Arhiiv

Archive for the ‘Teaduspublitseerimine’ Category

Ühe artikli lugu: Juhan, Raul ja rütmidevaheline seotus

august 21, 2014 1 kommentaar

Kui on õnne, võib teaduses teha olulisi avastusi üsna kiirelt. Kui on püsivust ja meelekindlust, jõuab uute teadmisteni aastatepikkuse töö ja vaevaga. Teaduses on aga muidugi palju projekte, mis jäävad kuskile sinna vahepeale. Sellegi poolest võivad nende lood olla huvitavad ja õpetlikud. Näiteks meie kolm aastat õnnetult mööda erinevaid ajakirju ulpinud artikkel võeti lõpuks vastu ühte tippajakirja ainult seetõttu, et olime ta eelretsenseerimata vormis vabalt kättesaadavalt netti riputanud.

Selle loo algust olen ma juba pajatanud. 2010. aasta sügisel tuli Max Plancki Instituuti praktikale mu vend Juhan. Ja kui ma talle ühel õhtul õhinaga selgitasin, et ma tahaksin oma andmete peal uurida, kuidas madalama sagedusega aju rütmid kõrgemate sagedustega ajurütme mõjutavad (inglise keeles cross-frequency coupling, CFC), ütles ta mulle kategooriliselt (nagu ikka) – see on jura! Kuidas sai see jura olla? Tegu oli tol hetkel ühe põnevaima ja popima uurimisteemaga: filtreeriti ajuaktiivsusest välja erineva sagedusega komponendid; vaadati, kuidas madalama sageduskomponendi faas ja kõrgema amplituud omavahel seotud on, tehti statistikat ja voila. Jutt oli ilus – rütmide vaheline seos koordineerib aju tööd! Kuid nende paari kuuga, mis Juhan instituudis oli, veenis ta mind ja Rauli, et kogu see CFC analüüs, mida maailma tipplaborites tehakse, on tõepoolest väga värisevatel jalgadel, võiks isegi öelda karkudel.

Me panime esimese mustandi manuskriptist kokku juba 2010. aasta lõpus. Me saime kohe aru, et kui meil on vähegi õigus, on tegu olulise sõnumiga: CFC analüüs ei luba järeldada, et madalamatel sagedustel toimuvad protsessid mõjutavad või moduleerivad kõrgemal sagedusel toimuvat. See tundub ehk kõrvaltvaatajale mitte väga oluline, aga tähtis on taaskord märkida, et kognitiivses ajuteaduses oli CFC sel hetkel (ja on siiani) väga kuum teema. Kõik tahtsid seda teha, ka mina olin tahtnud. Tihti ma mõtlesin, et ehk oleme meie need rumalad, kes lihtsalt CFC elegantsusest aru ei saa. Seega me ei tahtnud lasta põlvelt; eesmärgiks oli kokku panna korralik manuskript. Kuna Juhan oli selleks ajaks tegelemas bakteritega ja seejärel matemaatikaga, mina olin seotud oma doktoritööga ja Raulil oli ka muid projekte, liikus kogu see karussell edasi väga aeglaselt.

Selle projekti juures ongi minu jaoks kõige hämmastavam, et me üldse temaga lõpuni jõudsime – CFC polnud meist kellegi esimene huvi, meist kellelgi polnud seda manuskripti otseselt vaja, meist keegi ei tundnud kohustust hoida seda manuskripti oma toimetuste nimekirja kõige kõrgemal kohal, meist keegi ei saanud kellelegi teisele öelda “Sina tee!”. Koos oli üks ebatüüpiline punt autoreid, kellest keegi polnud kellegi boss ja juhendaja. Sellest hoolimata saime esimese korraliku versiooni valmis aasta 2011 lõpuks. Ja saatsime Nature Neuroscience’i veergudele. Julge hundi rind on rasvane ja haavleid täis.

Teadustöös tulevad haavlid muidugi anonüümsetelt kaasteadlastelt, kes tööd loevad ja kommenteerivad. Arvestades seda, et me olime ajuteaduse tippajakirjas ja et meie töö põhisisu oli, et kõik eksivad CFC analüüse tehes ja nende tulemusi interpreteerides, läks meil isegi üsna hästi – üks retsensent oli rahul, teine vaidles filosoofilistel teemadel ja kolmas midagi virises. Tegime revisiooni ka. Aga nagu ikka sellistel juhtudel, ei olnud rahulolev retsensent enam kättesaadav, teine vaidles endiselt filosoofilistel teemadel ja kolmas oskas ikka viriseda. Reject! Ehk siis Nature Neuroscience lükkas meie artikli tagasi, aga meie manuskripti mõju võib seal näha tänaseni: Nature Neuroscience’i veergudel pole sellest hetkest saati ilmunud ühtegi CFC tööd.

Aga mis sai meie artiklist edasi? Pisut muret ja muigamist, seejärel saatsime veel nii siia-sinna kõlavate nimedega ajakirjadesse. Tuttav tuur, tuttavad vastused. CFC näis olevat liiga popp, liiga trendikas, liiga kuum, et meil lubataks seda põhja lasta. Ja ma saan aru ka – mitmed ajuteaduse tipplaborid uurivad CFCd ja nüüd tuleb mingi punt, kes väidab, et nemad teavad, mis on viga. Väheusutav!

Raul pakkus mitu korda, et võiks oma töö saata ajakirjale Current Opinion in Neurobiology, aga ma ajakirjatundjana selgitasin, et sinna ajakirja ei saa artikleid saata – sinna kutsutakse! Üks kaasautoritest ütles, et me peaksime artikli tasuta üles laadima Arxivi – artiklikeskkonda, kuhu matemaatikud ja füüsikud iga artikli pärast valmissaamist ja enne ajakirjale saatmist laevad. Esmapilgul oli Raul artikli viimase autorina pisut pessimistlik: avaldatud, respekteeritud ja viidatud saavad ajuteaduses ikkagi eelretsenseeritavates teadusajakirjades avaldatavad artiklid. Tal oli ka õigus – ajuteaduses on Arxiv veel väga vähe kasutatav. Seega saatsime oma loo ajakirja Neuroimage.

Seal algas jälle sama jama – taaskord üks retsensent kirtsutas kulmu. On tõesti raske avaldada kriitilist tööd, millega üritatakse näidata, et kirjanduses domineeriv seisukoht on vale ja eksitav. Me küll saime võimaluse teha revisioon, aga sel hetkel oli meile kõigile sellest trallist küllalt ja me otsustasime artikli Arxivi üles laadida – vahet pole sellest eelretsenseerimisest, oleme seda juba piisavalt saanud, las inimesed loevad, mõtlevad ja teevad oma järeldused. Retsenseerimine toimub pärast avaldamist läbi kolleegide ja kaasteadlaste mõtete ja kommentaaride.

Arxivis kommenteerida ei saa, aga panime oma artikli üles ka BioRxivi, kus tõepoolest üsna kiiresti laekus meie tööle ka kriitiline kommentaar. Tore, nüüd sai sellest artiklist ja tema sisust rääkida kõigi silme all, me saime oma vaateid selgitada kõigi ees, nii et kõik huvilised said kaasa mõelda ja oma seisukohti kujundada.

Aga veelgi toredam oli see, et mingil hetkel potsatas Rauli kirjakasti kiri ühelt ajuteaduse tipult – ta organiseerib parajasti ühte Current Opinion in Neurobiology erinumbrit ja tahaks meie manuskripti kaasata sellesse erinumbrisse. See oli suurepärane uudis – viimaks ometi keegi tahtis meie tööd, keegi oli sellest huvitatud, kellegi jaoks oli ta tähtis, meid kutsuti saatma oma artiklit sinna erinumbrisse!

Aga kust see erinumbri toimetaja üldse teadis meie manuskriptist? Selgus, et ta oli seda lugenud Arxivist! See lugu tähendab minu jaoks, et edaspidi paneme me kõik manuskriptid, mille sisus ja tähenduses me vähegi kindlad oleme, Arxivi ja Biorxivi üles. Kui teadus on tehtud, siis olgu ta teistele kättesaadav. Heal juhul tuleb sellest endalegi kasu. Ma siiski arvan, et artikli võib kiiresti ajakirjale saata ja kui esimesed arvustused tulevad ka kähku, võib neid enne Arxivi või Biorxivi laadimist arvesse võtta. Nii on ka meie antud artikli Arxivi ja Biorxivi versioonid vormitud Nature Neuroscience’ist saadud kommentaaride valguses.

Tänaseks on meie artikkel vastu võetud ajuteaduse ühes tähtsaimas ülevaateajakirjas Current Opinion in Neurobiology. Selle artikli taga on autorite vahel saadetud mitu tuhat e-kirja ja tahe viia lõpuni see, mis kunagi poolkogemata alustatud sai. Mul on hea meel, et see pisut nutuseks kiskuv lugu tänu Arxivile võiduka lõpuni jõudis. Lisaks sellele on muidugi väga tore avaldada artikleid, mille esimesed autorid on Aru, J ja Aru, J. Järgmise korrani!

Advertisements

Ühe artikli lugu: Andres ja rändavad pilved seepia nahal

august 10, 2014 1 kommentaar

Teadlase töö on vaeva- ja aeganõudev. Näiteks Allanil kulus neli pluss üks aastat, et leida need neli neuronit, mis kontrollivad äädikakärbse ajus söömistungi. Aga vahel läheb teaduses kõik üllatavalt kiiresti ja hästi. Seda juhtub muidugi siis, kui on õnne!

Andres Laan oli hiljuti esimeseks autoriks Current Biology artiklis, mis kirjeldas uut mudelsüsteemi mööda peajalgsete nahka liikuvate pigmendimuutuslainete (“rändavate pilvede”, inglise keeles “passing clouds”) uurimiseks. Ilmselt jäi see lause lugeja jaoks pigem segaseks, seega palun vaadakem neid loomakesi ja nende naha pinnal tekkivaid huvitavaid fenomene, mida Andres oma teadustöös uuris:

Selle töö peale kulus Andresel kokku kaks kuud puhast tööaega, millele lisandus vähem kui ühe kuu pikkune protsess Current Biology retsensentidega. Need ajaepohhid on teadustöö tegija jaoks müstilised. Müstiliselt lühikesed. Võib ju panna selle kiiruse võrdlusesse: Andresel kulus töö läbiviimiseks 24 korda vähem aega kui Allanil ja selle avaldamine läks ka umbes 18 korda kiiremini kui Allanil. Kas see kõik tundub liigagi lihtne, ehk isegi ärateenimatult lihtne?

Ükski teadlane nii ei arvaks, sest kõigil on meeles teaduses tuntud ütlemine: õnn soosib neid, kes on selleks valmis. Harva kõnnib õnn teaduses niisama luuletaja õuele, enamasti on õnn teaduses tiheda töö ja pideva mõtlemisega välja teenitud auhind. Andres kirjeldab, et ühel päeval laboris, kui ta parajasti ühe uue seepia-liigiga katsetas, märkas ta, kuidas “rändavate pilvede” omadused ootamatult ja süstemaatiliselt muutusid. Ta sai koheselt aru, et need uued omadused võimaldavad peajalgsete nahal liikuvate pigmendimuutuslainete tekkeprotsessi paremini mõista. Kõlab lihtsalt, aga siin tulebki esile lõigu alguses mainitud ütluse sisu: teadlane, kes poleks vastava probleemi üle eelnevalt põhjalikult juurelnud, oleks seda fenomeni ehk niisama jälginud, ehk muianud, ehk kirjutanud luuletuse. Aga Andres sai aru, mida see väike värelus tavalises fenomenis tähendab ja mida ta teha võimaldab. See tähelepanek viis Current Biology artiklini.

Selline kogenenud teadlasele omane tähelepanelikkus on muljetavaldav ka seetõttu, et Andres on alles doktorant Frankfurdis Max Plancki Aju-uuringute Instituudis. Kõlab tuttavalt? Ma ise olin doktorant sama instituudi eelkäijas. Andres on terava pilgu ja kiire mõtlemisega, nakatava naeru ja tiheda töögraafikuga. Sugugi mitte põhjuseta ei andnud ma talle oma Frankfurdi kolleegide juures hüüdnime Eestlane 2.0 – uuem, parem, kiirem.

Andres kirjutab, et ta teadis sellest peajalgsete kehal ilmnevast pigmendimuutuslainete fenomenist juba varem, aga et ta oli kohe alguses otsustanud, et ta “kindlasti selle probleemi peale oma aega ei raiska”. Põhjuseks see, et on mitmeid erinevaid mehhanisme, mis selliseid pigmendimuutuslaineid tekitada saaksid, ja neid on raske eristada seepia aju kallale minemata. Niisiis ta töötas tegelikult hoopis ühe teise projekti kallal, kui ta ühel päeval laboris eksperimenteerides ülalkirjeldatud vaatluse tegi.

Andresel oli veel tiba õnne, kui saabus uus laadung metsaseepiaid, sest nende kehal ilmnes “rändavaid pilvekesi” ja nende hajuvust veelgi rohkem. Nende isendite põhjal saigi tehtud see teadustöö, mis Current Biologys ilmus.

Töö väärtus seisnes selles, et nutika vaatluse ja andmete kirjeldamise abil oli Andresel ja ta kaasautoritel võimalik välistada teatud hüpoteese selle kohta, kuidas need pigmendimuutuslained seepia nahal tekivad. Ja erinevate hüpoteeside välistamine on oluline samm mingi fenomeni teadusliku mõistmise teel. Seega Andrese töö aitab paremini aru saada pigmendimuutuslainete aluseks olevatest mehhanismidest.

Andres ise kirjutab, et ta nüüd hakkab mõistma seda pisut kahtlase väärtusega ütlust, mis ühes teleseriaalis kõlas vastusena küsimusele, mis teeb heaks detektiiviks: “Parem omada õnne, kui olla oma töös hea.” Teaduses mängib õnn suurt rolli, aga ta on alati kuhjaga ära teenitud. Nii ka Andrese puhul. Jätkugu seda ärateenitud õnne ka järgmisteks kordadeks!

Huvitavad artiklid: 12.04.2014

aprill 12, 2014 2 kommentaari

Taaskord tulevad huvitavad artiklid pigem populaarteaduslikust rubriigist.

Jüri Allik on Tartu Ülikooli blogis kirjutanud kaks toredat artiklit teaduselust, täpsemalt teaduspublitseermisest ja eelretsenseerimisest. Ma soovitan kõigil, keda huvitab teadus ja kuidas teadus toimib, neid vahvalt kirjutatud artikleid lugeda. Eelkõige teine artikkel, lugu eelretsenseerimise kadalipust ja sellega seotud raskustest illustreerib hästi ühte teadlase tüüpilistest muredest – kuidas viia oma kaua tehtud kaunikene teadustöö kolleegideni. Võiks ju arvata, et see on lihtne – saadad artikli ajakirja, sealt saad pika pai ja artikkel muutub ajakirja kaudu kõigile kättesaadavaks, aga professor Allik selgitab, miks kogu see protsess vahel frustratsiooni tekitada võib.

Ma ise kirjutasin kunagi samuti Tartu Ülikooli blogisse loo sellest, miks me unenägusid näeme. Ega ma ju ei tea ja keegi ei tea, miks unenägusid nähakse, aga tutvustasin ühte viimaste aastate huvitavat hüpoteesi. Blogis oleme samasid teemasid eesti keeles käsitlenud pikemalt, küsides kas unenägudel on funktsioon ja kas unenäod võiksid väljendada mällutalletamise protsessi.

Toon siia nimekirja lõppu kaks lihtsat teadusartiklit ka. Esiteks üks lühike kommentaarartikkel minu ja professor Bachmanni poolt, kus me juhime kolleegide tähelepanu paarile seni mittemainitud seigale diskussioonis, kas tähelepanu on teadvuse jaoks tarvilik või ei. Näiteks hallutsinatsioonid või unenäod on teadvuselamused, mis tekivad spontaanselt, ilma et neile peaks tähelepanu pöörama. Teiseks on kirjutatud samasugune lühiformaadis kommentaarartikkel tööst, milles ma olin kaasautor ja kus me Fred Rouxi juhtimisel üritasime aru saada, kas on võimalik mõõta aju keskel asuva taalamuse mõju ajukoore protsessidele pelgalt MEG abil. Tööst selgub, et justkui peaks olema ja ehkki ma ise olin ja olen pisut skeptiline, näitasid mitmed kontrollanalüüsid, et meie tulemused on üsna vettpidavad. Vähemalt praegu. Teaduse juurde kuulub see, et osa tulemusi ja tõlgendusi lükatakse ja hinnatakse ümber.

Head aega, kulla journal impact factor!

mai 17, 2013 8 kommentaari

Ma olen juba mõnda aega jälginud diskussiooni ajakirjadele omistatava mõjufaktori (IF) halva mõju ümber. Ajakirjad ja teadlased kirjutavad ajakirjade mõjufaktorit välja kolme komakohani, justkui see oleks mingi suur teaduslik mõõt, mille abil saab mõõta üksikteadlaste headust, kuid tegelikult on ta sama mõttetu kui kallis kaubamärk ja hoiab teadust tagasi (loe pikemalt näiteks siit või siit). Nüüd on löödud naelad ajakirja mõjufaktori kirstu, sest San Francisco teadusliku uurimistöö hindamise deklaratsioon ründab otseselt kogu seda IF-jama, kirjutades muuhulgas, et on tarvis hinnata iga uurimistöö väärtust sõltumatult ajakirjast, kus ta ilmus. See on täiesti loogiline ja igati mõistuspärane, kuid vahepealses IF-hulluses, kus hinnati uurijat tema Nature’i ja Science’i artiklite hulga järgi, kiputi see väga lihtne printsiip ära unustama. Deklaratsioonis kirjapanduga nõustub ka ajakirja Science peatoimetaja, niisiis head aega, ajakirjade mõjufaktor. Tore, et tulid, veel parem, et lähed!

Teadus nii nagu see olema peaks

aprill 28, 2013 11 kommentaari

Teadlane püstitab hüpoteesi, mõtleb välja katse, kuidas seda hüpoteesi testida, viib selle katse läbi, analüüsib andmeid, saab vastuse oma küsimusele (mis toetab või lükkab ümber hüpoteesi), kirjutab kokku artikli ja avaldab selle. Lihtne!

Nii peaks olema. Kahjuks toimub teadustöö tihti hoopis umbes nõnda: Teadlane mõtleb välja katse, viib selle läbi, analüüsib andmeid, ei saa mitte mingeid tulemusi, analüüsib uuesti andmeid, ei saa mitte mingeid tulemusi, analüüsib uuesti andmeid, saab mingid tulemused, mille kohta alguses hüpotees puudus, leiutab loo, kuidas kõike seda soppa selgitada, avaldab tulemused. Saab sulli ja feimi (ja näiteks doktorikraadi)

Probleem on selles, et see ring tulemuste analüüsi ja mingite / mitte mingite tulemuste saamisel viib tihti kas teadlikult või teadmatult selleni, et avaldatakse tulemusi, mis tegelikult ei tähenda mitte midagi – iga uue tehtava analüüsiga kerkib tõenäosus, et midagi leitakse, kuna rohkem teste tähendab ka seda, et tõenäosus, et tulemused pole vale-positiivsed (valed), väheneb (Kui just ei kontrollita vale-positiivsete tulemuste leidmist üle kõikide tehtud analüüside. Ma ei pea silmas mitte ainult kõiki neid analüüse, mida kirjeldatakse artiklis, vaid KÕIKI neid analüüse, mida tehti, enne kui kirjeldatavate tulemusteni jõuti.) Sellised tulemused ei tähenda mitte midagi, nad on valed.

Miks peaks teaduses midagi taolist juhtuma? Miks tehakse rohkem ja rohkem lisaanalüüse, et saada tulemusi (mis midagi ei tähenda)? Põhjus on selles, et teadussüsteem hindab uusi ja põnevaid avastusi, artiklitena avaldatakse ainult tulemusi. Ja doktorandid ja järeldoktorandid ja grupijuhid ja professorid on ka inimesed – doktorandid tahavad lõpetada oma doktoritööd ja saada edukat järeldoktorantuuri kohta, järeldoktorid võitlevad grupijuhtide ja professoripositsioonide pärast, grupijuhid ja professorid võitlevad rahastuse ja kuulsuse pärast. Ja kõik nad saavad seda, mida nad vajavad, ainult siis, kui nad avaldavad teadustulemusi. Probleem on selles, et praeguseni on kogu teadussüsteem üsna kiivas – tulemuseks loetakse ainult seda, kui leitakse mingi efekt (näiteks, et kahe katsetingimuse EEG-jäljed erinevad teineteisest). Tegelikult on aga nii, et kui katse on hästi läbi viidud ja analüüsid on õiged, siis on ka efekti mitteleidmine huvitav tulemus. Kuid tänasel päeval seda tulemuseks ei loeta – seda ei saa avaldada, selle eest ei anta doktorikraadi, seda ei saa panna CVsse, see ei too grandirahasid, see ei too tsiteeringuid.

Teadlased on inimesed, neil on inimlikud vead. Ja praegune teadussüsteem võimendab seda jura, mis nende inimlike vigade tõttu tekib – avaldatakse palju-palju pahna. Pea igaüks on nõus tegema lisaanalüüse (mida manuskriptis ei kirjeldata ja mida valepositiivsete hindamisel arvesse ei võeta), et leida mingi efekt. Efekti on võimalik artiklina avaldada. On inimlik natuke andmetega maadelda, et leida midagi ägedat, midagi seksikat, mille abil saada artikkel kas heasse ajakirja või siis lihtsalt, et üldse midagi – ükskõik mida – leida, et saada artikkel üldse – ükskõik millisesse – ajakirja. Me kõik saame ju aru, et kui keegi kogub 2 aastat katseandmeid ja ei leia ühtki efekti ja seega ei leia midagi, mida saaks artiklina avaldada, siis see on frustreeriv, see on raske. Ja inimlikult me saame isegi aru, kui siis natukene vaadatakse mööda tõenäosustest, tehakse lisaanalüüse, proovitakse andmetest midagi uut leida. Halval juhul ei saa ei noorteadlane ise ega ka grupijuht aru, et midagi valesti tehakse (kuna ei mõisteta tõenäosusi). Proovitakse uuesti, muudetakse analüüsis parameetreid. Filtreeritakse teisiti, kasutatakse teist sagedusteisendust, tehakse teist-tüüpi analüüsi. Proovitakse uuesti, võetakse kaks katseisikut välja, mõõdetakse kaks uut katseisikut. See ei ole mingi nali või hüpoteetiline lugu, vaid see on kirjeldus sellest, mida kõikjal maailmas tehakse. Ja ehkki see on teaduslikult vale, suudame me seda inimlikult mõista. Kui pole efekte, pole artikleid. Ja kui pole artikleid, jääb doktorikraad saamata, jääb lastele lõunasöök toomata, on võimalik saada järeldoktorikoht ainult kuskil kohas, millest keegi midagi varem kuulnud pole. Teadlased on inimesed, praegune teadussüsteem lüpsab neist välja halvima.

Seega on tore, et ka paljud minust targemad on aru saanud, et nii ei saa edasi minna. Nii jätkates ei ole enam võimalik teha teadust, sest teadusest saab pseudoteadus, show ja äri. Üks väga konkreetne idee selle jura peatamiseks on välja pakutud Chris Chambersi poolt ajakirjas Cortexkatsed registreeritakse enne läbiviimist, hüpoteesid ja täpsed meetodid pannakse projekti kirja, kirjeldatakse täpselt, kuidas viiakse läbi analüüs. Retsensendid hindavad seda katseplaani, annavad oma kriitika selle katseplaani kohta, kuid kui ta on hea – kui küsimus on tähtis, hüpoteesid on mõistlikud, meetodid on õiged ja statistiline analüüs on hästi läbi mõeldud -, võetakse artikkel “põhimõtteliselt vastu”. See tähendab, et kui teadlane viib katse läbi nii nagu katseplaanis kirjas ja analüüsib andmeid nii nagu katseplaanis kirjas, võetakse artikkel vastu hoolimata sellest, missugused on tulemused. Ükskõik, kas leitakse ägedad seksikad tulemused või ei leita mitte midagi, artikkel võetakse vastu.

Ma leian, et see on fantastiline lähenemine ja ma loodan, et kõik noored teadlased kasutavad seda võimalust, mida ajakiri Cortex pakub. See vabastab pingest leida midagi tähtsat, see vabastab survest, mis tuleb ülaltpoolt, see võimaldab teha teadust. Muidugi päris nii lihtne see pole, sest artiklite avaldamiseks valivad kohti ikkagi bossid ja just bossid on need, kes tahavad ägedaid seksikaid tulemusi – bossid on need, kes saavad aru, et Cortexi lähenemine on õige, kuid kes teavad ka, et kui tuleb negatiivne tulemus, siis isegi kui ta avaldatakse artiklina Cortexis, ei kogu negatiivne tulemus (enamasti) palju tsiteeringuid. Need on just bossid, kes vaatavad oma tsiteeringute arve ja tahavad veel ja veel ja veel … Niisiis on arvata, et Cortexi samm ei muuda koheselt suures plaanis midagi, aga kõik suured muutused algavad väikestest sammudest, seega suur kummardus Chris Chambersile. Loodan siiralt, et lähiaastatel saame ka ise midagi seal ajakirjas avaldada.

Loe ka Chris Chambersi enda blogipostitust antud initsiatiivist.

T. Bachmann viidetetondist

november 3, 2012 9 kommentaari

Tondijutud sobivad laupäeva hilisõhtusse hästi, niisiis tasub lugejate tähelepanu juhtida sellele, et prof. Talis Bachmann kirjutab hiljutises Sirbis üsna muhedalt teadlasi kummitavast mõõdupuust – viidetest, nende mõõtmisest ja nende maagiliste arvude tegelikust tähendusest. Head lugemist!

(Teaduse ja teadlaste mõõtmisest oleme siin blogis varem ka kirjutanud, kui toona tegid Sirbis samast teemast juttu prof. Jüri Allik ja Endel Põder.)

Ajakirjade mõjufaktori halb mõju

august 15, 2012 5 kommentaari

Esialgu kõlab ju mõistlikuna panna teadusajakirjad ritta mingite mõõdikute (eelkõige ajakirjade mõjufaktori) alusel, kuid igaüks, kes selle üle korra järele mõelnud on, saab aru, et teadusajakirjade reastamisel “glamuursetest” “mõttetuteni” võib olla ka negatiivseid tagajärgi. Minust targemad on hiljuti neid negatiivseid tagajärgi sõnastanud: Stephen Curry kirjutab pikalt, miks mõjufaktorid on ajast ja arust (vaadake ka postitusele järgnevat diskussiooni), Björn Brembs on koguni üles pannud oma (eelretsenseeringut hetkel veel mitte läbinud) manuskripti ajakirjade mõjufaktori negatiivsete tagajärgede kohta. Tsiteerides Brembsi manuskripti kokkuvõtet: “While at this point it seems impossible to quantify the relative contributions of the different factors influencing the reliability of scientific publications, the current empirical literature on the effects of journal rank provides evidence supporting the following four conclusions: 1) Journal rank is a weak to moderate predictor of scientific impact; 2) Journal rank is a moderate to strong predictor of both intentional and unintentional scientific unreliability; 3) Journal rank is expensive, delays science and frustrates researchers; and, 4) Journal rank as established by Thomson Reuters’ Impact Factor violates even the most basic scientific standards, but predicts subjective judgments of journal quality..”