the vivid visual scene you see before you in terms of the firing of neurons? The argument that you cannot explain consciousness by the action of the parts of the brain goes back at least as far as Leibniz (1686; see the translation 1965). But compare an analogous assertion: that you cannot explain the “livingness” of living things (such as bacteria, for example) by the action of “dead” molecules. This assertion sounds extremely hollow now, for an umber of reasons. Scientists understand the enormous power of Natural Selection. They know the chemical nature of genes and that inheritance is particulate, not blending. They understand the great subtlety, sophistication and variety of protein molecules, the elaborate nature of the control mechanisms that turn genes on and off, and the complicated way that proteins interact with, and modify, other proteins. It is entirely possible that the very elaborate nature of neurons and their interactions, far more elaborate than most people imagine, is misleading us, in a similar way, about consciousness.” (Crick & Koch, 1998)

autorid jätkavad, tuues esile ka selle, et analoogia on pelgalt analoogia ja et aju puhul oleme me oma baasteadmistega hetkel veel (ja ka praegu, 14 aastat hiljem) palju kehvemas seisus kui tollal elu probleemi korral.

Some philosophers (Searle, 1984; Dennett, 1996) are rather fond of this analogy between “livingness” and “consciousness,” and so are we; but, as Chalmers (1995) has emphasized, an analogy is only an analogy. He has given philosophical reasons why he thinks it is wrong. Neuroscientists know only a few of the basics of neuroscience, such as the nature of the action potential and the chemical nature of most synapses. Most important, there is not a comprehensive, overall theory of the activities of the brain. To be shown to be correct, the analogy must be filled out by many experimental details and powerful general ideas. Much of these are still lacking.” (Crick & Koch, 1998)

Rubriigid:1, aju ja teadvus

Teadvus on ajurakkude särin ja ei midagi muud?

jaanuar 12, 2012 84 kommentaari

Arutlesime kasutajaga Maailmataju selle võimalikkusest, et teadvus on midagi ajust erinevat. Tänasel päeval ütlen ma alati, et praegu teadaolevate teaduslike faktide valgusel tundub mulle veenvam, et teadvus siiski on ajus. Aga ma tean, et me tegelikult ei tea, mis värk selle teadvusega on, nii et ma olen alati mõistlikule arutlusele avatud. Inimene kipub ennast üle hindama, kui ta arvab, et ta juba praegu mõistab universumit, aju ja iseennast. Tuleb vaadata, mõelda ja edasi uurida. Antud kontekstis oli minu jaoks huvitav hiljuti lugeda Wilder Penfieldi hilises eas kirjutatud raamatut teadvusest – The mystery of the mind: A critical study of consciousness and the human brain.

Wilder Penfield oli üks inimajaloo tuntumaid ajukirurge. Ta tegi mitme aastakümne jooksul sadu hämmastavaid katseid teadvuselolevate epilepsiapatsientide ajudel. Need katsed ja nende tulemused moodustavad kordumatu varasalve ajuteaduses. Selle töö põhjal jõuab ta oma elu lõpus küllaltki kainestava järelduseni:

Because it seems to me certain that it will always be quite impossible to explain the mind on the basis of neuronal action within the brain /…/, I am forced to choose the proposition that our being is to be explained on the basis of two fundamental elements (Penfield, 1975; p. 80).

[T]he nature of the mind presents a fundamental problem, perhaps the most difficult and most important of all problems. For myself, after a professional lifetime spent in trying to discover how the brain accounts for the mind, it comes as a surprise now to discover, during this final examination of the evidence, that the dualist hypothesis seems the more reasonable of the two possible explanations. (Penfield, 1975; p. 85).

Ilmselt tänapäeval mitmed (noored ja bravuurikad) ajuteadlased ütleksid selle peale “vana mehe jura“, aga kas me tegelikult oleme viimase neljakümne aasta jooksul teada saanud midagi, mis meid veenaks selles, et teadvus tõepoolest on ajurakkude särin ja ei midagi muud? Kui ei, siis on lihtsalt meie enda tühised arvamused ja uskumused selliste suurte teadlaste omade vastu (ka Nobeli auhinna saaja John Eccles arvas samamoodi nagu Penfield). Kui me oleme teadlased ja tahame tõesti teada saada, mis see teadvus on, siis me peame kaaluma kõiki võimalusi.

Rubriigid:1, aju ja teadvus