Teadvus on ajus

Koostasin skeptik.ee jaoks alljärgneva teksti. Kuulan hea meelega ka teie kommentaare, mõtteid ja küsimusi.

Tänapäeva teaduse üks suurimaid küsimusi on “mis on teadvus?”. See, et tegu on küsimusega, on esialgu ehk üllatav — me kõik ju teame, mis teadvus on? Teadvus on meie kõigi igapäevaelu lahutamatu osa: me kogeme maailma ja iseennast teadvuslikult. Sellest hoolimata on teadlased kimbatuses, kui nad üritavad aru saada, mis on teadvuse bioloogiline alus. Näitlikumalt sõnastades — kuidas on võimalik, et ajus toimuvad mingid füüsikalised-keemilised protsessid ja nendega kaasneb teadvuslik kogemus sidrunijäätise magusast ja pisut hapust maitsest?

Probleemi teaduslikust olulisusest annab märku see, et teadusajakirja Science 125. aastapäeval valiti välja kõige tähtsamad seni lahendamata teaduslikud küsimused ja küsimus teadvuse kohta oli teine küsimus, mida seal kirjeldati (esimene oli „what is the Universe made of?“). Lisaks on teadvuse probleemi kesksust tänapäeva teaduse jaoks toonitanud mitmed Nobeli auhinna saajad, kellest nii mõnigi on ka ise teadvuse probleemi aktiivselt uurinud (nt Francis Crick, Gerald Edelman, John Eccles, Roger Sperry).

Teadvus ja aju

Hoolimata sellest, et on tunnustatud teadvuse probleemi olulisust ja teaduslikkust, on teadvuse küsimust ümbritsemas ka palju mitteteaduslikku. Arvatavasti tuleneb see teadvuse müstilisusest — kuidas on võimalik, et ajus toimuvad neurobioloogilised protsessid on seotud teadvusega? Ehk tundub, et sõna „müstiline“ on liigne, kuid peab mainima, et hoolimata sellest, et probleemiga on jännanud ka teadusmaailma suurimad geeniused (nagu Francis Crick), pole meil tegelikult endiselt vähimatki aimu, kuidas midagi kogemuslik-kvalitatiivset saab tekkida aju füüsikalis-keemilistest protsessidest! Seetõttu ehk ongi osati mõistetav, et leidub inimesi, kes on kindlal veendumusel, et teadvus ei saa olla ajuga seotud ja ei saagi tekkida ajuprotsessidest — see, et teadvus kaasneb aju tööga, tundub neile lihtsalt võimatu.

Vaatamata sellele, et olen ise teadvuse probleemiga teaduslikult tegelenud rohkem kui neli ja pool aastat, on minu jaoks nende inimeste kahtlus mõistetav — kui põletan kogemata oma kätt kuuma veega, siis ma saan küll meditsiiniõpikust täpselt järgi vaadata, kuidas informatsioon põletuse kohta käest ajju levib ja mis ajus selle tagajärjel toimub, kuid ma ikkagi ei tea, miks ma seda põletavat valutunnet teadvuslikult kogen. Miks mingi ajuaktiivsusega kaasneb põletustunne? Nagu juba mainitud — hetkel ei suuda mitte keegi maailmas sellele küsimusele teaduslikku vastust anda. Osati seetõttu ongi ehk lihtsam arvata, et teadvus polegi ajuga seotud.

Olgu tõe huvides ka kirjas, et üks tänapäeva teadusliku mõtlemise alusepanijatest — Rene Descartes — ja üks teadvuseteaduse isadest, Nobeli meditsiinipreemia laureaat Sir John Eccles, olid mõlemad arvamusel, et teadvus on midagi ajust sõltumatut ja kontrollib aju. Seega ei ole teadusliku mõtteviisi järgimine iseenesest mitte sugugi alati viinud järelduseni, et teadvus peaks olema seotud ajuga sel viisil, et ta ajust tuleneb ja sõltub. Siiski otsivad tänapäeva teadvuseteadlased teadvuse probleemi lahendust just ajuteaduse abiga. Miks?

Järgnevalt kirjeldan vaid kõige mõjuvamat põhjust, miks on teaduslikult põhjendatud seisukoht, et teadvus tekib aju töö tulemusena: muutes väga piiritletud piirkondade tööd ajus, saame süstemaatiliselt muuta teadvuse erinevaid sisusid ja aspekte. Loogika seisneb selles, et kui see, mida me teadvustatult kogeme, on mõjutatud ajus toimuvast ja see tõsiasi kehtib erinevate piirkondade puhul ja on spetsiifiline (mõjutades piirkonda A muutub teadvuse aspekt A*, mõjutades B’d muutub B* jne), siis on mõistlik järeldada, et teadvustatud kogemus tekib ajus.

Tõendusmaterjal
(suvaliselt valitud näited; enamus käib nägemismeele ja teadvustatud nägemise kohta, kuna nägemine on lihtsalt kõige enam uuritud tajumodaalsus)

1. kui kahjustatud on esimene piirkond ajukoores, mis töötleb nägemismeele kaudu tulevat informatsiooni, siis kaob teadvustatud nägemine. See efekt on spetsiifiline: kui see piirkond on kahjustatud ainult ühes ajupoolkeras, siis on teadvusest kadunud ainult üks nägemisvälja pool; kui kahjustatud on ainult teatud osa ühest ajupoolkera vastavast piirkonnast, siis on teadvusest puudu ainult sellele ajupiirkonnale vastav nägemisvälja osa.

2. Ajukahjustused võivad mõjutada ainult teatud kindlaid teadvustatud nägemise aspekte: Näiteks väga kindlapiirilise piirkonna kahjustuse tagajärjel ei näe inimene enam teadvustatult värve, kusjuures kui kahjustatud on vastav ajukeskus ainult ühes ajupoolkeras, siis piirdub efekt ka ainult ühe nägemisvälja poolega — inimene näeb näiteks vasakul pool kõike hallitoonides, paremal aga värviliselt. Ühe teise piirkonna kahjustus viib aga liikumise mittenägemiseni — tee tassi valamine muutub keeruliseks, sest ühel hetkel on tass tühi, järgmisel juba täis. Patsient näeb küll teadvustatult tassi ja muud ümbritsevat, kuid ei teadvusta liikumist. Võib aga ka olla, et jällegi teiste kõrgemate visuaalsete piirkondade kahjustuse tagajärjel ei näe patsient enam tassi, kuigi näeb, et midagi nagu liiguks. Üsnagi tuntud sündroom on prosopagnoosia, mille teatud vormi korral inimesed ei teadvusta nägusid ja ei suuda teadvustatult nägusid üksteisest eristada. Niisiis kaasnevad väga kindlapiiriliste ajukahjustustega süstemaatiliselt puudujäägid objektide ja nende omaduste teadvustamises.

3. Kas saame vastavaid süstemaatilisi seoseid ajupiirkondade ja teadvusliku kogemuse vahel korrata ka tavalises terves inimeses? Jah, saame! Esiteks on saadud väga palju tõendusmaterjali ajukuvamismeetodite abil, kus on võimalik näidata, et kindlapiirilise ajupiirkonna aktiivsus on seoses kindla teadvuse aspektiga, kuid kuna tegemist on vaid korrelatsiooniga (millele võiks ette heita, et enne tekib teadvus ja pärast tekib ajuaktiivsus), siis ma nendel töödel pikemalt ei peatu. Nimelt on teiseks tänapäeval võimalik valikuliselt mõjutada ka hea tervise juures olevate katseisikute ajupiirkondi, tekitades niiöelda „virtuaalsed ajukahjustused“. Selleks kasutatakse transkraniaalset magnetstimulatsiooni (TMS), mille abil on võimalik üsnagi kindlapiiriliselt mõjutada teatud ajupiirkondade tööd. Selle meetodi abil ongi korratud tulemusi, mida mainisin punktides 1 ja 2: näiteks suunates TMSi ajukoore esimesse nägemispiirkonda, võib katseisikul valikuliselt teadvusest kaotada osa nägemisväljast. Lisaks võib visuaalseid keskuseid TMSi abil stimuleerides tekitada katseisiku teadvusesse fosfeene — sähvatusi, mille täpne asukoht sõltub süstemaatiliselt sellest, millisesse ajupiirkonda TMS anti. Lisaks võib iga katseisiku puhul tekitada liikuvaid fosfeene, kui eksperimentaator stimuleerib piirkonda, mis on seotud liikumisinformatsiooni töötlemisega. Tegu on selle sama piirkonnaga, mille kahjustamine viib liikumise mitteteadvustamisele — järelikult on seda väga kindlapiirilist ajustruktuuri mõjutades võimalik liikumisinfo kas teadvusest kaotada või sinna tekitada.

4. Lõpetan, tuues tõendusmaterjali ühest hoopis teistsugusest teadvustamisest — tahte teadvustamisest. Kas see, kui ma näiteks tahtlikult oma kätt liigutan ja seda tahet teadvustan, on seotud mu ajuga? Tõepoolest, hiljuti publitseeritud töös näitasid prantsuse teadlased, et kui elektriliselt stimuleerida teatud piirkonda kiirusagaras, siis väitsid patsiendid, et nad teadvustasid tahet liigutada mõnda oma kehaosa. Taaskord oli stimulatsiooni kindel piirkond seotud spetsiifiliste efektidega teadvuses: üht piirkonda stimuleerides tunti tahet liigutada jalga, natuke eemalt stimuleerides teadvustus tahe liigutada kätt. Seega — ka teadvustatud tahe tekib ajus. See väide on kindlasti nii intrigeeriv, et sellest tuleb pikemalt kirjutada mõni teine kord.

Kokkuvõtteks

Muutes ajus midagi väga kindlapiirilist, saame manipuleerida seda, mis on teadvuses. See pole nii mitte ainult ühes ajupiirkonnas, vaid kehtib mitmel pool. See efekt on ülispetsiifiline — olenevalt mõjutatava piirkonna täpsest asukohast ajus võib olla mõjutatud vaid teadvustatud kogemus liikumisest, värvidest, nägudest, tahtest jne. Seega on mõistlik ja loogiline järeldada, et teadvus tekib ajus. (Täpsuse ja täielikkuse huvides tuleb öelda, et üldspetsiifilised efektid, mis näitavad aju vajalikkust teadvuseseisundi üldisel reguleerimisel, on muidugi samuti olemas: nt kindla koosseisuga anesteetilised ained pärsivad vaheaju struktuuride talitlust ning selle tagajärjel teadvusseisund kui selline taandub hoopis.)

Küsimus teadvuse olemusest pole mitte ainult keeruline teaduslik probleem, vaid on keskne meie kõigi jaoks: meie igapäevane elu ja olemine oleksid teadvuseta võimatud. Seetõttu on huvitav ja tähtis üritada mõista, mis on teadvus ja kuidas ta on seotud ajus toimuvaga. Seni on teadvuse probleem hoolimata kõigist katsetest püsinud kõva pähklina — siiani pole selge, millised on neurobioloogilised protsessid, mis on piisavad ja tarvilikud, et tekiks teadvustatud kujutis skeptikute kodulehest. Õnneks tegeleb üha enam teadlasi selle küsimusega ja seega on lootust, et peagi astub kuskilt välja teadvuseteaduse Francis Crick, kes näitab, mis on teadvuse mõistatuse juures see topeltheeliks. Lahendus on arvatavasti esialgu üllatav, kuid pikapeale kõigile ilmselge. Teaduslik on ta igal juhul.

  1. Riho
    juuni 20, 2009, 5:42 p.l.

    para-webis oli ka Jaani artiklile pühendatud foorumiteema – http://para-web.org/viewthread.php?tid=4923

  2. Krista
    detsember 17, 2012, 12:41 p.l.

    Miks arvatakse, et teadvus on ajust mõõdetav?
    Juhul, kui see nii ei ole, mõõdame me vaid teadvuselamust esile kutsuvaid protsesse?

  3. jaanaru
    detsember 17, 2012, 12:46 p.l.

    Minu jaoks on päris mitu viisi, kuidas sellest küsimusest aru saada, nii et palun täpsusta, mida Sa täpsemalt selle küsimusega mõtled – kas Sa küsid selle kohta, kas teadvus ikka on ajus. Või Sa küsid selle kohta, kas teadvus on mõõdetav ajuprotsesside tasemel? Või on Sul ehk mingi veelgi täpsem huvi. Kindlasti täpsusta, siis on lootust saada ka parem vastus.

  4. Krista
    detsember 17, 2012, 1:34 p.l.

    Võimalik, et ma eksin, kuid siiani on mul jäänud mulje, et teadvusuuringute metodoloogia toetub eeldusele, et teadvus on ajust mõõdetav. Mind huvitab, kas teadlased on endale sellist küsimust üldse esitanud, et mis siis, kui teadvust ajust mõõta ei saagi?
    See toob meid tagasi teadvuse määratluse küsimuseni. Kui me määratleme teadvust, kui ajus toimuvate protsesside kogumit, siis on muidugi kõik õige ja me võime selle kohta öelda ka näiteks psüühika. Kui me aga defineerime teadvust kui muljet maailmast, siis ei saa me öelda, et see mulje asub ajus. Tõsi küll, ajus toimuvad mitmesugused protsessid, mis seda muljet esile kutsuvad ja kujundavad, kuid mulje enda või siis teadvuse asukohta pole võimalik määrata. Sel juhul kõik, mida me ajust mõõdame, on kõigest protsess. Sel juhul me ei mõõda teadvuse korrelaate, vaid teadvust esile kutsuvaid protsesse?
    Nende protsesside mõõtmise põhjal saab muidugi teha oletusi selle kohta, kas katseisik on teadvusel ja mis tema teadvuses sel hetkel umbestäpselt olla võiks.

  5. jaanaru
    detsember 17, 2012, 2:23 p.l.

    Krista :

    Kui me aga defineerime teadvust kui muljet maailmast, siis ei saa me öelda, et see mulje asub ajus. .

    Miks me ei saa? See, mis me tajume, see, mis me näeme-kuuleme-mõtleme, on kõik ajus, mulje maailmast tekib ajus (sest me saame seda muljet muuta, muutes aju – nt hallutsinogeenid, TMS; see mulje on ajus tekkiv rekonstruktsioon, mitte vahetu 1:1 pilt maailmast vt nt https://teadvus.wordpress.com/2010/05/14/unusta-gravitatsioon-aasta-2010-parimad-visuaalsed-illusioonid/; ja me saame seda muljet ajuprotsessidest välja lugeda, vt “unes näed” seeria – https://teadvus.wordpress.com/?s=%22unes+n%C3%A4ed%22). (Andsin sel teemal just üsna pika avaliku loengu, mida siin blogis ka reklaamisin – kahju, et Sa ei jõudnud tulla, seal oleks olnud aega seda pikemalt diskuteerida.)

  6. Krista
    detsember 17, 2012, 2:54 p.l.

    Ma vaidleks siiski vastu, sest mul on tunne, et see mõttekäik mille eelnevalt kirja panin, on raskesti mõistetav.
    Ma nimelt arvan, et miski tulem ja seda tulemit esile kutsuv protsess ei ole üks ja see sama asi/nähtus/tervik, ja need ei pea tingimata asuma ühes ja samas kohaski.

    Võtame näiteks arvuti. Informatsioon, mis on organiseeritud nullide ja ühtede jadana, on võimalik kuvada monitorile kolme eri värvi valguspunktidena. Niisiis on ekraanil vastavalt selle struktuurile kuvatud kindel arv punkte. Arvuti jaoks on need kõigest punktid, mitte aga pilt. Niisiis ei saa me öelda, et arvutis on pilt. Tegelikult on põhimõtteliselt vale ka öelda, et monitoril on pilt. Pilt esineb tegelikult vaataja teadvuses. Vaataja asub aga eemal, ta pole arvutis sees. Niisiis me näeme, et seal, kus informatsiooni töödeldakse, ei pruugi olla kuvatud kvalitatiivselt erinevat tulemit. Kvalitatiivselt erinev saadakse üldistades.
    Aga võimalik, et ka see mõttekäik sai liiga keerukas?

    Jaan, püüan järgmisel korral kuulama tulla🙂

  7. jaanaru
    detsember 17, 2012, 3:23 p.l.

    Aitäh kaasamõtlemise eest!

    Muidugi on nii, et tulem ja teda esile kutsuv protsess ei pea alati olema samas kohas (või et nad pole alati üks ja seesama protsess), kuid sellest lihtsast tõsiasjast ju ei järeldu loogiliselt, et see aju ja teadvuse korral nii ei oleks.

    Arvuti ja pildi analoogia on huvitav, kuid analoogiate probleem on see, et nad on analoogiad: nad võivad olla poolikud (ehk ajus on nii “pilt” kui ka “vaatleja” – nt Francis Cricki idee, et prefrontaalne korteks “vaatab” visuaalses korteksis kokku pandavat “pilti” – ajus on kaks erinevad protsessi “protsessi” ja “tulemi” jaoks) või suisa eksitavad (ehk ajus sünnivad nii pilt kui ka “selle vaatlus” üheskoos visuaalses töötlushierarhias edasi-tagasi liikuvate aktiivsusmustritena – protsess ja tulem on aju-sarnase keeruka dünaamilise süsteemi korral siiski üks ja seesama).

  8. Krista
    detsember 17, 2012, 3:34 p.l.

    Ilus vastus, Jaan🙂
    Aitäh!

  9. MargusM
    detsember 17, 2012, 7:38 p.l.

    jaanaru :
    See, mis me tajume, see, mis me näeme-kuuleme-mõtleme, on kõik ajus, mulje maailmast tekib ajus (sest me saame seda muljet muuta, muutes aju – nt hallutsinogeenid, TMS;

    Oletame et kunagi ammu uuriti sooja taju sõrmedes ja leiti et teatud ainet õlga süstides kadus sõrmede soojuse tajumise võime. Kuna ajust veel piisavalt ei teatud, siis tehti järeldus et õlgades asub käte sooja-taju keskus. Tänapäevasest arusaamast lähtudes mõjutati ahela vahelõike, mitte sooja tajumise keskust. Seni kuni kogu ahel (tajust teadvustatud kogemuseni) pole lõpuni selge, ei saa välistada et vaadeldav aju keskus on sarnaselt ahela vahepealsel lõigul, kuid lõpule lähemal kui õlg.

  10. jaanaru
    detsember 17, 2012, 8:09 p.l.

    Seda olen ma siin blogis mitmel korral ka ise tõdenud, aga aitäh meeldetuletuse eest. Jällegi – oleks võinud ju tulla mu avatud loengule, kus ma väga lihtsalt selgitasin oma seisukohta ja seda, et teadus saab anda hinnangu vaid nende tõendusmaterjalide valguses, mis hetkel on olemas: põhimõtteliselt võib ju olla, et kunagi selgub, et teadvus on midagi ajust enamat, aga praegu, tänasel päeval, nende teadmiste valguses, mis meil hetkel on, on kõige targem arvata, et teadvus ja kõik vaimsed protsessid on ajus.

  11. Krista
    detsember 17, 2012, 9:44 p.l.

    Nüüd tekkis mul veider uitmõte/küsimus: kuidas lahendada MargusM ülesannet?
    Kas sooja taju sõrmedes on teadvuses? …ehk siis ajus? Mis on siis sõrmedes?
    rohkem segaduses kui enne:-/

  12. jaanaru
    detsember 17, 2012, 10:06 p.l.

    Info (valu, temperatuuri, puudutuse) kohta saadetakse sõrmedest ajju. Kui vahepeal signaali edasikandumist takistada, ei jõua info kunagi ajuni ja ei teki ka soojatunnet sõrmes. Lisaks, stimuleerides ajus somatosensoorseid piirkondi, on võimalik patsiendis tekitada tunnet, et puudutati ta sõrme, ehkki muutus on ainult ajus ja sõrm puhkab rahulikult midagi puudutamata.

  13. Krista
    detsember 18, 2012, 9:33 e.l.

    Jaan, see on üsna mõistetav.
    Kui ahelas on mõni lüli katki, ei saa see moodustada terviklikku süsteemi.
    Mind huvitab hetkel töötav süsteem. Miks on ikkagi nii, et kuigi informatsioon valust on ajus, tunnen ma teadvustatult valu konkreetselt viga saanud sõrmes?
    Veelgi imelikum on asi abstraktsete tunnetega. Miks me tunneme näiteks armastust või viha kogu kehas? Miks ei piisa sellest, et meil ajus on informatsioon sellest, et oleme vihased? Ehk siis, kus asub see tunne, mida me teadvustame?

  14. jaanaru
    detsember 18, 2012, 9:49 e.l.

    Siin ei ole ju midagi väga keerulist, ei tasu end lasta eksitada. Nagu me arutasime, siis aju loob mudeli maailmast – see, mis me silme ees on, on rekonstruktsioon sellest, mis võrkkestale on jõudnud (kombineerituna sellega, mis ajus maailma kohta salvestatud on, mistõttu tekivad mitmed toredad illusioonid, mida ka siin blogis tutvustatud on). Otse loomulikult on ajus ka sarnane mudel kehast – kui puudutus või soojus on sõrmel, siis selles rekonstruktsioonis ta just sinna paigaldataksegi (nagu ma juba mainisin, võib puutetunnet sõrmes tekitada ka sõrme üldse puudutamata – ajust).

    Näiteks viha korral tõepoolest tõuseb ka lihaspinge, süda lööb kiiremini jne – toimuvadki mitmed muutused kehas, mida siis selles samas ajus olevas mudelis kajastatakse. Ja kuna muutub ajus olev mudel, siis muutub ka teadvuselamus kehalistest tunnetest. Seega õõvastavas katses võiksin ma Su keha mõneks minutiks halvata, kuid kui ma annaksin ajju õigesse kohta õige mustriga impulsse, oleks Su vihatunne siiski täpselt sama – Sa tunneksid, et viha on kogu kehas, et pinge on kogu kehas, aga tegelikult keha on halvatud.

    Ma kahjuks oma töö tõttu ei jõua lähipäevil rohkem vastuseid kirjutada, aga ehk pakub senine diskussioon juba piisavalt mõtteainet.

  15. Krista
    detsember 18, 2012, 10:38 e.l.

    Olgu nii,
    ma siiski panen kirja oma viimase mõtte, võib olla keegi tahab sellest edasi mõelda.
    Kõik see, millest Jaan kirjutas, me teame et see on nii. Mind huvitavad lisaks küsimused, millele vastust meil veel ei ole. Miks me tunneme midagi kehas (valu, mõnu, jne)? Miks ei piisa sellest, et meil on informatsioon ajus (“ajus olevas mudelis”), mille järgi toimida? — sellele on ikka vastamata. Kui ma ei eksi, siis on Jaan isegi selle fenomeni üle mitmes oma postituses imestanud.
    Ma siiski olen veel arvamusel, et see, mida me tunneme ja see informatsioon(protsessid) mis ajust on leitav, on kaks erinevat nähtust, kuigi omavahel tihedalt seotud.
    (Kuigi me pole veel vamis seda ei tõestama ega ümber lükkama.)

  16. jaanaru
    detsember 18, 2012, 11:36 e.l.

    Lihtsamalt sõnastades on see vastuseta küsimus, millele teadvuseteadlased vastust otsivad, järgnev: Miks meil üldse on teadvus? Miks me tunneme valu (sõrmes või varbas või mujal)? Mis on teadvuse funktsioon? Selle üle on palju arutletud, palju vaieldud, aga ega sealt niipea ühte asjalikku vastust tulemas polegi.

    Üks filosoof, Max Velmans, lõpetas ühe oma raamatu umbes taolise mõttega: Teadvus on selleks, et saaks maailma ja elu nautida. (Teadvuseta ei oleks ei tundeid, ei mõtteid, ei sügavat ahhetust universumi lõputuse ja enda tühisuse üle.)

  17. Krista
    detsember 18, 2012, 11:46 e.l.

    imeilus🙂

  18. jana
    detsember 18, 2012, 2:19 p.l.

    Kui läheneda filosoofilisemalt siis teadvuse mõistatuslikkuse teesi pooldajate meelest ei saa Teadvuse Suurele Probleemile vastata isegi juhul, kui kõik füsioloogilised ajuprotsessid on lõpuni lõpuni ära seletatud. Pole selge, miks ei võiks inimene lihtsalt funktsioneerida, omamata teadvuslikke elamusi. Sellise olukorra kujutletavus näitab, et teadvuse fenomenile ei ole veel loodusteaduslikku seletust. Ja lõpuks on see probleem eriti raske sellepärast, et pole selge, kuidas üldse selle lahendust ära tunda… Seega on võimalik, et kaasaegne ajuteadus võib teha edusamme piiritledes kuidas teadvus tekib ajus, kuid kas see viib lõpuks keha ja vaimu probleemi ning Teadvuse Suurele Probleemi lahenduseni, pole päris kindlalt teada

  19. ökul
    detsember 19, 2012, 7:23 e.l.

    Tõendust selle kohta, et ajul on ikkagi keskne koht teadvuselamuste tekkes ja/või vahendamises annavad nn fantoomsed valud. Kui jäse on amputeeritud ja seda kohta, kus valuelamus süsteemse teadvuseteooria järgi tekkima peaks ei ole, kogevad amputeeritud jäsemega inimesed valu jäsemes, mida tegelikult pole. Küll on aga jätkuvalt olemas aju ühes oma somatosensoorsete ning notsitseptiivsete keskustega.
    (Muuseas, Velmans on üks nn süsteemse teooria pooldajaid ja eeldab üsna laialdast interaktsiooni keskkonna, perifeersete organite ning aju vahel ning ei lokaliseeri teadvust üksnes ajus.)

  1. No trackbacks yet.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s