Arhiiv

Archive for the ‘teadvuse teooriad’ Category

Avatud meelega

märts 21, 2015 Lisa kommentaar

Olen viimased nädalad olnud sunnitud kirjatööd tegema vasaku käega, seega pole imestada, et siin ajaveebis veerevad ringi vaid heinapallid! Ega ma tänagi pikalt ei kirjuta, aga viitan sellele, mida teised on kirjutanud.

Nimelt on Thomas Metzinger ja Jennifer Windt kokku pannud väga muljetavaldava artikliseeria teadvuseuuringute jaoks kesksetel teemadel. Kogumik OPEN MIND sisaldab 1545 (!!) lehekülge tihedat teksti, kusjuures autoriteks on nii oma ala parimad (Block, Singer, Lamme, Haynes ..) kui ka noorteadlased, kes gurude artikleid kommenteerivad. Formaadiks on põhiartikkel, sellele järgnev pisut kriitiline ja mõtisklev kommentaar ja siis põhiartikli autori vastus. Suurepärane kogumik! Lugege või sirvige kõiki tükke, aga järgnevalt paar nopet:

John-Dylan Haynes on üks neist, kes tõi niiöelda mõtetelugemismeetodid ajuteadusesse. Ta on neid meetodeid korduvalt kasutanud teadvuseteaduse hüvanguks. Oma artiklis võtab ta kokku mõned hiljutised katsed lugeda välja katseisikute teadvuse sisu prefrontaalsest korteksist. See küsimusepüstitus on oluline, sest globaalse tööruumi teooria väidab, et prefrontaalne korteks on vahetult seotud teadvuselamusega. Haynes aga näitab, et sealt pole võimalik välja lugeda teavet selle kohta, mida täpselt katseisik parajasti näeb või mõtleb. Seega on see korralik (ja väga teretulnud) kaigas globaalse tööruumi teooria kodaratesse. Haynesi kirjatükki kommenteerib mu doktorantuurikaaslane Caspar, kelle põhisõnumeid on kaks: 1) mõtetelugemismeetodid ei pruugi olla piisavalt tundlikud, et prefrontaalsest korteksist leida vahetut teavet teadvuselamuse kohta; 2) teadvus võib põhineda erinevate ajupiirkondade neuronipopulatsioonide omavahelisel sünkroonsusel. Haynes vastab mõlemale punktile ja märgib, et pole head tõendusmaterjali selle kohta, et sünkroniseerimismustrid kannaksid otsest teavet teadvuselamuse kohta (st et sünkroniseerimismustritest oleks võimalik välja lugeda, mida katseisik parajasti teadvustab).

Lamme jahub ikka meeleldi oma teooriast, millest ma pikalt pajatama ei hakka. Tema artiklist koorub aga ka oluline ennustus: teadvustamata töötlus ei suuda eristada kujundit taustast teatud tunnuste (incremental grouping) põhjal. Kas keegi viitsiks teha eksperimendi, mis näitab vastupidist? Huvitavam on tema artiklile suunatud kommentaar, mille autoriks on mu endine boss Lucia. Nimelt selles artiklis visandab Lucia piirjooned sellest, millised saavad olema tema uue uurimisgrupi peamised teemad. Neid kontuure võib leida antud kommentaari punktides 2 ja 3. Lucia arvab, et iga teadvuseteooria peab selgitama, kuidas eelnev kogemus mõjutab taju (sest taju on igal hetkel mälusisude mängukann). Lisaks on ta seisukohal, et teadvustamist eristab teadvusevälisest töötlusest ajaline skaala – teadvusevälised protsessid suudavad töödelda vahetut teavet, teadvus on seotud integratsiooniga pikemal ajaskaalal.

Eelneva kogemuse roll teadvuse kujundamisel on igal juhul tõusnud esiplaanile, kuna ajuteaduses (ja ka psühholoogiateaduses) on hakanud domineerima ennustava kodeerimise teooria. Lamme oma tükis on selle teooria suhtes skeptiline, optimistlikumat ülevaadet pakuvad Hohwy ja Seth. Suhtugem sellesse ideesse avatud meelega!

Head lugemist!

Advertisements

Vastunäide Tononi teadvuseteooriale?

mai 24, 2014 8 kommentaari

Giulio Tononi teadvuseteooria on mõnede arvates peaaegu lahendanud teadvuse probleemi. Ühest vaadatud videodebatist meenub, kuidas tuntud vaimufilosoof Ned Block väidab, et me ei saa teadvuse probleemi veel lahendada, sest meil puuduvad kontseptuaalne arusaam sellest probleemist ja kontseptuaalsed vahendid, millega sellele probleemile läheneda. Selle peale kostis Christof Koch – “Teil pole, aga meil on”, viidates just Tononi teooriale, mille üheks suurimaks propageerijaks Koch saanud on.

Me oleme Tononi teooria üle üsna palju mõtisklenud. Ehkki me oleme alati nõus olnud, et Tononi teooria on huvitav ja väga oluline edasiminek teadvuseteaduses – see on esimene suur matemaatika keeles formaliseeritud teooria -, oleme alati kuidagi rahulolematud olnud. Seda mitmel põhjusel:

1) ehkki Tononi teooria on kenasti formuleeritud informatsiooniteooria raames ja pakub välja isegi kvantitatiivse informatsiooniteooreetilise mõõdu (PHI) teadvuse jaoks, ei ole seda reaalsete bioloogiliste süsteemide puhul võimalik uurida ega mõõta (nt Barrett & Seth, 2011). Seega me võime küll aimata, et inimajul on suur PHI, aga me ei saa reaalselt mõõta, kui suur see PHI on ja kas ta väheneb näiteks sügavas unes või anesteesiaseisundis, kus teadvust pole.

2) Tononi informatsiooni integratsiooni teooria põhineb kahel aksioomil: i) teadvus on informatiivne – iga hetke teadvuselamus erineb miljonitest teistest, mis on põhimõtteliselt võimalikud, aga hetkel ei esine; ii) teadvus on integreeritud – iga teadvuselamus on meie jaoks ühtne, sidudes tervikuks suure hulga erinevaid elementaarset sisu omavaid signaale. Kogu teooria matemaatiline külg põhineb neil kahel aksioomil. Kui üks neist on vale või ebaoluline või kui üks oluline aksioom on puudu, siis on kogu see matemaatika ka väär. Ja ma mingil põhjusel ei suuda uskuda, et Tononi lihtsalt tugitoolis istudes tuligi just nende kahe õige aksioomi peale, mis tõepoolest aitavad teadvuse mõistatust lahendada.

3) Arutades seda probleemi mitmete endast targemate inimestega on korduvalt kõlama jäänud mõte, et ehk on matemaatiliselt võimalik näidata, et Tononi teooria kohaselt oleks mingil võrgustikul või süsteemil lõpmatult suur (ja inimajust lõpmatult suurem) PHI, samas kui see süsteem oleks ilmselt teadvuseta. Lühidalt: kas oleks võimalik mingi hea vastunäitega Tononi teooria falsifitseerida? Mitmetel oli intuitsioon, et ilmselt leidub mingi hea vastunäide, aga me kõik olime liiga rumalad, et kohe selle peale tulla ja liiga laisad, et pikalt mõelda.

Õnneks on maailmas targemaid inimesi. Ma olin üsna rõõmus, kui Helger mind teavitas, et üks MITi nutikaid arvutiteadlasi Scott Aaronson on Tononi teooria luubi alla võtnud. Ta teeb seda viisakalt ja humoorikalt, aga mis peamine, ta suudab leida vastunäite Tononi teooriale. Ma ei hakka isegi mitte teesklema, et ma saan ta näitest täiel määral aru – ma ei saa. Aga Aaronson on erinevalt Tononist informatsiooniteoorias ja arvutiteaduses tunnustatud mõtleja. Minust targemad inimesed on mulle öelnud, et Aaronsoni näide on lihtne ja vettpidav. Lisaks pole keegi senise 125 kommentaari jooksul suutnud näidata, et Aaronsoni argumendis midagi valesti oleks. Seega, head-aega, Tononi ilus teooria? David Chalmersi väitel on peagi oodata ka Giulio Tononi enda vastust Aaronsonile. Pinge kasvab, terve virtuaalne saal on põnevust täis. Kes veel ei teanud, siis Tononil just ilmus ka oma informatsiooni integratsiooni teooriast versioon 3.0. Küllap Tononi vaidleb ja võitleb, sest teadlane hoiab oma teooriat kui oma beebit ja kaitseb teda teiste eest emalõvi kombel.

Mängud beebide teadvusega

aprill 19, 2013 2 kommentaari

Minul ja teil on teadvus, subjektiivne maailm. Kui seemnerakk ja munarakk kohtuvad, siis kahtlemata pole teadvust. Sellest võib järeldada, et subjektiivne olemus peab kunagi nende kahe etapi vahel tekkima. Millal ta siis tekib? Ja kuidas? Kas neid küsimusi on üldse mõttekas küsida? Kas neid on võimalik vastata?

Et seda proovida, peame sukelduma sellesse, mida me teadvuse neurobioloogiliste aluste kohta teame ja võrdlema seda beebi aju arenguga. Kui me leiame beebi aju arengus etapi, kus on olemas kõik ajustruktuurid ja ajuprotsessid, mida on tarvis teadvuseks, siis võimegi järeldada, et sellel arenguetapil on beebil teadvus.

Kõlab lihtsalt. Probleem seisneb selles, et me ei tea täpselt, missugused ajustruktuurid ja ajuprotsessid on vahetult seotud teadvuselamusega. Me ei tea, kuidas teadvus täiskasvanud inimese ajus tekib.

Aga oleks ju päris tore uskuda või vähemalt väita, et me teame, mis on teadvuse neurobioloogilised mehhanismid, sest siis saaks seda küsimust beebide teadvuse kohta ju vastata. Miks peakski keegi süvenema teadvuseteaduse keerukustesse, kui on oma illusioonides võimalik veenda ka toimetajat ja retsensenti ja jõuda nõnda ajakirja Science veergudele! Sid Kouider ja Stanislas Dehaene just seda tegidki, uurides oma töös, kuivõrd erineva vanusega beebid on teadvusel. Loogika oli täpselt selline, nagu ülal kirjeldatud, ainult ilma tingiva kõneviisita: me teame, mis on teadvuse neurobioloogilised markerid täiskasvanud ajus, seega me võime vaadata, kas ja millisest vanusest alates on neid neurobioloogilisi markereid võimalik mõõta ka beebi ajus. Võimas. Äge.

Ma olen noor inimene, kuid vahel tundub, et ma olen tänapäeva teaduse jaoks juba liiga vana. Muidugi on tore olla Science-artikli esimene autor, see toob kuulsust ja grandirahasid (ehk siis “feimi ja sulli”). Kuid sellest olulisem peaks ju olema teaduslik terviklikkus (scientific integrity, vt Feynmani kuulus kõne teaduse ja pseudoteaduse erinevusest). Teadusliku terviklikkuse all peetakse silmas seda, et kui teadlasele on teada mingid faktid, mis tema ilusa tulemusega ei sobi, või selle ilusa idee probleemsed aspektid, siis ta mitte ei varja neid ja ei jäta neid enda teada, vaid jagab neid teiste teadlastega selles samas teadustöös. Kouider ja Dehaene lähtuvad oma värskes töös ja loogikas sellest, et õige on Dehaene’i teadvuseteooria, kus teadvust seotakse hilise (ca 300 millisekundit pärast stiimuli esitamist tekkiva) globaalse (aju frontaalseid-parietaalseid piirkondi hõlmava) aktiivsuspuhanguga. Selle teooria õigsust postuleerides eksivad autorid teadlase terviklikkuse tingimuse vastu kahel rängal moel:

1) On teada, et teadvusega korreleeruvaid protsesse on võimalik leida ka juba varem, umbes 200 ms kandis pärast stiimuli esitamist. Sellist varast teadvusega seotud aktiivsust näitavaid töid pole üks või kaks, vaid kümneid. Ei ole teaduslikult head põhjust arvata, et Dehaene’i ja kolleegide poolt leitud teadvuse korrelaadid on kuidagi paremad või õigemad kui need, mida on leitud teistes teaduslaborites.

2) See, et teadvuse korrelaate on võimalik mõõta ka enne seda, kui Dehaene’i grupi tööd seda näitavad, viitavad võimalusele, et Dehaene’i tulemused kajastavad mitte stiimuli teadvustamist, vaid hoopis sellele järgnevaid protsesse (mis on seotud näiteks mäluga). Avaldasime eelmise aasta alguses selle probleemi kohta artikli ja ehkki ma olen nõus, et meie artikkel võib olla nähtamatu ja ebaoluline, on seda sama probleemi tänaseks korranud ka mitmed teised grupid. See probleem on tänaseks teadvuseteadusele teada.

Nagu mainitud, on selle ägeda Science’i töö vajalik eeldus, et Dehaene’i grupi poolt mõõdetud ajuprotsessid on tõepoolest teadvustamise signatuurid, kuid need kaks punkti ja nende taga olevad teadustööd näitavad selgelt, et see eeldus pole õigustatud, halval juhul on ta täitsa vale. On kindel, et Kouider ja Dehaene teavad nendest kahes punktis mainitud teadustöödest. Seega peab järeldama, et nad kas a) meelega väldivad nende tööde mainimist ja kaotavad sellega teadusliku terviklikkuse või siis b) omavad tugevat kognitiivne kallutusmehhanismi, mis on neid mingil põhjusel veennud, et need punktides 1 ja 2 toodud teadustööd on täielik jura. Vahet pole, sest nii a kui ka b tähendavad, et teaduses jõuavad tippu (ka) need, kes (alati) kogu lugu ei räägi. Kui lood on nii, siis tasub ehk hakata hoopis kirjanikuks.

Allikas:
Kouider jt (2013) A Neural Marker of Perceptual Consciousness in Infants. Science.

Mõned hommikused mõtted Tononi teadvuseteooriast

märts 17, 2013 3 kommentaari

Täna hommikul selgus, et hommikupäikese esimeste kiirte teadvustamisega on vahetult seotud piirkondade V1, V4 ja rinaalkorteksi viienda rakukihi püramidaalneuronite tulisklemine rütmis titi-ta-titi-ta. Oleme leidnud ühe teadvuse neuronaalse korrelaadi (TNK)!

Muidugi ei selgunud täna hommikul midagi taolist, aga isegi kui oleks selgunud, siis kas me oleksime teadvuse probleemi lahendanud? Kas see TNK aitaks meil nüüd vastata, mis see teadvus on? Meil oleks TNK, aga meil puuduks arusaam, miks see “piirkondade V1, V4 ja rinaalkorteksi viienda rakukihi püramidaalneuronite tulisklemine rütmis titi-ta-titi-ta” tekitab teadvuselamuse.

See on pannudki mõningaid juhtivaid teadvuseteadlasi liikuma teises suunas: otsima teooriat, mis selgitaks, mis see teadvus on ja üritaks teadvust siduda meie füüsikalise maailmapildiga. Need teadlased, eesotsas Giulio Tononi ja Christof Kochiga, üritavad anda teadvusele selgitust, mis tuleb informatsiooniteooriast. Nende põhiväite kohaselt tekib teadvus igas süsteemis, mis integreerib informatsiooni. Ja meie aju (eelkõige talamokortikaalne süsteem) on väidetavalt üks väga eeskujulik informatsiooni integreeriv süsteem. Tononi ja Koch väidavad, et teadvus on informatsiooni integreerivate võrgustike omadus. Veelgi enam: nad ütlevad, et aju, bioloogiline materjal, ei ole tähtis, tähtis on vaid võrgustike osade omavaheliste seoste struktuur. Selle idee kohaselt me peaksime suutma luua teadvusel masinaid. Või täpsemalt, mingil määral, vähesel määral, on teie nutitelefon või läptop juba praegu teadvusel.

See teooria võib olla vale. Ilmselt ta ongi suuremal või vähemal määral vale, kuid ta näitab, kuhu suunas teadvuseteadus liigub. See teooria näitab, et isegi need juhtivad teadvuseteadlased, kes on mõlemad väga prominentsed ajuteadlased, arvavad, et teadvuse selgitamiseks me peame revideerima oma teaduslikku maailmavaadet ja lisama põhimõtte, et teadvus on informatsiooni integreerivate süsteemide omadus. See tähendab, et teadvus ei pea olema redutseeritav neuronite aktiivsusele – teadvus ei ole sama, mis neuronite aktiivsus. Selle teooria kohaselt käib teadvus kaasas informatsiooni integratsiooniga nagu elektrilaeng käib kaasas ioonidega või nagu igal kehal on mass.

Niisiis, on võimalik, et me peame oma teaduslikku maailmapilti pisut laiendama, et selgitada teadvust. Me ei tea veel. Nagu juba öeldud, võib Tononi teooria olla ka lihtsalt vale. Tõendusmaterjale selle teooria toetuseks tegelikult eriti pole. Aga oleks arrogantne arvata, et see, mis me praegu maailma ja universumi kohta teame, on kõik, mis teada on. Näiteks Aristoteles oli ka väga tark mees, kuid arvas, et aju on vaid vere jahutamiseks – võib olla, et viiekümne aasta pärast naerdakse ka meie praeguste tühiste hüpoteeside ja ideede üle. Seega ei tasu liiga kinni hoida praegustest ideedest ja teooriatest, vaid tuleb olla avatud meelega ja teha teadust, teha katseid, et oma parimaid ideid testida.

Tononi on teinud ära tubli mõttetöö, kuid probleem tema väidetega on see, et neid pole võimalik teaduslikult uurida. Hetkel mitte. Nagu olen kirjutanud varem, ei saa me Tononi teooriat ei toetada ega ka falsifitseerida: ehkki Tononi teooria on kenasti formuleeritud informatsiooniteooria raames ja pakub välja isegi kvantitatiivse informatsiooniteooreetilise mõõdu teadvuse jaoks, ei ole seda praegu reaalsete bioloogiliste süsteemide puhul võimalik uurida ega mõõta. Aga teadus marsib edasi ja – kes teab – ehk juba järgmisel pühapäeval on meil vastused olemas. (Ilmselt siiski mitte.)

Tononi teadvuseteooria kohta saab rohkem teada, lugedes tema 2012. aasta raamatut PHI või kuulates tema hiljutist üsna pikka ja põhjalikku usutlust (aitäh Helgerile vihje eest).

Teadvus: neuronite aktiivsuse peegeldus

veebruar 15, 2013 Lisa kommentaar

Kuidas tekib füüsikalistest ja keemilistest protsessidest subjektiivne teadvuselamus? Kuidas võrkkestale jõudva sisendi põhjal rekonstrueeritakse ajus see, mis maailmas toimus? Rafael Malach, Iisraelis töötav neurobioloogia professor ja tuntud nägemistaju uurija, on kirjutanud sellest kokku oma teooria.

Rafael Malach on kaua teadvuse üle mõelnud ja teinud mitmeid olulisi eksperimente. Tema eksperimendid on köitnud ka meie tähelepanu, kuna meil oli põhjust arvata, et need tulemused ei tähenda päris seda, mida prof. Malach arvab. Kuid oma kriitikat kokku kirjutades oligi meil mureks, et prof. Malach pole oma teoreetilist seisukohta kuskil põhjalikult selgitanud. Teadvuse teooriaid on välja pakkunud küll mitmed, näiteks Tononi või Dehaene, kuid Malachi teooria seni selgelt kirjas polnud.

Nüüd, antud kirjatükis, on ta võtnud aega, et selgitada oma visiooni sellest, kuidas visuaalses korteksis tekib teadvustatud kujutis sellest, mida me näeme.

Rafael Malachi artikkel on kenasti kokku pandud populaarteaduslik teos, mis annab tema perspektiivist ülevaate teadvuse probleemist ja selle lahendamisest. Artikkel on kirjutatud nii mõistetavalt, et ma panin antud postituse koguni “inimlike postituste” kategooriasse – kui kellelgi on kunagi vaja hästi sõnastatud ülevaadet teadvuse mõistatusest ja nägemistajust, siis on Rafael Malachi töö heaks tugimaterjaliks. Head lugemist!

Kuidas testida, kas kortikaalne sünkroonsus on TNK?

september 25, 2012 Lisa kommentaar

Olen kirjutanud oma katsest, mis näitas, et visuaalsest korteksist mõõdetav lokaalne gammavastus ei ole teadvuse neuronaalne korrelaat (TNK). Loomulikult tuleb sellise töö peale küsida, mis on siis hea või parem TNK või vähemalt proovida, kuidas mõni teine TNK-kandidaat meie testile vastu peab.

See osakond, kus ma Frankfurdis oma doktorantuuri teen, on tuntud just aju dünaamika revolutsioonilise uurimise poolest. 1980. aastate lõpust alates kuni aastatuhande vahetuseni domineeris see osakond mõtete ja töödega selle kohta, kuidas ajus kulgevaid aktiivsusmustreid kiiresti ja paindlikult kooslusteks sõlmida. Läbiv idee oli järgnev: see dünaamiline sõlmimine saab toimida seeläbi, et need neuronid, mis peavad parajasti koos töötama, sünkroniseerivad oma laenglemise. See on niinimetatud sõlmimine läbi sünkroonsuse idee. Tema juures on huvitav see, et ehkki ta on läbi kukkunud mitmes hästi tehtud ja avaldatud katses, on väljaspool elektrofüsioloogiat tundvat seltskonda tema mõju endiselt suur. Kuid ka minu ülemus, kes justkui peaks paremini teadma, ei taha siiski jonni jätta ja nii me üritamegi oma testi rakendada ka hüpoteesile, et TNK on just kortikaalne sünkroonsus.

Ehk kõlab see lihtsalt, kuid tegelikult pole seda hüpoteesi sugugi nii lihtne testida kui ideed, et lokaalne gammavastus on TNK:
1) kui visuaalse korteksi gammavastus on üsna konkreetne nähtus, mida mõõta, siis sünkroonsus ise on ju vaid seos, mis peab mingisuguseid töötluskeskuseid omavahel siduma. Aga millised need töötluskeskused on? Kuidas neid leida? Üks oluline keskus võiks ju olla see sama piirkond visuaalses korteksis, mille lokaalne gammavastus meie testi kohaselt TNK polnud – osana võrgustikust on see piirkond arvatavasti ikkagi oluline. Aga milliste piirkondadega ta peaks sünkroniseeruma?
2) Ehkki EEG ja MEGga on tehtud mitmeid töid, kus sünkroonsust on uuritud elektroodide / sensorite vahel ja mida on viidatud sadu kordi, on tänaseks eksperdid ühel nõul, et see elektroodide vaheline sünkroonsus ei ole usaldusväärne märk neurofüsioloogilisest sünkroonsusest – iga EEG elektroodi signaalis on esindatud kõik aktiivsusallikad, lihtsalt erineva tugevusega. Seega võib elektroodide vahelise sünkroonsuse tõusu põhjuseks olla mingi ühe kindla allika aktiivsuse tõus, mitte allikate vaheline sünkroonsus.

Kuidas neid kahte probleemi lahendada? Alustame tagantpoolt. Tänaseks päevaks on välja aretatud üsna head meetodid, mis tulevad radari- ja sonariteadusest, mille abil EEG või MEG aktiivsusmustrist liikuda allikaruumi – elektroodide aktiivsuse asemel on selle teisenduse tulemusena niiöelda virtuaalsed elektroodid aju sees. Allikaruumis saame suures osas lahti elektroodiruumis valitsevast võltssünkroonsusest. Selle meetodiga võiks asuda ka esimese probleemi kallale: võiks ju arvutada välja sünkroonsuse paarikaupa kõikide aktiivsusallikate vahel nagu mõned ka edukalt teinud on. Mulle tundub see aga liiga suvaline lähenemine, seega üritame oma andmetest paari kavala võttega neid aktiivsusallikaid leida, mille vaheline sünkroonsus antud juhul huvitav ja oluline olla võiks. Eks ma hoian kursis, kas ja kuidas see ettevõtmine edeneb!

Vastu võetud: lokaalne gammavastus pole TNK, osa 3

september 9, 2012 1 kommentaar

Olen eelmises kahes postituses kokku võtnud oma hiljuti vastu võetud töö tagamaad ja sisu. Nüüd tahaksin natukene mõtiskleda selle töö probleemide ja motivatsiooni üle.

Kirjutasin kirjeldava ja testiva teaduse erinevustest. Testimine on tore ja sümpaatne, aga tema olemusega kaasneb see, et mõni onu või tädi võib vahel pahaseks saada. Eks need ole muidugi just need tädid ja onud, kelle eelnevaid väiteid ja töid testi ja kahtluse alla seatakse. Muidugi ei ole see nii, et iga teadlane pahaseks saab – testimine ja kahtlustamine on teaduse alustalad, seega enamasti teadlased suhtuvad sellesse positiivselt. Vahel on tehtud testid lihtsalt pisut logisevad (ja vahel teadlastele tundub, et nende teooria testimiseks loodud tööd on just eriti kehvad) ja sel juhul on ju täiesti mõistetav, et testi all oleva töö või teooria autor on pisut pahur. Ma arvan, et meie töö poolt testitud Neuroni töö viimasel autoril on järgnevaid põhjuseid meie peale pahane olla:

1) Meie peamine tulemus on null-tulemus: eelnev kogemus EI oma efekti gammavastustele (ehkki mõjutab teadvustamist). Teadlastele on aga teada, et null-tulemuse põhjuseks võib olla ka vähe katseisikuid, vähe katsekordi, seega vähe statistilist jõudlust. Ehkki me oma töös näitame, et meil peaks olema piisavalt statistilist jõudu (aitäh Juhan ja Leopold, kes aitasid Wilcoxoni jõudu mõõta), jääb see siiski üheks meie tulemuse valukohaks.

2) Hea test peab testitava katse katseparadigmat täpselt kordama. Meie puhul see polnud päris nii, sest kasutasime üht meie poolt juba varem töötatud katseparadigmat. Ehkki analüüs ja kontseptsioon on testitud katse omale väga sarnane, on võimalik kritiseerida, et me oma testis ei üritanud testitavat katset täpselt korrata.

3) Nagu kommenteerija Kolleeg ka välja tõi, on võimalik, et ehkki eelnev kogemus ja sensoorse sisendi tugevus mõjutavad mõlemad seda, kui tihti katseisik ütleb, et ta eesmärkobjekti teadvustas, on põhjus, miks ta seda ütleb, erinev. Äkki sensoorse sisu tugevus tõesti muudab teadvuselamuse kvaliteeti, samas kui eelnev kogemus mõjutab ainult teatud elementide teadvustamist või koguni vaid otsustusprotsesse (ja mitte taju). Ma olen sellest probleemist teadlik olnud väga pikka aega ja juba umbes 2 aastat tagasi sai läbi viidud käitumuslik kontrollkatse, kus katseisikud pidid otseselt oma teadvuselamuse kvaliteeti hindama 11-pallisel skaalal. Selle kontrollkatse tulemused näitasid, et eelnev kogemus ja sensoorse sisendi tugevus mõjutavad teadvuselamuse kvaliteeti sarnaselt. Aga nagu ka Kolleeg argumenteeris, saab selle teadvuselamuse sarnasuse üle sellest hoolimata põhimõtteliselt edasi vaielda.

4) Ma kardan, et see töö võib saada vale tõlgenduse osaliseks – mõni lugeja võib arvata, et meie tulemus tähendab, et teaduse neuronaalsed korrelaadid ei paikne sensoorses korteksis ja nii tahaksid argumenteerida ka mu ülemused. Kuid tegelikult on tähtis mõista, et lokaalne gammavastus väljendab alloleva neuronipopulatsiooni kogulaenglemist. Seega on täiesti võimalik, et sensoorse korteksi laenglemismustrid on vahetult seotud teadvuselamusega, nad näiteks kannavad eelneva kogemuse olemasolu korral rohkem informatsiooni teadvuse sisu kohta. See lihtsalt ei väljendu keskmise laenglemise koguhulgas, mida me gammavastustena mõõdame.

Niisiis sel iseenesest lihtsal tööl on mitu probleemi, mis võivad testi all olnud töö autoreid ärritada. Ja nende autorite näol on tegu ajuteaduse raskekaaluga! Võttes arvesse, et ma olen nendest probleemidest täiesti teadlik, siis miks mina, doktorandinolk, seda tööd ikkagi avaldada tahtsin?

Põhjus on väga lihtne ja sai välja toodud ka selle postitusteseeria alguses – teadvuseteadus on omadega pisut tupikus. Nagu olen kirjutanud varem, võib naljaga pooleks öelda, et igal teadvuse uurijal on oma teooria ja iga neist on seisukohal, et tema teooria on parim ja teised on ühel või teisel põhjusel fundamentaalselt valed, liiga üldised, ebatäpsed … Aga sellest hoolimata pole väga palju üritatud üksteise teooriaid testida. Üheks parimaks näiteks testist on töö, mida kajastasin siin paari aasta eest, kus üritati testida ideed, et sünkroonsus on teadvuse neuronaalne korrelaat. Peagi aga kirjutan sellest, miks seda sünkroonsuse hüpoteesi on tegelikult üsna raske testida. Samuti on olnud mõningad TMSi tööd ja mõned DCMi analüüsid, kus umbkaudselt on üritatud testida Lamme teooriat, kuid need tööd ja analüüsid on alati testitavast teooriast suurusjärgu ebatäpsemal skaalal (Lamme teooria on spetsiifilise tagasiside kohta, DCMi jooksutatakse ebaspetsiifilistel EEG signaalidel …). Meie töös seevastu võtsime ühe teise tulemuse ja tegime mõõtmised täpselt samal skaalal, täpselt samasugustelt elektroodidelt sama spetsiifikaga ajupiirkondadelt nagu testitavas töös. Seega ma väga loodan, et selline julge otsene norimine inspireerib ka teisi ja et me nõnda saame kõik midagi rohkemat teadvuse kohta teada.